Mõni hommik lihtsalt on selline

Ärkan tunnike enne kella mingi õuduka peale.
Sisu ei mäleta, aga emotsioon on igatahes tugevalt ebameeldiv - seda võis muidugi ette aimata juba eelmisel õhtul kui ma enne uinumist pikalt lapsepõlve mälestustes ringi käisin (peamiselt lasteaia teemadel kusjuures).

"Noh, mis seal ikka," mõtlen ja loivan kööki. Mõnel hommikul lihtsalt ei ole energiat ja mõnel eriti karmil hommikul tunned sa ennast eriti pisitillukese, saamatu ja hirmununa.
Seekord oli siis teine variant.

Vaatan köögis ringi: Merle on eelmisel õhtul tikrikisselli teinud.
Kipa, teeks siis putru, siis on hea koos süüa.

Esimese asjana muidugi tuleb kohvi saada.

Vesi keema, puru tassi. Vesi valmis, purule peale. Sorts piima ka peale .....väkkk.... piim on täiega hapuks läinud. Niisiis see tass rikutud kohvi läheb kraanikausist alla - tükkis, seda on võimatu juua.

Hmm, aga kui värsket piima ei ole siis ei saa ka ju putru teha (minu kulinaarsete teadmiste juures). Fine, ma teen siis pannkooki.

Miski taigna sain valmis.

Teen pool kaussi proovipannakaid - no kurat, tainas on ju liiga paks. Peaks piima juurde panema. Ahjaa, piima ju ei ole.

Sügavalt frustreerituna oma kulnaarse eneseväljenduse puudumises, löön pannakate tegemisele lõpuks käega ja jätan taigna hilisemaks kasutuseks


No pekki, kogu see küpsetamine ja taidlemine on juba kõva kolmveerand tundi võtnud. Ma võin samahästi juba Statoilis ära käia.

Toongi statist paki piima ja panen pudru piimaga podisema.

Äkki on nüüd isegi ilus hommik, hoolimata kõigest.


Kohvi kah tõmbab juba. Vähemalt on piima peale panna.

Ja suhku....oot aga viimane suhkur läks ju sellesse liiga paksu pannkoogitaignasse.

Ohjahh, ma ei suuda isegi enam üllatunud olla. Täitsa nõme ikka.


Ja puder tuli otseloomulikult liiga vedel ja maitsestamata (sest suhkrut ju ei olnud)

Mõni hommik lihtsalt on selline ...