Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.
Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.
Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.
Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.
Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.
Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)
Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."
Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.
Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.
Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)
Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"
Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole?
"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.
Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.
.jpg)
See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.
Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.
Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)
Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")
Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.
Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).
Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.
Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.
Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.
Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).
Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.
Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)
Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.
Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.
*
Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).
Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?
Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba