Loen siin raamatut ülitundlikusest (ma arvan et ma ülitundlik ei ole, kuigi ühiseid jooni ikka leidub ... aga võin olla vabalt mõõdukalt tundlik) ning olen sellega seoses mõelnud väga palju lapsepõlve peale.
Mis muidugi on tekitanud ka nukrameelsust, unehäireid ja üldse vaimset väsimust.
Täna aga komistasin hea artikli peale, mis rääkis muuhulgas ka inimeste mälestustest ja seal esinevatest vigadest/lihtsustamisest.
The facts in our memory are pieced together to match the meaning/narrative, not the other way around.
Ühesõnaga, meie mälestused on hunnik isiklikke lugusid, mille tõepõhi on kaheldava väärtusega.
Aga need on meie enda lood ja kes teine peale meie enda saab neid lugusi ümber sõnastada, lisatähendust/tõlgendust anda, muuta.
Kõik oleneb vaatenurgast.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba