Muidugi tuleb siin tänada head geenivaramut.
Ma arvan vähemalt nii, sest perekondlikku spordi tegemist peale suusatamise ei ole olnud.
Aga äkki on oma tegur ka eluviisis?
.jpg)
Ma ei käi kuskil jõusaalis. Minu jaoks on see alati tundunud natuka jabur tegevus. Ma ei käi iga hommik jooksmas, nagu teeb minu vanaisa - mul lihtsalt ei meeldi joosta. Ja ma ei võimle igal hommikul regulaarselt nagu teeb mu vanaema, sest mulle ei meeldi regulaarsus. See aga ei tähenda, et ma ei tegeleks füüsiliste virgutustega.
Mul on omad kiiksud.
Ma nimelt arvan, et inimestel on väga kerge muutuda füüsiliselt laisaks. Olgu see siis lösutamine, mingi kindla söömis/magamis rutiiniga ära harjumine, temperatuuritaluvus jne. Keha muutub lihtsalt laisaks kätte ära ja ütleb "Ma ei viitsi!"
Ja kuna ma ei taha olla see inimene kes talvel pakib ennast sisse nagu kubujuss ja kel ikka on külm; kes iga õhtu lösutab televiisori ees ja kurdab seljavalusid või kel on tohutu piin ööbida kohas kus on teine temperatuur/voodi pehmus/padi (jne) siis ma esitan endale vahel kummalisi füüsilisi väljakutseid.
Näiteks põrandal - olgu see siis korteri põrand, telgipõrand, või muinaslinnuse laudpõrand - magades ärkan ma hommikul enamasti hämmastavalt värskena. Tõsi, kui ma ei ole värske, siis ma olen rohkem omadega kottis kui voodis magades. Voodis magamine on enamasti minu jaoks nagu selline kummaline kesktee - ma ei ärka enamasti ei väga energiat täis olekus ega ka väga tühjas olekus. Põrandal magamine aga lükkab selle rohkem ekstreemsusesse ning mul ei ole mitte midagi selle vastu.
Mulle meeldib istuda põrandal või aknalaual ja seda soovituslikult rätsepaistes. Isegi tavaliste kontoritoolide peal eelistan ma rätsepistet, kui vähegi võimalik.
Mulle meeldib kõndida paljajalu.
Noh mitte just väljas asfaldi peal, rohu peal võib - kodus on see tavaline olek.
Mulle meeldib kõndida - suht kiiresti ja pikki vahemaid. Seda iroonilisem, kui lubadega inimesed - kes just sekund tagasi ägisesid selle üle, et kehakaal on suureks läinud - küsivad millal ma kavatsen ka autojuhiload teha. Tead, veel pole vaja olnud. Kahesilindriline kondimootor on enamasti piisav.
Mulle meeldib kerge ebamugavus.
Ilma ebamugavuseta ei ole arengut ning kehaga on see sama kindel kui vaimuga. Olgu selleks ebamugavuseks kasvõi vaid Improlaval võetud raske poos, mida ma pean hoidma. Või siis näiteks vahel proovin ma trepist käies liikuda võimalikult vaikselt, täiesti niisama, mis samuti ju erinevaid lihaseid proovile paneb. Või siis poest käe otsas 30 kg kassiliiva korraga koju toomine.
Või siis tühja koha pealt minna jalgrattamatkale ja kütta 186 km või kanuumatkale ja panna seal 20 km. Selline natukene ootamatu ja vahel isegi piiripealne ebamugavus.
Kunagi käisin isegi talvel väljas vähemate riietega kui peaks, et ikkagi tunda seda külma ebamugavust ja et keha ja mõistus oskaks sellega tegeleda.
Mulle meeldib funnida.
See on juba keerulisem seletada, aga üldine reegel on: "Asi võib olla raske, aga kui ta on samal ajal ka fun, siis ma teen seda hea meelega" Siia alla lähevad igasugused kolimise aitamised hea seltskonnaga. Samas mahutuvad siia alla ka jaburamad ja raskemad tegevused nagu rõngassärk seljas (sest muidu on ju liiga kerge) Xbox Kinect mängimine. Või ka näiteks seltskonnaga koos rattaga kihutamine - on raske, aga on ka fun. Noh ja seksimaratonid (juba niimitmes kord, et kõhu, sääre, reie jne lihased vaikselt juba pingutusest krampi tahavad tõmmata) mahuvad kah siia alla.
Ma ei söö oluliselt jampsi.
Eelpool mainitule tuleb veel lisada, et mulle ei maitse: krõpsud, kastmed, dipid, popcorn jne Ühesõnaga, miskit blörri ma kah väga suust sisse ei aja. Meelismaius on siiski värsked puuviljad ja pähklid (kuigi ka kook võib vahel olla väga hea...... .... mmmm.... kooooook)
See, et ma suitsetan ja kohviga püsivalt üle pakun on muidugi miinus, aga tuletagem meelde, et iga sigareti jaoks, mis ma kodus olles teen, pean ma ikkagi viiendalt korruselt alla lippama ja siis jälle üles tagasi, seega ehk pole see kah niiväga hull mööndus.
Räägiks veel ühe ajaloolise lookese.
Ühes Eesti mõisas oli mõisnik ning tollel mõisnikul oli oma treener. Treeneri töö polnud ei midagi enamat, kui laudas nööri õigele kõrgusele tõmbamine. Sellest nöörist pidi siis mõisnik sitta loopides üle viskama.
Kõik, ei midagi enamat.
Kokkuvõtteks
Minu jaoks on kummaline vaadata inimesi, kes oma igapäevaelus on võimalikult mugavad ja vähe pingutavad ja siis käivad jõusaalis või trennis et ennast vormis hoida. Tundub kuidagi aja ja resursi raiskamine. Äkki oleks mõistlikum vähem igapäevast mugavust aga see-eest rohkem aega, sest trenni on siis vähem vaja? Äkki ei tasu mugavusega üle pingutada, sest kuidas muidu keha saab harjuda ebamugavusega ja areneda? Äkki ei pea vormi hoidmiseks üldse nii palju vaeva nägema, kui esialgu tundub, ning äkki piisavab vaid natukene igapäevaste harjumuste muutmisest - olgugi et algul ebamugav. Aga siis saab teha trenni, ilma tegemata.
