Vanurite kokkutulek

Kas pole mitte kummaline jõulutraditsioon süüa jõululaupäeval kõht ja hambavahed uhkesti head paremat täis, siis täis kõhuga ja lahtise suuga laulda (nii et liha tükid hamba vahel kah päevavalgust näeksid) ning seejärel kingitusi lunastada?

Tegelikult on see kõik väga tore ja selline on meie pere traditsioon.

Seekord oli meil tegemist paraja vanurite paraadiga. Enamik peolistest olid staatusega vanaema -vanaisa, ning kaks tükki uhkelt isegi vanavanavanemad. Ja juhtus üle pika aja, et ma olin kõige noorem, mis tähendab vaid seda, et sind võidakse selle eest tanki lükata ja ka suruda kergemini lapse rolli. Selliseid olukordi oli õnneks aga vaid paar üksikut ning pole üllatav et lähipere poolt - neil on vast kõige raskem minuga suheldes loobuda autoriteedi rollist.

Muidu aga oli kõik ausam ja vahetum kui enamasti.
Enne Pärnusse minekut võtsin ma endale juba seisukoha, et ma ei viitsi lolli mängida, et ma olen nii nagu olen ja ei lase ennast kellegil kuhugi aegunud rolli lükata - noh nagu seda liiga tihti on juhtunud. Olen nii nagu olen tähendab hetkel ka seda, et ma suitsetan, et ma õpin asju mida on keeruline seletada, et ma teen tööd, mida on keeruline seletada, et mu vaatepunktid paljudele elu küsimustele on võibolla teistsugused, et ma olen pere ainus vallaline, et mul on paras habe, et ma ei tea mis minust 5, 10 20 aasta pärast saab jne Ma võiksingi jääda loetlema põhjuseid, miks ma olen teistest erinev ja kunagi vast häiris see mind isegi rohkem. Aga kui sa ise tead, kes ja milline sa oled, ei ole sul vaja kellegi teise kui enda heakskiitu ja teised näevad sind nii nagu sa oled - mis on ainus võimalus, kus saab tekkida tõeline inimlik kontakt. Ja seda oli. Inimlikku jagamist oli rohkem kui ma oodata oskasin ja mitmed inimesed peres said minu jaoks hoopis teise ja inimlikuma mõõtme. Kui suhtlemine muutus võrdväärseks (mitte stiilis vanem inimene vs laps) tuli kiirelt välja, et erinevused ei olegi ju nii suured ja et küsimused elu kohta ei ole peas mitte ainult minul, vaid ka teistel. Et ka teised on olnud kimpus mõne mõttega. Või et ka teistel on olnud ootamatuid kummalisi kohtumisi, mis justkui on mingil määral defineerinud nende elu. Rääkimata sellest, kui sa saad teada kellegi ülikooliaegse hüüdnime - see muudab persooni su vastas koheselt kuidagi rohkem inimeseks.

Ja kui on vahetum kontakt ja jagamine ja aksepteeritakse et asjad on nii nagu on, siis on justkui kergem ka lustida. Et sa ei ürita panna asju nii käima nagu Sina tahad (üldiselt väga lapselik mõtlemine) vaid et on nagu on ja läheme kaasa ja lõbutseme. 23da õhtuks oli mul juba kõht kõveras suurest naermisest. 24dal sain rahulikult teha omi asju ja keegi ei sundinudki mind näiteks surnuaeda minema. Eile, noh eks teatud sorti huumor tuli ikka natuke vaka all hoida (ma olen paras nilbik, mis teha), aga nalja sai sellegipoolest ja oli tore ja ma olin tõsiselt üllatunud.

Ja te küsite, et miks ma olin üllatunud? Et kas pere ei peakski selline olema ja et kas siis toredus pühade ajal on midagi uut?



Eks mingil määral ole tore olnud ka varemgi aga ju ma ei olnud piisavalt kasvanud, isepäine ja end kehtestav, et seda nautida - ikka oli see pigem tundega et hunt kes ulub koertekooris. Kui mõelda viimase paari korra peale siis on see tunne iga korraga ikkagi vähenenud ja nüüd ma näen paremini, et need on ikkagi minu inimesed - igaühel oma maailmavaade, elu ja lood ja see kõik on nii põnev ja väärtuslik. Ja et ma olen nende keskel võrdväärne täiskasvanu. Vot nii!