Kuidas lohelausujast sai karurautaja

„Ptüi, munni sjee värk,“ sajatas mornilt Metsvälja taluperemees ning rüüpas suurema sõõmu kangemat, mis tegi seest soojaks ja äratas kiirelt üles. Olukord oli ilmselge. Tema, Vader pidi hakkama Tammisraua koja kuningakandidaadiks. Mitte, et kuningaks saamine halb oleks olnud, aga kes siis sepikojas tuld hoiab ja rauda lausub? Sõjasulane Atko oli selles küll osav, peaaegu Vaderiga samaväärt, kuid liigagi aus ja ustav mees, et teda talu hoidma saanuks jätta -pigem oli sellist meest vaja just kuningakojas.

Ega enne kuninglikele pidustustele saabumist ei teadnud isegi Üllar, Sookailu talu peremees ja Tammisraua koja esindaja tarkade kogus, mis tingimused kuningale sääti, ning häid mehi oli kojal pakkuda küll ja veel. Et kandidaat pidi olema ka taluperemees, tegi valiku aga kitsaks, peaaegu olematuks.
Oli selliseid vaid kolm meest:
Oli Sepa talu peremees Horm, kes küll osav sepp, ka vägijooki hirmsasti armastas ning sepikojas töötamisest iga päev ühtemoodi nõgine ja must välja nägi. Sepana hää mees, aga mitte kuningana.
Oli Üllar Sookailu talust , küll tark nõuandja, kuid kasvu kui noorel poisil ning lõug sama sile. Ei järgneks rahvas ka sellisele kuningale.
Ja siis oli Vader ise, kergelt sõjaka loomu ja parajalat kõlvatu suuvoodriga lohelausuja, kes tundis nii rauasõnu, kirjakunsti, sepatööd kui ka relvakandmist, kuid see otsus ei olnud sellegipoolest lihtne.
Hää oli, et sai pidustustele selga pandud parim rõngasrüü ning kaasa võetud ka Valu ja Hirm – kaks vast uhkemat sõjahaamrit terves kuningriigis – mis näitasid, et kojal on oskusi.

Polnud Valu ja Hirm mitte niisama haamrid. Olid nood tehtud koos sõjasulase Atkoga, abiks ka Horm, Sepa talu peremees, ning lausutud täis rauasõnu nii, et vaid nood, kes tol ajal sepahaamriga valu olid andnud, said suuri relvi kanda, ning neile nood kerged kui udusuled olid. Teistele olid haamrid aga alasina rasked. Olid need relvad ka piisavalt uued, et ka Tammisraua kojast kõik neile lausutud sõnu ei teadnud.
Nii oli Üllar kukkunud eelmisel õhtul raskusest ümber, kui Vader andis talle korraks Valu hoida, et kusil ära käia. See oli endiselt väärt trikk, mida mitteteadjate peal teha, ja nalja sai sellega alati kõvasti.

Kuningaks võis ju saada küll. Miks ka mitte. Njah, kuigi oli omamoodi kummaline tava, et pidustuste ajal, kui kogu maa rahvas kohal, peotuhinas keegi kuningalt ikka elu tahtis võtta. Olid ju kohal nii nood, kellele kuningavõim meele järele oli, aga alati ka neid, kellele mitte.
Mõttel polnud ju vigu, aeg oli vaid kehvavõitu.

„Olgu mis on, eks näis, mis saab,“ mõtles Vader, tõmbas rõngassärgi ülle, viskas Valu seljale ning seadis sammud linnuse poole, kerge põikega kõrtsu, kust ta hommikust äratavat rüübet lootis saada. Eelmisel õhtul oli räägitud, et iga koda pidi panema iga kümne pea pealt ühe mehe linnusevalvesse. Polnud seal küll kuningat, keda valvata, kuid võim vajas näitamist, sellest sai iga sulanegi aru. Kuna Tammisraua kantsil oli vähe inimesi, pidid nad välja panema vaid ühe sõdalase, ning kuna kantsil polnud ühtki meest ülearu ja ka asjased toimetamised vajasid päeval tegemist, oli kokku lepitud, et iga tunni tagant uus mees kantsist valvesse saadetakse. Hommikuse esimese valve pidi aga võtma see, kes kõige varem ärkas, ning selleks oli Vader ise. Reisist väsinuna oli ta magama läinud suhteliselt varakult ning nüüd tuli seda lepingut täita.

Linnuse eest hoolitsemine oli jäetud Mustvälja koja kanda, kel küll vähem talusid kui Tammisraual, kuid see-eest võimsamad võitlejad olid. Vahtkonna ülemat Kalevit, kes sõjatandril harva mõne mehe seisma jättis, kutsuti tema sõjakuse pärast tihtilugu isegi barbariks. Ega ta tegelikult sitt mees polnud, vaid karmi sõnaga nagu sõjas tarvis, ning kui sa said temaga eriti hästi läbi, võis ta vahel pakkuda ka oma talu teist oskust proovida. Nimelt oli ta võõramaalastega häädes kaubandussuhetes hakanud oma talus tegema pruuni maiust, mil ka tema enda nimi uhkelt pääl oli.

Vahtkonda oldi teistest kodadest saadetud noored poisid, kel mitmel vast relvgi esimest korda käes oli. Nii möödus aeg kiirelt, mille jooksul Kalev õpetas noortele, kuidas relva lahingus hästi kasutada ning kuidas ka vaenlast rääkima sundida, kasutades näitena löökide ja sajatuste tarvis küll paraku vaid puupakku, mitte päris inimest.

Päike oli juba piisavalt palav, et rõngassärgis olemist ebamugavaks teha, kui Vader oma kantsi naases ja järgmise mehe valvama saatis. Öö ning eelmine õhtu oli ilmataat vihma kallanud ning nüüd tuli selle vedelate tagajärgedega midagi ette võtta. Oli tarvis kuivi puid nii telgi kuivatamiseks kui ka söögi valmistamiseks. Pealegi kuulu järgi olevat sepikoda ööga niivõrd uppunud, et sinna uus sõll olevat tekkinud. Nüüd sai seda kuivade puude otsimise käigus üle kaemas käia. „No ei ole sõll,“ tõdes nii mõnigi „aga Peipslomp ja Võrtslomp on ju küll.“

Kes oleks võinud arvata, et see särgita higine mees, kes mäenõlval vibulaskevõistluse lähedal puid saagis, mõne tunni pärast Kassinurme kuningaks saab? Ega vast keegi ja ega ka tema ise mitte.

Tarkade kogu oli selleks ajaks juba koos käinud ja kuningakandidaadid olid tutvustatud.
Vader ise oli nagu kokku lepitud Tammisraua kandidaat ja olgugi, et Ayleen soovitas haamrit mitte kaasas kanda („Pidavat liiga sõdalane välja nägema“), ei pannud Vader seda käest. Millisel sõdalasel on haamer nagu alasi? Oh ei, ta oli lohelausuja, sõnu teadev sepp, mitte lihtne sõdalane, ning see haamer näitas seda.
Mustvälja kants lubas kuningakoda kaitsta olenemata kuningast ning andis oma esindusõiguse mõõgavõitluse turniiri tulevasele võitjale, rebides katki ka oma koja hääletussedelid.
Tuleundsed olid välja pakkunud Aaro, maadeavastaja, kes just kodumaa pinnale tagasi oli jõudnud ja riietuse järgi lihtne sulane välja nägi.
Karutare pakkus kuningaks naise. Nimi nimeks, aga kui otsitakse kuningat siis peab ikka pakkuma meest… tavasid pääb austama. Kuigi tol naisel oli küll puusa, et kuningasugu veel pikalt õitseks, oli tal ka iseloomu, et vähegi kergem kuningas kössi vajutada, ja on siililegi selge, et köss pole koht, kus üks kuningas käib.

Selline oli siis valik kuninga kohale, jah? Vägiste ütlemistega sepp, sulasest maailmarändur ja puusakas naine olid kodade parimad esindajad kuninga kohale? „Kui need on kõikse paremad, kessugused need sitemad siis veel on?“ mõtles Vader ja tegi parem tööd. Ei paistnud tal suurt lootuski olevat. Kojad said hääletussedelid vastavalt taludele. Üks hääl igale taluomanikule. Seega oli Tuleundsetel viis häält, Karutarel viis häält ja Tammisraudsel kolm häält. Jah, kojale oleks ju hää olnud, kui Vader oleks kuningas, aga see võimalus ei paistnud mette suur. Mis siis ikka tühja mõelda, kui toimetusi oli vaja teha, siis keegi ju pidi seda tegema ning Vaderil ei meeldinud tühja passida. Päälegi oli Aaroga juba käed löödud, et kui emb-kumb kuningaks saab, on teise kojaga hääd suhted. Tammisraual oli raua sepistamise oskused ja sõnad, Tuleundsetel laevad, sõitjad ja kaupmehed – tundus hää leping. Ja ka selle peale sai käed löödud, et kumbki koda ei toeta naist kuningaks … see oli ikkagi selge roppus ja tavade rikkumine.

Aeg voolas sama kiiresti kui Vaderi välismaine vägijook, mille pudel veel hommikul täis oli, kuid nüüd põhja näitas. Mitte, et selline kogus kangele mehele päikeselise päeva ja hea söömaga midagi teeks.  Oli aeg minna ja end rahvale tutvustada. Kõnet polnud Vader kunagi enne pidanud, kuid küll midagi ikka pähe tuleb, selles oli ta kindel. Pealegi, mida tal öelda? Enne tuleb ju selgus luua, et kuda asjad on ja siis saab vaadata, mida ja kuidas teha annab, et kõigil paremini läeks. Mis siin ikka tühja ette muliseda kui allikavesi.

Seda aga just tegi Karutare kandidaat – rääkis pikalt ja laialt kuidas kõik tema valitsuse ajal sõbralikult koos on ja kuidas kõigil koos hää on, nii et silm märg. „Paras lillelaps“ oli juba ka pääsepp enne laagris tema kohta öelnud, „selle pea küll seent ei kanna.“

Tuleundsete esindaja oli hääd nõu kuulda võtnud ning end paremini rõivastanud ja rääkis oma reisidest siin ja teispool. Kutsus välja ka Araabia teadjamehe, kes tema nõuandjana kaugelt maalt Kassinurme kaasa oli tulnud. Ei näinud too just väga võõramaalane välja, aga jutt jooksis küll.
Seejärel astus lavale Kalev Mustvälja kojast, kes oli mõõgavõitluse võitnud ning kinnitas taaskord, et tema kuningaks ei kandideeri ning kaitseb oma elu hinnaga uut kuningat.

Vader oli viimane. Ta sammus rõngasrüü raskuses rahva ette, langetas Valu õlalt ning rääkis nii nagu ta ikka räägib. Umbes sellised olid tema sõnad 

„Rahhwas! Mina olen Vader! Tammisraua kantsi kuninga kandidaat. Ma olen lausuja ja sepp! See siin on minu lausutud haamer Valu, mis kerge vaid minu ja mu sõjasulase Atko jaoks, teistele aga raske kui alasi. Too seal Atko käes on Hirm. Ning see näitab meie kantsi osavust sepistamisel ja lausumisel. Ning mina arvan, et kui sepp tahab rautada, siis peab tema rautada saama. Ja kui talumees tahab künda siis ka seda peab tema saama. Ja see on kõik mis mul öelda on.“

Nii, nüüd oli see tehtud. Edasi oli vaid vaja otsus teha.

Peagi selgus et võimalusi oli tegelikult vaid kaks. Kas Tammisraud saab kokkuleppele Tuleundsetega või Karutarega. Seda ohtu ei olnud, et kaks suurt koda omavahel leivad ühte kappi panevad ja kõige väiksema hääleõigusega koja välja nügivad. Nad lihtsalt ei paistnud piisavalt hästi läbi saavat. Oli räägitud juba võimalusest, et Tammisraud aitab Aaro troonile, kuid et Vaderi ilus õde Helejuus talle naiseks läheb. Samas oli ka Karutarega nii mõningaid mõtteid läbi arutatud. Kõik oli võimalik ning Tammisraua kojal polnud ootamisega mitte kui midagi kaotada, kui, siis ainult võita. 

Nii tuligi üks hetk Ilmamees Tammisraua laagrisse, kutsus Üllari kõrvale ja küsis otse „Mida te tahate?“ „Me tahame Vaderit kuningaks,“ vastas Üllar. „Selge. Teeme ära. Aga enne las ta valib meie kojast endale väärilise kaasa.“ Lihtne ja lühike jutt, mitte mingi mula. Sellega oli otsus tehtud.
Vader, Atko ja Üllar läksid Karutare koja juurde täpsemalt asju kokku leppima ning Ilmamees näitas omi tütreid ilusaid Vaderile. Valis Vader neist endale metsast leitud ning Ilmamehe poolt üles kasvatat neiu, kel haldjaverd paistis soontes olevat – nii palju oli tal ilu ja nii lummav ta lauluhääl. Seega saadeti käskjalg Metsvälja talu teadjanaise Arleeni järgi, kes pidi panema lepingu kirja ning ka sõnad peale lausuma nii, et häda neile saab, kes lepingut rikkuma peaks.

Varsti oli kõik kirjas, kõikide taluomanike poolt oma märgiga kinnitatud ning ka teadjanaise poolt lausutud. Nüüd sai täidetud valimislehed ja need koos mitme sõdalase saatel linnusesse viidud.

Hääli said nii Aaro kui ka Vader, viimane aga rohkem, ning uus kuningas oli sündinud.

„Kuule milline neist see kuningas on?“
„See kellel on suur haamer.“
„Aga neid on ju kaks tükki“
„Noh see kellel on rõngassärk seljas“
„Mõlemal on rõngassärk …"

… kuulis Vader jalutades rongkäiguga lõkkeplatsile muusikat nautima, olles saadetud nii oma sõjasulasest Atkost, kui ka vahtkonna meestest.  

 

Platsi ääres istudes muutus uus kuningas aga kiirelt rahutuks. Tal polnud midagist teha ning juba varsti võttis ta oma saatkonna kaasa ja läks hoopis oma koja laagrisse tagasi. Küll oli seal kodusem tunne. Pealegi kostus ka, kuidas koja pisitüdruk Metskass teiste laste ees uhkustas: „ Kuningas on minu sõber. Tal on suur haamer.“

Pada oli just tulel valmis saanud ning jätkus sellest söögist nii koja enda rahvale kui ka kuningat saatnud vahtkonna meestele.

Kuninga koht oli aga linnuses ning vaja oli ka ustavaid kaaslaseid oma kojast kuninga kõrvale. Mitte et Vader poleks usaldanud Mustvälja mehi, aga oma talu oli lähemal. Nii võttis ta linnusesse kaasa oma talu kirjutaja-teadjanaise Arleeni ning oma nüüdseks parema käe Atko. Olgugi, et ka kõigil teistel talu liikmetel oli võimalik linnuses käia, ei olnud rohkem inimesi oma kojast kuninga kõrvale tarvis, et linnust liikumas hoida. Peagi osutus valik õigeks. Atko võttis enda peale teadmiste hankimise, kuninga kaitse ja läbirääkimised kuninga nimel. Ka muudel teemadel sai Atkoga jutule, aga seda peale Atko läbirääkimisviisi tutvustust „Tahad rääkida? Räägi, aga kui sa mingit mula ajama hakkad, saad haamriga näkku.“ Oli uskumatu, kui lühikest asjalikku juttu sellise sissejuhatusega rääkida suudeti ning Hirmu polnudki tarvis kordagi kasutada.

Arleeni ette toodi aga juba varsti neetud mees, kes nuttis verd ja rääkis vaid seosetut juttu kuningannast ning see oli alles algus.

Peagi sai selgeks, et keegi pöörab hiies inimesi hulluks nii, et nood hakkasivad verd nutma ja koos linnuse ääres „ku-nin-gan-na ni-mel“ soiguma. Arleen läks koos Tuleundsete teadjamehega hiide sellega tegelema ning Atko tegeles linnuseesisega. Kuningas aga oli äkitsi üle külvatud kõiksugu küsimuste ja probleemidega ning imestas, et miks esimesel õhtul niipalju lihtrahvast üldse tema jutule lasti. Oli ju ometi päeval koos ka tarkade kogu, kel võimu sama palju kui uuel kuningal – kas ei võinud siis seal nende poole oma soovidega pöörduda? Vader proovis enamik külalisi lihtsalt viisakalt ära saata ja lubas hiljem nende muredega tegeleda. 

Lossiesine täitus järjest enamate verd nutvate ja „…Ku-nin-gan-na ni-mel! Ku-nin-gan-na ni-mel!....“soigujatega ja ega polnud ka päris selge, misasja nad seal soigusid. Viga nad kellelegi ei teinud, kui neid ise ei rünnatud ja linnusesse kah ei tunginud. Lihtsalt seisid, tammusid ja soigusid. Tundus aga, et neil ka miski imejõud kaasas oli. Igal juhul ei saanud asja nii jätta - lossivalvurid hakkasid närviliseks minema.

Kui Arleen teadjamehega hiiest naasis, sai paika pandud esialgne plaan. Kuninga kojal oli lausumisoskust mitme elemendi jagu: teadjanaine ja teadjamees teadsid maad ja ilma lausuda, Atko ja Vader aga rauda. Nii tehti linnuse keskele põlevate tõrvikute vahele ring, keskel kaks tugevasti lausutud relva Hirm ja Valu ning neli inimest laususid oma sõnad läbi tule, raua, maa, ilma ja mere lossi ründajate vastu. Kuna kõikse rohkem sidet oli rauaga, sõnati päämiselt et rooste nende relvi koheselt läbi sööks ja kulutaks, kes kuningavõimule vastu hakkavad. See taastas vähemalt linnusevalve usu ja julguse, ning peagi saadeti välja 7 sõjakaimat meest probleemiga tegelema.

Vader ja Atko jälgisid linnuses kaugelt kostvat lahingut. Raisk, oma mehed said kõik surma, soigujad aga soigusid kõik oma mehed jälle üles tagasi ning lossiesiselt kostus endiselt „Ku-nin-gan-na ni-mel! Ku-nin-gan-na ni-mel!“. „Mis teil viga on? Mis te lalisete! Võtke ennast kokku ja olge normaalsed!“ röökis Atko vihaselt soigujate peale. Kuningas Vader saatis nad aga lihtsalt valju häälega munni. Ei seganud teda mitte niiväga soigujad ise, vaid olukord, kus tema oli kuningriigi tähtsaim vara ja seepärast koguaeg liiga kaitstud oli. Poleks ta olnud kuningas, oleks ta Atko käekõrval läinud ja andnud soigujatele Valu ja Hirmu maitsta. Siis oleks näinud kui kaugele see võlukunst ulatub – kas sa ikka seisad püsti, kui lausutud raud on purustanud kõik sinu luud?  Nüüd ei saanud Vader aga seda lõbu endale lubada ja see ajas teda marru.

Mis kuningannast nad aga üldse rääkisid? Äkitsi koitis Vaderi peas mõte. Linnuses oli ka tema tulevane naine, tulevane kuninganna. Paaripanekut nii ööpimeduses kohe teha ei saanud, kuid sellekohane leping oli juba ammu tehtud. Äkki oli uuel kuningannal võimu nende soigujate üle?

Mõeldud-tehtud. Noor kuninganna oli juba varsti linnuseäärel ning hakkas oma imeilusa häälega soigujaid vabastama, raualausuja Atko tema kõrval vaikselt ette laulmas, mida öelda oleks tarvis:

„… teie kuulte minu sõnu. Ma ei taha verevalu… saage terveks, minge koju…,“ kõlas uue kuninganna helisev ja uinutav lauluhääl üle maa ja ilma. Vader pidi endale tunnistama, et oli teinud hea valiku. Selles naises oli silmipimestavat ilu ja lausumise väge, nii et kõik elavad mehed sellest paugupealt aru said. Paraku paistis aga, et surnutel nii selge asja peale sugugi piisavalt silma ega kõrva ei olnud. Soigujad pöörasid laulule küll mõningast tähelepanu, proovides oma peas selgusele saada, mida nüüd teha, aga kuid kui lõppes laul, muutusid nad tagasi selliseks nagu olid. Oli tarvis proovida midagi muud.

Mõne aja pärast sisenes linnusesse Araabia teadjamees koos Tuleundse koja esindajaga. „Haldjakuninganna on inimesed ära neednud ja siia saatnud ning ta tahab vereohverdust igast kojast –kõrgelt sündinud mehe elu. Enne ta rahule ei jäta,“ rääkis teadjamees.  „Meie juba saatsime oma kojast inimese, teie peate sama tegema,“ lisas Tuleundsete esindaja. Mustvälja koja mehed, kes seda pealt kuulsid, hakkasid valjult naerma „Kui keegi tuleb teie linnuse ette verd küsima, kas te siis kohe annategi?“ lausus koja esindaja. Muidugi, kui taheti kõrgest soost isandat, siis Mustväljal oli neid vaid kaks ja Tammisraual kolm – inimesi ei olnud raisata. „Aga meie juba…“ hakkas Tuleundse esindaja õnnetult lisama, kui Kalev teda takistas „Kes selles süüdi on? Ise olite lollid. Meie seda ei tee. Meie ei anna ühtegi inimest.“  

Oli niigi kahtlane, et haldjakuninganna, või keegi kes end niimoodi nimetas, oli tulnud endale inimesi ohvriks nõudma, olgugi et loodust oli pidustuste ajal austatud ja ka hiies ohverdusi toodud. 

Tammisraudse teadjanaine oli hiies isegi aadrit lasknud, mis pidavaks Tammisraua kojaga eriti sidet tugevdama. Siin oli aga mees, kes oli tulnud kaugelt Araabia maadelt ning äkitsi oli too saanud kohaliku metsaemandaga nii hääks sõbraks? Ei, too pidi olema valejutt.

„Minge ära, meie ei anna mingit vereohverdust,“ saadeti Tuleundse rahvas välja, kes küll lubasid, et tagasi tulevad ja kuninga enda elu selle eest võtavad.

Nüüd tuli välja mõelda kuidas kavalalt edasi toimetada. Kuninga kambris oli nii Vader, Mustvälja isand, Üllar, Atko ja Arleen ning lepiti kokku, et kuninga turvalisuse nimel ei saa ta linnuses magada. Atko läks pidas linnusevalvele kõnet, milles küll sajatas ja salgas soigujaid, aga julgustas mehi rahulikku olema.

Vader vaatas seda oma kambri kardina vahelt ja muigas. Veel sama päeva hommikul oli Atko olnud ta sell ja sõjasulane, lõuna ajaks oli too end sepa ja raualausujana tõestanud ning omas varsti juba oma õpilast, õhtuks oli ta kuninga parem käsi ning nüüd siin öösel pidi kuningas vaatama kuidas Atko tema meestele kõnet pidas. No oli tol mehel ikka usin päev olnud.  

Ükski mees ei märganud, kui kuningas mustas keebis linnusest välja hiilis. Ta tundis end küll natuke alasti, aga polnud midagi teha. Oma haamrit Valu ei saanud ta kaasa võtta, sest sa ei ole just väga tundmatu, kui kannad relva, mida vaid kaks meest kuningriigis jaksavad tõsta. Atko ja Arleen jäid kuninga kambrisse tema rolli täitma ning Mustvälja isand kuulutas kõigile, et kuningas nüüd magab ja keegi teda segada ei tohi. Ei teadnud isegi vahtkonna ülem Kalev, et kuningat enam linnuses pole ja see oligi kõige suurem kaitse.

Ega Vader Arleeni ja Atko pärast muret ei tundnud. Atko oli ikkagi korralik sõdalane ning rauaga häädes suhetes ja Arleen lohedelt pärimuseks saanud oskustega teadjanaine. Oli kambris ka vägijooki ja pähkleid, mida põske pista nii et neil võis tegelikult seal täitsa mõnus olla. Tema, kuningas aga pidi minema hiilima ja varjus püsima. Kõik see on kantsi heaolu nimel, tuletas Vader endale meelde.

Hämaruses läks Vader oma koja laagrisse, kus tema vana ase juba ootas, ning keeras end sinna magama, tõstes mõned katted veel igaks puhuks enda sealolekut varjama. Uue kuninga kohta sai ta ikka hämmastavalt palju ja hästi, ja, mis peaasi, elusalt magada.

Vader ärkas vara ja otsustas minna uurima, mis ka öösel juhtunud on. Ta tõmbas nartsud oma uhkete riiete ja rõngasrüü peale ning läks nõnda, kerjuseks riietuna kõrtsu jutte kuulama, kõrval Tammisraua koja pisitüdruk Metskass.  Kõrtsmik tundis küll kuninga ära, kui ei teinud sellest välja ja andis vaid joogi muidu. Jah, kuulukse järgi olevat öösi veel linnuse ääres madinatki olnud ja lõpuks olevat keegi ka linnusest sisse pääsenud. Rüübe käes, oli aeg vaadata linnus üle.

„Mina olen printsess, see on minu kindlus,“ rääkis Metskass valjult Vaderi käe otsas, kui nad koos linnuse poole kõndisid. Kui enne oli Vader kartnud, et laps kogemata tema isiku välja annab siis nüüd oli temast isegi rohkem kasu selle varjamiseks. Linnuse ääres ei paistnud valvet, mis tegi Vaderi murelikuks. Ta jalutas otse kuninga kotta, ning leidis oma ustavad kaaslased seal magamas. Kõik oli siiski hästi.

Nagu hiljem selgus olevat hull Araablane olnud üks neist, kes öösel kuninga kotta sisse tungis sooviga kuningat ohverdada, kuid Atko oli ta oma haamriga minema hirmutanud. Nüüd oli esimene, tihtilugu kuningale saatuslikuks saanud öö üle elatud ja sai hakata korralikumaid plaane tegema.

Pealegi vajas karu rautamist.