Kuidas läheb? Aga päriselt?

Väga kõnetav jutt - ilus, ehe, nii nagu asjad on, vürtsitatud "eluterve" huumoriga.

Ei, mul endal ei ole kunagi diagnoositud kroonilist (rõhk sõnal 'kroonilist') depressiooni, aga tagasilangusi vanadesse mõttemallidesse vahel siiski on - langused on lihtsad tulema, pole midagi teha. Teater ja impro samas aitab - päris palju.
Samuti on see nö 'ära suremise' teema minu jaoks kuidagi väga tuttav. Oli aegu, kui oli lihtsam nimetada asju. mille vastu mul ei olnud alergilist reaktsiooni, kui neid mille vastu oli. Rääkimata eluaegsest koormusastmast (teoreetiliselt võimalik saada astmahoog keset sexi ... aka füüsilist koormust ... küll see oleks tore). No ja nii on.

Igaühel on omad deemonid ja on tore kui neist räägitakse ja kuulatakse, mitte ei vaielda vastu proovides olukorda nö kergemaks rääkida. Igaüks peab ise leidma oma motivatsiooni hommikul ärkamiseks, tööle minekuks, hobideks... elamiseks.

Happiness is a inside job! Isegi siis kui suidsidaalsed mõtted tagataustal jooksevad saab vaid inimene ise hoida ennast käimas ja positiivse - keegi teine seda tema eest teha ei saa.