Käisin üleeile õhtul Tartus LARPil ning see pani mul mõtted jälle antud teemas liikuma (jajah mul on mõned kindlamad mängu tegemise mõtted kah, aga neid annab veel seedida). Taaskord meenus mulle aga, et ma olen paganama laisk mängija ja sama laisk mängujuht. Korraldades mõned aastad tagasi oma suurmängu (Shadowrun: Lihtne tööots) oli kõik planeeritud ideega, et me ei pea mängujuhtidena mitte-kui-midagi kohapeal deklareerima ning kui ängijad jõudsid lõpp sihtkohta võinuks mängujuhid samahästi õlle lahti korkida ja etendust jälgida (mida mõned ka tegid). Lõksud olid reaalselt töötavad (või defineeritud läbi reeglite - noh päris viga nad ju ikka ei teinud), kõik mis oli mängu alal oli mängu sees ning mängijatel oli oh kui palju erinevaid võimalusi tegutsemiseks.
Samas kui eilsel mängul oli mitmeid hetki, kus mäng seiskus, sest oodati mängujuhti või kui over-rule'iti kellegi pihtsasaamist, sest püstolis ei saanud olla nii palju kuule (no kui te tahate, et püstol teeks ainult 10 lasku siis palun tehke püstol mis teeks ainult 10 lasku). Ma oln laisk mängija ja ei minu jaoks vähendab igasugune deklaratiivsus mängu võlu ja usutavust. Mitte, et antud mäng paha oleks olnud, aga minu maitse jaoks lihtsalt liiga palju mänguvälist nodi ja deklaratiivset juhtimist.
