Mõtlesin eile välja hea seose, mille kaudu seletada depressiooni inimestele, kellel ei ole mingit kokkupuudet sellega olnud. (ja ilmselgelt olen ma aastate jooksul sellest juba sadu erinevaid versioone mõelnud)
Selleks on (trummipõrin....paparaparaa) ülekaalulisus.
Ja ülekaalulise all mõtlen ma siis antud kontekstis sellist ülekaalulisust, et kolesterool on laes, kingapaelu on raske siduda ja trepist käimine väsitab (ja see osa ei ole depressiooniga ühine)
Siin siis mõned sarnasused.
Esiteks, keegi ei tea selle täpset põhjust, seal on kindlasti geneetiline eelsoodumus ja paljud riskitegurid, aga on inimesi kellel see tekib ja neid, kellel mitte, isegi siis kui on samalaadset elusitta läbi elatud ja toituvad samamoodi.
Teiseks, kõik nõustuvad et ülekaalulisus ei ole tervislik, aga enamasti ei nähta seda kui haigust (mida ta võib olla ... otseselt või kaudselt). Depressiooni ei suuda kah inimesed haiguse alla liigitada - pigem on see su isikuomadus. Mõni on kõhn, mõni on paks, ela sellega. Fakt on aga see, et kumbki pole tervislik ja vajaks arstlikku sekkumist. Mida suurem ülekaal/depressioon on, seda suurem vajadus sekkumiseks.
Kolmandaks, muutus on keeruline. Mida suurem ülekaal, seda rohkem aega ja pingutust võtab, et normaalkaalu saada. Sama lugu deboriga. See on pikk protsess.
Neljandaks, mida rohkem alla võtsid, seda rohkem on lotendavat nahka hiljem kaasas. Depressiooni jäljed jäävad sinuga igaveseks, sinna pole midagi teha, ja seda ei ole võimalik ära lõigata. Ja vahel see meenutab ennast.
Viiendaks, tagasilangus on kerge tulema. Okei, mitte vast kõigil aga siiski paljudel ülekaalust paranenud inimestel on hiljem vaja püsivalt jälgida, et ei sööks valesid asju valedel aegadel. Depressiooni puhul räägime me pigem elu rituaalidest, mõttemallidest ja eluviisist. Ja samuti osad, kes on kora deboris olnud, hiljem sinna enam ei lange. Tagasilanguse protsent on aga suur.
Kuuendaks, inimene kes on ülekaalus/ depressioonis ei tunne ennast hästi ja ta teab ise kah, et midagi on viga, aga selles suhtes midagi ette võtta on raske, mis viib meid järgmise punktini ...
Seitsmendaks, lihtne on endale valetada, et probleemi mitte tunnistada. Öelda, et "tegelikult on kõik ju okei", "leidub ka minust paksemaid", "ma olen lihtsalt suure kondiga" jne Samas, ilma aksepteerimata ei juhtu midagi. Kuidas saad sa näiteks suitsetamist maha jätta kui sa teed suitsu aga üritad endale selgeks teha, et tegelikult sa ei suitseta - see on lihtsalt võimatu.
Kaheksandaks - väga palju väärarusaamu (hah, ma ei imestaks, kui ma siin tegelikult ülekaalulisuse väärarusaamu kasutaksin, sest no mul ei ole kogemust) stiilis "Ise on süüdi", "Ise on laisk" jne Osaliselt võibolla tõsi. Kui tegemist on tagasilangusega peale esmast ravi võib see tõesti olla põhjustatud inimese enda uskumusest, et pole vaja enam rituaale-süsteemi kasutada sest probleem on lahendatud - ja voila probleem tuleb tagasi. Aga enamasti on põhjuseks siiski .. (vaata tagasi esimest punkti).
Üheksandaks, on medikamente millega ülekaalulisust/depressiooni ravida (klassikalise meditsiini vahendeid, holistilisi, balti jaama turu omi jne), aga nende mõju on individuaalne ja mitte alati oluliselt suurem kui placeebo efektil. Äkki aitab, äkki mitte, äkki ei aita aga saad lihtsalt kõik kõrvalmõjud (mis on kah ise-enesest toredad)
Kümnendaks (ma arvan et see on praegu viimane, mida ma suudan välja mõelda), kui sa oled ülekaalus/depressioonis siis on sul vahel raske teha isegi igapäevaseid asju. Mida suurem probleem, seda raskem on. Äärmiselt sügavas depressioonis inimesed ei suuda isegi enam ise-enda eest hoolitseda (enda pesemine ja kasimine ... ekstreemsetel juhtudel isegi wc käik jne).
Miks nad ei suuda? Vot ülekaalulisuse puhul on seda lihtsam seletada. Debori puhul aga - ma olen piisavalt julm et öelda: "Kui sa pole seal olnud, siis sa ei saa sellest aru saadagi, aga aksepteeri et nii lihtsalt on - haigus on selline."
Inimesed tahavad alati kõigest aru saada, vaadata asju läbi enda maailmaprisma/mõttemallide. Aga deborist aru saamine on umbes sama jabur kui näha Paldiski mnt roosa maja elaniku luululist roosat elevanti, kes tema voodi peal klaverit mängib. Sa lihtsalt ei ole võimeline seda nägema, sest sul endal ei ole seda haigust. Pealegi, kui sul oleks sama haigus, siis võimalus et teie luulud kattuvad on ikka äärmiselt väikese tõenäosusega. Ainus, mida teha saab on aksepteerida, et tema jaoks on seal elevant.
See kõik on muidugi minu arvamus, täis üldistusi, lihtsustusi ja jaburusi, aga äkki midagi klikib
