Paneks Metat?

Metamäng rollimängudes on nähtus, mis on mulle korduvalt ja korduvalt mõtlemisainest pakkunud. Minu arvates on rollimängu puhul tihti tegemist sublimatsiooniga (jah ma tunnen võõrsõnu), ning seda huvitavam on jälgida selles toimuvaid nüansse. Kahjuks pole ma aga komistanud ühegi korraliku uurimuse peale, mis metamängust tehtud oleks. See-eest on tehtud selle teemaline sari.

Tihti vaadeldakse metamängu kui sohki mängus omakasu eesmärgil. Kui sa mängid kellegagi kaarte, ning piilud silmanurgast tema omasid, siis see iseenesest ei ole veel petmine. Kui sa aga nähtut hakkad oma kasuks ära kasutama, on tegemist metamänguga.


Siin tekstis kasutan ma aga mõistet Metamäng, kui igasuguse mänguvälise teadmise rollimängu sissetoomist, olgu see siis omakasuks või mitte. Ma leian, et on metamängu osasid, mis on mängu jaoks tarvilikud, aga on ka neid mida tuleks tõsiselt vältida.


Rollimängudes on piirid muidugi oluliselt hägusemad ning tegelikult määrab need ära DM ja tema mängustiil. Järgnevalt 4 alaliiki, mis mulle endale silma on jäänud:

1. Praktiline metamäng

Näide: Olen kuulnud juhtumist kus DM-il oli vähem inseneriteadmisi kui mängijatel, ning seetõttu oli ta sunnitud kaevanduse tõstemehhanismi keset mängu ümber ehitama. Selgus lihtsalt, et tema eelnevalt välja mõeldud kangide ja raskuste süsteem ei oleks reaalsuses töötav.

Põhjus: Mängumaailma püsivus. Et mängus oleks samad universaalsed reeglid (gravitatsioon, hõõrdejõud jne) kui pärismaailmas.

A-Mida-Teha?: On ilmselge, et ka mängujuht on inimene ning ta ei saagi kõigest rohkem teada kui mängijad, seega on selline metamäng ju põhimõtteliselt aktsepteeritav eeldades, et tegemist on mängusiseselt tähtsate detailidega. Kui aga need detailid mängus tähtsad (loe: mängijate ellujäämiseks olulised) ei ole, siis võib vaidluse ja teema ammendamiseks, et mäng ei jääks toppama mingi mõtetu detaili arutelu peale, lihtsalt vihjata DM jumalikkusele antud maailmas;)


2. Omakasu metamäng

Näide: See on klassikaline käsitlus, kus mängija või grupp kasutab mänguvälist informatsiooni mängusiseselt enese kasuks. Siia alla võib iseenesest panna ka strateegilise mõtlemise, juhul kui sinu tegelasel tegelikult seda teadmist ei ole.

Kindlasti läheb siia alla ka olukord kui mõni tegelane tegutseb grupis rohkem rollimänguliselt, aga saab sellepärast teiste mängijate halvakspanu osaliseks. Kui roll on ikkagi kleptomaaniliste kalduvustega, aga sa pole mängu siseselt kunagi kellelegi vahele jäänud, ning ega keegi pole ka kunagi sinu varustust läbi vaatand, siis on ebareaalne et kõik mängijad paranoiliselt oma seljakottide ja relvade otsas magavad. Veel jaburam on olukord kus sulle hakatakse mänguväliselt moraali lugema varastamise kahjulikkusest (ka seda on nähtud).

Põhjus: Üldiselt tundub, et sellist metamängu kasutavad mängijad on võistlushimulised ja tihti ka lihtsalt "halvad kaotajad". Ma ei ütleks, et see päris inimtüübis kinni on, pigem on tegemist tugevalt juurdunud käitumusliku laadiga.

A-Mida-Teha?: Võimalusi on mitmeid. Esimene variant on ignoreerida probleemi. Kui sa aga leiad, et seda ignoreerida ei saa, siis tuleb võtta kasutusele kasvatuslikud meetmed: piits (exp) ja präänik (exp). Mida tehakse väikeste lastega, kes teevad mängus sohki? Seletatakse reegleid uuesti ja hoiatatakse, sest kui ei ole reegleid, ei saa olla ka mängu.


3. Triviaalne ehk pisimetamäng

Näide: Huvitaval kombel leidub inimesi, kes toovad mängu sisse ka informatsiooni, mida nad mängusiseselt teadma ei peaks ja mis samas ei oma mängu sees ka mingit mõjujõudu.

Oletame, et enamik tegelastest on katki ja surmaohus ning roll A ja B, kes on enamvähem terved, lähevad lähedal asuvast külast ravijooki tooma. Teepeal ründab neid aga kolmepealine hundikari, kellest jõud üle ei käi. B kükitab terve lahingu puu otsas, A aga rebitakse huntide poolt tema silme all lõhki ning veetakse ära. Kui nüüd roll B jõuab tagasi seltskonna juurde, ei ole neil mittemingit põhjust teada ega oletada, mis teepeal juhtus. (Olgugi et mänguväliselt toimus kogu lahing nende silme all) Igasuguse tema jutus kahtlemisele peab eelnema "sense motive" vise. Kui ta räägib, et teel oli 6 hunti, siis selle peale öelda "Kalamehe jutt, jagame kahega", ning ühtegi motiivimõistmise viset pole juhtunud, on see kõige labasem metamäng.

Põhjus: Öeldakse, et kes proovib lahjasid droge, jõuab lõpuks ka kangeteni. Mina näen sellises tegevuses just piiride katsetamist nii nagu seda teevad väikesed lapsed. Kui see tegevus terve seltskonna poolt halvakspanu ei saa, siis võib vabalt ja julgemalt ka korralikku metat teha.

A-Mida-Teha?: Reeglid, reeglid, reeglid ja reeglid. Kui pisimeta eest karistust ei tule, siis ei saa mängija ka aru, et ta on midagi valesti teinud.


4. Eeldustel põhinev metamäng

Näide: Siia alla kuuluvad kõik need mängijate liigutused, mis põhinevad eeldusel, et "ega mängujuht/teinemängija ometi..." ning tegelikult kuuluvad siia alla osaliselt ka kõik eelnevalt mainitud.

Kõige klassikalisem eeldus, mille eriti just uued mängijad tihti teevad on "ega mängujuht ometi lase meil ära surra." Vale vastus. Kui sina käitud mängus rumalasti, siis sinu tegelasega juhtub see mis on sellisel juhul loomulik. Just nii nagu pärismaailmas - jumal ainult vaatab, tema asi pole sind hoida.

Põhjus: Tuuakse mänguväline omavaheline suhe mängu sisse.

A-Mida-Teha?: Ega DMil polegi siin väga muud midagi teha, kui rääkida mängu mõte lahti ning kui sellest kah kasu pole siis... noh mis seal salata, polegi nagu väga midagi muud teha.



Niipalju siis liigitusest, muidugi ei ole siin kaetud kõik võimalikud metamängud aga ehk andis vähemalt mõtteainet.

Kogemus on näidanud, et Metamängimine on ravitav. See võtab aega, kannatust, ja esialgu ka hämmastavalt palju vaidlemist, aga kui mängu reeglid on eelnevalt kokku lepitud, on see siiski teostatav. Kui ikkagi metamängija avastab, et ta on teistest 2 levelit maas puhtal selle pärast, et ta ei oska rolli mängida, siis ta kas võtab ennast kätte või lahkub grupist (nagu eelnevalt mainitud, on metamängijaks tihti ka halb kaotaja)

Aga ka väga head rollimängijad võivad muutuda Metamängijateks. Kõik oleneb mängujuhtist ja grupist.

Eelnevalt mainitu on ka põhjus, miks ma metamängimist pigem käitumuslikuks nišiks mitte iseloomujooneks pean. Sul võivad ju olla eeldused, aga kui grupp seda ei soodusta, ei tule selline käitumine ka välja. Kõik on õpitav ja siinkohas ka väga palju mängujuhi õlul.

Sellised mõtisklused siis täna.
Cheers