...ja siis sa avastad, et sul pole enam seda auku, kus seda öelda.
Ja seegi on omamoodi sitt tunne.
Ühed on harjunud, et sa oled iseseisev ja saad alati hakkama, for gods sake, isegi oled alati valmis toeks olema. Jooksed vajadusel kohale nagu kiirabi... püsid kasvõi öö läbi lohutades üleval... kutsud päris kiirabi kui vaja...
Teised on ise peaalaspidi oma mülkas ametis. Kuigi, eks seegi on omamoodi kummaliselt irooniline heategu, kui sa räägid kellelegi oma sitast, mille peale ta tunneb ennast kohe paremini sest tema sitt pole üldse nii hull ....
Kolmandate jaoks tahad sa ise tugevat nägu näidata, sest jah on pepp, aga tegelikult saab ju hakkama ... eksole...
Oma soovis näidata ennast tugeva ja alati rõõmsameelse inimesena oled sa ära lõiganud kanalid, kus sa saaksid olla midagi muud...
... ma olen ju ratsionaalne inimene. Täiskasvanud inimene- Kõik on läbi mõeldud ja paanitsemiseks pole põhjust. Kõik on okei. Kui nii ei saa, siis saab teistmoodi ...
kinnitad sa endale. Oled härra loogiline nagu karupoeg puhh. Ning pole hullu, näitlemisoskus on hea Sa oled seda ju ennegi teinud...
Ja tegelikult sa ju usud,
et pole põhjust muretsemiseks ...
või vähemalt tahad seda uskuda...
Ja samas, ikkagi...
kuskil selle ratsionaalsuse taga on peidus pisikene emotsionaalne pool,
kellele ei meeldi et maailm nii kiirelt muutub,
kes tahaks lihtsalt ennast nurka tõmmata ...
saata kõik vaikselt vittu..
ja lihtsalt olla seal ...
elu tuulte ja tormide
lükata ja tõmmata ...
lihtsalt olla seal ja oodata
kuni tuleb keegi päästma ...
kuni tuleb keegi...
ja su sitast välja veab...
(vau milline postmodernistlik emoluuletus just siia tuli)
Eks igaühel ole omad rollid. Vahel on lihtsalt raske loobuda soovist langeda ohvri rolli ... sest tegelikult sa ju tead, et sellest ei ole kasu. Aga on siiski mingid emotsioonid seal mis vajavad oma välja elamist ... šhokk elust enesest...
Oi kui väsitav on vahel olla tugev... teha nägu nagu kõik okei ja lihtsalt teha seda edasi, mida on vaja teha ... oskamata nende taustatunnetega midagi asjalikku ette võtta .... ja siis nad lihtsalt on ...
ja sa tunned kuidas nad käärivad...
Natuke päris nõme
See stiil kuidagi kõnetab. Põhimeloodia on ju olemas ... või kuidas..
