Huvitav käitumismuster, mida täheldasin juba väiksena:
Kui tuli halb uudis, siis ... ma võtsin seda rahulikult.
Elu on elu ja asju juhtub. Kõik elav peab ükshetk lahkuma, muutus on ainus konstant jne Ma sain sellest juba väga väiksena aru - võibolla ei suutnud küll kõike sõnastada, aga ikkagi.
Tihti arvati sel juhul, et ma ei saanud olukorra tõsidusest aru. Et ma olen selleks liiga noor, eitan või midagi sellist. (Tagantjärgi saadaks ma kõik nii arvajad metsa arenema)
Mõne aja pärast tundsin ma aga, et midagi on valesti. Olukorrast mõjutatud inimesed minu ümber olid katki, samas kui ma ise olin ikka sama positiivne ja rahulik kui enne.
Oli mul midagi viga, mingi sotsiaalne hälve?
Ja see mis järgnes oli pigem alateadlik. Ma hakkasin vaikselt omistama nende katkiste inimeste tundeid, vaateid jne. See muidugi võttis aega, aga lõpuks olin ka mina sama katki ku nemad.
Samas olid nemad selleks ajaks juba esialgsest shokist üle ja tervemad ... seega olin mina ainus katkine hing. Vahi kuradi irooniat, eh.
Näen praegu midagi sarnast ja küsimus, mis mul kõige sellega tekib on: Kas ma olen lihtsalt viivitusega (pikkade juhtmetega) inimene või lihtsalt nii sotsiaalselt mõjutatav, et ma peegeldan kogu seda kupatust? Kuidas kurat sellest lahti saaks?
Totter igatahes
