Tulek oli pikk, kolm lendu, ning ajaliselt läks sinna alla suht terve päev (rääkimata ajavahest). Igas lennujaamas jälle uus turvakontroll. Eestist Amsterdami, Amsterdamist Hong Kongi ja Hong Kongist Manilasse. (kaardi pealgi näha et päris muljetavaldavalt korralik reis)
Üllatus üllatus- Estonian Airi lennuk alustas sõitu Eestist nii 15 minutit hiljem (lausa irooniline, et nende lennukiajakiri kannab nime In Time) Amsterdami lennujaam oli vana tuttav ja ka kõik sealsed kohutavad suitsuruumid olid tuttavad.
Hong Kongi lennujaamas olid enamus reisijatest peajagu lühemad ja rääkisid hieroglüüfides. Tundus, et mul läks suhteliselt õnneks, et edasi viiv lend läks väravast üks, ja ma saabusin kohale nii värav 20 kandis, samas kui paistsid ka sildid väravanumbritega üle viiesaja. Kuigi ka see vahemaa oli kõva kakskümmend minutit jalutada.
Manila enda lennuväli nii hiigelsuur ei tundunud, aga juba sellest väljudes sai selgeks, et tegemist on hoopis teistsuguse maailmaga. Esiteks oli parajalt palav ja niiske (nagu oleks väga lahjas aurusaunas kogu aeg), teiseks oli näha päris palju turvamehi. Ega sind enam niisama lennujaama tagasi ei lastud, kui sa sealt juba välja olid läinud. Kohalikud olid jube viisakad. Kõikide jaoks olin Sir või Mister.
Autosõit on küll suht pimedas ja vihmasajus, aga midagi on näha. Liiklus on suht kohutav ja iga kümne sekundi tagant laseb keegi kuskil ikka signaali. Liiguvad ka väiksemad bussid, mille aknad on kaetud kilega (soe ju, vaja lihtsalt tuult ja vihma eemal hoida). Teede rägastik tundub üüratu ning pilvelõhkujaid paistab igalt poolt. Uurin tellitud taksojuhilt, et palju siin linnas ka inimesi elab, ta pakub et ligi poolteist miljonit. (ja ei panegi väga mööda).
Hoone sissepääsu juures on jälle turvakontroll. On lausa metallidetektor ja valvekoer - kott vaadatakse läbi sealsamas.
Hotell algab neljandalt korruselt üüratus hoones. Töötajaid on palju - peale adminnide on ka niisama abistajaid, valves seisjaid, turvamehi ning kõik kellest möödud soovivad head päeva. Selleks et saada oma toa korrusele tuleb liftis enne numbri valimist läbi tõmmata toa kaart.
 |
| Vaade toa aknast |
Toas on mõnus jahe 22,5 kraadi. Väljas lämbe ja palav ning tekitab väga kiiresti soovi pessu minna. Väsinud pea ei hammusta enam midagi läbi. Juba toll ja hotelli registreerimine oli autopiloodi peal. Käin pesus ära, toksin natukene arvutis ja keeran kerra ära. Päevane reis on mõjunud suht laastavalt: seedimine on lennukitoidust paigast ära ja pea valutab justkui enne migreenihoogu.
Hommikul ärkan vara - üllatavalt hea enesetundega - ja kohtun kolleegiga hommikusöögilauas. Selgub, et töökohustused algavad alles õhtul (nii kaheksa paiku kohaliku aja järgi (eestis on siis u päeval kell kolm)) ja seda hommikul seitsmeni välja. Kas nii mööduvad ka ülejäänud päevad, seda ei tea. Tahaks igatahes natukene ka ringi vaadata ja paar postkaarti saata. Osta küll väga palju midagi ei saa, sest kotis on ruum piiratud (tööreis, ma tulin ainult käsipagasiga)
Pidev ülim viisakus ja tohutu turvakontroll tekitavad aga ise-eneset päris palju paranoiat. Töökaaslane, kes antud kanti rohkem tunneb, mainis et tegemist siiski linna rikkama rajooniga ja siin väga suurt ohtu ei ole ja niikaua kui sa kraanivett ei joo ja kahtlasest kohast sööki ei hangi ei tohiks ka tervisega midagi juhtuda.
Põnev elu eksole.
Eks näis palju töökohustuste kõrvalt veel aega jääb, et muljetada
