"Suhe peaks andma tiivad, mitte neid kärpima" Kirjutasin ma kunagi ise-endale.
Njah, suhted on üks keeruline teema. Eriti paarisuhe, kus on ootused suuremad kui lihtsalt hea seks (fakkpadi suhted on enamasti väga selgete piiridega).Olen viimasel ajal kuulnud ikka päris kummalistest suhetest ja see on pannud mind mitme teema peale mõtlema.
Üks neist on Meie mentaliteet.
Kuidas juhtub see, et on kaks omavahel võrdset inimest kes vastutavad vaid ise enda eest ja elavad enda elu ... siis nad kohtuvad, leiavad teineteist ning mingi aeg äkitsi tulevad laused nagu
"Sina otsusta mida Meie täna õhtul teeme"
Aga kuhu kadus isiklik vastutus?
Kes on see müstiline Meie? Kas see ei olegi enam 2 inimest kes vastutavad ise-enda elu eest?
Ja keeruline on selles kontekstis isegi öelda, et kumb on top-dog ja kumb-under dog. Üks siis forseerib teist võtma vastutust mõlema inimese eest. Vastutuse võtja on justkui sunnitud top-dog seisuses.
Mulle kohutavalt meeldib see stseen filmist Turist. Sest see annab edasi minu üldise mõtte igasugu suhete kohta: Ma tean mida ma teha tahan ja ma oleksin ülimalt tänulik kui sa minuga liituksid.
Meie on üks paradoksaalne nähtus. Seda on vaja suhte hoidmiseks, aga kui seda saab liiga palju, hakkab ta suhte vastu toimima.
Meie nimel tehakse kompromisse. Ei tehta enam seda, mis on isiklikult tähtis, vaid tehakse midagi milles ka teine pool saaks osaleda. See on ju nii lihtne tulema. Muidugi võin ma ju homme oma asju teha ja täna veedame koos aega... (ning järgmine päev on täpselt sama vastus.... ja ülejärgmine ..)
Mis selles siis halba on? Mingile maale, ei midagi. Kui aga 2 võrdset inimest teevad vaid kompromisse ühise Meie nimel (jätmata täitmata oma isiklikud vajadused ja soovid), läheb suhe hämmastavalt kiiresti katki - mis on paganama irooniline.
Üks asi on see, et inimene hakkab tundma ennast piiratuna, kui ta tegeleb püsivalt vaid Meie asjadega ja nii irooniline kui see ka on, siis samal ajal väheneb ka tema atraktiivsus tema partneri jaoks.
Mõni aeg tagasi (täpselt uuringute pealkirja ei mäleta) uuriti paarikeste käest, millal tundub nende partner neile eriti atraktiivne. Ja vastus oli "Siis, kui Ta teeb seda mida Ta armastab. Kui ta silmades on säde ja Ta teeb midagi täieliku kirega." Olgugi, et ta võiks ju samal ajal tegeleda nö Meie asjadega, on just isikliku kirega tegelemine see, mis partneri jaoks sind atraktiivseks teeb.
Vahel, mõnda liiga Meie keskset paarikest vaadates olen ma mõelnud sellele kui äärmuseni saab Meie mentaliteeti lükata. Siin on mõned näited päris elust:
* Iga õhtu peale tööd vaatab paarike koos seriaale ja arutab uudiseid - muud ühisosa ei ole, aga MIDAGI PEAB ju KOOS tegema.
* Üksinda ei minda kunagi kuhugi üritusele - on ju võimalik, et üksi sa veel tutvud mõne inimesega ja äkki ta meeldib sulle ja äkki see ohustab Meie olemasolu.
* Kui paarike on mõni aeg lahus (aka üks neist komandeeringus 2 päeva) läheb üks pool (enamasti see, kes piole komandeeringus, kellel on tol hetkel liiga palju vaba aega) peast sassi ära - sest sel hetkel on Meie asemel Mina ja Mina on ammu unustatud nähtus, mille eest ei osata enam vastutada.
* Partnerile lükatakse peale tingimusi Meie olemasoluks. Tahtlik üksteise muutmine ja sundimine, et oleks Meie.
Vahel, nähes selliseid asju, tahaks tõesti haarata kahe käega peast kinni ja küsida paarikese käest: Kuhu jäid need kaks võrdset ise-enese elu eest vastutavat partnerit?
Ja siis leidub veel inimesi, kes väidavad, et aga naine peabki vaid mehe jaoks asju tegema. Et mees tegeleb enda ja pere asjadega ning naise asi on teda toetada. Kutsuge mind šovinistlikuks feministiks aga kui piff ise mõtlemisega hakkama ei saa.... siis on ta mõtetu piff (oot see oli nüüd liiga loogiline)
Ma olen täielikult veendunud, et iga täiskasvanud inimene (kui just ei ole äärmiselt raske puudega tegemist) suudab võtta ise-enese eest vastutuse. Olgu ta mees või naine.
See, et naised kergemini vastutust mehe kaela ajavad on lihtsalt sotsiaalse kasvatuse tulemus. Kui sa oled ikkagi lapsest saati vahtind filme, multasid ja mänginud mänge kus kõik tüdrukud on printsessid kes ei saa ise enda probleemidega hakkama ja siis tuleb uljas mees-prints valgel hobusel kes sind päästab, siis mis muud tulemust saab siit oodata? Sellised filmid ja muinasjutud olid täiesti olemas juba minu noorusajal ja praegu on seda järjest rohkem ja rohkem
Jajaa me võime muidugi vaielda, et kui palju ikkagi filmid ja mängud inimest mõjutavad. Täiskasvanut arvatavasti mitte väga palju. Aga laps on käsn, kes võtab KÕIKE oma ümbritsevast sisse ja loob sellest endale isikliku maailmapildi.
Ja kindlasti on ka inimesi kes väidavat, set see on klassikaline kodu mudel, kus naine lihtsalt toetab meest. Mingi aeg oli küll.
Samas on küti-korilase kogukonnad olnud siiski suhteliselt võrdsete suhetega ja naiste igapäevaselt hangitav toit oli oluliselt kindlam ja püsivam, samal ajal kui mehed võisid tuua suure hunniku liha või ka mittemidagi. Mees ei olnud võimutseja ega naise ja laste ülalpidaja.
Seega kokkuvõtteks:
2 võrdset partnerit, kellel meeldib KA koos aega veeta.Mõlemal on omad asjad ajada, mõlemal on omad mõtted, maaimavaated ja tegemised ning kõige selle juures on ka loomulikult kattuv ühisosa mis on meie. Ja see ei tähenda, et nad kõiges samal nõul on (tead kui igav on nii suhelda) aga nad aksepteerivad teise täisväärtusliku inimese arvamust nii nagu see on. Respekt (teise aksepteerimine nii nagu ta on) ja suhtlemine (ilma suhtlemiseta ei ole suhet .... proovi proovi kellegiga suhet luua, kui sa üldse ei suhtle) ja huumor on minu jaoks vast need kolm kõige tähtsamat alustala ilma milleta ma ei kujuta ette isegi sõbra suhet mitte.
Liigne ja aastate pikkune Meietamine sulandab indiviidid lõpuks aga nii kokku, et kõik arvamused ja mõttemallid on liiga sarnased ning lõpuks oled sa lihtsalt koos oma identse aga vastast soost kaksikuga (iuuu) ja sul on igav.
Cheers!
