Rollimängude kasutegurist

[Mõned järgnevatest mõtetest on püsivale blogikülastajale kindlasti tuttavad. Samas ehk leidub ka midagi uut, ning vast on see ka kompaktsemalt koos.Tänud ka toimetajale]


Vahetevahel on endiselt kuulda arvamusi, et rollimängud on üks veidrikute pärusmaa - nende inimeste huumor on arusaamatu, rääkimata mängukirjeldustest. Mõned pildid ja videoklipid on ajakirjanduses lausa kerget draamat tekitanud - seda paljuski tänu sellele, et neil puudub kontekst. Halvemal juhul nimetatakse rollimängijaid üldse sektiks.

Rollimängude kasutegurit on aga tihtilugu keeruline teemavõõrastele inimestele seletada. Küll on panustatud sellele, et läbi mängu õpitakse ajalugu ning käsitööd, meeskonnatööd ja loomingulisust jne, mis kõik on tegelikult ju pigem rollimängu kõrvalproduktid.

Minu arvates on kõige tähtsam aga rollimäng ise ning olgugi, et enamik rollimängijatest ei ole arvatavasti teadlikud rolliteooriast, on nad kindlasti seda kogenud.

Me kasutame rolle igapäevaselt. Sõpradega oleme me teises rollis kui võhivõõrastega, tööl kolmandas rollis, õpilasena veel omamoodi rollis. Igal inimesel on oma rollikonserv – harjumuspäraste rollide kogu – ning metaroll, mis valib vajadusele vastava rolli antud valikust. Metarolli võib nimetada ka“jälgivaks minaks“ või „vaatlevaks egoks“. See on osa meist, kes jälgib meie käitumist erinevates kontekstides ning ning modifitseerib seda vastavalt vajadusele. Enamik psühhoteraapia suundi tegelevad peamiselt just selle rolliga meist.

Probleem tekib aga siis kui meil ei ole mingi olukorra/konteksti jaoks päris sobivat rolli – kui rollikonserv on pisike. See ei jäta mitte ainult meid ennast raskesse olukorda vaid raskendab meil ka teistest arusaamist. Kuidas aga suurendada rollide hulka konservis?

Rollid ei teki ise õhust ja armastusest. Me võime küll mõelda, et võttes mingi rolli peaksime me käituma mingit kindlat moodi, aga see ei tähenda, et me mõistaks rolli olemust. Ainus võimalus kindlaks teha, kas meie arvamus reaalse rollieeldusega klapib, on mängida antud rolli suhtes teiste inimestega. Roll saab elu ainult läbi suhete.

Jabura näitena: ma võin ju arvata kuidas inimesed käituvad kui ma käin verise näoga ringi, aga ma ei tea seda ju tegelikult enne, kui ma olen seda proovinud. Ja selgub, et tähtis pole mitte ainult roll, vaid ka kontekst, kus me seda kasutame. Verise näoga EMO ukse taga ootamine on kindlasti midagi muud, kui sedasi Viru keskuses sisseoste teha.

Nagu eelnevalt mainitud tegeleb konteksti sobiva rolli valikuga metaroll ning nagu tuleb välja eelnenud näitest, saab ka metaroll iga uue rolliga uue kogemuse ning teadmise, kus seda oleks mõistlik kasutada. Metaroll tugevneb iga rollikogemusega.

Ma ei taha mitte öelda, et jookske nüüd kõik Viru keskusesse sisseoste tegema, endal näod verised, et vaid selle kogemust saada. Pigem tahtsin ma jõuda selleni, et kui on loodud turvaline keskkond mingi rolli katsetamiseks, annab selle tegemine meile nii uue rolli rollikonservi sisse, mida saame tulevikus vajadusel kasutada, kui ka arendab enesejälgimist erinevates olukordades.

Võib ju vaielda, et rollid pole rollimängude puhul alati nö pädevad – et nad ei peegelda piisavalt päris elu. Samas ei ole olemas valet rollimängu, on vaid “sa kas mängid või ei mängi“. Nii nagu ka väikeste laste „rollimängud“ mis peegeldavad tihti „päris elu“ (või multikat või raamatut) mida nad on näinud või kuulnud.

Öeldakse, et alguses mängib igaüks ise-ennast. Meil on raske loobuda oma harjumuspärastest rollidest. Kui keskkond ja inimesed aga toetavad uut rolli, on seda oluliselt lihtsam teha ning enesearenduslikult oleks tähtis just katsetada rolli, mis on sinu jaoks võõras.

Kasutades paljudes olukordades ühte ja sama rolli, arendame me küll seda rolli ennast, kuid kaotame teatud paindlikkuse. Mis juhtub siis, kui seda rolli ei ole võimalik mingis olukorras kasutada? Mida me siis teeme?

Ma tean paljusid inimesi, kes on enda nö tugeva rolliga igasugu elujamadest läbi tulnud, kuid siis sattunud olukorda kus roll hakkab pigem kammitsema ning see võib olla väga raske, kui pole muid valikuid.

Igal rollil on nimelt omad piirangud, mis põhjustavad nähtuse, mida nimetatakse rollipingeks. Need piirangud on nii sotsiaalsed kui isiklikud. Olgem ausad, meil kõigil on oma arvamus, milline peaks olema üks õige õpetaja, taksojuht, president, ema jne, ning olles nendes rollides, proovime alateadlikult täita nii ühiskonna kui ka meie enda arvamusi antud rollist – mis siis põhjustabki pinge. Võtkem kasvõi Hamlet, kes just talle pandud rollipinge tõttu nö ära keeras, mis on ka loomulik reaktsioon. Seda pinget peab leevendama.

Kultuuriliselt on selle pingega toimetulekuks erinevaid vahendeid. On alkohol, festivalid jne kus on võimalik olla teises rollis võrreldes oma tavapärase rolliga. Osades kultuurises on isegi päev, kus abielumeestele on lubatud unustada üheks päevaks oma abielu. See on omamoodi ventiil liigse õhu väljalaskmiseks, et sa saaksid oma rolle edukalt edasi täita.

Omades aga rohkem rollivariante ning neid valikuliselt kasutades tekib pinge raskemini ning murdepunkt ei ole nii karm. Mingil määral on erinevad rollid, mida me tihti kasutame, üksteistele ventiilideks.

Olgugi, et rollimäng millest ma siin räägin on peaasjalikult meelelahutuslik, on võimalik, et „laval“ juhtub meie sisemusega nii mõndagi. On ometi meilgi Eestis kasutusel Psühhodraama grupiteraapia meetod, mis kasutab elu ja inimsuhete kirjeldamiseks, analüüsiks ja lahendamiseks just lava ja rollimängu (vt http://www.morenokeskus.ee). Lava (olgu selleks kasvõi piiritletud metsatukk) ja rollimäng on võimsad vahendid ning sisemuses toimuvaid muutusi ei tasuks karta. Küll aga oleks hea kui vajadusel oleks olemas ka inimesed, kellega sellest rääkida saaks.

Nii nagu igat grupiteraapia teraapiaseanssi alustatakse algusringiga ning lõpetatakse lõpuringiga soovitaksin ka LARPi korraldamisel pidada silmas, et oleks kindlasti olemas sissejuhatav briif ning ka aftekas peale mängu kus saaks teha mänguga seotud jagamisi, et midagi ei jääks õhku rippuma. Me oleme kõigest inimesed ning solvumisi ja pahandamisi juhtub ju isegi laste mängudes. Seega oleks ju hea rõhutada, et see oli kõigest mäng, ning need emotsioonid olid küll ehtsad, aga vaid selles rollis, kontekstis ja nendes rollisuhetes, ning nüüd peale mängu on nii rollid kui ka rollisuhted teised.