Meta-roll ja RPG

Ma usun, et paljud inimesed teavad või vähemalt tajuvad mingil määral, mida rolliteoooria endast kujutab: Meil on inimestena mitmeid erinevaid rolle, mida me vastavalt vajadusele kasutame. Need on justkui erinevad küljed meist. Me oleme ju erinevad inimesed õpilastena, õpetajatena, töötajatena, partneritena, võõrastena jne. Isiklike harjumuspäraste rollide kogumikku kutsutakse hellitlevalt rollikonserviks.

Rollikonservi sees kui ka väljas on aga meta-roll. See on nö dirigendi roll - see, kes teab su erinevaid rolle ja käitumismustreid, ning teab mida valida antud olukordade jaoks. See, mis aitab vaadata antud olukordi ja rollivalikut selles olukorras kõrvalt.

Iga roll tugevneb ajaga. Mida rohkem me mõnda rolli kasutame, seda tugevamaks ja iseloomulikumaks ta justkui muutub. Sama kehtib ka meta-rolli kohta. Kuidas aga treenida meta-rolli? Muidugi eluliste olukordadega ja kõrvalt jälgimisega võttes arvesse konteksti ja sotsiomeetriat.

Pelades eile Fallout’i sain ma aru, et mängides RPG’d oleme me mängu tegelase suhtes meta-rollis. Me vaatame kuidas ta kasvab, muudame ja modifitseerime, suuname ... vaatame tegelast kõrvalt. Päris hea võrdlus.

Samuti annavad RPG’d tihti võimaluse tahtejõu arendamiseks, pakkudes valikuid stiilis: kas kohene kasu praegu või suurem kasu pikemas plaanis ja hiljem. Mis võib tulevikus olla abiks ka eluliste pikemaplaaniliste otsuste tegemisel.

Ma eiteagi nüüd kuhu see jutt lõpuks jõudma pidi, aga vast sai mingi pooliku iva kirja.

Cheers!