Seksuaalkasvatus

Pean ütlema, et ma tunnen mõningast muret tänapäeva noorte ja nende kasvatuse, peamiselt seksuaalkasvatuse, osas. Oh ei, see mure pole põhjustatud näidendist „Kas sulle meeldib porno?“, mis minu arvates on isegi natuke naiivne. Pigem on mul järjest rohkem tekkinud arusaam, et minu vanemad, mina ja praegune verinoorte põlvkond elavad kõik täiesti erinevas kultuuri ja väärtushinnangute keskkonnas.

Nõuka ajal oli laste saamine paras „ime“, sellest ei räägitud, aga see toimis sellegipoolest. Suhted olid konkreetsed. Kas olete paar või ei ole? Rohkem variante ei olnud. Einoh muidugi oli armukesepidajaid, mitmenaisepidajaid, kobarperesid jne kuid see polnud sotsiaalselt tunnustatud, või kui siis vaid väikeses grupis. See suhtumine on aga muutunud ning ma kahtlen sügavalt et praegused põhikooli õpilased (täpselt, põhikool, mitte gümnaasium) suudavad näha monogaamiat nii nagu tegid seda meie vanemad ja vanavanemad. Kas meiegi seda enam täielikult mõistame? Põhimõtteliselt on tänapäeval ju kõik lubatud – mine ja tõmba ringi, kui tahad.

Ma ei ütle, et selles on midagi halba. Jumala eest, proovi, katseta – ilma, et keegi sind selle pärast hukka mõistaks. Ning samuti ei tohiks hukkamõistu olla selle üle, kui sulle tõesti seks ei paku pinget. Inimesed on erinevad ja me kasvame erinevalt. Küll aga on tähtis olla sellest teemast teadlik. Kindlasti räägitakse koolis poiste tüdrukute erinevusest ja kaitsevahenditest. Mitte, et laste saamine oleks halb, aga enne kellegi teise kasvatamist võiks ennast piisavalt kasvatada.

Kuigi minu tutvusringkonnas on inimesi, kes väga noorelt vanemateks saanud, on see pigem erand ja mul on väga hea meel selle üle kui nad saavad oma lastega edukalt hakkama. Aga ma usun, et ka nemad ütleksid, et ei olnud selleks tol hetkel valmis. Elu juhtub - vahel isegi kondoomiga.

Tutvusringkonnas on ka inimesi, kes usuvad, et on vaid üks ja õige armastus. On neid kes usuvad, et on mitu õiget armastust. Mitmed väldivad sõna „armastus“, selle hägususe pärast. Osade jaoks on monogaamia ainus aktsepteeritav suhtevõimalus ning arvamus et sa saad armastada korraga vaid üht inimest. On ka vastupidise suhtumisega inimesi. Leidub neid, kes on lahutanud füüsilise, vaimse ja intelligentse poole ning on iga poole tarvis leidnud oma partneri. On neid, kelle peremudelisse kuulub abikaasa, lapsed ja armuke, kes on üksteisest teadlikud ja saavad hästi läbi. On neid kes on peale aastaid üheöösuhteid leidnud püsipartneri. Ja on ka neid kellel on lihtsalt väga lähedased vastassoost sõbrad, kellega kombatakse sõpruse piirimaid, ning rohkemat ei oodatagi.

Selline kirju pilt on mulle jäänud mu enda eakaaslastest. Ja ma ei ütleks, et üks suhtlusviis on teisest parem või halvem. Me kõik kasvame omamoodi ning meil on erinevatel aegadel erinevad soovid ja vajadused.

Küll aga tundub loogiline, et tulevastel põlvedel on selliseid „segasevõitu“ suhteid veelgi rohkem. Tuletame nüüd aga meelde kuhu vanusegruppi kuulvad aga meie praegused pedagoogid. Mitte kindlasti kõik aga paljud pedagoogid on arvatavasti väga konkreetse suhtumisega, et mis suhe on normaalne ja mis mitte. Ja isegi kui needsamad pedagoogid on piisavalt pädevad, et rääkida kuidas igasugune seksuaalsuhe ja armastus on okei, niikaua kuni te olete enda vastu ausad, ei pruugi nad tegelikult sellesse ise uskuda eriti kui teemaks tuleb näiteks suhe mitme partneriga korraga või siis sama soo vahel. Mida kohe kindlasti ei tohiks teha, on millegi valeks nimetamine, kui see pole just ohtlik noore elule või tervisele.

Tõsi, võrreldes mitme muu riigiga on meil koolides vägagi liberaalne seksuaalkasvatus. Aga mul on tunne, et ehk ei kata see väärtusi, mida võiks noortel selles vabas maailmas vaja olla.

Kuna tegemist on väga inimliku teemaga, oleks lastel vaja inimlikku kontakti täiskasvanuga, kes saab/julgeb/tahab ausalt sellest teemast rääkida ning on valmis ka isiklikku kogemust jagama. Miks? Sest see annaks ometigi mingi reaalsema pildi intiimsuhetest nii nagu need tegelikult on. Ning see on tähtis, isegi kui täiskasvanu ütleb et seks kondoomiga meeldib talle vähem, kui ilma, aga ta valib esimese, sest see on turvalisem – see on teadlik valik ning eeskuju.

Porrile on ju ligipääs igal tiinekal kellel on arvuti ja internet. Tuletame siinkohas meelde, et Eesti on e-riik (internet on igal pool ja enamikel inimestel on arvutid) ning asjadest ausalt ja avameelselt rääkida ei ole meil väga tavaks – vähemalt mitte sellisest teemast. Seega võibki noor üles kasvada vaid seksuaalteadmistega, mis pärinevad sõpradelt, internetist ja natukene võibolla ka koolist. Panin kooli meelega viimaseks, sest sõprade jutt jõuab suure tõenäosusega sellest ette.

Tõsi, internetil on ka omad plussid ja leidub asjalikke lehti ja suht pädevaid sarju (Inglismaa „Sex education show“ jne) kuid need on teisest kultuuriruumist ning olgugi et kindlasti harivad, toovad kaasa oma kultuuriruumi väärtused. Ning puudu jääb ka usutav inimlik kontakt.

Samas on mul tunne, et jääb meie segase generatsiooni õlgadele see kuidas defineerida ja tulevastele generatsioonidele edasi anda inimlikke väärtusi ja hoiakuid seksi, ilma midagi halvustamata või deklareerimata (nagu deklareeritakse tihti et nii ja ainult nii on õige) aga nii, et sellest oleks igas suhtes kasu. Siin on mõned asjad, mis on minu arvates tähtsad ning mida mulle koolis päris nii avatult küll ei õpetatud. Kuigi kõik on omavahel seotud, proovisin tekitada loomuliku jaotuse:

· * Mitte kui midagi ei pea. See kui sul on kondoom käepärast, ei tähenda, et seda peaks kohe kasutama (ja ma ei mõtle veepommide tegemist). Seks ja seksuaalne käitumine ei ole kohustus. See on võimalus ning vahekord on osa sellest võimalusest. Inimene on piisavalt keeruline loom, et leida naudingut ka väljaspool füüsilist naudingut ning osadele sobib see paremini. Ja ka see on okei. Elu jooksul leiame me kindlasti erinevaid asju mis pakuvad meile naudingut, olgu selleks muusika, kirjandus, sport, kindlas olukorras ehk isegi koristamine ja nõudepesemine jne ning mõistlik oleks hoida variatsiooni, et miski ei hakkaks tüütama. (sama teema ju toiduga .. kogu aeg sama ikka ei taha ju, ning pole tervislik kah)

· * Vabadus. Kuigi leidub partnereid, kes planeerivad seksi täpselt ette, tasub jätta sellele vabadust. Ei tohiks olla ühtegi eeldust, kohustust ega ootust endale ega partnerile, peale selle, et veedetakse meeldivat aega koos. Sellega seoses ei tasu olla ka rutiini ori. Tihti on mõistlikum tegutseda ja vaadata kuhu olukord end viib – igasugune üleanalüüsimine turvalise partneriga olles on kurjast. (vt meeste puhul soorituspinge - põhiline psühholoogiline probleem enneaegse tulemise ja liigse lõtvuse taga)

· * Eneseaustus. Tunne ja austa oma keha ja oma soove. On ebatõenäoline saavutada partneriga midagi, mida sa ei saavuta üksi. Kogemuste järgi saad sa aru, mis sulle meeldib ja mis mitte ning oleks ju rumal seda teadmist mitte kasutada ja siis pihku itsitada kui partner teeb midagi mis eriti külmaks jätab.

· * Suhtlemine. Tundub küll elementaarne aga tihti piisavalt unustatud, et vääris kohta siin nimekirjas. Suhtlemine seksuaalteemadel omab erinevate inimeste jaoks küll erinevaid piire, kuid me saame õppida teiste ja ka enda vigadest ja töötavatest asjadest vaid jagades. Pealegi tekitab isiklikust kogemusest rääkimine inimliku kontakti ja läheduse, mis on väärtus omaette

· * Kui sul on seksuaalpartner, olgu tema vastu ka austus. Partnerit tuleks hoida kursis sellega, mis mängu sa täpselt mängid. Mis on sinu soovid ja ootused antud suhtele? See on omamoodi leping. On see kõigest seks või midagi enamat? On see vaid üks öö või mitte? Ja isegi siis kui need piirid pole päris selged võiks see teema olla vähemalt läbi käidud (va juhul kui tegemist on tõesti vaid ilmselge ühe korraga). Kui on midagi kogemata ja täis peaga juhtunud olgu austust ka sellest rääkida.

· *Eelmise teema jätk ehk siis kaitse. Mitte ainult beebikontroll vaid ka aktiivsete partnerite kursis hoidmine oma vallutustest juhul kui sul on rohkem kui üks püsipartner korraga. Isegi kumm ei paku perfektset kaitset ning suhe rohkem kui ühe inimesega korraga suurendab võimalust saada ja jagada mõnd seksuaalset haigust. Seega on ausus oma sexuaal-suhetest eriti tähtis just sellistes vabasuhetes, kui sa austad oma partnerit ja ka tema tervist. Ka kontrollis käimine.

· * Huumor. Kõike võib juhtuda, tõesti kõike, ning huumor on selle suurepärane leevendaja. Samuti meeldib mulle vanakooli väljend „lõbutsemine“, mida kasutati paarikese omavahelise tegevuse kirjeldamiseks. Lõbus peab see olema.

(Gestalt teraapia järgi on seksuaalsus üks põhiemotsioone, ning selles väljendub nii inspiratsioon, loomingulisus, uudishimu ning ka lapselik lust ja vaba olemine täiskasvanulikus võtmes).

Saigi vist kõik põhiasjad kirja. Ja kui te jõudsite oma lugemisega siia maale, ilma et antud teema oleks teid kõnetanud, surun ma küll mõttes käppa õnnitledes hea tahtejõu omamise eest.
Aga ma loodan, et kõnetas ja pani natukene teema üle mõtisklema.