tribute sünnipäevadele

[disclaimer: see on nüüd väga aus ja avameelne postitus, mis ei taha liigset tähelepanu telefonikõnede või kommentaaride näol]

Ma olen alati arvanud, et sünnipäevade tähistamine on omamoodi tobe. See on ju lihtsalt kokkulepitud numbri tähistamine. Samamoodi võiks kokku leppida, et ma loen nüüd numbereid ja kui ma jõuan 15-neni siis teeme peo. Seda iroonilisem, et sünnipäevad on just viimasel ajal osutunud mu elus kuidagi kummalisteks ja muutusi põhjustavateks päevadeks.

Väga väiksena pidasin ma oma sünnipäeva meeles selle järgi, et see oli täpselt 12 päeva peale venna oma - hiljem tähendas see siis 12 päeva peale surnuaias käiku. Mis vast seletab hästi, et tegemist pole pole mu jaoks teabmis positiivse päevaga ning kuuldes enda suunas "Ta elaguu", lisan ma vahel oma peas sinna sekka "Jah, Mina elan". Mis siis seletab mu melanhoolsust ja ebaadekvaatsust antud päevaga seoses (aga ma olen hea näitleja).  

2 aastat tagasi oli esimene sünnipäev kui ma tegin kingituse ise-endale: tätoveeringu, millega sai rahu tehtud enda minevikuga. Ning sellest kasvas välja ka muutusteahel elus, milles ma endiselt elan ning mis nõuab ilmselgelt ka sünnipäevasse suhtumise muutmist. 

Seal vahel on olnud ka sünnipäevi, kui ma olen aru saanud enda üksindusest, koristades peojärgsel hommikul üksinda sünnipäevapaika....

On olnud kordi, kui ma olen end tõsiselt välja vihastanud või solvunud ... olgem ausad, tegelikult on neid kordi olnud päris palju, aga seda vast ka sepärast et ma olengi sel ajal emotsionaalselt ebastabiilsem ja ka ebasiiram, sest ei taha inimestele haiget teha.... elagu näitlemisoskused

Olen olnud ka sünnari ajal ka 39 palavikus, võimetu midagi tähistama, süües tähistamiseks vaid ühe muffini...

Ja mingi vahe ma üldse ei tähistanud... pingem kartuses haiget saada või teha.

Vist tänu kõigele sellele on mu sünnipäev ja selle lähiaeg alati isiklikult kuidagi väga õrn. Ma ei oska selle sünnipäevalapse rolliga nagu midagi peale hakata ning on täiesti võimalik, et kui pole tehtud eelnevaid plaane sünnipäeva peale istun ma selle õhtu lihtsalt üksi kodus ja nokin nina. Võinoh arvatavasti ei noki ma õhtu läbi nina vaid trimpan melanhoolselt kangemat kraami või midagi sinna kanti. Julgemata tegelikult ka kellelegi helistada... peljates, et mulle pakutakse seltskonda puhtsalt selle pärast et mul on sünnar ja noh pole ju ilus jätta sünnarilast üksinda. Nagu justkui ülepakutud tähtsustamine ...

... samas jälle ootan ma mingit tähtsustamist, mingit tähelepanu, mingit rõhku sellele, et mind väärtustatakse, et ma olen tähtis. JA see ei tähenda, et keegi peaks midagi sellist ütlema. Sõnad on lihtsalt sõnad ... nende väärtus ei kesta kaua. Polegi vaja midagi suurt, pigem tähenduslikku....

Päris totter.

Eile tuli selline tähtsustamine. Kursaõde oli teel kooli haaranud kaasa ühe tordiviilu ja küünla. Ja olgugi, et tort oli kotis natukene kannatada saanud ja küünal küsimärgikujuline, sest mu vanust ei teatud ja et küünal et tahtnud kuidagi põleda nii et tegelikult puhusin ma surnuks tulemasina - see oli lihtsalt väga armas... ja võttis mind tükiks ajaks sõnakasinaks. .. Sinna lisaks tuli ka pisike õnnetalisman Jaapanist ja kookosekomm.


Ma ei teagi mida täpselt selle päevaga tulevikus peale hakata. Eks näis.
Samas näitab vanglaseinale, vabandust ma tahtsin öelda taimlainile, postitatud oma sadakond õnnitlust, et millegiga olen ma tegemistes vast kunagi täppi pannud. Tõsi kindlasti on nende seas ka sotsiaal-survelisi õnnitlusi, aga kindlasti mitte kõik. Samuti ka oma viisteist või nii personaalset pingimist, kolm telefonikõne ja 2 postkaarti. Mitte, et ma tahaks mingit skoori pidada ...

.... lihtsalt..
 
...ehk näitavad need numbrid et midagi minus ikkagi on...
..olgu selleks kasvõi Tšernobõli sära...

..igatahes võtan omaks.
Aitähh!