Täheldan, noh mitte küll väga, aga piisavalt tihti, et on inimesi kelle jaoks
mu mõttemõlgutused ja ideed tunduvad vahel lapsikute või naiivsetena. Tõepoolest, eks ole ka kohti kus ma ei kasuta
väga enesekriitikat (blogi ja loominguline eneseväljendus peamiselt). Samas on
mul tunne, et ma olengi lihtsalt selline
parajalt lapsik, et minu elu on viinud selleni, et just sellised mõttemallid on
jäänud püsima. Ja nagu terapeut kunagi lausus „Jah, su elus on tõesti rohkem
sitta olnud kui paljudel teistel“ ja vast just tänu sellele ei suuda ma elu liialt tõsiselt võtta ning otsin alati
võimalikult lihtsaid lahendusi ja käsitlusi. Eks sellel ole omad plussid ja
miinused. Samas ei ole see midagi, mida niiväga sundkorras muuta annaks. Küll
ma kasvan, kui ma kasvan. Loodetavasti on selle lapsikuse vahel vahel ka midagi sisukat.
Aga äkki olen ma lihtsalt saanud nii palju ajutraumasid, et olengi nüüd paras lihtsameelne ullike :P
Samas – kui mingi osa nõrgeneb, siis mõni muu osa ehk tugevneb (ja ma ei räägi ajukoorest).
Eh?! Pagan seda teab...
cheers
Aga äkki olen ma lihtsalt saanud nii palju ajutraumasid, et olengi nüüd paras lihtsameelne ullike :P
Samas – kui mingi osa nõrgeneb, siis mõni muu osa ehk tugevneb (ja ma ei räägi ajukoorest).
Eh?! Pagan seda teab...
cheers
z
No comments:
Post a Comment
kriba kriba