Käisin eile T.O.Mi kaemas ning märkasin ükshetk, kui süstemaatiliselt ma improsse suhtun. See on muidugi loogiline - meil on posu asju püsivalt käimas oma trupis ja kui tehniline raam on tugev, siis selle sees on mõnusam ja turvalisem mängida. Samas oli eile mitu gruppi laval esimest, teist või kolmandat korda ning kui minult küsiti, et kuidas oli, siis unustasin ma kiita lavalist julgust, üksteise toetamist, julgeid pakkumisi, teemade tagasitoomist jne vaid hakkasin kohe rääkima nö tehnilisest poolest, nagu millal tuleks mäng laval ära lõpetada, kuidas hoida ühist joont kogu etendusel, mis jäi venima jne.
Õudne! Automaatne reaktsioon ei ole mitte "Hei, väga äge! Väga tublid!" vaid kohe nimekiri asjadest mida võiks paremini teha.
Jäin peale etendust ka natuke jämmima ja avastasin taaskord, kui äge ja hoopis teine tunne on improtada võhivõõraste inimestega (või siis tuttavatega, keda tihti ei näe).
Eks olen ka hiljuti rohkem mõelnud, et võiks jämmida vahel kuskil. Olen proovinud jõuda, aga pole aega leidnud. Enda etendused ja projektid võtavad aja naksti ära. Samas ma arvan, et jämm aitaks meelde tuletada mõningaid asju, mis püsivate tehniliste proovide ja etenduste ajal ära võib ununeda.
Igal juhul, ka impros on variatsiooni vaja, et oleks värske ja põnev. Kogu aeg ei peagi olema mõnus ja turvaline - nagu eluski.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba