Tervitusi isiklikele deemonitele

Vabandan juba ette ära selle posituse melanhoolsuse eest.
Aprill on minu jaoks raske kuu. Eks igaühel on omad deemonid.

Siin on räpi stiilis tervitus, mis lihtsalt hakkas ise voolama, minu deemonitele. Luuleliselt ei midagi ilusat. Rütmiliselt kah mitte ja ega ma usu, et keegi sellist teksti ka biit'i peale kunagi pistab (no ei ole räpimaterjal), aga äkki vähemalt kõnetab. Mõte on see mis loeb, ja see, et sai miskid emotsioonid välja elatud,


Kunagi pole liiga hilja midagi muuta
lihtsalt tee see valik, sul on vaja vaid suuta
teha esimene samm
ja minna edasi
Pole miskit kaotada sul sedasi


Igal aastal ca 300 ja see number pole pisem
see pole mingi actionfilm vaid need kes lahkuvad siit ise
Poole rohkem jätavad ära oma äraminemise.
Elu pole ju mäng nagu täringuvise

Miks ma sellest räägin sest keegi ju ometi peab
Ma tahan et sa kuulad ja kasutad oma pead.
See number pole väike meid on niigi siin vähe
miks keegi siis ei räägi, see ei mahu mul pähe


Sul olla võib raske, ma tõesti ju kõike ei tea
Kuid nii minnes, mees, sa ilmselt sooritad vea.
On kõigil oma elu - on halba on head.
Kuid nii sa välistad, et sa selle hea peale sead

Kui su suu nurkades laiutab gravitatsioon
ja peal käivad sügavad masendus hood.
Siis räägi ja sul hakkab kergem
päev on veidi helgem
ja mõte mis jookseb peas on veits selgem


Kunagi pole liiga hilja midagi muuta
lihtsalt tee see valik, sul on vaja vaid suuta
teha esimene samm
ja minna edasi
Pole miskit kaotada sul sedasi


Kaaskannatajatele julgen soovitada Tallinnas Kognitiiv Käitumuslikku teraapiat ja ka Gestalt teraapiat (kindlaid terapeute võite otse küsida). Leia see võimalus ja ressurss, et ennast parandada, kui oled katki. Me kõik oleme vahel ... ja rohkem, kui sa arvad, on inimesed sinu ümber sarnaste teemadega kokku puutunud. Rääkimine juba aitab.