Näitlemise raskused

Paar nädalat tagasi nägin unes kuidas istusime miski kambaga kusagil kohvikus (Noku äkki) ja Draamateatri näitleja Ain Lutsepp, kes ka seal oli, ütles mulle midagi stiilis: "Sa paned laval päris hästi." Ma mäletan praeguseni seda tunnet, mille peale ma ärkasin. See ei olnud tänutunne või sügav aupakklikus. Oh ei, see oli ... pigem negatiivne. Improteater ja klassikaline teater on ju siiski suht erinevad ning vahel on endalgi raske omaks võtta, et see mis me laval teeme on samuti teater, lihtsalt teistsugune teater. Seda raskem on ka omaks võtta tunnustust professionaalilt. Fraud police hüppab kohe sisse.

Neile, kes on näinud vaid improteatri lühivormi naljakaid mänge tuleks täpsustada, et on olemas ka pikkvorm. Seda viljelevad Eestis peamiselt Impeerium (kes on enamuses vabakutselised näitlejad) ja meie, Improgrupp Jaa! (harrastusnäitlejad). Pikkvorm on oma olemuselt rohkem klassikalise teatri moodi - laval rullub lahti lugu oma keerdkäikude ja juhtumistega. Kõik lihtsalt leiutatakse kohapeal vastavalt publiku andtud inspiratsioonile ja enda tundele, et kuidas lugu võiks loogiliselt edasi areneda. Tõsi, kuigi me oleme mõlgutanud mõtteid teha ka väga tõsist pikkvormi (nagu näiteks see) ei ole me päris sinna veel jõudnud aga vähemalt liigume vaikselt. Siiski erinevus nö 'päris teatriga' on suur ja paljude jaoks on impro kindlasti uus ja harjumatu.





Reedel käisime oma trupiga ka Eesti Teatri Aastaauhindade galal. Oh ei, me ei olnud nomineeritud, aga harrastusteatri jaoks on tunnustus tegelikult minu arust seegi, kui kutsutakse. See on justkui sotsiaalne tunnustus, et "Hei, te sebite seal oma asja, see on päris äge, tulge tähistage koos teiste Eesti teatritega" Kohal oli muidugi ka Impeerium, kes on siiski ka vabakutselised (ja haritud) näitlejad. Ma ei tea kui palju teisi harrastusteatreid kohal oli - mõned, keda ma isiklikult tean Harrastusteatrite liidust, igatahes ei olnud. Samuti ei olnud kedagi peale meie ja Impeeriumi impromaastikult. Päris uhke värk ikkagi. Nagu R ütles, kui ma punast vaipa pelgasin: "Te olete nüüd näitlejad. Deal with it."

Pean aga ütlema, et olgugi, et tunnustus on tore ja ma olen teadlik sellest, et harrastusteatri kohta oleme me natuke palju hullumeelsed (3 erinevat formaati käigus samal ajal, keskmiselt 1-2 etendust nädalas, stuudio, rahvusvaheline festival, kõiki Eesti improtruppe ühendav veebikeskkond improv.ee jne), on see ikkagi natukene emotsionaalselt keeruline teema.
Kui keegi lähedane, kes pole meid kunagi laval vaatamas käinud ütleb midagi stiilis: "Jajaa, Timmu on meil nüüd ju näitleja." siis see teeb haiget ...
Või kuidas ma proovisin vennalastele selgeks teha kuhu üritusele ma lähen ja miks ma sinna lähen ja nende reaktsioon: "Aga sa pole ju näitleja...", sest nad pole kunagi meid vaatama sattunud ... siis see teeb haiget.
Või sõprade suhtumine stiilis "Me mõtlesime vaatama tulla küll, aga me näeme sind tasuta kah, et mis siin ikka raha eest vaadata"... siis see teeb haiget.

Ma ole tõesti südamepõhjani veendunud, et see mida me laval teeme ei ole jama. Tõsi, vahel on ta parem ja vahel natu nirudam, see on see improteatri ilu ja valu, aga me oleme jõudnud suhteliselt tugeva vormini minu arust, nii et isegi meie nirudam etendus (aka millega me ise väga rahul pole) on tegelikult päris hea. Miski tase on saavutatud, millest allapoole ei vaju, mis minu arust on kohutavalt äge saavutus. Samuti meil on püsivalt töötubasid, millega enda oskusi parandada - pühpäeval näiteks õppisime lavagrimmi - mis on kohutavalt äge. Ning meie siirus ja usutavus laval paraneb. Ma arvan et proovides ja laval kokku olen ma tundnud rohkem tugevaid emotsioone, kui kogu päriselus ning see on ka kohutavalt äge ja arendav...

Samas kogu eelnev suhtumine lähedaste inimeste poolt justkui nulliks ära kõik need saavutused.
 "Me näeme sind niigi, milleks selle eest maksta?" - ma ei kujuta ette, et keegi ütleks nii mõne nö päris teatri nö päris näitlejale. Järelikult see, mida me teeme, ei ole nende jaoks ikkagi päris.

See on omamoodi mõrkjas rõõm, kui professionaalsed teatrid sind justkui näitlejana ja su tegevust täitsa asjaliku teatrina tunnustavad ... aga mitmed lähedased inimesed endiselt mitte.