Sain mõni aeg tagasi emaili endiselt klassiõelt. Nimelt, kuna see aasta on möödumas 10 aastat gümnaasiumi lõpetamisest ("Oh sa jummel! Ei ole?! On küll! Issand kui vana ma juba olen! Aaarghh! Mis toimub?!") siis oli mõtteks üks klassi kokkutulek teha. Pean tõdema, et see on minu jaoks üks keeruline teema. Kooliajale tagasi mõeldes ei teki mul mitte ühtegi positiivset emotsiooni, pigem meenub aga hunnikutes negatiivseid (Kes väitis, et see on kõige ilusam aeg sinu elus? Heh).
Kui sa ikkagi oled omadega perses, siis on loomulik, et kõik mida sa näed on sitane (ja olenevalt sellest kui sügaval sa oled on vahel ka valgus tunneli lõpus lähemal või kaugemal... Väkk. See tuli nüüd küll väga piltlik aga samas ka omamoodi aus metafoor depressiooni kohta). Mõeldes koolile meenub omajagu ängi ja mõrkjas maik just-kui kaotatud ajast.
Ei saa öelda, et ma kunagi ennast klassikaaslaste seas väga hästi oleks tundnud. Muidugi leidus erandeid, aga enamuses tundusid nad mulle ausalt öeldes ... lihtsalt idioodid (fine, matemaatikas osavad idioodid, aga idioodid sellegipoolest) ja see laienes ka paljudele õpetajatele, mis muidugi, kui mõtlema hakata, ei ole ju eriline ime. Ma tegelesin tollel ajal enda jaoks elu ja surma mõtestamisega, ma tegelesin teemadega, mille juurde paljud inimesed jõuavad alles oma pensionieas, kui üldse. Samas kui ülejäänud klassikaaslased, noh tegelesid asjadega, millega ikka sellises vanuses tegeletakse ning see kõik tundus minu jaoks nii tühine ja sisutu.
Ma olen elanud psühholoogiliselt natukene tagurpidi: lapsepõlv, raugapõlv ja nüüd võibolla natuke rohkem teismeline, kes samas on juba ammu täiskasvanu. Pole ka siis ime, et kogu aeg on raske eakaaslastega kontakti leida.
Kindlasti on minu arvamus endistest klassikaaslastest mõjutatud tolle aja tumedatest prillidest ja see ei pruugi üldse olla tõene. Me näeme seda, mida me tol hetkel tahame näha ja seega märkasin ma eriti elavalt, kuidas üks mu klassiõde kuulis alles gümnaasiumis esimest korda elus sõna "Lõuend" (kui kitsas võis tolle inimese elu ikka olla?) ning kuidas kirjanduse õpetaja jaoks olid natsism ja satanism inimsuse vastased kuriteod, mida kirjandis kindlasti kasutada ei tohi (samas pean ka tänu avaldama, sest muidu ma oleksin äkki kirjutanud lõpukirjandi täiskasvanud avatud silmaringi ja uudishimuga inimesele, ning seega poleks üldse nii palju punkte saanud. Ära kirjuta seda mida sa arvad, vaid seda mida sa tead, et sinult oodatakse.)
Seega, kõige eelneva taustal, on raske öelda, kas ma tahan neid inimesi näha. Äkki nad on täitsa toredad inimesed ja on seda kogu aeg olnud? Äkki olid nad tõesti ennasttäis kitsa silmaringiga hellikud, aga on nüüd normaalseteks inimesteks kasvanud? Ma ju tõesti ei tea. Samas kaasneb hirm, et kooliaegsed kogemused hakkavad tagasi tulema, ning ma leian end sel hetkel võõraste inimeste keskel.
Jah. Mõnesmõttes oleks ju neid tore näha, aga sellega kaasneb hirm, et ma ei kliki, et ma jään üksi, et ma raiskan ühe nädalavahetuse, et teha midagi, mida mulle ei meeldi teha. Eriti kui ma olen raisanud juba nii palju.
Ma tegelesin tollel ajal enda jaoks elu ja surma mõtestamisega, ma tegelesin teemadega, mille juurde paljud inimesed jõuavad alles oma pensionieas, kui üldse.
ReplyDeletevat kui huvitav, mul on praegu tunne, nagu maakera sees oleks üks teine maakera ja nii edasi. Ma arvasin, et see on just asi, millega tegelevad kõik teismelised; et see käibki teismeea juurde. sest korralikum refleksioonivõime on selles vanuses ikka veel uus ja huvitav ja siis vahepeal ununeb pragmaatilisem mõtlemine selle uue laheda reflektsioonitööriista kõrval päris ära. no ja vanemast peast tuleb pragmaatilisust selle peale juurde, et tuleb end ise kuidagi ülal pidada.
Muidugi, mingil määral tegelevad sellega ju kõik teismelisena... Kuristik rukkis jne.
DeleteMa tegelesin, olude sunnil, sellega lihtsalt ehk intensiivsemalt ... ja alustasin omajagu varem ... (ja teaduslike uuringute järgi on mul tänu sellele ka suurenenenud psühhoosirisk... jei!).
Lapsepõlves läbi elatud kogemused võivad tihti omada pikemaaegset mõju ülejäänud elule. Samas ma eelistan seda aega nimetada siiski surma (ja elu vaatlemise .. sest see oli teistmoodi osavõtt) õppimiseks. Ma eelistan mõelda, et sellest oli ming kasu.
Sest kogu mõttemaailm on paratamatult mõjutada saand, parem siis proovida selles ka midagi head leida.
Posttraumaatiline stress ja sellele järgnenud 13 aastat keskmist depressiooni (elik elada sooviga, mitte seda teha) on omajagu raske taak mida kanda. Ilus noorus my ass.
see, et kooliaeg pole miski ilus aeg - ja et noorus on raskem üle elada kui täiskasvanuiga - , on tuttav maakera.
Deletenii tuttav, et ma tavaliselt ei usugi, et kellelgi on teisiti, nii et mu kommentaar oligi rohkem selle kohta, et kas neil teistelgi teisiti oli. aga äkki oli, mine võta kinni, äkki on olemas inimesed, kellel kooliaeg/lapsepõlv/noorus oli parim aeg elus.
aggggga ometi kuulsin tollal kedagi väitmas, et kooliaeg on parim aeg, muidu poleks taibanudki, et selle ideega on mul võidelda vaja..?
Deletema olen selliseid veidraid väiteid peamiselt raamatutes või lauludes märganud. ja kuna need on täiskasvanute tehtud, siis ma olen neid nähes alati mõelnud, et ju nad lihtsalt ei mäleta hästi.
Deletesellistes teostes on palju imelikku, lambist tuleb meelde laul "treppides ja koridoris kulutulena levib uudis: homme on meil spordipäev! Hurraa!". Spordipäev oli kõige õudsem päev, samamoodi nagu vahetund (teine täiskasvanute loodud tekstides haibitud nähtus) oli kõige õudsam tund.
... panin need väited-värgid mingi sellise mentaliteedi arvele, et "lapsed on laisad, järelikult nad virisevad kooli üle ainult sellepärast, et seal peab õppima, järelikult on vahetund lahe tund ja spordipäev lahe päev ja hiljem tööinimesena tundub kooliaeg hea aeg, sest tööinimesena saab veel vähem laisk olla."
Delete