Aktiivsele lugejale võib jääda tunne, et ma kirjutan blogi (ja twitter, comicz jne) mitte nartsitsismist vaid selleks, et maailma paremaks muuta - et keegi, kellel on sarnased mõtted ei tunneks ennast üksi või et saaks muiata või siis selleks, et oma tüütutest ideedest lahti saada.
Samas otseloomulikult siin on peidus ka väike omakasu. Tore ju kui inimesed loevad ja kaasa mõtlevad ja arutavad nendel teemadel ning endas saab ka ju palju rohkem selgust, kui sa midagi kirja paned. Aga see pole mitte kõik.
Äärmiselt värskendav on lugeda enda vanu postitusi - oma teekonda. Vahel tahaks küll piinlikusest näo ära peita aga mõnel teisel korral tuleb "Ohh kuidas ma küll sellise asja olen ära unustanud" stiilis mõistmine. Samuti saab siit hea ülevaate oma olemiste ja tegemiste kohta.
Näiteks kumab postitustest tugevalt läbi, et kevadeti ja sügiseti kipub mul olema rohkem depressiooni. Kas seda just krooniliseks saab nimetada, aga kindlasti on see mõjutatud muutustest looduses. (kui kevadeti jääb see teema käsitlemata, siis vaevlen ma suvel selle käes, mis pole oluliselt parem). Paps oskas rääkida, et ma olen väga tihti kevadeti haige olnud ning ka tema ise oli kevadeti tihti haige. Kui keha on nõder, ei saa loota, et psühholoogia tugev on - need kaks asja käivad tihtilugu koos (inimene on tervik).
Mida ma aga nüüd haigena kodus olles blogi lugedes kõige rohkem hindasin, oli see et ma leidsin taas endast mingid osad üles. See oli kui meeldetuletus - selline ma olen, selliseid asju ma olen teinud ja läbi elanud. Väga kerge on ennast kaotada, kui sa oled nagu ninakolli zombi ning valdava enamiku ajast üksinda kodus passid. Nüüd aga leidsin ma midagi jälle üles - mitte et ma seda sõnastada oskaks - ja selle leiu peale läks suu muigele ja silmadesse tuli sära (mitte palaviku oma) tagasi. Tõsi, haigusest väljatulek võtab veel omajagu aega.
Ma ei ole tegelikult sotsiaalselt väga osav. Sotsiaalne eneseväljendus ja inimestega suhtlemine on need oskused mida ma lihtsalt kogu aeg käimas ja soojana hoian, et need mind toidaks ja toetaks. Seal on vaja aga püsivat praktiseerimist ning praegu ma tunnen, kuidas ma miskites seltskondades, kuhu olen sattunud, olen juba rohkem vaatleja rollis. Ei tule enam puusalt tulistamine, nüüd peab keskonnaga tutvuma ja re-kalibreerima. See üksi kodus passimine on võtnud oma hinna. Samas olen ma midagi sisemiselt üles leidnud, seega pole väga hullu.
Cheers!
ära defineeri end selle läbi, et oled sotsiaalselt võimetu. esiteks on see vale ja teiseks sa süvendad seda tunnet. ehk siis kui tabad end antud mõttest, aja ta nagu kärbes minema, sest see on see koht kus sul aju on õppinud viga tegema. minu kaks senti.
ReplyDelete