Loomingust

Ühel päeval tulin koju, vaatasin elutoa laua peal olevat kasutusel olnud kunstinodi ja küsisin neiult "Nuh-nuh, tegid surnud jänese või?". Võttis natuke aega, kui ka neiu märkas, et üks kunstiprojekti proovitükk meenutas tõesti jänest, kes on igavesele unele jäänud - täielik juhuslikkus, aga esimene asi, mis mulle silma jäi.

Mõned päevad hiljem mõlgutasin mõtteid selle üle, proovides küsida ise-endalt: "Miks näen ma selliseid kummalisi seoseid ja kas see on alati olnud nii?"

Collect - Connect - Share on iga loomingu aluseks. See, et sa esiteks märkad asju, siis suudad nende vahel seoseid näha ja seejärel jagad neid seoseid ka teistega. Ei leidu ühtegi teost, mis täiesti tühjast kohast saaks tekkida. Selleks, et üldse mingi loominguga tegeleda, on esiteks vaja häälestatust, selleks, et märgata. See häälestatus, kujundite, seoste märkamine on mul kuidagi väga tugev (muidugi muude vaimsete võimete, nagu näiteks faktiteadmiste säilitamine, arvelt) ning on vist olnud alati nii.

Ma mäletan, kuidas väiksena vanaema juures läks pesemisega alati kaua aega, sest ma olin lummatult haaratud vannitoa ebamääraste värvidega seinaplaatidest ja nägin seal igasugu kujundeid. Praegugi, kui mõtlen selle peale, tulevad mõned iseäralikumad värvilaigud, mis seal olid, silme ette. Tänapäeval suudan ma seda osa loomingust (märkamist) juba paremini ohjata. Samas loomingulise tegevuse enda juures on endiselt tõsi see, et kui mõte lendab, lendab ka aeg.

Üks standup inimene rääkis, et tema publik naerab kahel põhjusel: "Kas publik samastub ja noogutab tema seostele kaasa või naerdakse selle üle kui messed up asju ta välja suudab mõelda."  Ma suudan sellega täielikult samastuda. Vahel imestan isegi, kuidas mu aja mingite mõteteni on jõudnud, aga vähemalt olen ma aastatega suutnud mingi omamoodi filtri ette luua - arusaamise, mis on väärt mõte ja mis mitte. Väärt mõtted lähevad enamasti kiire märkmena telefoni kirja, lubadusega kunagi tulevikus nendega tegeleda, ning ma saan naasta oma käesoleva tegevuse juurde. Juhtub päris tihti, et ma ütlen midagi spontaanselt kuskil seltskonnas ning seejärel selle öeldu telefoni kirja panen. Ma tean, mis juhtub, kui ma ei pane seda kirja. Ma jään siis selle üle mõtlema, seda lihvima, täiustama, kunsti tegema - aga kaotan kontakti reaalsusega. Pigem kiirelt kirja, mõttest ära ja seltskonda tagasi.
Isegi terapeut tõdes üks kord, et see kirjapanemine on päris tark mõte.

Aga mis saab siis kui mõte on kirjas?
Mingi hetk, kui ma selleks aega leian, saab mõttest looming.
Vastavalt mõttele muidugi - mõni o seisnud juba päris kaua, sest ma pole leidnud õiget väljundit.
* On mõtteid millest tulevad naljakad või mitte nii naljakad pildid Comicz lehele - kuigi ma endiselt olen skeptiline oma joonistus oskuse osas
* On mõtteid millest tuleb ehk kunagi standup - kuigi ma pole seda rohkem kui korra proovinud, aga materjali tegelt nagu oleks
* On mõteid, millest sünnivad lood minu peas, mida saab kirja panna - kuigi ma kirjutan harva ja ma ei usu, et just väga hästi, aga vahel tuleb paremini kui olen oodanud (ma endiselt imestan, et kunagi sellise teksti kirjutasin, et ka praegu lugedes tuleb hellus peale).
* On mõtteid millest tuleb blogipostitusi, filosoofilisi heietusi, luuletusi või misiganes loomingut ...
jne

Ühesõnaga midagi peab tulema. Ma ei salli raiskamist ning ka heade mõtete mitte kasutamine on justkui raiskamine. "Sul on midagi ainuomast, millega panna kas-või üks inimene naerma/mõtlema/arenema/midagi tundma ja sa ei tee seda?" on minu sisemise kriitiku hääl, kui looming on mõneks ajaks kaugeks jäänud. Jah, ma hindan oma loomingulist eneseväljendust kõrgelt. Ei, mitte tulemust, see on pigem sihuke so-so. Vaid ma hindan kõrgelt oma loomingulist tegevust - minu jaoks on tähtis, et ma sellega tegelen. Minu jaoks on tähtis, et minu ideed ja mõtted lähevad liikuma. Vahel ma tunnen ennast isegi omamoodi filtrina - mina olen kõigest üks osa mõtte teekonnast, aga kui ma oma rolli ei täida ... jääb see rännak poolikuks ja seda minu süül (vt ka ammust kirjutist Kirjanik ja Trafo, kus ma selle teema üle heietan). Ma ei teagi, miks see minu jaoks nii tähtis on, aga on. Kuklas on justkui Dagö laulu Näitleja sõnad "Kui anne raisatud, siis andeks sa ei saa." ja kohati on mul tunne, et neid andeid on mulle antud isegi liiga palju.

Kunagi oli mu suureks unistuseks oma raamatu välja andmine. Eks ta kuskil taustal ole endiselt olemas. Reaalsus (ehk siis selleks, et avaldada, peab olema kirjutisi mida avaldada, selleks et oleks kirjutisi, peab kirjutama, selleks et kirjutada, peab võtma aega) jõudis vahepeal ka lihtsalt kohale ning ma olen igati rahul ka sellega kui keegi mu misiganes kirjutist hea sõnaga mainib või kui miski lühem tekst kuskil avaldatud saab (praeguseni küll vaid veebiajakirjades ... ja luuletusi ka mõnes muus kohas). Loomingu eest tunnustust saada on tore. Eriti, kui see teeb kellegi päeva ilusamaks. Kirjutamise eest raha ma vist polegi kunagi saanud (näitlemisega on midagi ikka natuke vahel tulnud), kuigi ka see oleks ju tore, sest mulle tegelikult väga meeldib kirjutada (kui tore oleks tegelikult elatada ennast peamiselt kirjutamisega .. ohh ka see unistus oli kunagi). Vahel võtab kirjutamine kohutavalt palju energiat ning - erinevalt impro teatrist, kus energia tuleb laval ka kiirelt tagasi - on ainus energia tagasisaamise koht just vastukaja.

Jah, häid mõtteid on palju. Eks ma ikka proovi neile tuult tiibadesse anda, niipalju kui on minu võimuses. Vahel tuleb isegi midagi normaalselt välja ka - harjutamine teeb meistriks - ning kes teab, ehk kunagi, tõesti kunagi, saan ma puhtalt oma loominguga elus hakkama. Niikauaks aga läheb 40 tundi nädalas töö tegemisele, mis on teistmoodi rõhuasetusega.

Cheers!