The Holes That Make You Whole

There is a hole in my chest. 

On the left side. Close to the heart.

My wife says it looks like someone 

has taken a handful of me

and ripped it off.

I don’t know where I got it

She might be right.

There are small holes in my head, 

Most were closed with stitch or two.

From the time of being curious

and not afraid of the world.

I got the first one when I was one

and last one at eleven

when the world started to scare me

There is a hole in my right earlobe

Small one, where the bone has cracked. 

It looks as if I had a piercing there.

I didn’t. I was in a fight

I have a hole in my soul,

From caring more of death than living

For bigger part of my life.

That surprisingly still continues - less lonely now.

I would love to call it a scar,

but old habits die hard.

I have a hole in my forehead.

From being hit by a car

They say it's magic that I didn't go mad.

I now look like Harry Potter.

I sometimes worry if I've lost my mind,

but don’t know how to tell.

These are the holes I look through 

when I look at life.

The empty spaces that,
when linked together and filled between
make me.

And sometimes with all these holes,

I feel like a damn good and old 

Swiss cheese.

You can't die with an unfinished book. - Terry Pratchett

If you didn't know, I have been writing a book for over a year now. 

It all started just as a dizzy thought when I had fever (and not the cool kind of fever) last summer and after finishing a book from Sir Pratchett my brain suddenly started to work and produce stuff.

This writing, that grew from just something to do into a short story, into a novella has ended up in the size of a novel. Short one but still a novel. 

It is in a phase of getting feedback from friends who volunteered to test read it, making a few changes if needed and then finding a publisher (it's in English so not in Estonia). I don't know how the journey will continue for it. Will I get it published? Will it end up in Kindle self publishing or will I just convert it into pdf and post it on my blog some point? I don't know and while I would love to see it on paper, I could also accept any other outcome. Why? Because the journey has already been so awesome (and the journey is ongoing, next writing on the works already). 

I am not a published author (yet!?) but I do feel that I am a writer. I love to write and I write and this is good enough. I love to take my time in late evenings and just type in the peace and quiet or spend Friday evenings at home and play with my thoughts on the paper (actually on a screen) instead of getting drunk at a party. Way more fun and productive.

Also, it seems to me that when I have it ongoing, I am more sane. If I do not give a creative task to my brain to work on, it will turn creative with other things and it is not super good at it. There is good and bad creativity. Overthinking and worrying are examples of creativity gone bad and we do not want that, do we?

So here are some guidelines I use while I write.

1. Be a DM (not Damned Madman nor Direct Message)

I have been a DM (Dungeon Master) for more than ten years and I think I already know how to create a story and the world where it all happens. I also know that things rarely go in the game as you intended or planned - your players will do whatever they want to do (I usually don't railroad). The same is true in writing. When I'm in the flow, the text just comes and I have no idea of where it will go. All I can do is try to keep the world and characters as real as possible while the narrative runs amok. Just let it be Wilde like Oscar.

2. Be an Improviser (grounded, but not by parents)

Let your text surprise you, but don't try or force yourself to be super original all the time. Let it be messy. Just write it down as it comes. Accept it as it is. You will have the option later to redo and fix it over and over again. The first thing to do is to get something down and enjoy the process of doing it. It is not super serious, it can have silly puns, it can be weird - there are no limits.

However, as we try to keep things grounded in a long form show, so should the text be grounded. Take it just as another world that has a set of rules and things just are as they are, but they are real. Gravity is or is not, but not both in the same chapter without any good reason or explanation.

3. Be Ruthless (without Ruth?)

When you finish the text a different kind of game begins. 

Now it is time to go over it and find the main narrative. Remove the things that do not aid it and insert some that do. If there are too many characters, maybe you could remove some of them without a big change in the story. Maybe some of the characters could be multitasking?

I know, it is sometimes difficult to delete the jokes and puns that just do not fit into the big picture however, it is what you need for the clarity. 

Then let the text wait, until you forget about it, then reread it. How bad was it? Should you change something? I think my text is already a version 6 or 7 and now I would not say it is too bad. I even surprised myself in a good sense with it.

It is a process and I enjoy the ride, even though I don't know where it is going. 

Kes sa selline omast arust oled?

Ma olen korduvalt mõelnud selle peale, et võiks oma nö hobidega ka natukene taskut raskemaks saada. Teha midagi, mis sulle meeldib ning selle eest ka miskit tasu saada oleks ju igati ideaalne. Samas suunas müksas mind ka karjäärinõustaja, lisades et ideaalis võiks ju kõik teha tööd, mida neile meeldib teha. Küsimus on aga, mida sulle meeldib teha. Mida sa teed isegi siis kui keegi sulle selle tegevuse eest ei maksa.

Mulle väga meeldib kirjutada. 

Täiesti ausalt. See aitab mul saada mõtteid selgemaks, konkretiseerida ideid, ennast vabaks muljetada ning leida sarnaselt mõtlevaid inimesi. Ega muidu poleks ma seda blogi 8 aastat pidanud ja tore on näha, et mõned siin jagatud kirjutised on jõudnud ka näiteks Reaktor'i veergudele ning mõned postitused on saanud usinasti jagamist näoraamatus. Isegi rohkem südantsoojendav on aga see, kui peale teksti avaldamist helistab sulle sõber (või kirjutab Skypes või mujal) ning ütleb aitäh. Aitäh, et sa kirjutasid. Aitäh, et sa jagasid oma mõtteid, sest mul on samad mõtted, aga ma ei teadnud kas teistel on kaa. Või kui keegi räägib kuidas ta keset igavat loengut mu blogi luges ja prahvatas üle auditooriumi naerma.

Kes on blogi lugejaskond? Ma tean mõningaid inimesi. Mõned sõbrad ikka piiluvad siia - sõbrad väga erinevatest valdkondadest (nende seas on ka äärmiselt inteligentseid ja osavaid inimesi, keda ma sügavalt austan ja kelle osavust ma ikka vahel kadestan)  Ma tean, et mu vanemad vahel loevad, proovides hakkama saada ka inglise keelsete kirjutistega. Kuna Eesti on väike, olen kogemata kokku sattunud ka mõne lugejaga, keda ma varemalt isiklikult pole tundud. Need kohtumised on mind alati mõtlema pannud. Kas ma tõesti siis kirjutan midagi sellist, mida ka võhivõõral on huvitav lugeda? Äkki see, mida ma kirjutan, polegi nii hull?

Mida räägib aga blogi statistika? Kuus on lugemisi umbes tuhande kanti (blogspot muutis oma süsteeme 2010 alguses, seega vanemat statistikat mul ei ole) - juunis 2012 oli korra ka nelja tuhande kanti aga ma kahtlustan, et tegemist on miski veaga ning blogisse sattusid äkki inimesed, kes seda üldse ei otsinud. Vähemalt paar korda on blogi läbi lipsanud ka blog.tr.ee blogide top 100 nimekirjast. Pole paha, kui mõelda sellele kui avalikule päevikule, kuhu ma kirjutan nii nagu juhtub ja siis kui juhtub. Minu uskumus on, et püsi-lugejaskonna jaoks peaks olema ka püsiv ja regulaarne kirjutamine, mida minul kindlasti ei ole. Tekstid tulevad siis, kui nad tulevad.

Kui blogi on enamasti isiklikum, arutlevam ja reaalsusega seotud, siis selle kõrval on ka omajagu ilukirjandust. Katsetusi ilukirjanduse vallas olen tegelikult teinud teismelisest saati, peamiselt pseudonüümi Tim Hornet all, ning ei saa salata, et on toimunud ka arengut. Lugedes oma esimesi avaldatud tekste Algernonis hakkab ikka omajagu piinlik - sisu vajaks puhastamist ning vormistus samuti. Samas leidub ka tekste mille üle ma olen tõsiselt uhke - mis ületasid minu ootuseid ning üllatavad mind praeguseni. Lühiproosa kõrval on muidugi ka posu luulet (mis on paljuski kaduma läinud sest poogen.ee on maas) ning katsetusi pikas vormis - see sügis valmis mul lausa inglise keelne novella (pikem kui lühijutt, lühem kui novell) ning teine sama mõõtu tekst on kirjutamisel. Mis nendest tekstidest edasi saab? Ei tea. Võiks ju saada kuskil avaldatud, aga kui ei saa, siis ka kirjutamise protsess ise oli nauditav.

Seega kirjutada nagu isegi oskaks.

Mulle väga meeldib olla prožektori valguses

Äkki on see vaid isiklik edevus, mis on saatnud mind lasteaiast saati, ning justkui sundinud mind lavale. Ma ei sallinud laulmist või laval luuletuste lugemist, aga näitlemine, see ol hoopis midagi muud. 

Samas peab tõdema, et mulle meeldis väiksena igasugune tähelepanu, kuniks enam ei meeldinud. Põhikooli keskelt alates hakkasin ma kaevuma sissepoole ning olgugi, et ma osalesin ka siis mitmes tegevuses, mis lavale viisid (bänd, rebaste ristimise etendused, jõuluetendused jne), tegin ma seda passiivselt. Ma tundsin ennast rohkem nagu kui statist, kes täidab lihtsalt laval oleva augu ära. Ausalt, ma tõesti arvasin, et ma olen introvert.

Tallinnas sai aga teater taasavastatud tänu T-Teatrile. Nagu tolleaegne lavastaja Margo Teder ütles, oli T-Teater mitte niiväga teater vaid pigem sotsiaalne eksperiment.Võibolla oli just see sotsiaalne toetav keskkond see, mida ma vajasin, et oma huvi ja julgus taaskord avastada. Nii ta aga läks. Nüüdseks näen ma teatrimeetoditel mitmeid rakenduslikke võimalusi, käin ringi Kustiteraapia Draama suuna bakalaureuse paber taskus ning ronin lavale teadmata, mis seal toimuma hakkab (elik teen improteatrit). Ma olen nii inimesena kui ka näitlejana laval väga palju kasvanud.

Nagu üks sõber, kes viimast etendust vaatamas käis kommenteeris: "No 3 aastat tagasi või millal ma neid esimesi improetendusi käisin vaatamas, ei olnud sind tingimata just valus vaadata, aga sa olid kuidagi rohkem kinni ja puine ja vägistasid surnud kassi rohkem nats, noh, kui sa nüüd aru saad, mida ma silmas pean. Aga seekord oli vahe ikka väga näha, sa ei olnud üldse puine, ühtegi pindu ei tulnud ära, vastupidi, väga ehe ja pingutamata ja päris värk oli."

Sama etenduse lõpus küsis ka üks publiku liige garderoobis, et kus teatrites ma veel näitlen. Vau, aitäh. See on tõesti tunnustus.

Mulle väga meeldib koolitamine - grupitöö

See oli küll aastaid tagasi, aga ma mäletan seda tunnet. Kolm inimest meie osakonnast saadeti komandeeringusse informatsiooni ja kogemusi koguma, mis hiljem tuli oma osakonnale tagasi tuua. Kui teised kaks reisikaaslast olid koolitajad juba ameti poolest, siis minu jaoks oli see must maa. Esimesed kokkuvõtted, mis ma tegin ei avaldanud ülemustele mittemingisugust muljet ning ma ei mäleta et varm oleks keegi minu peale nii palju karjunud. Ma isegi ei teadnud et läbi Skype kõne on võimalik karjuda. See oli täielik stress. Ma veetsin Jaanipäeva enamuses võhivõõraste keskel kirjutades ümber powerpoint'i. See oli ka viimane kord kui ma tõesti jõin ennast nii üle, et mis läks sisse, tuli ka sama teed pidi lõpuks välja. Aga ma sain sellega hakkama ja see tunne kui sa oled laval loengut pidamas, tähelepanu keskel ning tead oma materjali nii hästi, et poolkogemata paned seal olles paika ka oma ülemuse, kes küsis täiesti eba-adekvaatse küsimuse, oli joovastav. Adrekas oli ka muidugi sees.

Hiljem olen ma järjest vähem kasutanud slaide ning järjest rohkem grupi tegevust. Nii on saanud tehtud ka nii mõnigi improteatri teemaline koolitus. Üks nendest oli vaid mõnetunnise etteteatamis-ajaga, aga inimesed jäid rahule ning mõned lihtsad impromängud jäid käiku veel pikaks ajaks.

Mulle väga meeldib huumor

Seda on näha ehk näoraamatus, twitteris, jutuajamistel, laval kui ka kirjutistes (sorry, et see tekst pole väga humoorikas). Huumor on mu hea sõber ja kaaslane olnud enamiku elust. Tegelikult on mul ka posu nalju kõrvale kogutud, et nendega üksi lavale seisma minna - panna kokku oma edevus ja huumorisoon. Korra sai standupi teha isegi proovitud, aga see ei olnud päris see. Nüüd peaks tulema midagi paremat, lihtsalt vaja leida sobiv avatud mikker.

Mulle meeldib kui inimesed naeravad. Sa ei saa südamest naerda ja mitte olla päris.

Mulle väga meeldib aidata

Ma väga hea meelega kuulan inimesi ära, kui neil on mingi mure või raske olukord elus ja mul endal on jaksu neid selles toetada (see viimane punkt on VÄGA tähtis). Kui on soovi, võin ka peegeldada, jagada enda kogemusi või miskeid mõtteid. (kuulamine ise on muidugi kõige tähtsam. Mul on hea meel et ma oskan tänu gestaldile paremini kuulata ja rääkijaga kaasas olla) Ma tean mida tähendab depressioon ja augus olek. Olgugi, et mul ei ole ju miskit nõustaja või psühhologi paberit, on mul omajagu kogemusi surma, suitsiidi, leina, depressiooni, teraapia ja õnnelikkuse otsmise valdkonnas. Kui sa ei ela aktiivselt siis sa vaatled aktiivselt. Ma olen palju vaadelnud ja mõelnud nende teemade üle. Pealegi, see aitab mõtestada isiklikku pimedust, kui sa saad seda kasutada kellegi teise aitamiseks.

Inimene on sotsiaalne loom ning läbi kogemuste jagamise tajume ka oma sarnasusi ja seotust.

Mulle väga meeldib ...

Seda on natuke raske kokkuvõtvalt sõnastada, aga ma lisaksin siia eraldi kategooria hullumeelsete projektide tarvis. Hullumeelne projekt oli näiteks Shadowrun: Lihtne Tööots LARPi korraldamine (millega saime kohalikus rollimängukogukonnas omajagu tunnustust) või näiteks eelmisel aastalõpul rahva tujurikkuja sketšide tegemine (millest üks sai ka saatesse). Hullumeelne projekt on see, kus sa ei tea täpselt mida sa teed, sul on aga idee/kontseptsioon ning sa tahad selle ellu viia ja usud, et see võiks toimida. Kui vaja, hoiad ise kaamerat. Kui vaja teed ise photoshopi. Kui vaja monteerid ise kogu kupatuse kokku jne Ühesõnaga teed mida iganes, et idee saaks kuidagigi valmis.

Või Improfestivali Tilt korraldamine. Kui vaja, paned lava püsti ning jooksed tehnikuga ringi, et heli ja valgus saaks ikka õigeks ajaks töökorda.

Miks mitte siia alla pista ka LARPidel osalemine. Küll natuke väiksemas mõõdus hullumeelne projekt aga on olnud mänge mille varustust olen ma ka kuu aega ette valmistanud.

Aga kes sa selline omast arust oled?

Nonii, suuremad asjad said vist mainitud. Vaadates seda nimekirja siis võimalusi täitsa nagu oleks. Võiks ju kirjutada kuhugi ajakirja, mitte siia blogisse. Võiks õpetada inimestele edasi seda, mida ma olen oma lavakogemusega omandanud. Võiks, mitte lihtsalt võtta vastu vaid isegi korraldada uusi väljakutseid lavalaudadel... jne. Kui lasta mõtted käima, saab siit väga huvitavaid kombinatsioone.

Ning nüüd jõuame me lõpuks pealkirjani välja. Iga kord kui ma selliste asjade peale mõtlen jõuan ma lõpuks sees piniseva anonüümse netikommentaatori hääleni oma peas, mis ütleb: 

"Kes sa selline omast arust oled?" 

Ma vaatan kerge kadeduse ja aupaklikkusega sõpru, kes korraldavad meeleavaldusi, sest nad leiavad et midagi on vaja öelda. Kirjutavad ajalehe artikleid, sest midagi on hingel kripeldamas. Sõpru, kes teevad LARPi festivale, sest nad tunnevad, et seda on vaja. Sõpru, kes laulavad muusikalides. Sõpru, kes võtavad vastu väljakutseid ja muudavad maailma ja ausalt mul on nii tihti karp lahti vaadates, mille kõigega need inimesed hakkama saavad.

Ning ma tunnen ennast hädisena. Ma tunnen ennast täiesti mõttetuna. (kas see pole mitte see argument, et Facebook põhjustab meeleolu langust?) Jah, ma olen ka mingeid asju teinud oma elus. Jah, ma olen vallutanud oma lavahirmu ning ehk ära peletanud oma depressioonipisiku. Jah, ma olen panustanud omajagu Eesti impro-kogukonda. Olen kirjutanud mingeid asju. Ehk olen ma isegi mõne inimese päeva paari halva naljaga paremaks teinud. Aga ma tunnen, et ma võiksin teha nii palju rohkem. Et ma peaksin tegema rohkem.

"Kes sa selline omast arust oled?" 

Kas ma julgeksin kirjutada mõnda ajakirja teemast, mille kohta ei ole mul kvalifikatsiooni? Kas ma julgeksin rääkida tõisitest teemadest, teades et minu teadmised ja pädevus selles vallas on heal juhul vaid kogemuslikud?

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma võin ratsionaliseerida seda tunnet, öelda, et see on puhtalt väljamõeldis, et seda ei ole olemas. Aga ma tunnen ennast väikese inimesena. Hammasrattana suures masinavärgis. 

"Kes sa selline omast arust oled?"

 Ma ei ole tähtis. Minu arvamus ja mõtted ei ole tähtsad.

"Kes sa selline omast arust oled?"

... mu jaks saab otsa ... milleks

"Kes sa selline omast arust oled?"

...

Ma tuletan meelde vanemat härrasmeest Skype'i kontori suitsunurgas, kellega sai arutatud poliitilistel, filosoofilistel ja elulistel teemadel. Kuna ma mingi vahe kandsin kaabut, ütles ta mind nähes alati "Tervist Härra!" (sest härrad kannavad kaabut, nagu ta seda seletas). Hoolimata meie suurest vanusevahest tundsin ma, et ta nautis neid vestluseid ja hindas mind ning minu arvamust. Kui sinust vähemalt poole vanem inimene kutsub sind härraks... see on ...

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde, et mu sõprade seas on mitmeid kes on minust vanemad. Hoopis teine generatsioon. Osadega sai tutvutud läbi venna. Nüüd helistavad nad mulle ise ja küsivad, mis õhtul plaanis. Ma ei ole nende jaoks noor ja rumal ja mõttetu. Nad hindavad ja väärtustavad mind. Ma olen inimene.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde viimast kohtumnist T-Teatri inimestega. Seda tunnet, et sa oled täiesti oma inimene, olgugi et pole väga kaua näinud. Seda õlg õla vastas tunnet ja tunnet, et sa oled alati oodatud.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde prantslasi meie improfestivalil, kes olid lihtsalt nii siirad ja avatud... ehk siis prantslased. Rumeenlasi, kellega sai räägitud Pratchettist. Itaallasi eelmisest aastast, kes olid vaimustunud kõigest ning täis emotsioone. Ma meenutan viipekeelt, mida nad õpetasid. Ma meenutan kõiki neid näitlejaid, kellega on jagatud suuri siiraid hetki - tõsi, vaid lavareaalsuses, aga siiraid ja tugevaid sellegipoolest.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde erinevaid kohtumisi sõpradega, mis on olnud nii südantsoojendavad. 

Ma tuletan meelde seda, kuidas sõbrad on saanud oma rajale tagasi, peale pikka siirast vestlust ja peegeldamist. 

Ma tuletan meelde, kuidas ma olen raskeid teemasid üksi kandnud, kuniks olukord muutus kergemaks ja sai ka teisi sellesse pühendada. 

Ma tuletan meelde neid naeratusi, mida mulle on jagatud. 

Ma tuletan meelde, kui mulle on öeldud aitäh.

Ma tuletan meelde kallistusi.

Ma tuletan meelde ...

"Kes sa selline omast arust oled?"

Mina olen mina. 

Aga, kes kurat sina oled?

I had a dream

When I was a teenager I really wanted to be a writer and get published.

I loved to read and after you have read so much you get your own ideas to write about. Of course these ideas were naive, but I did try though. I wrote several short stories and and poems, the latter was mainly just to express myself and the inner feelings I had about the universe. However I never got to the state of being published.

True, two of my short stories were published in an online magazine and a few poems have traveled in newspapers (part of one of them was even on a poster of an event), but that was not publishing. It was not enough.

So as the years passed, the dream died.

I still wrote time to time when I had the mood. I loved to write. The biggest problem was that my inspiration did not care about different genres. My writings just came as they wanted to come and it is difficult to publish a story in genre specific area where you just do not really fit in.

I knew that some of my stories and poems had made people smile at least or made them think about life in a different way. So writing and sharing them was in a way still full-filling.

In recent years however the dream started to remind itself.

People started forwarding me information about writing competitions etc. I was in awe. I wrote a few stories just to try out if I still had the skill. I did, but it still did not fit the picture.

Then there was a request to write a personal story about the experiences of improv. I did it and they liked it. The dream came back. I had a few calls with the editor to improve the text.

Then I received a proposal to write a myth about a location. It took me quite a lot of time to do it, but I got something.

They did not like it so much. They did not want it. They suggested to send it to an online magazine. I did. They did not like it either. (to be honest, it was about history and I suck at history... so I understand why they did not want it)

Also the improv thing had disappeared. After so much communication there suddenly was none.

But the dream was back.
It was awake.
It wanted to be heard.

So after reading a Prachett's book (one of the many I have) during my vacation while having a fever (37.8 C) I started writing. It was just coming out of me. As if a small kid in my mind had stood up and said "I would like to get my crayons back, thank you!"

It just poured out and did not stop.
I did not really have any control over it.

I was shocked when I went over 10 000 words. It was already the longest fictional thing I had written (thesis was not fictional) and I enjoyed it. I could not believe it while it was happening and I did not know what was going to happen next in the story - I wrote it because I wanted to know. It was coming out of my mind bit by bit and only after writing a new section I figured out what was going to be the next thing.

Amanda Palmer described the creation process as Collect - Connect - Share and the first two steps were fully at work. I pulled in some jokes, some characters I had in D&D game, some thoughts ... etc. It was just coming so naturally and taking over my thought process whenever I had some free time and often even when I didn't.
  
I sent the first few chapters to a few friends.
They liked it - one of them called it Pratchett fan fiction, that was not a bad thing.

Then the writing went slower. I could not create so much every day. I was thinking 
on the plot and how to put it together. It was less on inventing with crayons and more on finding patterns you could use.

Then in the last weekend all the pieces suddenly fitted together. I had arrived at the end.

I had finished  the story with over 22 000 words and in English, that is not my native language.

I shared the news to get some test readers.

Now they are reading.

I don't know if it is any good. I don't know if it is funny (it as fun to write it at least) I don't know what will come out of it, but the dream is still there and in a way I feel that I owe it. I owe it to all the authors who have inspired me over the years that I use the inspiration.The turtle moves and I bow in front of it.

Mida ma siis tegelikult usun?

Mõni aeg tagasi tuli heas sõprusringkonnas teemaks religioon ning ma avastasin, et mul on väga keeruline sõnadese panna oma uskumusi. Eks ole ju aja jooksul uuritud-puuritud erinevaid teemasid. Vanavanematel on uhke nahast kaante ja klaasitükkidega ristiga wanas eefti khirjakeelfes Piibel, mida ma teismelisena üritasin lugeda võinoh pigem desifreerida. Suht võigas värk oli, eriti võrreldes lastepiibliga, mida algkoolis lehvitati. Ma mäletan, et mingi vahe uurisin lähemalt budismi. Palju lugesin ka Gunnar Aarmat ja omajagu Luule Viilmaad, Ishmael meeldis mulle ja kogu Anastasia seeria samuti, LaVey Saatanlik Piibel oli huvitav, sissejuhatus Voodoo'sse samuti. Zen lood on mulle alati meeldinud. Unenäod, ruunid, ennustused olid kunagi minu jaoks väga tähenduslikud. Käisin mingi vahe ka intuitiivteaduste koolis ning praeguseni on mul sahtlipõhjas 2 pakki taro kaarte, mida vahel harva saab ka laduda. Vast viimase suurema lisana tuli mu mõttemaailma nii 4 aastat tagasi taoism ning eile käisin kundalini joogas. Sellega on vist enamik suuremaid mõjutavaid teemasi puudutatud.
Samas on mulle väga suurt huvi pakkunud inimese psühholoogia, sotsiaalsed suhted ja surm.

Ehk siis võiks antud lõiku kokkuvõtvalt öelda, et alates 11dast eluaastast olen ma pingsalt otsinud elu mõtet ning proovinud omistada võimalikult palju mõtteid erinevatest valdkondadest, et luua oma enda arusaam, mis toetaks minu olemust ja elu. Paljud ideed on nüüdseks mööda külge maha voolanud, aga mulle tundub, et midagi olen ma ka omistanud ja omavahel kokku klopsinud.
Siin on siis mõned praegused tähelepanekud (ei, ma ei lähe väga sügavuti, sest no see on ikka paganama rämedalt suur teema).

Praktiline spirituaalsus

Mida rohkem ma tõsiste teemadega olen tegelenud, seda selgem on, et mingit spirituaalsust on inimese elus ikkagi vaja - see aitab meil paremini tõsiste teemadega (lähedase surm, elu mõttetus jne) hakkama saada. Samas, eks on igal usul ka oma pahupool. Tähtis on leida midagi, mis sinu jaoks töötab. Olgu selleks Piibel, Koraan, internetis piltidel jagatav filosoofia, taro kaardid, loodus, ettemääratus, 8 ball, õnne talisman, hea tuju särk/aluspüksid vms.
Kui sind toetab, siis on hea, kui ei toeta, on aeg neid muuta - põhiline on olla teadlik oma hoiakutest, aga ka teadvustada, et ka sina oled muutuv ja maailm on muutuv.

Minu jaoks on iga uskumuse juures äärmiselt tähtis praktilisus. Kui kuskil spirituaalses raamatus räägitakse näiteks sellest kuidas maa peal on enne inimesi olnud 7 erinevat tsivilisatsiooni, siis minu jaoks ei ole tähtis see, kas see on tõene või vale. Minu jaoks on tähtis, et mida ma selle infoga oma igapäevaelus peale hakkan, mida see minu heaolule juurde annab. Antud juhul - mittemidagi. Seega pole seda vaja.

Mõistmine

Inimesed hoiavad tihti väga jäigalt kinni mõtetest ja arusaamadest, mida on neile kunagi tõe pähe õpetatud. Arusaamad, milleni nad on aga ise jõudnud on palju pandlikumad. Kui inimene on ise otsingute käigus leidnud oma tee, ei kritiseeri ta naljalt teisi, kes seda otsivad. Õpetatud jäigad arusaamad aga ei oma seda paindlikkust. Tähtis on tunnistada teise inimese teed ja lasta tal endal otsida.
Küll aga tõstab see inimest minu silmis, kui ta suudab ka oma valikuid, teed, uskumusi kritiseerida ja nende üle ausalt arutleda ehk isegi nalja visata. See näitab mulle, et ta on mõtlev inimene ja näeb nii positiivseid kui ka negatiivseid pooli (mis on igas asjas) ja ei idealiseeri liialt.
Samas, vahet pole, kas su uskumused on lapsepõlvest või elu jooksul omandatud  - ära mängi mäkra ja lase ka teistel kogeda elu nii nagu sa ise tahaksid seda teha. Kui sa ei saa teha head, siis vähemalt ära tee liiga.

 

Duaalsus

Jah, seda suhtumist on mul natuke keeruline seletada. Pigem on see nüüdseks juba tunnetuslik arusaamine, et me elame duaalses maailmas. Et kui elus on raske olukord, siis küll see läheb mingi hetk helgemaks. Kui on helge olukord, küll ka see ükshetk möödub. Samas, kui sul on väga raske olla, siis selle sees on alati ka midagi ilusat ja ilu sees on alati ka midagi valusat. Must ja valge käivad koos, ei ole võimalik ainult ühte neist tunnistada (sähket teile, rassistid).  Ja ka elu ja surm käivad koos.

Surm

On kindel, et me ükshetk sureme. No nii lihtsalt on loodusseadused. Aga selle asemel, et seda teemat vältida või ignoreerida, olen ma saanud surmaga sõbraks. Mulle meeldib elu võtta kui teel olekut, lihtsalt me ei tea millal see tee äkki otsa saab. Oh ei, ma ei oota (enamasti!!!) temakest Surma, aga ma teadvustan seda võimalust. Tõde on see, et me ei saa olla kindlad, et meil on rohkem aega kui praegune hetk. Seega võiks sellest võtta niipalju kui võimalik.

Mulle meeldiks hoida oma elu nii, et kui ma nüüd samas südari saaksin, siis see eluke mis mu silme eest läbi jookseb viimasel hetkel, ei tekitaks minus suurt pettumust, et ma olen teinud asju, mis on minu jaoks tähtsad, olen armastanud, olen nautinud, olen olnud ise-endaga aus ja saaksin öelda puhta südamega "Pole paha! Ehk isegi tegin maailma natuke paremaks. Kui vaja minna siis vaja minna."

Njah, ma üldiselt väga surmajärgset elu ei usu. Kuigi selle uskumine võibolla leevendaks lähedase surmaga tekkivat leina (et ei olegi päris läinud vaid kuskil ikkagi alles), siis ma näen selles maailmavaates ka omajagu pahupoolt. Inimesed, kes ei taju oma ajutisust, ei kipu minu arust asju nii ausalt välja ütlema, sest küll kunagi on aega rääkida - samas kui sa ei ütle ausalt välja, ei saa tekkida ka ausaid suhteid. Ja nad ei pruugi teha oma elu enda jaoks nauditavaks, sest noh see elu pole ju tähtis, pärast on igavesti aega. Ja milleks üldse midagi teha, kui meil on surmajärgselt aega küll ja veel asju teha. Jne. Seega ma ei usu, et peale surma on mul maa ja ilm ja pigem ma kasutaksin seda Kindlat aega, mis mul praegu on, nii hästi kui võimalik.

Selle suhtumise asemel on mul mõistmine, et iga inimene, kellega me kokku puutume oma elus, mõjutab meid ja see nende panus meie elusse on see, mis jääb meie hinge alles isegi siis kui neid endid enam ei ole ja seda panust tasub kindlasti väärtustada. (ma olen endiselt südamest tänulik mitme inimele inimesele, keda enam ei ole ja kellega ma pole kunagi vestelnud, kes aga oma loominguga mind on aidanud)

Vastutus

Ma usun, et iga täiskasvanud inimene vastutab ise oma tegude, tunnete, valikute ja vajaduste eest. See ei ole kellegi teise kanda ega kellegi teise kritiseerida, kuni sa otseselt kellelegi liiga pole teinud. Mitmed religioonid annavad kindlad käsud ja keelud, et mida tohib ja mida ei tohi teha ning minu jaoks võtab see inimeselt ära tema täiskasvanud inimese vastutuse ning surub ta lapse raamidesse, kus sul on kindlad vanemlikud reeglid. Kindlasti loob see ka turvatunnet ja mõnele võibolla sobib. Samas ma arvan, et inimese arengu koha pealt on tähtis, et ta ise mõistaks, et näiteks varastamine ei ole hea, sest sellest kannatavad teised inimesed. Kui tal on ees vaid reeglid ei pruugi seal taga olla mõitmist, miks mõni tegevus hea ei ole. Ehk on parem teha elus mõned vead ja kasvada inimesena ja ise maailma tundma õppida kui hoida kindla raami taha ja mõista hukka neid, kes seda ei tee, arvan ma. 

Tolvan elukeerises

Nagu on ehk eelnevast jutust tajuda, siis meeldib mul asju/reegleid/arusaamisi vaidlustada ja ma näen selles omamoodi ilu. Nii nagu omamoodi ilu on ka meie eluteel läbitud raskustes.
Ma olen eluaeg tundnud ennast nagu Rebel, see lihtsalt on osa minu olemusest, ning ma olen veendunud, et ka selliseid inimesi on maailma vaja - muidu läheks ju lihtsalt liiga tuimaks ja igavaks.

Ja keegi ju peab välja ütlema, et perekondliku söömingu juures peaks olema rõhk sellel et inimesed jagavad omavahel oma elusid ja suhtlevad, mitte sellel, et kõigil oleks nuga ja kahvel õiges käes. Reeglid on noh kohati toredad, aga nad ei tohi elu lämmatada ja võtta tähelepanu ära eluliselt tähtsatelt asjadelt.

Ma leian, et ei leidu ühtegi teemat, mille üle ei saaks/tohiks nalja teha või mida ei tohiks vaidlustada. Tõsi, see ei tähenda, et igas kontekstis oleks sobilik mingeid nalju rääkida. See ei tähenda, et kui inimese jaoks on midagi püha, hakkan ma selle üle kohe nalja rebima - igaühel on oma tee ja uskumused ja ma olen erinevates seltskondades oma kahtlase huumoriga ikka väga ettevaatlik. Eesmärk ei ole kunagi teisele inimesele liiga teha ... vaid tekitada seoseid inimese ajus koos ootamatu positiivse äratundmis-emotsiooniga (hmm, kõlab nagu Zen).


Ma ei leia ka, et spirituaalsust/jumalat ei tohiks naljas kasutada - kui jumal tõesti on olemas, siis no vaata ringi, tal on päris hea ja kohati ikka suht must huumorimeel.

"Kuningas ei saa olla kuningas, kui tal ei ole kojanarri, kes saab asju ausalt välja öelda..." ütles keegi kunagi kuskil.

Cheers!

[Antud kirjutise eesmärk pole midagi vaidlustada, lihtsalt jagada mõningaid minu mõtteid spirituaalsuse/religiooni teemadel ... inimene on keeruline loom, talle on vahel vaja ka keerulisi lahendusi, seega vabandan, kui see kõik väga segane/keeruline tundub]

Haige värk

Haige olla pole üldse mitte tore. Mitte ainult ei ole füüsiline pool sassis vaid ka vaime sellega koos (duh, justkui need kaks oleks eraldi). Pragu olen olnud juba nii umbes kolm nädalat haigevõitu ja siin viimased kolm päeva ka haiguslehel. Aega just kui on jube palju aga energia ja motivatsioon on selline tekkiv-kaduv nähtus. Tõsi, esimene haigusnädal sain ma ennast vaimselt ja ka füüsiliselt enamvähem korda. Tundus, et isegi täiesti korda. Murphy on aga sitapea ja universumil on kombeks mitmeid raskeid asju üksteise otsa kuhjata. (jajaa on ka sõpru, kes arvavad et ma mängin tulega ja ootavad kuni ma kõrvetada saan ... seoses surma teemadega millega ma tegelen näiteks lõputöö jaoks. See teema on palju lihtsam kui seda ümberringi samal ajal ei ole, muideks. Võinoh vähemalt mitte liiga intensiivses koguses.)

Kuna kehas on vead sees, on ka mõttemustrites ilmselged vead sees.

Üks asi, mida olen selle haigusperioodi jooksul korduvalt tundnud, on hirm/kartus et ma teen midagi valesti. Nii ma parem ei teegi midagi - nii ei saa ju valesti teha. Miski hirm teiste inimeste soovide mitte täitmisega, kellegi alt vedamise ja lihtsalt rumalaks jäämise ees. Seega igasugune nöök ja tagasiside (mida ma muidu väga kõrgelt hindan) on praegu eriti valus. Ma niigi tunnen et ma teen midagi koguaeg valesti - ons siis vaja kellegil seda veel mulle öelda?

Lihtsam on ju mittemidagi teha, vältida kõike, kui et teha midagi ja tunda seda tunnet? (aga siis on muidugi süütunne, et mitte mõmmigi pole teinud ... vahi seda oo ülemlikku inimmõistust)

Selle juures kõrvalnäht on ka see, et mu huumor ei tööta enam väga hästi. (comicz leht on ka omadega suht maas nagu näete) Rohkem on puusse panekuid kui õnnestumisi. Ja ikka selliseid pirakaid puusse panekuid kust sa ei suuda ennast ohutult ka tähelepanu alt enam välja vingerdada. Mis ise-enesest on suht kurb. Ma olen inimene kes on oma sotsiaalse rolli paljuski ehitanud sellele, et ma olen muhe tüüp kellega koos olla, kes rebib kildu ja leevendab elu raskeid hetki. Nüüd aga tunnen ma, et esiteks ei täida ma teiste inimeste ootusi ja teiseks ma ei täida ka enda oma (huumor on minu jaoks ekstreemselt tähtis. See on mu läbi vedanud nii paljust jamast ... ja nüüd see lihtsalt ei tööta. Ratas käib, aga hamster on ammu surnud)

Vahepeal olen just kui omas mullis, nagu natukene kuskil eemal ära. Ma ei tea isegi kus - lihtsalt eemal.

Ja vahepel ma mõten nende asjade peale ja olen sisemiselt väga kurb ja isegi ehk kergelt suitsidaalne - aga välja nutta või tunda hetkel kuidagi ei oska. On olnud päevi kus silmad lihtsalt valguvad niiskeks ja nii suht püsivalt, aga et midagi täitsa välja voolaks - seda on harva.

Ja see on tuttav seis. Need on tuttavad mõtted. Ma olen siin enne olnud. I know this sthit.

Siin pole muud, kui võtta abiks kognitiiv käitumuslikud tehnikad ja püsitatada endale väikeseid prioritiseeritud ülesanded ning tegeleda nendega ainufookuses - siis on hiljem ehk ka miski heaolutunne õnnestunud soorituse eest ja siis läheb ka vaikselt paremaks. Baby steps.

Ma tean kui kaugele see võib minna. Nii kaugele, et ma ei julge enam mitte kui midagi teha ja lõpuks mandun oma koju (või igapäevarutiini nagu zombi), suutmata sealt lahkuda ning suutmata isegi inimestega korraikult suhelda läbi chati, emaili, telefoni või näost näkku. (ja siis on juba puhta putsis - pardon my frensh - ja ma olen peagi omadega mitteolemise ürgmudas kinni)

Omamoodi äratundmise tõi tänane rolliloome töötuba ja sellele järgnenud mäng.

Kuna ma ise ei suutnud miskit tarka välja mõelda (aju töötab ... aga buffering...) , siis pakkus mu IG sõprusringkond, et ma võiksin olla paras giglo-naistemees, seltskonnahing ja kloun. Tulemus - ma mängisin täie rauaga pealiskaudset rolli, keda valdas sees suur tühjus ja üksindus, kes materjaalselt proovis kõiki oma vajadusi rahuldada. Omad äratundmishetked oma elust olid olemas, aga mitte õnneks nii äärmuses. Ja õnneks või kahjuks sattus minuga kokku mängima inimene, kes on oma rollisoorituses nii osav, et suudab isegi IG pisaraid toota - täiega vau - aga mu roll ei saanud tunnetega hakkama ja ma ise oma tuimas olekus ei saa ka just eriti hästi tunnetega hakkama.


Meile tulevad ette just need teemad, mis on meie jaoks aktuaalsed ja me saame nendest just neid õppetunde, mida meil sel hetkel vaja on. (mulle vähemalt meeldib nii mõelda. Gestaldi järgi samas me näeme maailma läbi oma läbitöötamata probleemide, nii et tegelikult me näeme enda probleeme)

Paljudel mu sõpradel on raske kuu (ja paistab et ka mujal maailmas). Sina kes sa loed - liialt muretseda ei tasu.
I know my shit & I will bring this shit together (and I will not put it in a fan).
See on sisemine töö. Siin ei saa keegi otseselt aidata. Võibolla ainult niipalju, et olla mõistev ka selle üle kui ma olen väga konkreetne ja keskendunud kindlale sihile (ülesandele) sest vahel võib see tunduda kergelt sobimatu ja mul on siis tunnel vision. Aga seda on vaja.

Mul on kõik vajalikud vahendid/tööriistad endal olemas, küsimus on ainult nende kasutamises.
Ja juba see, et ma näen, et on probleem ja otsin lahendusi on hea.

Ahjaa, sellest postitusest rääkima hakata pole ka mõtet. Sest I know this shit. Pole vaja rohkem meelde tuletada. Paneb praegu kirja ära ja siis hakkab tehnikaid kasutama. Cheers!

Ja lõppu lihtsalt kaks kuidagi huvitaval viisil motiveerivat lugu.

Emotsioonidest, lapsepõlvest ja idiootidest

Peale viimast Gestalti - mille keskel ma veel muiates kommenteerisin, et hah seekord ei olegi töinanud, ja mille lõpus olin ma nagu purskaev, millele tehakse survepesu nii, et olime sunnitud ajast üle minema, sest klienti nii välja saata ju ei saa - sigaretti tehes tundsin ma kui ebameeldivalt see maitses.

Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.

Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.

Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.

Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.

Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.

Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa  - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)

Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."

Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.

Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.

Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)

Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"

Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole? 

"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.

Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.

See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.

Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.

Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)

Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")

Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi  - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.

Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).

Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.

Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.

Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.

Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).

Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.


Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka  ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)

Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.

Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.

*

Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).

Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?

Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.

Burning Ham

I hate the sorrow in funerals.... really I do not see it as a necessary thing. Why not celebrate the life? The funny times, the sad times and the stupid times that we shared together?

Well, ofc you can be sad but try to remember the life and personality of the deceased. Not the death! You can not avoid death, so why do we act like it is a surprising thing?

Therefore I come prepared.

I want to be cremated (c'mob baby light my fire) , with this* playlist on background...  and don't care what happens after it, but it must be fun ...

Just for the pure irony of life and death...

Cheers!


*This playlist is work in progress - it's just a concept - if you have any ideas what else to add there, feel free to comment.

Calling Names

 So after taking the birth..

.

When the mother is giving a birth, the baby must be taking it. Right? 

It almost sounds like taking a bath “I couldn't answer the phone, I was taking a birth”. 

So After taking the birth we are named.  Because you must have a name. You can not be called a Shrimp, or a Thing or the Poop-machine forever.

We have three kinds of names in Estonia. First we have the names that mean something  and this is where our creativity and hippie-ness comes out.   

Here are some names with vague translation:

 „Kalju“, that means „ a Cliff“
„Õie“ that is something like „Blossom“
„Tuuli“ that is something like „Winds“

„Tormi“-  something like a storm
„Koit ja Eha“ that is the Dawn and the Dusk
„Heli“ – a sound
„Ebe“ – a very very small piece of something that you can barely see
„Laine“ – a wave
„Välek“ – someone on speed
„Hiie“ – our old sacred place. And if you didn't know  our sacred places are something similar to the Stonehenge, but way smaller – we only have one small stone there. But at least we have many places like that.

And the best names are the combinations of these names:

„Välek Vibulane“ – bowman on speed
„Heli Laine“ – a sound wave

And my favorite „Aita Leida Kuusepuu“ that means  something  like 'Help me find a Christmas tree“.

And that is just a small selection of names with meanings.

And imagine if they all were in the same room at the same time and you had to introduce them

„Yes, this guy there ... is bowman on speed of a sound wave... yes.. they have been together for some time now .... (whispering) previously they had some drug problems....  and there is storm and wind together.... and dawn and the dusk.. and the big one there is cliff.. standing there alone like (giggling) forever....and  the small Stonehenge will help you to find a Christmas tree ... and let me introduce you to the very small piece of something..“

People will think you are on acid or something

And next to the names like that we have the „just names“. You know, the names that have no meaning what so ever. The names that were invented by someone mad: 

„Lets put this letter and this letter an that letter .... and this letter... and eeni miini maini moo that letter ....and voila we have a name!"

And the Igorr comes in „ Yess masster, but what does it mean?“

„Nothing! It means nothing at all! This here is just a name!“ Evil laugh muhahaa!

But there is also a third generation of names. 

Yes there is!

The ones that sound and look just so utterly stupid that they just must have a meaning.... somewhere in a different galaxy.

And when you are lucky enough to have parents that hate you, you will spend the first 10 years of your life learning how to correctly pronounce and write your own fucking name - what a great way to spend your time.

And that's all I wanted to share with you today  about the names we have in this god forsaken cold and wet place called Estonia. Well there is nothing else to do with this weather then just sit at home and think about names, traditions and big questions like : "What do raisins eat?"
 

Cheers!

Woof!

Last night I couldn't sleep because I had all these important questions running around in my head, like:


Why do dogs bury bones?

Is it because they want to have a snack later?
Or does the taste improve while the bone is underground?
Is it like the delicacy in Norway and Iceland where the raw fish is buried for several months to give it the specific taste, that the locals call the taste of the Zombie-Fish?

It is indeed possible, but highly unlikely.


Because the stupid dogs never remember where they buried the bones, do they.
And they also do not set any date marks on he bones like: „Yeah, this big one will be ready in two days. I also buried one today, you know with a special mix of saliva, we can taste it in 6 moths. Woof!“

It all seems awfully random.

Therefore I think the main evolutionary reason why dogs bury bones is just to piss off archeologists.

„After 3 years of continuous work  on a site where archeologists hoped to find the remains of the predecessor of modern human all they found were the bones buried there 5 years ago by the neighbors dog „

Beeing

Have you noticed that the vibrators have this certain Bzzzzzz noise with them.
It's almost like there is a Bee stuck inside.

So I'm sure that in a different dimension the first vibrators were created by bee keepers. They just stuck a bunch of bees into a tube and thats it.

They called it Bee (both noun and verb) and it was a buzzing sensation.

The Beatles sung the popular "Let it Beee, Let it Beee.."

Teachers asked "Who you wanna Bee when you grow up?"

and you were constantly reminded to"Just Bee yourself - it's all that matters"

Hamlet was all about "Bee or not to Bee, that is the question"



Cris Young-s song "The Man I want to beeee..." suddenly sounds terribly gay, doesn't it.


But the expression "Honey I'm home" just started to make more sense.

Cheers from my sick and twisted mind :)

Chris Young - The Man I Want To Be

Chris Young - The Man I Want To Be

When young, I once wrote "beeing" in a test in English class. The teacher not only marked it as a mistake but draw a bee with red pen next to it. Thank you, I will remember it for life =)