Nägin unes, et olin vräskelt liitunud Kallistajate Klubiga, olin nende Skype grupichatis ja ootasin järgmist aktsiooni. Kallistajate Klubi tundus olevat kummaline peamiselt suletud kollektiiv inimesi, millest aga paljud olid vähmalt miskit kuulnud. Teadsid nii mõned sõbrad kui töökaaslased. Üksikud olid ka aktsioonidel käinud. Seltskonna liikmeks sai vaid siis kui sind lisati kellegi poolt, kes oli juba sees.
Chatis tundus, et see grupp oli jõudnud juba omamoodi kriitilise massini. Egas kõik enam ammugi kõiki ei tundud. Üks uutest tegi seal suure vea ja (kas oli tal siis kellegiga kana kitkuda) lisas chatti ka politsei esindaja (Skype nimi Eesti Politsei ja kuidagi oli see ka ametlik), kes koheselt seal arreteerida üritas. Minu teada ei olnud aga grupil muud hinge peal, kui etteteatamata ja registreerimata avalikud aktsioonid.
Tuli aktsioon. Oli nagu kaubanduskeskus. Oli kokkulepitud koht eskalaatorite juures kuhu tuli kohale jõuda ja suhtelislt otsejoones. samas teepeal ja eskalaatoril oli lubatud (lausa soovituslik) kallistada mõne inimesesega klubist või võhivõõraga. Me Merlega jõudsime suht esimestena üles, see oli meie esimene aktsioon - võtsime tagasihoidlikult. Kui kogu rahvas koos ja kohal, toimus omamoodi tunnustamine, et kes oli teinud kõige suurema heateo (nendest räägiti peamiselt chatis, aususe peale oli) ja kes oli kõige niruma teoga hakkama saanud. Noh nirum tegu oli muidugi politsei gruppi lisamine. Tüüpi ennast kohal ei olnud, aga chati vahendusel oli näha, et ta põdes täiega.
Merle küsis siis minult et kas seal siis ei saa midagi nii teha, et chati ajalugu kustutada et miskit jama ei tekiks? Ja ma ei teadnud. Mul polnud õrna aimugi. Ja selle peale ma ka ärkasin.
Nii et siis isegi unes kuulun ma kallistajate sekka ja mõtlen kuidas inimesi Skype teemadega aidata.
Showing posts with label uni. Show all posts
Showing posts with label uni. Show all posts
Mitte olemine
Olles masenduses või depressioonis, ei tule mõte "Ma sooviksin surra" kergelt. Enne niivõrd konkreetset ja ka mingil moel teostatavat ideed käib meie peadest enamasti läbi palju pisemaid, ebarealistlikumaid ja ellujäämisinstiktiga mitte nii vastuolus olevaid (ja ka teiste ees vähem süümepiinu tekitavaid) mõtteid. Üks nendest, mida ma usun, et me kõik oleme mingi hetk vähemalt korra mõelnud, on see, et "Võiks juhtuda nii, et ma poleks kunagi sündinud", mida on omajagu idealiseeritud miskites filmides:"Oo mis kõik on teistmoodi siin ilmas kui ühte töllmokka ei ole,... oota samas see töllmokk ikkagi ju on, sest kuidas muidu ta saab vaadata, mis maailmas teistmoodi on...? Seega tegelikult sa ju ikkagi oled, aga lihtsalt unustatud?
Ma nägin täna öösel unes just sedasamust vigast Holliwoodi versiooni unes. Ja see polnud mitte stiilis "Oo sa kae vaid, mis kõik oleks teistmoodi siin ilmas ilma sinuta", vaid pigem tõdemusega, et elu läheb edasi ja väga vahet ju ei ole ja et "Nii kullake, sa eksisteerid maailms, kus mitte keegi sind ei mäleta, sul pole enam sõpru, perekonda, hobisid, tööd ... jne Sa oled ainus, kes mäletab, et sul üldse midagi sellist on olnud. Aga sa ärkad ikkagi kõige selle keskel nagu tavaliselt."
Kui selle peale nüüd mõtlema hakata siis see on hirmus. See on tõsiselt hirmus. Hirmsam, kui suremine ma ütleks. Hirmsam kui mittekunagi mitte eksisteerimine. See, et sa oled ja sa oled täiesti üksi - sinu aastate jooksul ehitatud kogemused, suhted, tugigrupp on kõik lihtsalt kadunud... läinud. Sa oled oma parimatele sõpradele, armsamatele täiesti võõras inimene, samas kui sinul endal on nendega seoses tunded.Sa oled täielikult unustatud, aga sa ikkagi oled olemas.
Samas, kes teab, äkki see ei olnudki unenägu ja äkki mulle pandigi seesugune needus peale?
Kass igatahes oli täna hommikul sõbralik - samas ta oleks ju sõbralik iga inimesega, kes võiks talle potensiaalselt süüa anda.
Kui kontorsse jõuab, siis näeb, mis oli uni ja mis mitte. Enne vist ärkvel inimestega ei kohtu.
Aga kui surm juba teemaks tuli, siis mõned päevad tagasi plätserdasin ka ühe surmapildi, mille idee on mu peas kaua olnud ja ootand kannatlikult. Ei tulnud üldse nii hea, kui mu peas oli, aga samas ei tulnud ka nii kole kui ma kartsin. Näh, käib kah.
Lullar pildil:
The high cost of living
All stories have a beginning
All stories must have an end.
But when it comes to the living
We all like to pretend
That there is always tomorrow
and there is always time
The shock, the pain, the sorrow
Is death for us bitter as lime
They say it's the high cost of living
That everything will end one day
She is but both taking and giving
How else could we find our-own way?
Ma nägin täna öösel unes just sedasamust vigast Holliwoodi versiooni unes. Ja see polnud mitte stiilis "Oo sa kae vaid, mis kõik oleks teistmoodi siin ilmas ilma sinuta", vaid pigem tõdemusega, et elu läheb edasi ja väga vahet ju ei ole ja et "Nii kullake, sa eksisteerid maailms, kus mitte keegi sind ei mäleta, sul pole enam sõpru, perekonda, hobisid, tööd ... jne Sa oled ainus, kes mäletab, et sul üldse midagi sellist on olnud. Aga sa ärkad ikkagi kõige selle keskel nagu tavaliselt."
Kui selle peale nüüd mõtlema hakata siis see on hirmus. See on tõsiselt hirmus. Hirmsam, kui suremine ma ütleks. Hirmsam kui mittekunagi mitte eksisteerimine. See, et sa oled ja sa oled täiesti üksi - sinu aastate jooksul ehitatud kogemused, suhted, tugigrupp on kõik lihtsalt kadunud... läinud. Sa oled oma parimatele sõpradele, armsamatele täiesti võõras inimene, samas kui sinul endal on nendega seoses tunded.Sa oled täielikult unustatud, aga sa ikkagi oled olemas.
Samas, kes teab, äkki see ei olnudki unenägu ja äkki mulle pandigi seesugune needus peale?
Kass igatahes oli täna hommikul sõbralik - samas ta oleks ju sõbralik iga inimesega, kes võiks talle potensiaalselt süüa anda.
Kui kontorsse jõuab, siis näeb, mis oli uni ja mis mitte. Enne vist ärkvel inimestega ei kohtu.
Aga kui surm juba teemaks tuli, siis mõned päevad tagasi plätserdasin ka ühe surmapildi, mille idee on mu peas kaua olnud ja ootand kannatlikult. Ei tulnud üldse nii hea, kui mu peas oli, aga samas ei tulnud ka nii kole kui ma kartsin. Näh, käib kah.
Lullar pildil:
The high cost of living
All stories have a beginning
All stories must have an end.
But when it comes to the living
We all like to pretend
That there is always tomorrow
and there is always time
The shock, the pain, the sorrow
Is death for us bitter as lime
They say it's the high cost of living
That everything will end one day
She is but both taking and giving
How else could we find our-own way?
Emotsioonidest, lapsepõlvest ja idiootidest
Peale viimast Gestalti - mille keskel ma veel muiates kommenteerisin, et hah seekord ei olegi töinanud, ja mille lõpus olin ma nagu purskaev, millele tehakse survepesu nii, et olime sunnitud ajast üle minema, sest klienti nii välja saata ju ei saa - sigaretti tehes tundsin ma kui ebameeldivalt see maitses.
Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.
Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.
Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.
Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.
Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.
Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)
Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."
Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.
Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.
Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)
Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"
Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole?
"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.
Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.
.jpg)
See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.
Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.
Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)
Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")
Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.
Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).
Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.
Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.
Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.
Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).
Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.
Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)
Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.
Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.
*
Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).
Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?
Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.
Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.
Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.
Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.
Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.
Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.
Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)
Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."
Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.
Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.
Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)
Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"
Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole?
"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.
Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.
See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.
Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.
Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)
Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")
Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.
Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).
Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.
Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.
Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.
Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).
Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.
Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)
Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.
Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.
*
Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).
Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?
Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.
Run to the Zen Park
Messed up dreams is my trademark.
I have seen disturbing things and a little bit less disturbing things.
In rare occasions however I have dreams that I can translate as metaphors, guidelines or reminders.
Here is one of them from yesterday (I slept 4 hours during the day):
I was finishing my work in hurry. Why in hurry?
Well Terry Pratchett, Amanda Palmer and Neil Gaiman were visiting Estonia and giving a gig in Zen park. What gig? I didn't know and didn't care. The 3 people that I admire were together in Estonia. I was late, already, at least an hour. And I did not have any tickets, I just wanted to see these people in real life, if only for a glimpse. So I finished my work .... and ... well I did not know where to go... (there is no such thing as a Zen Park in Estonia)
In my room was a huge naked overweight Dionysus (who looked like this guy) and for some reason I knew in the dream that he was my brother. So he started to have deep talk about relativity of the world and we started to move fast forward - he was floating next to me while still in horizontal position. He was trying to help me out by speeding things up for us.
We got out of the apartment, down the stairs and on the front door I asked him:
"Wait, do you even know where the Zen Park is?"
He said: "No..but.."
"Well then just piss off!"
And I left the god and started to run in random direction.
I was really in hurry and wanted to get there. (Speeding to get into Zen park, isn't it ironic?) The city was a mixture of Tallinn, Tartu and Pärnu - almost familiar, but still not. Some apartment buildings were slightly melting and others fixed into strange angles.
I was running between these buildings.
.. I was not lost. I just did not know where to go...
...and then I woke up feeling somewhat stressed but also in a way relaxed.
At least I don't get bored, even in my sleep.
Cheers!
I have seen disturbing things and a little bit less disturbing things.
In rare occasions however I have dreams that I can translate as metaphors, guidelines or reminders.
Here is one of them from yesterday (I slept 4 hours during the day):
I was finishing my work in hurry. Why in hurry?
Well Terry Pratchett, Amanda Palmer and Neil Gaiman were visiting Estonia and giving a gig in Zen park. What gig? I didn't know and didn't care. The 3 people that I admire were together in Estonia. I was late, already, at least an hour. And I did not have any tickets, I just wanted to see these people in real life, if only for a glimpse. So I finished my work .... and ... well I did not know where to go... (there is no such thing as a Zen Park in Estonia)
In my room was a huge naked overweight Dionysus (who looked like this guy) and for some reason I knew in the dream that he was my brother. So he started to have deep talk about relativity of the world and we started to move fast forward - he was floating next to me while still in horizontal position. He was trying to help me out by speeding things up for us.
We got out of the apartment, down the stairs and on the front door I asked him:
"Wait, do you even know where the Zen Park is?"
He said: "No..but.."
"Well then just piss off!"
And I left the god and started to run in random direction.
I was really in hurry and wanted to get there. (Speeding to get into Zen park, isn't it ironic?) The city was a mixture of Tallinn, Tartu and Pärnu - almost familiar, but still not. Some apartment buildings were slightly melting and others fixed into strange angles.
I was running between these buildings.
.. I was not lost. I just did not know where to go...
...and then I woke up feeling somewhat stressed but also in a way relaxed.
At least I don't get bored, even in my sleep.
Cheers!
Rumal Macgyver
Nägin unes justkui üht osa Macgyver'ist. Tal oli üks äärmiselt suidsidaalne ja depressiivne sõber kellega ta oli läinud mägironimist tegema. Taiplik unevaataja aimas juba ette, et varsti juhtub midagi ilmselget - kas nüsib depressioonis sõber oma turvaköie pussiga läbi, proovib õnnetust teeselda või midagi sellist...
...pussnuga tal aga ei olnud...
Macgyver'il oli aga eesmärk. Nimelt tahtis ta oma madalseisus sõbrale näidata kui ilus on maailm ja oli ta viinud seepärast eriti erilisse kohta.
"Shards!"
hüüdis ta ühtäkki ja juhtis teekonna kõrvale lamedamale maastikule, kus polnud turvaköisi enam vaja ja paistsid erivärviliste klaasikildude hunnikud, mis kohaliku loodusega kokku kasvanud. Oli seal neid nii aknaklaasi moodi, õllepudeli moodi ja noh oli ka värvilisemaid tükke.
Sõber vaatas terariistahunnikut kerge rahuldusega - lõpuks ometi midagi millega köit nüsida, või miks mitte ka veene, samas kui Macgyver pikalt seletas kuidas see koht sinna tekkinud oli.
Seejärel võttis Macgyver ühe suurema killu, murdis selle pooleks, ulatas ühe poole sõbrale ja jättis teise endale - mälestuseks sellest toredast reisist.
Ja siis äratas mind kell...
Oleks kangesti tahtnud teada mis edasi juhtus. Tõsi, ma oskan aimata, aga ikkagi.
Ja nii lolli Macgyverit pole ma kunagi näinud. Kuigi jah, seriaalis ei olnud ta just eriline inimtunnete geenius vaid oskas lihtsalt käbist granaati teha. Aga ikkagi viia surma sooviv sõber esiteks kalju äärele rippuma, siis viia teravate kildude hunniku juurde ja siis veel sõbralikult kild ulatada justkui vihjates - no c'mon
Milleks mulle kommertslik meelelahutus kui mul on unenäod :D
Cheers!
...pussnuga tal aga ei olnud...
Macgyver'il oli aga eesmärk. Nimelt tahtis ta oma madalseisus sõbrale näidata kui ilus on maailm ja oli ta viinud seepärast eriti erilisse kohta.
"Shards!"
hüüdis ta ühtäkki ja juhtis teekonna kõrvale lamedamale maastikule, kus polnud turvaköisi enam vaja ja paistsid erivärviliste klaasikildude hunnikud, mis kohaliku loodusega kokku kasvanud. Oli seal neid nii aknaklaasi moodi, õllepudeli moodi ja noh oli ka värvilisemaid tükke.
Sõber vaatas terariistahunnikut kerge rahuldusega - lõpuks ometi midagi millega köit nüsida, või miks mitte ka veene, samas kui Macgyver pikalt seletas kuidas see koht sinna tekkinud oli.
Seejärel võttis Macgyver ühe suurema killu, murdis selle pooleks, ulatas ühe poole sõbrale ja jättis teise endale - mälestuseks sellest toredast reisist.
Ja siis äratas mind kell...
Oleks kangesti tahtnud teada mis edasi juhtus. Tõsi, ma oskan aimata, aga ikkagi.
Ja nii lolli Macgyverit pole ma kunagi näinud. Kuigi jah, seriaalis ei olnud ta just eriline inimtunnete geenius vaid oskas lihtsalt käbist granaati teha. Aga ikkagi viia surma sooviv sõber esiteks kalju äärele rippuma, siis viia teravate kildude hunniku juurde ja siis veel sõbralikult kild ulatada justkui vihjates - no c'mon
Milleks mulle kommertslik meelelahutus kui mul on unenäod :D
Kristlikud Vampiir Kommunistid
Nägin täna unes kuidas Kristlikud Vampiir Kommunistid vallutasid maailma, täpsemalt Pärnut - minu kodukanti. Nende tegelaste idee oli siis see, et punane värv sobib nii vampiiridele kui kommaritele ja noh selleks et püha vesi ja rist sind ei tapaks tuli seda kogu aeg kasutada ja hoida oma immuunsust - sellest siis Kristlikus.
Kui sa jäid vahele sellega et piiblit ei lugenud, oli kohe kommunismivastane kuritegu.
Jahh, peaks vist tõesti laskma oma aju üle skännida, et mis paganama päkapikud seal sees elavad ja mulle jaburusi söödavad.
Cheers!
Kui sa jäid vahele sellega et piiblit ei lugenud, oli kohe kommunismivastane kuritegu.
Jahh, peaks vist tõesti laskma oma aju üle skännida, et mis paganama päkapikud seal sees elavad ja mulle jaburusi söödavad.
Cheers!
Unedest taaskord
Viimase aja unede püsivaks jooneks on saanud see, et täheldan keset unenägu ise-endale "See on küll huvitav unenägu, tuleb kindlasti hommikul kirja panna". Ärgates on aga meeles vaid see, kuidas ma täheldasin, et tuleks kirja panna. Aga mida kirja tuleks panna? Pole enam õrna aimugi.
No on iroonia.
Samas on hea täheldada, et unedega enam suuremat probleemi ei ole. Kui lugeda viimase paari aasta postitusi siis paistab une teema olevat lausa läbiv, kuid viimase aja loetud materjalid on selles kohas tohutult abiks olnud.
Kui veab saab unest vihjeid - tõlgendamine on muidugi keeruline.
Kui ei vea ja tõesti ärkad üles halva enesetundega, siis saab une lõpu ümber mängida ja uuesti edasi magada.
Kuigi viimaste öiste ärkamistega on hoopis kummalised lood. Ärkan pigem füüsiliste ärrituste peale ja suht kergelt. Kas köhahoog (olen veendunud, et süüdi on kuiv keskküte)või tekk on läinud ühe jala pealt ära või on liiga palav ja korras - olengi ärkvel. Uuesti magama jäämine on aga omaette protsess. Esiteks peab olema nii tunnikese ärkvel ehk jooma ka veel teed meega, siis tuleb uni lõpuks küll.
Aga nii ei oska, et ärkad ja siis magad kohe edasi (välja arvatud poolärkamised mille käigus olen äratuse kinni pannud - enda meelest olen seda ikka unes teinud)
Niipalju täna.
Muide, Kosmikud ja Rannap "Ilus Maa" on päris mõnus.
No on iroonia.
Samas on hea täheldada, et unedega enam suuremat probleemi ei ole. Kui lugeda viimase paari aasta postitusi siis paistab une teema olevat lausa läbiv, kuid viimase aja loetud materjalid on selles kohas tohutult abiks olnud.
Kui veab saab unest vihjeid - tõlgendamine on muidugi keeruline.
Kui ei vea ja tõesti ärkad üles halva enesetundega, siis saab une lõpu ümber mängida ja uuesti edasi magada.
Kuigi viimaste öiste ärkamistega on hoopis kummalised lood. Ärkan pigem füüsiliste ärrituste peale ja suht kergelt. Kas köhahoog (olen veendunud, et süüdi on kuiv keskküte)või tekk on läinud ühe jala pealt ära või on liiga palav ja korras - olengi ärkvel. Uuesti magama jäämine on aga omaette protsess. Esiteks peab olema nii tunnikese ärkvel ehk jooma ka veel teed meega, siis tuleb uni lõpuks küll.
Aga nii ei oska, et ärkad ja siis magad kohe edasi (välja arvatud poolärkamised mille käigus olen äratuse kinni pannud - enda meelest olen seda ikka unes teinud)
Niipalju täna.
Muide, Kosmikud ja Rannap "Ilus Maa" on päris mõnus.
Hullud Uned vol Hiirte Lahing
Tere tere! Las ma ise tutvustan! See hall tegelane siin on minu Aju. Muidu tubli ja töökas ainult vahel öösiti kui järelvalve puudub hakkab tegema selliseid trikke et ****** ****** ***** ****** ***** **** [tsenseeritud lugeja heaolu huvides]
Niisiis järjekordsed hullud uned. Viimase paari nädala jookul juba nii 6 öökest. Ja oh ei ma ei räägi tavalistest luupainajatest, kollidest ja koletistest. Ma räägin unedest, milles tekkiv emotsioon jätab mõistusele sita maitse suhu ja mitte mõneks minutiks vaid mõneks päevaks. Ma räägin unenägudest, millest ärgates oled sa keegi teine ja ärgates ei ole sul enam mingit energiat midagi teha (kohvi võiks ju teha ja tööd kah) - vaevu on energiat et üldse olla. Ning kui see kordub ja kordub ja kordub ..... siis seda sitta emotsiooni aina koguneb ja koguneb..... ja lõpuks? noh kas sita lahtumine või plahvatus, ega muid varjante väga polegi.
Kujutage ette, et te näete unes oma Freudilikku alateadvust, kõiki soove, hirme ja kaotusi... kõike millele tahaks mitte mõelda. Ma ei mäleta küll kõike (jummal tänatud) aga ma olen unes seksinud litsiga pärnu uulitsatel, tantsinud end ogaraks, saanud arstilt jaburaid ja hirmutavaid diagnoose, kaotanud töö, vaielnud iseendaga ühe inimese surma üle, kaotanud loomingu ja võime luua .... ja mida kõike veel. Kõik mida aju suutis genereerida minevikuks, olevikuks, tulevikuks. Eks kõigil meil ole omad hirmud ja varjatud mõtted ning tegeleda nendega ajal, mil peaksid tegelikult puhkama on ******* **** ** [tsenseeritud]
Lõpplahendusena olin ma eile nii tikker omadega, et kuulasin lihtsalt "Battle of Mice" albumit uuesti ja uuesti, proovides vältida inimkontakti. (igaks juhuks ... plahvatusoht!) Kontoris kontakti vältida pole mitte niisama lihtne. Aga kes siis töö juures plahvatab? Punnitasin mis ma punnitasin ja kannatasin mis ma kannatasin aga kui jõudsin koju lippas mõte juba loomingus. Ma suutsin poolel teel töölt koju suunata oma tikri luuleridadesse ... täiesti ootamatult... ja inglise keeles ... ja ma ütleks, et ehk isegi mitte väga halvasti (Poognas ;))
Paistab, et nüüd hakkab see tsükkel mööduma (ptüi ptüi ptüi üle vasaku õla), sest see öine uni oli lahendusega ja seega mitte nii väsitav. Unes läksin teatrilavale 100% ilma ettevalmistuseta, napilt sain enne õige raamatu (näidendi) näppu ja leidsin õige lõigu üles. Agama polnud seda isegi mitte läbi lugenud ja pidin kohe esitama suurele publikule. Lahendus oli lihtne. Vaatasin raamatu kaant, et mida ma siis üldse esitama pidin minema, nägin kirjanikku (õnneks või kahjuks ei mäleta nime) ja naeratasin. Naeratasin ja läksin lavale teadmisega, et selle kirjaniku teosed on ju niikuinii nii sitad, et minu lavaline tegevus ei suuda seda mittekuidagi sitemaks teha.
Siis ärkasin.
Ja olgem ausad, parem selline lahendus kui mittemingit lahendust. Ja oluliselt parem kui olles unes endale öö läbi tõestanud et üks inimene elab, ärgata reaalsusesse, kus sa tead et teda enam ei ole. Näiteks.
Nüüd on tänane töö tehtud, päike sirab ja tujul pole väga vigagi. Aga painab küsimus, et miks siis sellised uned. WTF? Mis toimub? Olgem ausad, mul pole selle aja jooksul olnud võimalust seda läbi mõelda. Kui pole meeleolu ja energiat siis ei ole ka analüüsivõimet - mittemingisugust mõttevõimet pole.
Ehk on asi selles, et eelmine aasta samal ajal olin ma parajalt kutupiilu - takso juhtum siis. Ja kuigi sain eelmine aasta aprillis nädalakeseks tööle, suutsin ka peale seda ilusasti haigeks jääda.
Ja võibolla on need uned lihtsalt .... kehamälu.
Teine võimalus on siseheitlus. Maailmavaatelised muudatused ja mõtted. Ei tahaks väga siiski uskuda, et see päris nii karmilt mõjuks.
Kolmas põhjus on aeg. Aeg on üks kuradima kaval vennike ja tema kasuks räägib see, et ka teistel sõpradel/tuttavatel on unedega probleeme (ja ka meeleoluga). Kevad ja järelikult veel midagi, mis lükkab inimese siseheitlusesse.
Nagu me teame, ei saa unesid päris korralikult tõlgendada ratsionaalse loogikaga, sest unenägu maailm ei ole koht kus töötaks ratsionaalne loogika.
Niisiis proovime leida mitteratsionaalseid vahendeid, et saada teada mis toimub :)
Niisiis järjekordsed hullud uned. Viimase paari nädala jookul juba nii 6 öökest. Ja oh ei ma ei räägi tavalistest luupainajatest, kollidest ja koletistest. Ma räägin unedest, milles tekkiv emotsioon jätab mõistusele sita maitse suhu ja mitte mõneks minutiks vaid mõneks päevaks. Ma räägin unenägudest, millest ärgates oled sa keegi teine ja ärgates ei ole sul enam mingit energiat midagi teha (kohvi võiks ju teha ja tööd kah) - vaevu on energiat et üldse olla. Ning kui see kordub ja kordub ja kordub ..... siis seda sitta emotsiooni aina koguneb ja koguneb..... ja lõpuks? noh kas sita lahtumine või plahvatus, ega muid varjante väga polegi.
Kujutage ette, et te näete unes oma Freudilikku alateadvust, kõiki soove, hirme ja kaotusi... kõike millele tahaks mitte mõelda. Ma ei mäleta küll kõike (jummal tänatud) aga ma olen unes seksinud litsiga pärnu uulitsatel, tantsinud end ogaraks, saanud arstilt jaburaid ja hirmutavaid diagnoose, kaotanud töö, vaielnud iseendaga ühe inimese surma üle, kaotanud loomingu ja võime luua .... ja mida kõike veel. Kõik mida aju suutis genereerida minevikuks, olevikuks, tulevikuks. Eks kõigil meil ole omad hirmud ja varjatud mõtted ning tegeleda nendega ajal, mil peaksid tegelikult puhkama on ******* **** ** [tsenseeritud]
Lõpplahendusena olin ma eile nii tikker omadega, et kuulasin lihtsalt "Battle of Mice" albumit uuesti ja uuesti, proovides vältida inimkontakti. (igaks juhuks ... plahvatusoht!) Kontoris kontakti vältida pole mitte niisama lihtne. Aga kes siis töö juures plahvatab? Punnitasin mis ma punnitasin ja kannatasin mis ma kannatasin aga kui jõudsin koju lippas mõte juba loomingus. Ma suutsin poolel teel töölt koju suunata oma tikri luuleridadesse ... täiesti ootamatult... ja inglise keeles ... ja ma ütleks, et ehk isegi mitte väga halvasti (Poognas ;))Paistab, et nüüd hakkab see tsükkel mööduma (ptüi ptüi ptüi üle vasaku õla), sest see öine uni oli lahendusega ja seega mitte nii väsitav. Unes läksin teatrilavale 100% ilma ettevalmistuseta, napilt sain enne õige raamatu (näidendi) näppu ja leidsin õige lõigu üles. Agama polnud seda isegi mitte läbi lugenud ja pidin kohe esitama suurele publikule. Lahendus oli lihtne. Vaatasin raamatu kaant, et mida ma siis üldse esitama pidin minema, nägin kirjanikku (õnneks või kahjuks ei mäleta nime) ja naeratasin. Naeratasin ja läksin lavale teadmisega, et selle kirjaniku teosed on ju niikuinii nii sitad, et minu lavaline tegevus ei suuda seda mittekuidagi sitemaks teha.
Siis ärkasin.
Ja olgem ausad, parem selline lahendus kui mittemingit lahendust. Ja oluliselt parem kui olles unes endale öö läbi tõestanud et üks inimene elab, ärgata reaalsusesse, kus sa tead et teda enam ei ole. Näiteks.
Nüüd on tänane töö tehtud, päike sirab ja tujul pole väga vigagi. Aga painab küsimus, et miks siis sellised uned. WTF? Mis toimub? Olgem ausad, mul pole selle aja jooksul olnud võimalust seda läbi mõelda. Kui pole meeleolu ja energiat siis ei ole ka analüüsivõimet - mittemingisugust mõttevõimet pole.
Ehk on asi selles, et eelmine aasta samal ajal olin ma parajalt kutupiilu - takso juhtum siis. Ja kuigi sain eelmine aasta aprillis nädalakeseks tööle, suutsin ka peale seda ilusasti haigeks jääda.
Ja võibolla on need uned lihtsalt .... kehamälu.
Teine võimalus on siseheitlus. Maailmavaatelised muudatused ja mõtted. Ei tahaks väga siiski uskuda, et see päris nii karmilt mõjuks.
Kolmas põhjus on aeg. Aeg on üks kuradima kaval vennike ja tema kasuks räägib see, et ka teistel sõpradel/tuttavatel on unedega probleeme (ja ka meeleoluga). Kevad ja järelikult veel midagi, mis lükkab inimese siseheitlusesse.
Nagu me teame, ei saa unesid päris korralikult tõlgendada ratsionaalse loogikaga, sest unenägu maailm ei ole koht kus töötaks ratsionaalne loogika.
Niisiis proovime leida mitteratsionaalseid vahendeid, et saada teada mis toimub :)
3 tudi hullu dialoogi .... iseendaga
Tuli täna tõsine väss peale, mis tähendas, et nii kui kell kukkus kuus ja päevatöö sai tehtud, kukkusin mina jalad taeva poole siruli voodisse.
Kuid vässil oli oma vingerpuss mängida. Sain lausa kolm tundi und kuni eelnevalt söödud mandariinid end meelde tuletasid ja sundisid kõndima jala sinna, kuhu ka kuningad jala kõnnivad.
Mida ma selle 3 tunni jooksul siis nägin? Paljut, kohe väga paljut ja vast enne virgumist oli see kõik ka meeles. Nüüd on vaid viimane seik.
Kuid igal juhul peab tõdema, et mu fantaasial ei ole piire. Kõik need maailmad, kohad, juhtumised - ja lisaks veel ratsionaalne mõtlemine. Ma ei maganud sügavalt. Ma magasin väga elavalt, seigeldes enda aju loodud maailmades, aga seal olin ma täiesti terve mõistuse juures ja elav.
Täitsa kahju, et enamik juhtunust nüüd mu mälust kadunud on, kuid ka viimasest unest, mille tegevus toimus postapokalüptililises lähituleviku Pärnus, saab kindlasti jutumaterjali ammutada.
Üldiselt oli unel nii plusse kui miinuseid. Oli ärevaid hetki ja rahulikke. Aga viimase positiivse punkti pani sellele lause, mille ses maailmas ütlesin täpselt enne ärkamist:
"Jah, mina olen Zarvik. Täitsa elus."
Kuid vässil oli oma vingerpuss mängida. Sain lausa kolm tundi und kuni eelnevalt söödud mandariinid end meelde tuletasid ja sundisid kõndima jala sinna, kuhu ka kuningad jala kõnnivad.
Mida ma selle 3 tunni jooksul siis nägin? Paljut, kohe väga paljut ja vast enne virgumist oli see kõik ka meeles. Nüüd on vaid viimane seik.
Kuid igal juhul peab tõdema, et mu fantaasial ei ole piire. Kõik need maailmad, kohad, juhtumised - ja lisaks veel ratsionaalne mõtlemine. Ma ei maganud sügavalt. Ma magasin väga elavalt, seigeldes enda aju loodud maailmades, aga seal olin ma täiesti terve mõistuse juures ja elav.
Täitsa kahju, et enamik juhtunust nüüd mu mälust kadunud on, kuid ka viimasest unest, mille tegevus toimus postapokalüptililises lähituleviku Pärnus, saab kindlasti jutumaterjali ammutada.
Üldiselt oli unel nii plusse kui miinuseid. Oli ärevaid hetki ja rahulikke. Aga viimase positiivse punkti pani sellele lause, mille ses maailmas ütlesin täpselt enne ärkamist:
"Jah, mina olen Zarvik. Täitsa elus."
Veel üks Mati Uni juhtum
On laupäeva hommik. Kiire aeg selja taga, olemas ja tulemas. Ja mis ehk kõikse huvitavam, et järgmine nädal on kooli vilistlaste kokkutulek, kuhu ma ka ennast suure uudishimuga kirja panin.
Miks just uudishimuga? Aga olgem ausad, kes läheb sellisele üritusele muu põhjusega? Ikka on uudishimu, et kuidas ka kunagistel kaaskannatajatel läinud on.
Kas oli see nüüd tulevase peo teadmisest või millegist muust, kuid ma see öö nägin unes üht vana klassiõde. Kusjuures väga muhe ja realistlik uni oli. Sattusime juhuslikult samasse seltskonda ja siis ajasime pikalt pikalt juttu (aga mitte seda va väsitavat-viisakatjuttu, vaid ikka siirast ja energiat andvat). Mis teeb une ehk eriti müstiliseks on asjaolu, et reaalses elus pole me kunagi niimoodi rääkinud (kuigi alati on olnud teada, et oleks millest rääkida).
Kahjuks olen ma ka suhtleiselt veendunud, et teda ei ole kokkutulekul (ei teagi miks, aga sisetunne ütleb nii). Kuid kokku võix sattuda küll!
Miks just uudishimuga? Aga olgem ausad, kes läheb sellisele üritusele muu põhjusega? Ikka on uudishimu, et kuidas ka kunagistel kaaskannatajatel läinud on.
Kas oli see nüüd tulevase peo teadmisest või millegist muust, kuid ma see öö nägin unes üht vana klassiõde. Kusjuures väga muhe ja realistlik uni oli. Sattusime juhuslikult samasse seltskonda ja siis ajasime pikalt pikalt juttu (aga mitte seda va väsitavat-viisakatjuttu, vaid ikka siirast ja energiat andvat). Mis teeb une ehk eriti müstiliseks on asjaolu, et reaalses elus pole me kunagi niimoodi rääkinud (kuigi alati on olnud teada, et oleks millest rääkida).
Kahjuks olen ma ka suhtleiselt veendunud, et teda ei ole kokkutulekul (ei teagi miks, aga sisetunne ütleb nii). Kuid kokku võix sattuda küll!
Hullud uned Vol2
Jah, teema jätkub. Unedega on kohati ikka kehvasti.
Seekord ei jää meelde aga mitte terve unenägu vaid fragmendid, pisidetailid.
Kujutage ette, kui näete unes grillitud sõrmi.
Või enne uinumist olete kinnises pimedas tunnelis, mille valge väljapääs aina kaugeneb.
Jne..
Selle pärast ma olengi selline nagu ma olen...
..mis ei tapa teeb tugevaks või hullumeelseks.
Tegelikult on ka häid asju mida siia kribada - küll seda ka veel jõuab, aga mitte kohe.
Hüva hommikut!
Seekord ei jää meelde aga mitte terve unenägu vaid fragmendid, pisidetailid.
Kujutage ette, kui näete unes grillitud sõrmi.
Või enne uinumist olete kinnises pimedas tunnelis, mille valge väljapääs aina kaugeneb.
Jne..
Selle pärast ma olengi selline nagu ma olen...
..mis ei tapa teeb tugevaks või hullumeelseks.
Tegelikult on ka häid asju mida siia kribada - küll seda ka veel jõuab, aga mitte kohe.
Hüva hommikut!
Hullud uned vol 1?
On esmaspäeva hommik. Ärkasin kell 7.35 parajas šhokis.
Nii ei saa ju puhata, kui uned on täis paanikat ja jaburusi.
Otsustasin selle ka siia kirja panna .... ja üldse võiks ehk edaspidi jaburaid uneseiku ka blogisse toppida (mitte et ma neid tihti näeks/mäletaks)
(PS: pilt ei ole küll antud teemaga otseselt seotud, kuid selline spuuki-unenäoline, mis siia sobis)
(enne seda seika oli ka arvatavasti midagi, kuid see pole mällu talletunud)
Ma olin mingis majas - ma teadsin et see on üli/kõrg kool ja et see on hiiglaslik ja vana ehitis. Mingil põhjusel olin just kõrgemal korrusel. Koridoride väjanägemine oli just nagu vanas renoveerimata haiglas. Mul oli kiire loengusse, kuid see toimus all pool. Otsisin lifti või treppi - kaua otsisin, kõndisin kiiresti koridorist koridori. Ma ei näinud ühtegi teist inimest ja ei kuulnud ühtegi häält. Natuke hirmus oli. Lõpuks leidsin lifti. Kuid see ei olnud mitte korralik tänapäevane lift. See oli lihtsalt juhtmetega raudkast mis liikus üles-alla. Isegi uksi polnud ees.Kuna ma olin viimasel korrusel siis ei tahtnud lift peatuma jääda. Nii kui ma vajutasin korra nupule tõusis see hetkeks õigesse kohta ja hakkas siis kohe kiirelt allapoole liikuma. Olles paar korda vajutanud ja reaktsiooniga hiljaks jäänud, surusin nupu kõvasti alla, jooksin lifti juurede ja hüppasin lifti ja põranda vahelisest praost (mis vähenes kiiresti!) sisse. Läbis mõte, et see läks nüüd küll õnneks ja hea et ellu jäin. Lift oli väike, ma ei mahtunud sinna sirge seljaga seisma, ja seal ei olnud nuppe kõikide korruste jaoks. Otsustasin et lähen siis korrus õigest allapoole (tean, et vajutasin mingit paarisarvu, aga mälupildis on ehedalt number 9 ...saa siis aru ) Kuna mul oli pikk aeg sõita ja suht hirmus, panin silmad kinni. Lift lausa kimas ja ikka kuramuse kaua. Ja siis lõpuks peatus suure paugu ja lärmiga. Tegin silmad lahti: Ohoo bussijaam. Olin liftiga maandunud keset suurt ristmikku. Lift nägi kole katki välja ja samuti asfalt selle ümber, aga mina olin korras - inimesed tänaval jõllitasid kui ilmaimet. Imestasin ka ise, et olin terve. Mõte: minuga ikka juhtub jaburaid asju aga ikka jään ellu. Kuid mul oli endiselt vaja loengusse jõuda. Võtsin mobiili ja helistasin emale (uneteadvus ütles et ta tunneb seda linna paremini kui mina) ja hakkasin jooksma suunas, kus arvasin kooli olevat. Küsisin , kuidas jõuda kõige otsemini ja rääkisin emale, et keegi ju niikuinii ei usuks et ma liftiga lendasin. Ma ise ka ei usuks ja et ma ikka proovin loengusse jõuda.
(väike unustatud osa)
Olin pargis (võis olla ka surnuaed... selline korralik), teadsin - see on shortcut kooli (ehk saab lõigata). Mul olid kuuseoksad käes, sellised suured ja massiivsed. Ma poleks jõudnud neid kanda, seega hoidsin ühe käega ja lohistasin oma selja taga maas järgi. Tedsin, et pidin ka need kooli viima. Pargis oli päris palju inimesi, kes vist koristasid (keegi igatahes riisus küll). Kuuseoksad minu taga olid kohati nii massiivsed, et ma ei pääsenud igalt poolt liikuma - jäin puude vahele kinni - no võibolla oleks pääsenud, aga ei tahtnud ka kuuseoksi liigapalju lõhkuda. Olin nagu labürindis - otsimas kohta kust ma pääseks koos oksadega läbi. Aga kurja mul oli ju kiire loengusse!
Lõpuks helistasin emale, et küsida: kui vastupidavad on kuuse oksad?
(ärkasin)
Ja mida sellest nüüd välja võib lugeda?
Et ma ei jõuagi kooli? Et vana lift = kuuseokstega puude vahel kinni? Või et ka unes jään ma jaburate juhtumiste puhul ikka ellu :)
Oijah, proovin seda tunnet nüüd endast välja saada. Seda paanilist loengusse kiirustamise tunnet.
Rahu ainult rahu.
Meil on kuu aega aega, et kolida.
Nii ei saa ju puhata, kui uned on täis paanikat ja jaburusi.
Otsustasin selle ka siia kirja panna .... ja üldse võiks ehk edaspidi jaburaid uneseiku ka blogisse toppida (mitte et ma neid tihti näeks/mäletaks)
(PS: pilt ei ole küll antud teemaga otseselt seotud, kuid selline spuuki-unenäoline, mis siia sobis)
(enne seda seika oli ka arvatavasti midagi, kuid see pole mällu talletunud)
Ma olin mingis majas - ma teadsin et see on üli/kõrg kool ja et see on hiiglaslik ja vana ehitis. Mingil põhjusel olin just kõrgemal korrusel. Koridoride väjanägemine oli just nagu vanas renoveerimata haiglas. Mul oli kiire loengusse, kuid see toimus all pool. Otsisin lifti või treppi - kaua otsisin, kõndisin kiiresti koridorist koridori. Ma ei näinud ühtegi teist inimest ja ei kuulnud ühtegi häält. Natuke hirmus oli. Lõpuks leidsin lifti. Kuid see ei olnud mitte korralik tänapäevane lift. See oli lihtsalt juhtmetega raudkast mis liikus üles-alla. Isegi uksi polnud ees.Kuna ma olin viimasel korrusel siis ei tahtnud lift peatuma jääda. Nii kui ma vajutasin korra nupule tõusis see hetkeks õigesse kohta ja hakkas siis kohe kiirelt allapoole liikuma. Olles paar korda vajutanud ja reaktsiooniga hiljaks jäänud, surusin nupu kõvasti alla, jooksin lifti juurede ja hüppasin lifti ja põranda vahelisest praost (mis vähenes kiiresti!) sisse. Läbis mõte, et see läks nüüd küll õnneks ja hea et ellu jäin. Lift oli väike, ma ei mahtunud sinna sirge seljaga seisma, ja seal ei olnud nuppe kõikide korruste jaoks. Otsustasin et lähen siis korrus õigest allapoole (tean, et vajutasin mingit paarisarvu, aga mälupildis on ehedalt number 9 ...saa siis aru ) Kuna mul oli pikk aeg sõita ja suht hirmus, panin silmad kinni. Lift lausa kimas ja ikka kuramuse kaua. Ja siis lõpuks peatus suure paugu ja lärmiga. Tegin silmad lahti: Ohoo bussijaam. Olin liftiga maandunud keset suurt ristmikku. Lift nägi kole katki välja ja samuti asfalt selle ümber, aga mina olin korras - inimesed tänaval jõllitasid kui ilmaimet. Imestasin ka ise, et olin terve. Mõte: minuga ikka juhtub jaburaid asju aga ikka jään ellu. Kuid mul oli endiselt vaja loengusse jõuda. Võtsin mobiili ja helistasin emale (uneteadvus ütles et ta tunneb seda linna paremini kui mina) ja hakkasin jooksma suunas, kus arvasin kooli olevat. Küsisin , kuidas jõuda kõige otsemini ja rääkisin emale, et keegi ju niikuinii ei usuks et ma liftiga lendasin. Ma ise ka ei usuks ja et ma ikka proovin loengusse jõuda.
(väike unustatud osa)
Olin pargis (võis olla ka surnuaed... selline korralik), teadsin - see on shortcut kooli (ehk saab lõigata). Mul olid kuuseoksad käes, sellised suured ja massiivsed. Ma poleks jõudnud neid kanda, seega hoidsin ühe käega ja lohistasin oma selja taga maas järgi. Tedsin, et pidin ka need kooli viima. Pargis oli päris palju inimesi, kes vist koristasid (keegi igatahes riisus küll). Kuuseoksad minu taga olid kohati nii massiivsed, et ma ei pääsenud igalt poolt liikuma - jäin puude vahele kinni - no võibolla oleks pääsenud, aga ei tahtnud ka kuuseoksi liigapalju lõhkuda. Olin nagu labürindis - otsimas kohta kust ma pääseks koos oksadega läbi. Aga kurja mul oli ju kiire loengusse!
Lõpuks helistasin emale, et küsida: kui vastupidavad on kuuse oksad?
(ärkasin)
Ja mida sellest nüüd välja võib lugeda?
Et ma ei jõuagi kooli? Et vana lift = kuuseokstega puude vahel kinni? Või et ka unes jään ma jaburate juhtumiste puhul ikka ellu :)
Oijah, proovin seda tunnet nüüd endast välja saada. Seda paanilist loengusse kiirustamise tunnet.
Rahu ainult rahu.
Meil on kuu aega aega, et kolida.
Subscribe to:
Posts (Atom)