Kes sa selline omast arust oled?

Ma olen korduvalt mõelnud selle peale, et võiks oma nö hobidega ka natukene taskut raskemaks saada. Teha midagi, mis sulle meeldib ning selle eest ka miskit tasu saada oleks ju igati ideaalne. Samas suunas müksas mind ka karjäärinõustaja, lisades et ideaalis võiks ju kõik teha tööd, mida neile meeldib teha. Küsimus on aga, mida sulle meeldib teha. Mida sa teed isegi siis kui keegi sulle selle tegevuse eest ei maksa.

Mulle väga meeldib kirjutada. 

Täiesti ausalt. See aitab mul saada mõtteid selgemaks, konkretiseerida ideid, ennast vabaks muljetada ning leida sarnaselt mõtlevaid inimesi. Ega muidu poleks ma seda blogi 8 aastat pidanud ja tore on näha, et mõned siin jagatud kirjutised on jõudnud ka näiteks Reaktor'i veergudele ning mõned postitused on saanud usinasti jagamist näoraamatus. Isegi rohkem südantsoojendav on aga see, kui peale teksti avaldamist helistab sulle sõber (või kirjutab Skypes või mujal) ning ütleb aitäh. Aitäh, et sa kirjutasid. Aitäh, et sa jagasid oma mõtteid, sest mul on samad mõtted, aga ma ei teadnud kas teistel on kaa. Või kui keegi räägib kuidas ta keset igavat loengut mu blogi luges ja prahvatas üle auditooriumi naerma.

Kes on blogi lugejaskond? Ma tean mõningaid inimesi. Mõned sõbrad ikka piiluvad siia - sõbrad väga erinevatest valdkondadest (nende seas on ka äärmiselt inteligentseid ja osavaid inimesi, keda ma sügavalt austan ja kelle osavust ma ikka vahel kadestan)  Ma tean, et mu vanemad vahel loevad, proovides hakkama saada ka inglise keelsete kirjutistega. Kuna Eesti on väike, olen kogemata kokku sattunud ka mõne lugejaga, keda ma varemalt isiklikult pole tundud. Need kohtumised on mind alati mõtlema pannud. Kas ma tõesti siis kirjutan midagi sellist, mida ka võhivõõral on huvitav lugeda? Äkki see, mida ma kirjutan, polegi nii hull?

Mida räägib aga blogi statistika? Kuus on lugemisi umbes tuhande kanti (blogspot muutis oma süsteeme 2010 alguses, seega vanemat statistikat mul ei ole) - juunis 2012 oli korra ka nelja tuhande kanti aga ma kahtlustan, et tegemist on miski veaga ning blogisse sattusid äkki inimesed, kes seda üldse ei otsinud. Vähemalt paar korda on blogi läbi lipsanud ka blog.tr.ee blogide top 100 nimekirjast. Pole paha, kui mõelda sellele kui avalikule päevikule, kuhu ma kirjutan nii nagu juhtub ja siis kui juhtub. Minu uskumus on, et püsi-lugejaskonna jaoks peaks olema ka püsiv ja regulaarne kirjutamine, mida minul kindlasti ei ole. Tekstid tulevad siis, kui nad tulevad.

Kui blogi on enamasti isiklikum, arutlevam ja reaalsusega seotud, siis selle kõrval on ka omajagu ilukirjandust. Katsetusi ilukirjanduse vallas olen tegelikult teinud teismelisest saati, peamiselt pseudonüümi Tim Hornet all, ning ei saa salata, et on toimunud ka arengut. Lugedes oma esimesi avaldatud tekste Algernonis hakkab ikka omajagu piinlik - sisu vajaks puhastamist ning vormistus samuti. Samas leidub ka tekste mille üle ma olen tõsiselt uhke - mis ületasid minu ootuseid ning üllatavad mind praeguseni. Lühiproosa kõrval on muidugi ka posu luulet (mis on paljuski kaduma läinud sest poogen.ee on maas) ning katsetusi pikas vormis - see sügis valmis mul lausa inglise keelne novella (pikem kui lühijutt, lühem kui novell) ning teine sama mõõtu tekst on kirjutamisel. Mis nendest tekstidest edasi saab? Ei tea. Võiks ju saada kuskil avaldatud, aga kui ei saa, siis ka kirjutamise protsess ise oli nauditav.

Seega kirjutada nagu isegi oskaks.

Mulle väga meeldib olla prožektori valguses

Äkki on see vaid isiklik edevus, mis on saatnud mind lasteaiast saati, ning justkui sundinud mind lavale. Ma ei sallinud laulmist või laval luuletuste lugemist, aga näitlemine, see ol hoopis midagi muud. 

Samas peab tõdema, et mulle meeldis väiksena igasugune tähelepanu, kuniks enam ei meeldinud. Põhikooli keskelt alates hakkasin ma kaevuma sissepoole ning olgugi, et ma osalesin ka siis mitmes tegevuses, mis lavale viisid (bänd, rebaste ristimise etendused, jõuluetendused jne), tegin ma seda passiivselt. Ma tundsin ennast rohkem nagu kui statist, kes täidab lihtsalt laval oleva augu ära. Ausalt, ma tõesti arvasin, et ma olen introvert.

Tallinnas sai aga teater taasavastatud tänu T-Teatrile. Nagu tolleaegne lavastaja Margo Teder ütles, oli T-Teater mitte niiväga teater vaid pigem sotsiaalne eksperiment.Võibolla oli just see sotsiaalne toetav keskkond see, mida ma vajasin, et oma huvi ja julgus taaskord avastada. Nii ta aga läks. Nüüdseks näen ma teatrimeetoditel mitmeid rakenduslikke võimalusi, käin ringi Kustiteraapia Draama suuna bakalaureuse paber taskus ning ronin lavale teadmata, mis seal toimuma hakkab (elik teen improteatrit). Ma olen nii inimesena kui ka näitlejana laval väga palju kasvanud.

Nagu üks sõber, kes viimast etendust vaatamas käis kommenteeris: "No 3 aastat tagasi või millal ma neid esimesi improetendusi käisin vaatamas, ei olnud sind tingimata just valus vaadata, aga sa olid kuidagi rohkem kinni ja puine ja vägistasid surnud kassi rohkem nats, noh, kui sa nüüd aru saad, mida ma silmas pean. Aga seekord oli vahe ikka väga näha, sa ei olnud üldse puine, ühtegi pindu ei tulnud ära, vastupidi, väga ehe ja pingutamata ja päris värk oli."

Sama etenduse lõpus küsis ka üks publiku liige garderoobis, et kus teatrites ma veel näitlen. Vau, aitäh. See on tõesti tunnustus.

Mulle väga meeldib koolitamine - grupitöö

See oli küll aastaid tagasi, aga ma mäletan seda tunnet. Kolm inimest meie osakonnast saadeti komandeeringusse informatsiooni ja kogemusi koguma, mis hiljem tuli oma osakonnale tagasi tuua. Kui teised kaks reisikaaslast olid koolitajad juba ameti poolest, siis minu jaoks oli see must maa. Esimesed kokkuvõtted, mis ma tegin ei avaldanud ülemustele mittemingisugust muljet ning ma ei mäleta et varm oleks keegi minu peale nii palju karjunud. Ma isegi ei teadnud et läbi Skype kõne on võimalik karjuda. See oli täielik stress. Ma veetsin Jaanipäeva enamuses võhivõõraste keskel kirjutades ümber powerpoint'i. See oli ka viimane kord kui ma tõesti jõin ennast nii üle, et mis läks sisse, tuli ka sama teed pidi lõpuks välja. Aga ma sain sellega hakkama ja see tunne kui sa oled laval loengut pidamas, tähelepanu keskel ning tead oma materjali nii hästi, et poolkogemata paned seal olles paika ka oma ülemuse, kes küsis täiesti eba-adekvaatse küsimuse, oli joovastav. Adrekas oli ka muidugi sees.

Hiljem olen ma järjest vähem kasutanud slaide ning järjest rohkem grupi tegevust. Nii on saanud tehtud ka nii mõnigi improteatri teemaline koolitus. Üks nendest oli vaid mõnetunnise etteteatamis-ajaga, aga inimesed jäid rahule ning mõned lihtsad impromängud jäid käiku veel pikaks ajaks.

Mulle väga meeldib huumor

Seda on näha ehk näoraamatus, twitteris, jutuajamistel, laval kui ka kirjutistes (sorry, et see tekst pole väga humoorikas). Huumor on mu hea sõber ja kaaslane olnud enamiku elust. Tegelikult on mul ka posu nalju kõrvale kogutud, et nendega üksi lavale seisma minna - panna kokku oma edevus ja huumorisoon. Korra sai standupi teha isegi proovitud, aga see ei olnud päris see. Nüüd peaks tulema midagi paremat, lihtsalt vaja leida sobiv avatud mikker.

Mulle meeldib kui inimesed naeravad. Sa ei saa südamest naerda ja mitte olla päris.

Mulle väga meeldib aidata

Ma väga hea meelega kuulan inimesi ära, kui neil on mingi mure või raske olukord elus ja mul endal on jaksu neid selles toetada (see viimane punkt on VÄGA tähtis). Kui on soovi, võin ka peegeldada, jagada enda kogemusi või miskeid mõtteid. (kuulamine ise on muidugi kõige tähtsam. Mul on hea meel et ma oskan tänu gestaldile paremini kuulata ja rääkijaga kaasas olla) Ma tean mida tähendab depressioon ja augus olek. Olgugi, et mul ei ole ju miskit nõustaja või psühhologi paberit, on mul omajagu kogemusi surma, suitsiidi, leina, depressiooni, teraapia ja õnnelikkuse otsmise valdkonnas. Kui sa ei ela aktiivselt siis sa vaatled aktiivselt. Ma olen palju vaadelnud ja mõelnud nende teemade üle. Pealegi, see aitab mõtestada isiklikku pimedust, kui sa saad seda kasutada kellegi teise aitamiseks.

Inimene on sotsiaalne loom ning läbi kogemuste jagamise tajume ka oma sarnasusi ja seotust.

Mulle väga meeldib ...

Seda on natuke raske kokkuvõtvalt sõnastada, aga ma lisaksin siia eraldi kategooria hullumeelsete projektide tarvis. Hullumeelne projekt oli näiteks Shadowrun: Lihtne Tööots LARPi korraldamine (millega saime kohalikus rollimängukogukonnas omajagu tunnustust) või näiteks eelmisel aastalõpul rahva tujurikkuja sketšide tegemine (millest üks sai ka saatesse). Hullumeelne projekt on see, kus sa ei tea täpselt mida sa teed, sul on aga idee/kontseptsioon ning sa tahad selle ellu viia ja usud, et see võiks toimida. Kui vaja, hoiad ise kaamerat. Kui vaja teed ise photoshopi. Kui vaja monteerid ise kogu kupatuse kokku jne Ühesõnaga teed mida iganes, et idee saaks kuidagigi valmis.

Või Improfestivali Tilt korraldamine. Kui vaja, paned lava püsti ning jooksed tehnikuga ringi, et heli ja valgus saaks ikka õigeks ajaks töökorda.

Miks mitte siia alla pista ka LARPidel osalemine. Küll natuke väiksemas mõõdus hullumeelne projekt aga on olnud mänge mille varustust olen ma ka kuu aega ette valmistanud.

Aga kes sa selline omast arust oled?

Nonii, suuremad asjad said vist mainitud. Vaadates seda nimekirja siis võimalusi täitsa nagu oleks. Võiks ju kirjutada kuhugi ajakirja, mitte siia blogisse. Võiks õpetada inimestele edasi seda, mida ma olen oma lavakogemusega omandanud. Võiks, mitte lihtsalt võtta vastu vaid isegi korraldada uusi väljakutseid lavalaudadel... jne. Kui lasta mõtted käima, saab siit väga huvitavaid kombinatsioone.

Ning nüüd jõuame me lõpuks pealkirjani välja. Iga kord kui ma selliste asjade peale mõtlen jõuan ma lõpuks sees piniseva anonüümse netikommentaatori hääleni oma peas, mis ütleb: 

"Kes sa selline omast arust oled?" 

Ma vaatan kerge kadeduse ja aupaklikkusega sõpru, kes korraldavad meeleavaldusi, sest nad leiavad et midagi on vaja öelda. Kirjutavad ajalehe artikleid, sest midagi on hingel kripeldamas. Sõpru, kes teevad LARPi festivale, sest nad tunnevad, et seda on vaja. Sõpru, kes laulavad muusikalides. Sõpru, kes võtavad vastu väljakutseid ja muudavad maailma ja ausalt mul on nii tihti karp lahti vaadates, mille kõigega need inimesed hakkama saavad.

Ning ma tunnen ennast hädisena. Ma tunnen ennast täiesti mõttetuna. (kas see pole mitte see argument, et Facebook põhjustab meeleolu langust?) Jah, ma olen ka mingeid asju teinud oma elus. Jah, ma olen vallutanud oma lavahirmu ning ehk ära peletanud oma depressioonipisiku. Jah, ma olen panustanud omajagu Eesti impro-kogukonda. Olen kirjutanud mingeid asju. Ehk olen ma isegi mõne inimese päeva paari halva naljaga paremaks teinud. Aga ma tunnen, et ma võiksin teha nii palju rohkem. Et ma peaksin tegema rohkem.

"Kes sa selline omast arust oled?" 

Kas ma julgeksin kirjutada mõnda ajakirja teemast, mille kohta ei ole mul kvalifikatsiooni? Kas ma julgeksin rääkida tõisitest teemadest, teades et minu teadmised ja pädevus selles vallas on heal juhul vaid kogemuslikud?

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma võin ratsionaliseerida seda tunnet, öelda, et see on puhtalt väljamõeldis, et seda ei ole olemas. Aga ma tunnen ennast väikese inimesena. Hammasrattana suures masinavärgis. 

"Kes sa selline omast arust oled?"

 Ma ei ole tähtis. Minu arvamus ja mõtted ei ole tähtsad.

"Kes sa selline omast arust oled?"

... mu jaks saab otsa ... milleks

"Kes sa selline omast arust oled?"

...

Ma tuletan meelde vanemat härrasmeest Skype'i kontori suitsunurgas, kellega sai arutatud poliitilistel, filosoofilistel ja elulistel teemadel. Kuna ma mingi vahe kandsin kaabut, ütles ta mind nähes alati "Tervist Härra!" (sest härrad kannavad kaabut, nagu ta seda seletas). Hoolimata meie suurest vanusevahest tundsin ma, et ta nautis neid vestluseid ja hindas mind ning minu arvamust. Kui sinust vähemalt poole vanem inimene kutsub sind härraks... see on ...

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde, et mu sõprade seas on mitmeid kes on minust vanemad. Hoopis teine generatsioon. Osadega sai tutvutud läbi venna. Nüüd helistavad nad mulle ise ja küsivad, mis õhtul plaanis. Ma ei ole nende jaoks noor ja rumal ja mõttetu. Nad hindavad ja väärtustavad mind. Ma olen inimene.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde viimast kohtumnist T-Teatri inimestega. Seda tunnet, et sa oled täiesti oma inimene, olgugi et pole väga kaua näinud. Seda õlg õla vastas tunnet ja tunnet, et sa oled alati oodatud.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde prantslasi meie improfestivalil, kes olid lihtsalt nii siirad ja avatud... ehk siis prantslased. Rumeenlasi, kellega sai räägitud Pratchettist. Itaallasi eelmisest aastast, kes olid vaimustunud kõigest ning täis emotsioone. Ma meenutan viipekeelt, mida nad õpetasid. Ma meenutan kõiki neid näitlejaid, kellega on jagatud suuri siiraid hetki - tõsi, vaid lavareaalsuses, aga siiraid ja tugevaid sellegipoolest.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde erinevaid kohtumisi sõpradega, mis on olnud nii südantsoojendavad. 

Ma tuletan meelde seda, kuidas sõbrad on saanud oma rajale tagasi, peale pikka siirast vestlust ja peegeldamist. 

Ma tuletan meelde, kuidas ma olen raskeid teemasid üksi kandnud, kuniks olukord muutus kergemaks ja sai ka teisi sellesse pühendada. 

Ma tuletan meelde neid naeratusi, mida mulle on jagatud. 

Ma tuletan meelde, kui mulle on öeldud aitäh.

Ma tuletan meelde kallistusi.

Ma tuletan meelde ...

"Kes sa selline omast arust oled?"

Mina olen mina. 

Aga, kes kurat sina oled?

Kirglik aegumine

Jah, jälle on tulemas see päev, peale mida tuleb alkoholi ostes oma vanuseks midagi uut öelda. Mis teha. Mulle väga sünnipäevad ei meeldi, aga noh väikese istumise võiks ju teha. Järgmine aasta, kui juubel käes, saab teha miski suurema ürituse ja kutsuda kohale ka kõik sugulased, kes saavad siis näpuga ribidesse surkida ja küsida, et kas pisiperet ei olegi tulemas.
Aga see aasta võtame vabamalt.

24.04 on siis see dramaatiline päev ning kui eelmine aasta sai tähistatud sünnipäeva kohe peale improstuudiot, siis seekord on olukord veelgi teatraalsem. Nimelt on meil samal õhtul laval Kirgliku Elu seebiooper-improetendus. See saab olema põnev, sest olen mitu etendust järjest eemal olnud (see on ikkagi jätkuv seebiooper ja pikk pikk lugu) ning enne seda oli mu tegelane viimases stseenis veriselt maas. Eks näis mis saab, eksole. Põnev igatahes.

Kui pole enne jõudnud vaatama, siis nüüd on see võimalus. Kui olete näinud vaid impro lühivormi, siis igatahes soovitan - see on hoopis midagi muud (ja video pealt vaadates ei ole üldse see). Pärast etendust (lõpeb u 20 paiku) saab ka käppa suruda ja liigub ehk Dublineri või selle all olevasse pubisse edasi. Kes tahab liituda, tulge aga, ehk teen isegi joogi välja, sest üksi on igav juua.
Kui üles ei leia, võib alati helistada, kui numbrit ei ole, võib küsida.

Sünnipäev on minu jaoks pigem üks morbiidne aeg, aga eks ma proovin seda siiski nautida. Põhiline, et inimesed on inimesed ja suhtlevad, on kontaktis ... mitte ei istu arvutis, telefonis, telekast tulevas jalkamängus (Dublineris on see oht)...  ning mina olen üksi joomas tagataustal.
Olge kohal ja suhelge, rääkige. Ükstaskõik millest. Kasvõi täiskasvanute mähkmetest (jup see oli üks jututeema kui ma sain 25, seega ma enam ei üllatu). Cheers!

Oh kooliaeg, oh kooliaeg

Sain mõni aeg tagasi emaili endiselt klassiõelt. Nimelt, kuna see aasta on möödumas 10 aastat gümnaasiumi lõpetamisest ("Oh sa jummel! Ei ole?! On küll! Issand kui vana ma juba olen! Aaarghh! Mis toimub?!") siis oli mõtteks üks klassi kokkutulek teha. Pean tõdema, et see on minu jaoks üks keeruline teema. Kooliajale tagasi mõeldes ei teki mul mitte ühtegi positiivset emotsiooni, pigem meenub aga hunnikutes negatiivseid (Kes väitis, et see on kõige ilusam aeg sinu elus? Heh).

Kui sa ikkagi oled omadega perses, siis on loomulik, et kõik mida sa näed on sitane (ja olenevalt sellest kui sügaval sa oled on vahel ka valgus tunneli lõpus lähemal või kaugemal... Väkk. See tuli nüüd küll väga piltlik aga samas ka omamoodi aus metafoor depressiooni kohta). Mõeldes koolile meenub omajagu ängi ja mõrkjas maik just-kui kaotatud ajast.

Ei saa öelda, et ma kunagi ennast klassikaaslaste seas väga hästi oleks tundnud. Muidugi leidus erandeid, aga enamuses tundusid nad mulle ausalt öeldes ... lihtsalt idioodid (fine, matemaatikas osavad idioodid, aga idioodid sellegipoolest) ja see laienes ka paljudele õpetajatele, mis muidugi, kui mõtlema hakata, ei ole ju eriline ime. Ma tegelesin tollel ajal enda jaoks elu ja surma mõtestamisega, ma tegelesin teemadega, mille juurde paljud inimesed jõuavad alles oma pensionieas, kui üldse. Samas kui ülejäänud klassikaaslased, noh tegelesid asjadega, millega ikka sellises vanuses tegeletakse ning see kõik tundus minu jaoks nii tühine ja sisutu.

Ma olen elanud psühholoogiliselt natukene tagurpidi: lapsepõlv, raugapõlv ja nüüd võibolla natuke rohkem teismeline, kes samas on juba ammu täiskasvanu. Pole ka siis ime, et kogu aeg on raske eakaaslastega kontakti leida.

Kindlasti on minu arvamus endistest klassikaaslastest mõjutatud tolle aja tumedatest prillidest ja see ei pruugi üldse olla tõene. Me näeme seda, mida me tol hetkel tahame näha ja seega märkasin ma eriti elavalt, kuidas üks mu klassiõde kuulis alles gümnaasiumis esimest korda elus sõna "Lõuend" (kui kitsas võis tolle inimese elu ikka olla?) ning kuidas kirjanduse õpetaja jaoks olid natsism ja satanism inimsuse vastased kuriteod, mida kirjandis kindlasti kasutada ei tohi (samas pean ka tänu avaldama, sest muidu ma oleksin äkki kirjutanud lõpukirjandi täiskasvanud avatud silmaringi ja uudishimuga inimesele, ning seega poleks üldse nii palju punkte saanud. Ära kirjuta seda mida sa arvad, vaid seda mida sa tead, et sinult oodatakse.)

Seega, kõige eelneva taustal, on raske öelda, kas ma tahan neid inimesi näha. Äkki nad on täitsa toredad inimesed ja on seda kogu aeg olnud? Äkki olid nad tõesti ennasttäis kitsa silmaringiga hellikud, aga on nüüd normaalseteks inimesteks kasvanud? Ma ju tõesti ei tea. Samas kaasneb hirm, et kooliaegsed kogemused hakkavad tagasi tulema, ning ma leian end sel hetkel võõraste inimeste keskel.
Jah. Mõnesmõttes oleks ju neid tore näha, aga sellega kaasneb hirm, et ma ei kliki, et ma jään üksi, et ma raiskan ühe nädalavahetuse, et teha midagi, mida mulle ei meeldi teha. Eriti kui ma olen raisanud juba nii palju.

Emotsioonidest, lapsepõlvest ja idiootidest

Peale viimast Gestalti - mille keskel ma veel muiates kommenteerisin, et hah seekord ei olegi töinanud, ja mille lõpus olin ma nagu purskaev, millele tehakse survepesu nii, et olime sunnitud ajast üle minema, sest klienti nii välja saata ju ei saa - sigaretti tehes tundsin ma kui ebameeldivalt see maitses.

Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.

Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.

Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.

Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.

Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.

Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa  - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)

Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."

Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.

Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.

Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)

Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"

Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole? 

"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.

Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.

See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.

Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.

Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)

Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")

Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi  - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.

Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).

Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.

Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.

Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.

Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).

Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.


Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka  ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)

Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.

Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.

*

Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).

Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?

Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.

Ragistades läbi elu

Selline olukord:

Mul on selg/kael/käed või mõni muu kehaosa kange ja ebameeldiv ning ma sirutan ennast, et ennast paremini tunda. Selle kõrvalproduktina väljub kõikidest ühenduslülidest päris korralik ragin.

Ja peaaegu alati on sellel ajal läheduses mõni idikas kes ütleb midagi stiilis "Uhh, vastik ära tee nii!"

Nagu mida vittu, ah, ausalt?

Ragisemine on mul eluaeg kaasas olnud ja noh mis ma teha saan. Ma ei tee raginat eesmärgiga kellelegi pinda käia vaid sirutan ennast, et ma tunneks ennast paremini. Kas ma käin teiste inimeste juures kommenteerimas, et "ära ennast siruta see on vastik" kui neil on seda vaja teha? Ei.


Kas inimiene tõesti on nii loll, et mõtleb, et ma teen seda spetsiaalselt tema piinamiseks?

Või arvab ta tõesti naiivselt, et kogu maailm peaks käima nii nagu tema tahab, kaasa arvatud minu keha raginad?

Ja siis leidub veel neid, kes tulevad rääkima, kuidas tänu ragistamisele mul vanas eas kõik kohad rohkem valutama peaksid. Eino need võivad ikka eriti vittu käia, kes seda räägivad! Ma ei saa sinna midagi parata, et ragiseb ja siis veel ennustatakse, et oioi sul läheb selle pärast tulevikus halvasti.


Üldiselt see lollakas käitumine mind väga ei häri aga fakk vahel ajab ikka kopsu üle maksa ... nagu mismõttes ahh. Ja ei usu, et tegemist on miski ürgrefleksiga et see inimst häirib ja et ta peab sellele reageerima.

Urrrrr

Pühademelanhoolia vol 1

Mulle ei istu (ega seisa, kükita, lama jne) jõulud. Pühad kui sellised baseeruvad rituaalidel ja see tähendab, et midagi toimub täpselt sama moodi iga aastaselt. Rituaalid on toredad, need tekitavad meis turvalisustunde, et asjad on püsivad ja me kontrollime neid - olgugi, et see turvalisustunne on tegelikult petlik. Samas on rituaalide puhul see viga, et need tõstavad meie ootusi. Nad tekitavad eelduse, kuidas miski asi peab käima ja kui seda ei juhtu oleme pettunud.

Kujutage ette last, kes on terve detsembri (kes siis varem jõuludele mõtleb) hea laps olnud ja eeldab, et selle eest saab ta noh maitea kardiauto, aga vot jõuluvana toob hoopis sõnaraamatu - eeldamine ja pettumine. Kui üldiselt elan ma oma elu võimalikult eelduste vabalt - kõik on võimalik - siis pühad tekitavad justkui tunde, et minult oodatakse mingit kindlat moodi käitumist. Näiteks kasvõi jõulukinkide tegemise traditsioon. On eeldus, et ma teen kõigile kingituse. Aga ma ei suuda kinkida lihtsalt mingit tassi, käterätikut, sokipaari või pajalappi. Tundub kuidagi ebaisikuline ja tühi. Sisukamad ja ideega kingitused võtavad aga aega ja jaksu. ...mmmmmm




Kui ma tahan kellelegi kingituse teha, siis ei ole selleks põhjust vaja. Piisab sellest et ma näen kuskil müügil või teen ise midagi, mis talle kohutavalt hästi sobiks. Ja tõsi vahel suudan ma seda teha juhuslikult ka jõulude või sünnipäeva ajal.
Ja kellele üldse peaks jõulukingitust tegema?
On ju palju tähtsaid inimesi olnud elus....

Ja eks aasta lõpus on ka palju kohustusi mis tuleb enne aastavahetust lõpetada ja ka iga paganama seltskonna jõulupidu ja üritused ja endiselt palju tööd - ehk siis lisastress ...oehh

Ma paremini nüüd nagu ei oskagi seletada, igatahes jah pühad ajavad südame läikima kuidagi. Ja seda mitte liigse toidu pärast ning ka mitte selle pärast et tegemist on umbluu pühadega milleks on mingiks kamalajuraks kokku miksitud paganlik, kristlik ja Cocka Cola'lik.


Pigem see, et ma justkui pean tegema midagi, mis ei ole mulle päris omane ja see väsitab kuskil taustsüsteemis.

Cheers!

Aga kas sina usud selgelntägijaid?

Kui on üks asi, mis mind rohkem välja vihastab kui lauslollus, siis see on lauslollusega tehtud statistika, mille järgi inimesete arvamust tõlgendatakse. Ehk siis järjekordne geniaalne üllitis elu24.ee gallupist: Kas sina usud selgeltnägijaid? Jah või ei? Ise-esnesest ju lihtne küsimus, ainult et kusagil pole definitsiooni, kes on selgeltnägija.

Oleks see gallup suunatud ainult prilli kandjatele ja pimedatele, siis oleks asjal isegi mingi jume, aga meie ühiskond ei tohiks veel nii mandunud olla, et kõik prillikandjad või pimedad on (va pärnu vägised metanooli tarbijad). Selgelt nägemine tähendb ikkagi seda, et saa näed selgelt. Ja see kes näeb selgelt, on selgeltnägija.

Jah, muidu on siin ka teine tõlgendus, milleks on ÕS-i järgi "selgelt+nägemine välismaailma tajumine seni tuntud meeleelundite abita; ennustamine. Selgeltnägija". Ja kui aus olla, siis ega see definitsioon gallupit just arukamaks ei tee.

Umbes sama jabur küsimus kui "Kas sina usud UFOsid?" (UFO - tundmatu lendav objekt) Vau, kas sellist asja üldse saab uskuda? Vaatad taevasse, ohoo mingid tulukesed liiguvad - võibolla on lennuk võibolla on helikopter- kindlalt ei tea, järelikult on sinu jaoks tundmatu lendav objekt. Kes meist ei oleks taevasse vaadates olnud kahklevad, et oot oot kas see on täht või lennud või helikopter või sabatäht...vms. Aga kuna kindlat ju ei tea siis see on kõige ehedam UFO.
Ja kujutage ette, et te vaatate taevasse, märkate midagi sellist ja siis miski onkel tuleb koputab õlale "vabandust, kas te usute seda, mida te näete?" Möh? Mida sa sellise asja peale ikka vastad?

Mida tähendab "välismaailma tajumine seni tuntud meeleelundite abita"? Meeleelundid on silmad, kõrvad, keel, nina, nahk (kompamine). Selle definitsioni järgi on selgeltnägemine siis kõhutunne, südamevalu, aimdus. Ei midagi erilist.

"ennustamine" tõlgendus on 1.prognoosi andma, kindlail andmeil ette arvama (Ilmajaam ennustab äikest.) 2.teada saada laskma 3.tuleviku kohta oletusi tegema, ette arvama (Laskis mustlasel endale ennustada. Uuele lavastusele ennustati suurt menu.)

Nii, et see gallup võinuks sama hästi olla "Kas te usute hea aimdusega ilmaennustajat?"

Ainus, mida selle gallupi tulemused praegu näitasid on, et meil on umbes 2500 inimest, kes vastavad ilma küsimust mõsitmata (ei ma ütle, et kohe ajupuudega inimesed ju igaüks pani vastuse siis oma isikliku definitsiooni järgi - aga statistikat sellise asja järgi teha on BS). Oleks see küsimus olnud "Kas sul on olnud kõhutunnet?", oleks tulemus olnud teine, aga küsimus tegelikult sama.

Kui sul on olnud kõhutunne, järelikult oled välismaailma tajunud seni tuntud meeleelundite abita, järelikult oled selgeltnägija (ÕS-i definitsiooni järgi). Ja kuna sa vist ka enda olemasolusse usud, siis järelikult usud selgeltnägijatesse.

Ma 100% kindel, et kõigil inimestel on vähemalt korra elus olnud kõhutunne, aimdus või südamevalu kellegi pärast..... ja miskipärast, mitte ei taha uskuda, et 63,9% 2500-st lugejast (umbes 1600) ei usu oma olemasolusse.

Jah ma tean, et Eestis on suur enesetappude arv, aga see on juba naeruväärne.

Kiiver pähe, igaveseks

Hiljuti juhtus jälle üks õnnetus ülekäigurajal - seekord siis üks piskike poiss - ja sellega meenus mulle huumor, mida haiglas viibides sai korduvalt kasutatud. (Kuigi nüüd tundub kohati see huumor pigem kurva tõsiasjana kui naljana.)

Selleks, et ülekäigurajal turvaliselt liigelda, on vaja kiivrit! (mäletan, et päris paljud tahtsid seda mulle sünnipäevaks kinkida, aga lõpuks ikka ei kinkinud :P ).
Kiiver - see on parim elukindlustus.


Ja järgnevalt ka üks idee rahva-aktsiooniks, sellele probleemile (ehk siis asjaolule, et ülekäigurajad ei ole jalakäijatele turvalised) tähelepanu tõmbamiseks: trobikond inimesi, kiivrid pääs ülekäiguradadel. Kui isegi vaid 10 -20 inimest jalutab kiiver peas ringi, tõmbab see tähelepanud (va kui kõik nad on ehitajad ja ehituskiivritega :P). Sellisena kaitstult tuleks läbida põhilised õnnetuskohad.

Ja Voila, aktsioon missugune ... ja äkki jõuab isegi mõnele inimesele kohale.
Lihtsalt mõte.

Veel natuke liikluse teemadel

Nagu arvata võib, olen ma liikluses nüüd tunduvalt tähelepanelikum ja seda enam meelehärmi tekita teadmine, et pooled kaasliiklejad on kas idioodid või lihtsalt värvipimedad (või mõlemat korraga). Neile ei paistaks nagu kohale jõudvat, et liikluseeskirjad pole mitte inimeste kiusamiseks loodud, vaid selleks et ei tekiks mõttetuid riske kellegi elule. Mis teha kui enamus mõtleb ainult enda heaolule, arvestamata teistega. Järgnevalt mõned kõige häirivamad nähtused:

Valesti parkimine

Reegel, et ülekäiguraja vahetusse lähedusse ei tohi parkida pole mõeldud mitte autojuhtide kiusamiseks, vaid jalakäijate abistamiseks. No see on ikka nõme kui ootad ülekäiguraja juures, vaadates, et autosid ei tuleks ja ei näe mitte muffigi, sest mingi idioot on enda pargitud masinaga vaatevälja ära plokkinud (pidage meeles, et vaateväli pole mitte ainult jalakäijal plokitud vaid ka eemalt tulev autojuht ei saa mitte kuidagi näha tee ääres ootavat jalakäijat). Kõikse toredam on muidugi see kui pargitakse kohe ülekäiguraja algusesse (kui keegi veel seda minu maja ees kavatseb teha, siis luban et kõne politseisse on väga kiire tulema - no kurat, mix me peame mingite idiootide pärast oma eluga riskima). Marju on juba ühe korra pidanud sellise kõne tegema ja vähemalt mulle tundub, et olukord on natukene paranenud. Irooniline on muidugi see, et kui kui naabrid pargivad oma maasturi isegi lubatud alasse (keelumärgi taha), siis ei ole ikka muffigi näha - see masin on lihtsalt nii suur - ja me jääme lihtsalt lootma intelligentsete autojuhtide peale, kes teavad, et seal on ülekäigurada.


Punase tule ignoreerimine

Inimestel on kiire, nad ei taha raisata oma aega punase tule taga oodates. Ma usun, et valgusfoor on üks esimestest ellujäämisõpetustest, mida lastele räägitakse - see on liiklemise üks primaarsemaid asju. Ja ometigi näen ma iga päev kuidas seda ignoreeritakse nii autojuhtide kui ka jalakäijate poolt. Kas natukene ootamist pole mitte väike hind elule? Olgu, tunnistan siinkohas ausalt, et läksin ka ise eile korra punase tulega üle tee - kuid ma olin ka siiralt veendunud, et ei ohusta sellega ei ennast, ega ka kaasliiklejaid (eilse jalutuskäigu ajal ületasin ma teed umbes 20 korda ja vaid ühel korral tegin väikese möönduse) . Paljud aga ei mõtle seda vist läbi. Ja ausalt öeldes, ei lähe mulle karvavõrdki korda nende jalakäijate elud, kes iseendaga riskivad - oma valik eksole. Küll aga näitavad nad sellega halba eeskuju teistele (näiteks lastele) ja riskivad tahestahtmata ka teiste eludega. Just selliste piskikeste primaarsete asjade ignoreerimine on see, mis tõmbab alla meie liikluskultuuri (minu arust vähemalt).
Tihti oodates valgusfoori taga ja nähes, kuidas vastaspoolt tulevad inimesed punase tulega üle tee, on mul tunne, et virutaks neile lihtsalt molli - puhtalt selle hoolimatuse pärast, mida nad üles näitavad (ja see tunne on püsiv ning igapäevane). Kahjuks või õnneks pole mu kämmal aga nii suur, et äiata kümnele inimesele korraga.
Kurb, et vaid pooled (olenevalt ristmikust ja kellaajast, aga selline võiks olla keskmine) jalakäijad seisavad ära selle 10 sekundit (jah, olenevalt ristmikust) kasvõi puhtalt põhimõtte pärast.


Ülekäigurajad

Liikluseeskirjas on sees, et autojuht on kohustatud reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale teed andma. Osad juhid muidugi teevad seda ning suur suur aitähh neile. Ning ka nendest eranditest tahetakse päris tihti möödasõitu teha (mis otseloomulikult on seadusega keelatud).


Lihtsalt kurb milline hoolimatus on meie liikluses. Õnneks või kahjuks jääb suurimaks kannatajaks (ei räägi materiaalsetest kulutustest vaid tervisest) siiski jalakäija, sest temal ei ole raudturvist ümber (kui jällegi aus olla siis sama sitt olukord on vististi ka jalgratturitel, rollerimeestel ja mootorratturitel, kuid kuna mul kogemus puudub siis ei oska kaasa rääkida). Siinkohas tsitaat raamatust "Must Must Must Huumor":

Mees läheb kindlustusfirmasse ja tahab oma elu kindlustada.
"Kas teil auto on?" küsitakse temalt.
"Ei ole."
"On teil mootorratas?"
"Ei ole."
"Jalgrattaga sõidate?"
"Ei sõida."
"Vabandage, aga jalakäijaid me ei kindlusta. Tänapäeval on see seotud liigse riskiga."

Kahjuks mitte naljakas vaid liigagi tõsi. Kuna mul on olnud parajalt aega selle peale mõelda siis järgnevalt võimalikud lahendused liikluskultuuri parandamiseks:

Trahvid sõltuvusse sissetulekuga

On ju teada tuntud fakt, et trahvisummad (ja muud karistusmeetmed) on hetkel mõnitavalt väiksed. Leidub inimesi kes sõidavad purjus peaga, sest nad saavad seda endale lubada - mis see 6000 eeku trahvi ikka on. Trahvid peaks olema seostatud ikka inimese enda sissetulekuga - leidub ju inimesi kelle jaoks 6000 krooni on tõesti suur summa aga on ka neid kes maksavad nii palju ühe söögikorra eest. Kui aga liikluseeskirjade rikkumise eest tuleb tasuda näiteks 3 kuupalka siis on see tunduvalt tõhusama efektiga.

Prioriteedid paika

Liikluses on mõned algtõed nagu valgusfoor ja tee andmine (kas siis teisele sõidukile või jalakäijale). Just nendel baastõdedel baseeruvad ülejäänud reeglid - seega peaks baastõdede ignoreerimine olema ka rohkem karistatud.

Rohkem vastutust

Ma olen kuulnud palju vingumist teemal, et miks pole Eestis kiirteid. Kui praegune liikluskorraldus üritab seda vältida siis mina olen täielikult selle poolt. Miks? Sest kiiteel ei saa sõita ilma teisi arvestamata. Tõsi, kui praegune liikluskultuur lükata kohe kiirteele, on hauakaevajatel päris mitu aastat topelttöö, kuid ajapikku peaks olukord siiski paranema. See, mis praeguste kiiruste juures piirduks vaid väikse põksuga, tähendaks kiirteel juba liikluskatastroofi ning kabelimatsu paljudele - seega paratamatult peab liikluskultuur paranema.
Tundub julm, aga peaks ajapikku siiski likluskultuuri parandama.

Rohkem kontrolli

Leian, et ristmikele, kus toimub kõige rohkem rikkumisi, tuleks panna kaamerad ja trahvima mitte ainult neid kes põhjustavad õnnetuse vaid kõiki kes ignoreerivad seadust. Aga kust peaks saama selle jaoks raha? Vahet pole kust, sest juba esimeste nädalatega peaks see raha olema tagasi teenitud. Trahvi on ju väga lihtne teha kui rikkumine on filmilindil olemas ning isegi praeguste trahviühikute juures peaks see omama mõju ja tooma piisavalt palju sisse, et end õigustada. No ütleme, et 10 inimest ignoreerib punast tuld ja kõik saavad 3000 krooni trahvi, kokku on see summa juba 30 000. Olukorda kus 10 inimest nii käituvad võib näha hetkel juba 10 minuti sees.... seega ma leian, et see tasuks ennast täielikult ja parandaks ehk ka meie liikluskultuuri.


Tänaseks kõik
Vastukaja oodatud
adios

Lihtsustamisest

Inimestel on ikka olnud kombeks kõike lihtsustada, et oleks kas siis lihtsam mõista või lihtsalt suupärasem. Kuid kas teinekord ei kao lihtsustamisega ka mitte esialgne mõte ja kas inimesed suhtuvad sama moodi kui esialge mõte on kadunud?
Näiteks võtame ülekäiguraja (mis hetkel on ehk ka kuidagi kohane ja hingelähedane). Meil olid suured kampaaniad, mis ütlesid, et sõber Sebra aitab. Aga millega seostub sõna Sebra? Vaid välimusega. Sama-moodi ka Vöötrada. Kumbi neist ei edasta mingit informatsiooni objekti eesmärgi või funktsiooni kohta, vaid ainult välimuse kohta. Olgu, tunnistame et Sebra on suupärasem ja lihtsam kui Ülekäigurada, aga kas kasutamisel ka parema tulemusega?
Kui me loeme mõnda sõna, siis tekivad meie ajus kohe seosed selle sõnaga. Sõna Sebra toob esile pildi rohusööja loomast. Ülekäigurada rõhutab aga otseselt, et tegemist on üle käigu (mitte sõitmise) rajaga. Kumba on siis mõistlikum inimestele püsivalt sisendada (arvestades et ka kaudne sisendamine mõjutab meid teatud määral pidevalt!)?

No minu poolest võib olla sebra küll, aga siis ikka selline:

*Tegemist esimese harilikujoonistusega peale haiglast naasmist*

Head und ja mõtteainet

Midagi on valesti

Eelmise aasta lõpus juhtus see, et ma suutsin ennast korralikult välja vihastada (nagu võib ka vanematest postitustest lugeda) ning sellest ajast saati on olnud järjest rohkem hetki kus ma oma emotsioone olen pidanud vaigistama (suht introvertselt).

Kuid see ei ole iseenesest probleem vaid sümptom - tunnistus selle kohta, et midagi on ilmselgelt valesti. Järelikult on minu praeguses eluviisis asju, mis mind häirivad ja püsiva häirimise tõttu on ka suurem vihastumise võimalus.

Püsiv nö "ärevolek" ei mõju ka just hästi keskendumisvõimele (olgem optimistlikud, aga see-eest mõjub see ju hästi stressile ;))

Lahendus tundub ju lihtne: tuleb lihtsalt eemaldada oma elust häirivad faktorid.
Lihtne? Tegelikult mitte. Põhjuseid mix ma veel miskit ette pole võtnud on mitu:

1. Raske on konkreetselt sõnastada, mis on valesti. Ma tunnen ja tajun, et midagi on, aga ei suuda seda sõnadesse panna. Diagnoosida oma elu pole lihtne.
Samas pean ma seda ise mõistma ja tegema - vastasel korral vähenex mu eneseväärikus mitme pügala võrra.

2. Ma olen kohutavalt laisk ja naiivne, lootes et kas olukord paraneb või ma lihtsalt harjun sellega. Mõlemad variandid on tegelikult aga ebareaalsed, seega tasub vist ennast kätte võtta.

3. Oma elu muutmisega on alati kartus, et äkki olukord läheb hoopis hullemaks - tulevikukartus või nimetage seda kuidas iganes. Täitsa olemas. Ja kurja, see on ka väga hea põhjendus laiskuseks.

4. Ma võin ju ennast muuta kuid ma ei muuda inimesi enda ümber. Keeruline olukord. Ma ei salli inimesi, kes räägivad teistele mida nad peaxid või ei peax tegema - ei taha ka ise sellisex muutuda. Seega lähedaste muutmine jääb ära. Kas ma peaxin neid lihtsalt ignoreerima kui nendega suhtlemine mind häirib või närviliseks muudab?
Lihtne teoorias, raske praktikas.

5. Ma ei taha inimestele haiget teha. Enamasti kui keegi teeb midagi häirivat või käitub nõmedalt, kehitan ma lihtsalt õlgu ja jalutan ära või neelan emotsioonid alla (introvertselt, eetiliselt ja viisakalt). Aga kas see on ikka tark mõte? Nii kogunenud emotsioonid peavad kunagi kuidagi ikka välja tulema ja ega see üks inimene kes karikasse viimase piisa pillas pole süüdi kõiges selles mida sinna on kogutud kahe aastaga - aga vot kahjux saab ta selle paratamatult kaela.
Nii et peaks vist hakkam ehedaid emotsioone välja näitama?
Sellest võib aga tekkida emotsioonides lumepalliefekt, kus ei suuda ennast enam talitseda.
Palju, palju mõtteid.

6. Ehedate emotsioonide väljanäitamine tekitab paratamatult ka selle et keegi hakkab ikka sulle moraali lugema ja kasvatama - see on üks asi mida ma siiralt vihkan.

Moraali lugemisel on ka karmimad kõrvalharud:
Nii kui keegi ütleb: "Nii ei ole ilus." "Kuidas sa käitud!" "Kuidas sa ütled!" "Mix sa nii teed?" või midagi muud taolist lapsevanemlikult korralekutsuvat ja manitsevat , näen ma juba hetkega vaimusilmas kuidas ma ütlejale rusikatega näkku pexan (ja ma ei liialda). Selliste lausete ütlemine on kõige suurem solvang, mida võib üldse teha ja seda isegi lapsele. Ka laps saab sellest aru kui ta on midagi halvasti teinud (kui talle hiljem viisakalt seletada, mida ta valesti tegi) ja peale arusaamist vabandab ta ise kui vajalikuks peab (või siis vähemalt läheb räägib ära, mix ta nii tegi või käitus).
Eelnimetatud väljendid aga ütlevad konkreetselt "Sina ei tohi nii teha!" ilma seletuseta mix ei tohi teha ja ka ilma uurimata, mis tekitas üldse esialgse reaktsiooni. Kokkuvõtlikult pole ei seletust, ega võimalust, et keegi sind ära kuulaks - ja see tekitab juba isegi väikses lapses jonni (rääkimata minust). Eriti solvab see siis kui ütlejaks on lähedane inimene, sest sinna lisandub veel tunne, et inimene, kes nagu peaks sinust hoolima, käsutab(!) sind, hoolimata sinu tunnetest.
Ja mida sa ütled vastu rumalale manitsevale inimesele (kes ütles arvatavasti seda suht automaatselt) kes ei mõista olukorda ja ei tahagi olukorda mõista?
Vastus: mitte sittagi, sest see teeb olukorra ainult hullemaks.

Mix mulle ei meeldi, kui mulle räägitaxe, kuidas ma pean oma elu elama? Parem nädake mulle täiskasvanut kellele see meeldib.

Naiivne lootus jääb, et kunagi nad ehk mõistavad tõsiasja: Mul on enda isiklik(!) elu ja täiesti funkstionaalne aju. Enda vigadest suudan ma ka ise õppida. Kui mul on vaja abi või nõuannet siis ma küsin - suu on mul kah peas.
Aga mida rohkem keegi mulle (ilma minu soovita) räägib, mida ma peaks tegema ja mida mitte, seda vähem ma sellest inimesest lugu pean. (tema ei pea minust lugu, mina ei pea temast lugu - lihtne loogika)

Asja juures problemaatiline on muidugi see, et nemad räägivad ju hea pärast - tehes ise mõistmata sellega halba mulle, meie suhtele ja iseendale.

Muidugi võib olla olukordi, kus nad ei suuda jätta ütlemata. Sitt lugu. Kui mina pean viisakusest oma emotsioone varjama siis ma ei näe põhjust, mix teised seda teha ei võiks. Ise teavad, millega riskivad ja muud siin öelda polegi.

Paratamatult peame me lävima selliste inimestega, kes tahavad jagada oma elukogemust, arvamust, soovitusi või mida iganes muud taolist(isegi siis kui me seda küsinud pole) Nendega kokkupuude on aga väga häiriv. Kas ma peaksin hakkama neid ignoreerima? Kah keeruline.


7. Tehes nüüd korraliku kannapöörde lisame veel ühe probleemi: Multifunktsionaalsus.
Ilus sõna aga halb olukord. Kui sulle meeldib teha palju erinevaid asju ja sul on olemas anded, et teha palju erinevaid asju siis peagi selgub, et see pole ikka niisama lihtne ja tuleb teha valik - mis on tähtsam ja mis mitte nii tähtis. Mida rohkemates valdkodades on anded, seda keerulisem on teha valikut. Lihtne on teha valikut kui mingite asjade peale on sul tohutult rohkem annet. Aga mis juhtub siis kui su anded on paljudes valdkondades üle keskmise aga mitte ka tohutult üle keskmise. Kas sinust saab siis Andekas Soss-Sepp?


Valikute tegemine on üx raskemaid asju elus, aga samas ka paratamatu.

Vähemalt sai selle probleemi kirjapanekuga endale olukord rohkem selgeks - see juba on hea

cest la vie

[paneme siia nüüd punkti]
...
(panin igax juhux 3 - tänaseks aitab mõtlemisest)