Kujutage ette last, kes on terve detsembri (kes siis varem jõuludele mõtleb) hea laps olnud ja eeldab, et selle eest saab ta noh maitea kardiauto, aga vot jõuluvana toob hoopis sõnaraamatu - eeldamine ja pettumine. Kui üldiselt elan ma oma elu võimalikult eelduste vabalt - kõik on võimalik - siis pühad tekitavad justkui tunde, et minult oodatakse mingit kindlat moodi käitumist. Näiteks kasvõi jõulukinkide tegemise traditsioon. On eeldus, et ma teen kõigile kingituse. Aga ma ei suuda kinkida lihtsalt mingit tassi, käterätikut, sokipaari või pajalappi. Tundub kuidagi ebaisikuline ja tühi. Sisukamad ja ideega kingitused võtavad aga aega ja jaksu. ...mmmmmm
Kui ma tahan kellelegi kingituse teha, siis ei ole selleks põhjust vaja. Piisab sellest et ma näen kuskil müügil või teen ise midagi, mis talle kohutavalt hästi sobiks. Ja tõsi vahel suudan ma seda teha juhuslikult ka jõulude või sünnipäeva ajal.
Ja kellele üldse peaks jõulukingitust tegema?
On ju palju tähtsaid inimesi olnud elus....
Ja eks aasta lõpus on ka palju kohustusi mis tuleb enne aastavahetust lõpetada ja ka iga paganama seltskonna jõulupidu ja üritused ja endiselt palju tööd - ehk siis lisastress ...oehh
Ma paremini nüüd nagu ei oskagi seletada, igatahes jah pühad ajavad südame läikima kuidagi. Ja seda mitte liigse toidu pärast ning ka mitte selle pärast et tegemist on umbluu pühadega milleks on mingiks kamalajuraks kokku miksitud paganlik, kristlik ja Cocka Cola'lik.
Pigem see, et ma justkui pean tegema midagi, mis ei ole mulle päris omane ja see väsitab kuskil taustsüsteemis.
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba