Paar päeva tagasi olin õhtu poolikul kontori kõrval sigaretil ja kuulsin läbi tuule vilistamist. Ei ühtegi hingelist, tuult ei olnud, üksikud lumehelbed ja kuskilt tuli õrn vilistamine. Ja siis ilmus kaugemalt nurga taga mingi ehitusmees, kes kõndis uljalt redel kaenlas ja vilistas lõbusasti "Heihoo, heihoo, käib töö ja vile koos" viisikest.
Ükshetk ta aga märkas mind katuse varjus suitsemas ja lõpetas kohe vilistamise just kui "Ma teen näed siin ikka rasket tööd, näe tassin redelit ... ei ole siin mingit lõbu."
Ma olen ennegi märganud, et Eesti inimestel on tihti justkui häbi kui nad ennast hästi tunnevad ja ennast spontaanselt väljendavad, eriti kui see juhtub nende töö ajal.
Oh ei lõbus et tohi olla ju, elu ja töö on ikka tõsised asjad.
Kummaliselt ebaeluterve on see sotsiaalkultuurike meil ikka.
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba