Test

Your dating personality profile:

Liberal - Politics matters to you, and you aren't afraid to share your left-leaning views. You would never be caught voting for a conservative candidate.
Sensual - You are not particularly shy when it comes to your sexuality. You know what you like and do not feel inhibited.
Big-Hearted - You are a kind and caring person. Your warmth is inviting, and your heart is a wellspring of love.
Your Top Ten Traits

1. Liberal
2. Sensual
3. Big-Hearted
4. Athletic
5. Wealthy/Ambitious
6. Funny
7. Adventurous
8. Shy
9. Practical
10. Romantic
Your date match profile:

Funny - You consider a good sense of humor a major necessity in a date. If her jokes make you laugh, she has won your heart.
Practical - You are drawn to people who are sensible and smart. Flashy, materialistic people turn you off. You appreciate the simpler side of living.
Sensual - You aren't looking for someone who is sexually repressed. You want someone who is adventurous under the covers.
Your Top Ten Match Traits

1. Funny
2. Practical
3. Sensual
4. Athletic
5. Adventurous
6. Outgoing
7. Big-Hearted
8. Intellectual
9. Wealthy/Ambitious
10. Conservative

Take the Dating Profile Quiz at Would I Date You

Vallaline, nagu ma olen, peab vahel ju erinevaid teste tegema et aru saada, mis tegelikult meeldib. Või kuidas?


Ja veel üks test, ehk milline on sinu vikerkaar - sest kuidagi peab ju oma maskuliinsust rõhutama.

Your rainbow is shaded black.

 
 
 
 
 
 
 

What is says about you: You are a powerful person. You appreciate mystery. You may meet people who are afraid of you.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

Vastu Tegevus

Juba mitmedat korda õhtul koju tulles on selline kummaline häbi või süü laadne tunne sees. Oli ju küll tore ja ühestki isiklikust piirist üle ei läinud.... aga äkki kellegil seltskonnas oli ebamugav/igav vms?

Täiesti jabur mõte tegelikult.

Ega ma kellegi mõtteid ei loe ju ja pagana päralt kui midagi ei meeldi siis inimene peaks ütlema et talle see ei meeldi - ja see on see konks kust sisemine piniseja kinni haarab.
Kas sa ise ütled inimestele asju otse näkku? Ikka nagu otse? Ütled ikka vää?
Enamasti mitte.
Proovid pigem ikka viisakalt vihjata.

Ja vihjamine on 1 nendest asjadest, millest ma lihtsalt aru ei saa. Kui tütarlaps kutsub enda juurde külla kohvi jooma siis ma võingi minna ootusega, et nüüd saab kohvi. No pole enab transporti millega koju saada, no davai, tule siis külla.... jne
.... ja siis hiljem jääda mõtlema et oi pagan, oli vist jah vihje/tagamõte vms

Või mõtlen ma lihtsalt väga aeglaselt üle?

Emotsionaalselt on emonädal ikka ma ütlen. Mõtterakud nüsivad juba ammu ebaõnnestunult veene uute viieteraliste ja topelt-turvaliste zilettidega, mis on mehele parimad.
Noh, samas sai see nädal loetud ka see raamat mis vast annab kah oma panuse.

/Käivitab taustal laborandi rolli kes lähipäevadel hoiab sise ja väliselul silma peal ning proovib leida seoseid. Küll neid ka tuleb

Igav igatahes ei hakka.

Cheers!

Mis mul krt viga on?

Esmaspäeval täitus keha heaoluhormoonidega nii täis, et voolas isegi varvaste otstest välja.
Nagu selline laks et sa lihtsalt ... naeratad ja teed oehhh ja ei oskagi nagu sellega midagi peale hakata. Isegi nälga ei tunne. Ja kohati on nii hea ja hell ja kergelt nukker olla, et silmad lähevad niiskeks, aga see on ka okei, sest tegelikult oli ju kõik tore ja hea.

Teisipäeval ärgates oli elu ilus ja hea. Aeg liikus nii nagu pidi, hommikul enne tööle minekut jõudis ilusti veel natu koristada ja kassiga mängida ja ka rahulikult kohvi nautida.
Energiat ja jaksu rohkem kui veel. Tunne nagu oleks parem inimene. Endiselt natuke nukker ja õrn samas ka väga ilus. Vb midagi sellise loo sarnast:

http://www.youtube.com/watch?v=idcaRTg4-fM


Ja siis tekkis probleem. Nimelt on meil kombeks mitte niisama võtta omaks positiivseid muutusi ning emotsioone ja otsida nande tagapõhja.

Ning nagu võite oletada hakkasin ka mina küsima, et kas selline positiivse hormooni laks ei ole natuke ülepakkuv. Kas see on ikka põhjendatud? Mis selle üldse põhjustas?

Teisipäeva õhtu oli üks väheseid õhtuid mil ma andisin ilmselgelt märku et olen messed up ja ärge näppige ... asi mida juhtub harva.... aga ma ometi pidin ju selle tunde tagamaadele jõudma.

Ehk siis selle asemel et nautida ootamatult tulnud positiivset energialaksu, mis tegi maailma ilusaks ja heaks ja täitis keha energiaga, hakkasin ma hoopis selles kahtlema ja seda uurima ja puurima. Elamise asemel tuli analüüs.

Ja tulemus?

"No kui sa ei taha, siis ... ahh käi kah perse....ma rohkem ei anna." mõtles keha ja sama äkiliselt kui oli need ennist avanud, keeras nüüd hormoonikraanid kinni.

Kolmapäeva (täna) hommik oli täielik hormoonipohmakas. Kell jooksis eest ära, energiat ei olnud no ja mõte igasugu kohustustest päeva jooksul ajas ikka kergelt öeldes oksele.
Vahel peab ennast sundima kah ning praeguseks olen juba päris asjalik olnud aga ikkagi ... eilsest ja üle-eilsest laksust pole nagu midagi alles.

Aga parajalt vihale ajab küll, et ... türa raisk.....ei või siis nüüd neid häid asju ja emotsioone lihtsalt omaks võtta ja nautida ja peab ikka asja ära rikkuma jah.

Suht sitt süsteem, kui aus olla.

Miks me kurat nii teeme?

_______________________________________
Lisa 25.03.2012. Märkasin et olin paar juppi samusest raamatust kõrvale pannud ja vast oleks sobilik need ka siia pista:

"Compassion is not a relationship between the healer and the wounded. It’s a relationship between equals. Only when we know our own darkness well can we be present with the darkness of others. Compassion becomes real when we recognize our shared humanity."

"Owning our story can be hard but not nearly as difficult as spending our lives running from it. Embracing our vulnerabilities is risky but not nearly as dangerous as giving up on love and belonging and joy—the experiences that make us the most vulnerable. Only when we are brave enough to explore the darkness will we discover the infinite power of our light."

elust enesest


Hiljuti tuli koolis teemaks, et inimese elu kui selline koosneb vaid neljast põhikomponendist, millega me erinevates eluperioodides korduvalt kokku puutume. Kahjuks ei mäleta ma kelle paganama ruut see oli (kes mäletab, võib siin kommenteerida), aga sellegipoolest proovin selle idee edasi anda (pean tõdema et suht oma sõnadega, sest väga palju märkmeid ma seekord ei teinud). Mind see igatahes kõnetas - äkki kõnetab veel kedagi.
Elu akna komponendid on järgnevad:

SURM
Ärge võtke seda pealkirja liiga üheselt mõistetavalt. Kas enda või kellegi lähedase surm on vaid ehk tugevaim näide selles kategoorias. Aga siia kuuluvad ka kõik isiklikud vead ja puudujäägid, invaliidistumine jne Ehk siis see, et me ei ole kõikvõimsad, me ei ole selle maailma jumalad.
Ja ainus, mida sellega peale saab hakata, on seda aksepteerida. Nii on ja kõik. Mida ei saa muuta, sellega tuleb rahu teha.


VABADUS
Vabadus on suhteline subjektiivne nähtus ning me 'mängime' sellega püsivalt. Iga suhe, otsus, õppima asumine, töö jne on valik, mis piirab meie isiklikku vabadust. Iga avatud uks suleb mõne teise ukse. Küsimus on selles, kuidas omada piisavalt palju vabadust, tehes enda jaoks tähtsaid valikuid. Kui palju vabadust jääb ülikooli, töö ja treeningute kõrvale ja kas seda on piisavalt?
Sest kui me kaotame oma isikliku vabaduse või seda liiga palju ohverdame, oleme me lõpuks kui nurka aetud koerad.

ISOLATSIOON
Jah, me oleme siin maailmas tegelikult üksi ning tee mida sa tahad, ei leidu siin ühtegi inimest, kes suudaks sind täielikult mõista. Me võime küll tekitada endale uskumusi, et kuskil on keegi, kes meist alati aru saab, kes teab meie sisemaailma - paratamatult on see aga vaid sisemine uskumus, ning ei tekita reaalset kontakti.
Ainus, mida selle teadmisega teha saab on luua kontakte teiste inimestega, teades juba ette, et need on nö "ebatäiuslikud", aga et nad on sellised nagu nad on. Leppida oma üksindusega.

ABSURD
Elul ei ole mõtet, see on jabur. Ainsad seadused, mis pea alati töötavad on Murphy seadused. Vanemad keelavad oma lastele asju, et neid nendest säästa, mis tekitab lastel veel suurema soovi ja huvi nende asjade vastu. Täiesti absurdne. Meie elu on täis absurdseid asju, võtke vaid ette lähim ajaleht ning proovige seda analüüsida. Lõpptulemusena oleme me siiski vaid karvadeta ahvid, kes elavad kivist kunstlikes koobastes, käivad päeval päikesepaiste ajal teistes koobastes istumas ja tegemas asju, et saaks pabermassi, mida vahetada kolmandates koobastes toidu ja joogi vastu. Ja nende kolme punkti vahel liigume me plekist voolujoonelistes kastides.
Elu on absurne ning ainus, mida me selles suhtes teha saame, on leida isiklik tõde, isiklikud väärtused ning teha enda jaoks täheduslikke tegusid. Kui me oleme juba aastaid teinud enda jaoks mõtestatud tegevusi, ei tundu ka see maailm nii mõttetu - me oleme loonud endale subjektiivselt tähendusliku tausta.


Vot sellised sügavad mõtted siis. Ma pole küll kindel, kas kõik vajalik sai ikka kirja aga mingi idee ikkagi. Ja nende nelja teema vahel pendeldame me siis alati oma elus =)


Pilt pärit internetist, töötlus enda poolt.

Cheers!

Talvekarv

See post sobiks vast paremini ilublogisse kui siia, aga kirja läheb sellegipoolest.

Keegi palun seletage mulle, et mis paganama värk naistel nende va väljast poolt karvaste saabastega on?
Saan aru, et karvad hoiavad sooja, aga eriti hästi hoiavad nad ikkagi saabastes sooja kui nad on seespool. Pealegi igasugu sitt jääb välja punnitavatesse karvadesse kergesti kinni ja üldse peab nägema ränka vaeva, et need saapad ilusad püsiks. Mis aga on siis selle va suure vaeva eesmärk?

Ilu, sa ütled.
No muidugi Watson, Ilu.
Kuid ka teadus kahvatub, proovides seletada sellistes saabastes peituvat ilu, millel on ometigi ürgsed ja karvased juured.

Evolutsiooniliselt vaadeldes on meil peamiselt kahe erineva vaate toetajad:

Esimene variant ehk suurjalg. Kaarvased saapad täidavad umbes sama missiooni, mida kiilaka mehe puhul parukas. Karvkate õiges kohas tähistab teadupärast mitmes kultuuris suguküpsust ja viljakust. Vaadake kõik milline puhvkarv ma hingeliselt olen, olgugi, et füüsiline pool seda ei toeta - noh mis teha jalakarvad lihtsalt ei kasva. Aga teate, tegelikult tahaks ikka olla selline jetimemm.

Teine variant ehk ürg-Xena. Nimelt võib selles näha ka omamoodi naiselikku võimu, mille taustal olevad mõtted võib kokku võtta umbes nii "Mis kuradi korilane ma siin olen ah? Vahivahi kus on kütt? Noh jälle tühjad peod, meheke? Aga vaata, Mees, sellel ajal kui sina metsas tühja panid, astusin mina endale kaks nugist jalgade otsa (tänapäeval linnakeskkonnas võib siis olla kaks puudlit näiteks). Vot tee järgi."


Hiljem lisandus nendele kahele teooriale ka mehe rahakoti teooria.
Nimelt näitas uhke naaritsakasukas kunagi ikkagi naise mehe rahalist võimekust ja armukeste arvu. Kehapiirkond on aga ikkagi limiteeritud ja kui seda va raha on näitamiseks veel rohkem, võib sinna lisada nii karvamütsi, karvakindad, karvamaski, karvapalli ja miks mitte ka karvasaapad.

Ahjaa selle alaliigina on tuntud ka veel vaese mehe kasuka teooria. Mees tahtis oma naisele kasuka osta, raha aga niipalju ei olnud. Ostis siis aga karvased saapad: sitaks ebapraktilised aga vähemalt natuke uhkem ja rikkam tunne.


Võimalusi on palju, aga niikaua kuni teadus alles vaidleb uskuge minu poolest mida iganes.
Müstika aga jääb karvaseid saapaid jälitama sama kindlalt kui praht nende karvade vahel.

Cheers!