Täna hommikul tööle sõites ja pleikarist (mp3 mängija, mitte playboy) mussi kuulates jäi mulle midagi kõrva.
Otsisin nüüd netist üles need targad mõtted, mis kõlama jäid. Diip nagu diipklaver.
Pärit Chalice loost "Laula vanaema, laula" (pistsin selle eriti targa jupi boldi)
"kes vahest meist ei tahaks mõnd oma lemmmiklugu keerata põhja
kellel jälle ei kurdaks mõni vanem naaber, et muusika on liiga kõva, a kas sa
vingusid, kui
nende läbul laamendas meie mees, missiis et valus oli ja verd tuli ka, me isegi
saime aru
sellest, et erinevad generatsioonid, erinevad maitsed, erinevad inimesed ja kõik nii
edasi -
selle üle me ei vaidle... ...ja siis üks härra muretses et mis näo töö juures mõni
teeb, kui ta
laseks oma meelismuusikat - keegi ei võtaks enam teda tõsiselt, siiski minu silmis
hoopis võltsi
seest paistab teovõimetus, kui sa ei kuula oma süda, miks peaks siis kuulama ka
muud, kõigil
on midagi vaja, et rinnus tuksataks, sealhulgas ka loomulikult vajadus millegist
puhata"
Jajaa, sa võid ju viriseda ja vaielda, ning rääkida erinevatest situatsioonidest kus targem on täita teiste ootusi ja eeldusi kui et enda südant kuulata ... eks ma ise teen ka vahel seda ... ma tean küll ...kuid fundamentaalselt peab selle mõttega siiski nõustuma. Kui sa oled endaga aus siis ka teistega on läbi selle kuidagi õigemad/ausamad/puhtamad kontaktid. Nii nagu on.
Kui on sümpaatia siis on sümpaatia, kui on ebasümpaatia siis on ebasümpaatia, aga see lihtsalt on ja kõik. Ei ole mingit ümbernurga värki, kõik on selge.
* Vahi, see Chalice koostab veel pikemaid ja hullemaid lauseid kui mina. Siin lõigus pole ühtki punkti ega suurtähte, seega on tegemist ühe lausega! mis neist punktidest ikka raisata, ega need puu otsas ei kasva!
** Erinevalt mulle täna esitatud arvamusest, olen ma siiski veendumusel, et "Komplimenteerima" on igati ilus tegusõna ning ainult rikastab (mitte ei riku) meie kaunist emakeelt.
Projekt: "kohver" update
Mõni aeg tagasi rääkisin, et omistasin vana kulunud kohvri, mille naaber hea meelega ära viskas. See oli aga natukene vale. Tegelikult oli neid kohvreid lausa 2. Teine oli lihtsalt nii katki, et ma polnud oma oskustes seda parandada üldse kindel. Ei olnud tal enam ei töötavaid hingi ega lukke: lihtsalt kohvri kast, ei miskit muud.Aga ette võtsin ma ka selle.
Nüüd tundub, et see projekt on lõpuni jõudnud, ja olgugi, et mõned asjad ei tulnud nii hästi välja kui oleks võinud, siis lõpptulemus on siiski päris uhke:
Ainus kulutus oli vasakule kohvrile vajamineva kinni hoidva paela (nii hingede kui ka kinnituse eest) ostmine, kõike muud leidis kodust. Välispinna sai mõnuga tumeda ning kaua kapis seisnud Pinotexi jäägiga üle võõbata. Sisemusse sai mõned lisatugevused ning 2 ainsat ajalehte mis kodus veel leidus. (Mis kodu see on kus pole vanu ajalehti? Vastus: minu kodu)
Pildistades avastasin küll et sisemusega võiks veel natukene tööd teha aga see pole enam niiväga vajalik.
Nüüd tundub, et see projekt on lõpuni jõudnud, ja olgugi, et mõned asjad ei tulnud nii hästi välja kui oleks võinud, siis lõpptulemus on siiski päris uhke:
Ainus kulutus oli vasakule kohvrile vajamineva kinni hoidva paela (nii hingede kui ka kinnituse eest) ostmine, kõike muud leidis kodust. Välispinna sai mõnuga tumeda ning kaua kapis seisnud Pinotexi jäägiga üle võõbata. Sisemusse sai mõned lisatugevused ning 2 ainsat ajalehte mis kodus veel leidus. (Mis kodu see on kus pole vanu ajalehti? Vastus: minu kodu)
Pildistades avastasin küll et sisemusega võiks veel natukene tööd teha aga see pole enam niiväga vajalik.
Nüüd tuleb mõelda, mis nende sisse veel täpselt panna.
Ja lõppu lisapilt mida fotobombib Kafiku saba.
Ja lõppu lisapilt mida fotobombib Kafiku saba.
Lavatunne
Firma suvepäevad. Kell saab varsti kaks öösel. Laval oli
just The Swingers – bänd milest ma midagi ei teadnud ja mida arvatavasti pole
võimalik ka netist leida (selle nimega otsides saab kindlasti VÄGA palju midagi
muud, mida näha ei taha. ’The Swingers live’ oleks arvatavasti veel hullem
otsing). Tõsi, võibolla oli see vaid lühiajaline projekt ning peale seda
lähevad muusikud kõik oma teed - vahet tegelikult ei ole. Tähtis on see mis oli
laval. Mitte see, et seal olid tuntud inimesed vaid sünergia ja emotsioon.
Ühine jämmimine ja improviseerimine.
Ühine jämmimine ja improviseerimine.
Sest olgem ausad, tegelikult me ei otsi lavalt
mitte muusikat
või etendust,
vaid
Emotsiooni...
tunnet mis on ehe just sellel hetkel kui ta on.
Visuaalne pool annab enamuse naudingust (blabla 90% visuaal, 5% see kuidas räägib ja 5% mida ... või kuidas see oligi). Seepärast on ka mitmed bändid just laivis nii kuradima head, samas ku plaadi pealt pole see midagi niiväga erilist. Emotsioon ei ole mitte ainult hääles. See on lava pealsetes suhetes. Omavahelises kontaktis. Partneri toetamises. Just siin ja pragu. Sa ei saa seda kunagi taas esitada samas eheduses. Iga kord on erinev. Iga kord on impro.
mitte muusikat
või etendust,
vaid
Emotsiooni...
tunnet mis on ehe just sellel hetkel kui ta on.
Visuaalne pool annab enamuse naudingust (blabla 90% visuaal, 5% see kuidas räägib ja 5% mida ... või kuidas see oligi). Seepärast on ka mitmed bändid just laivis nii kuradima head, samas ku plaadi pealt pole see midagi niiväga erilist. Emotsioon ei ole mitte ainult hääles. See on lava pealsetes suhetes. Omavahelises kontaktis. Partneri toetamises. Just siin ja pragu. Sa ei saa seda kunagi taas esitada samas eheduses. Iga kord on erinev. Iga kord on impro.
Ja miks meile meeldivad niiväga emotsioonid? Kurat seda teab :D aga need on lihtsalt faking toredad. Jätavad meile mustri mällu (inimese mälu töötab emotsioonide baasil ... kõik meil tugevalt meeles olev on seotud tugevate emotsioonidega, või kuidas) ja panevad meid vahel tobedalt omaette muigama ja naeratama. (fine, kurbade emotsioonidega on sama teema, et jäävadmeelde aga nahhui siis neid on vaja meenutada, eks :D )
Naljakas on ise olla laval ja saavutada see täiuslik ja
täielik emotsionaalne kontakt kellegiga seal. See võib olla kirg, viha, tülpimus,
hoolivus, armastus ... vahet tegelikult ei ole... aga see ei lahku mitte kunagi
lavalaudadelt. See on seal ja praegu. Ning olgugi, et emotsioonide taga on ju
rollid, oleme meie näitlejatena ju need, kes seda tunnevad ja hiljem endas
kaasas kannavad. On see emotsioon siis kahe näitleja või kahe rolli vahel?
Ilma näitlejateta pole rollid võimalikud.
Ilma näitlejateta pole rollid võimalikud.
Kognitiivkäitumusliku teraapia järgi on emotsioonid taustal
oleva mõtteprotsessi tulemus. Me mõtleme ja usume, et maailm on ilus ja tunneme
rõõmu. Me mõtleme, et kõik on sitt no ja no nii ongi. Me kujundame oma mõtetega
nii seda, mida me täpselt märkame maailmas, kui ka seda kuidas me
emotsionaalset sellele reageerime. Muutes mõtteid, muudame me emotsioone.
Seega, kui me tunneme laval tugevaid emotsioone, on see siis
rollisisese mõtlemise tulemus?
Võibolla. Aga kogemus ja mälestus on ikkagi meil, kui inimestel, mitte kui rollidel.
Ja nii kohutavalt tore on peale emotsionaalset stseeni tulla lavalt maha ja olla lihtsalt tänulik lavapartneritele, et sa said selle kogemuse võrra rikkamaks.
Sest selles impro ju seisnebki.
* Kummaline tähelepanek. Olgugi, et vabal ajal võin ma olla suht edev ja lavaahne, ronides sinna nii stand-up'ile, improt tegema, niisama lollitama (noh ka pigem impro valdkonnas .. pluss pisiprojektid kuhu kutsutud) kui ka amatöörteatriga. Samuti kipun ma tihti larpil edevamapoolseid rolle võtma, ning olgem ausad, ka sotsiaalses suhtlemises võin ma olla suht edev ja tähelepanu ahne, siis seda mitte aga tööl. Ma ei teagi. Kuidagi need kaks maaima ei sünka korralikult. Tööl eelistan ma olla pigem taustal tegutsev hall mass, kui et tähelepanu keskpunkt. (eks osadel itimeestel ole ka nii suured egod, et nede kõrval on keeruline särada) Einoh, korra olen ka nii-öelda töö laval olnud ja see oli lahe - eelime aasta tegin üht koolitust. Aga see on pigem erand, mis kinnitab reeglit. Vähemalt praeguseni. Kummaline.
Võibolla. Aga kogemus ja mälestus on ikkagi meil, kui inimestel, mitte kui rollidel.
Ja nii kohutavalt tore on peale emotsionaalset stseeni tulla lavalt maha ja olla lihtsalt tänulik lavapartneritele, et sa said selle kogemuse võrra rikkamaks.
Sest selles impro ju seisnebki.
* Kummaline tähelepanek. Olgugi, et vabal ajal võin ma olla suht edev ja lavaahne, ronides sinna nii stand-up'ile, improt tegema, niisama lollitama (noh ka pigem impro valdkonnas .. pluss pisiprojektid kuhu kutsutud) kui ka amatöörteatriga. Samuti kipun ma tihti larpil edevamapoolseid rolle võtma, ning olgem ausad, ka sotsiaalses suhtlemises võin ma olla suht edev ja tähelepanu ahne, siis seda mitte aga tööl. Ma ei teagi. Kuidagi need kaks maaima ei sünka korralikult. Tööl eelistan ma olla pigem taustal tegutsev hall mass, kui et tähelepanu keskpunkt. (eks osadel itimeestel ole ka nii suured egod, et nede kõrval on keeruline särada) Einoh, korra olen ka nii-öelda töö laval olnud ja see oli lahe - eelime aasta tegin üht koolitust. Aga see on pigem erand, mis kinnitab reeglit. Vähemalt praeguseni. Kummaline.
** Vaatan, et praegused tagid siin blogis ei tööta. Aegunud sildid noh. Peaks ka need äkki ära kustutama ja asja lihtsana hoidma.
Kas sul on tõlk?
Kontor.
Kaks välismaalast, kellest üks istub mu selja taga ja teine minu ees, üritavad omavahel konarlikus Eesti keeles suhelda.
Punnivad ja punnivad aga üksteisest aru ei saa, sest nii grammatika, kui ka hääldus ei ole kummalgi piisavalt hea, et seda päris Eesti keeleks pidada.
Mina, kes ma istun nende vahel, see-eest saan mõlemast suurepäraselt aru.
Ja seega saigi minust ühtäkki tõlk, kes tõlkis halba Eesti keelt õigeks Eesti keeleks, nii et välismaalased saaks omavahel Eesti keelt harjutada.
Kaks välismaalast, kellest üks istub mu selja taga ja teine minu ees, üritavad omavahel konarlikus Eesti keeles suhelda.
Punnivad ja punnivad aga üksteisest aru ei saa, sest nii grammatika, kui ka hääldus ei ole kummalgi piisavalt hea, et seda päris Eesti keeleks pidada.
Mina, kes ma istun nende vahel, see-eest saan mõlemast suurepäraselt aru.
Ja seega saigi minust ühtäkki tõlk, kes tõlkis halba Eesti keelt õigeks Eesti keeleks, nii et välismaalased saaks omavahel Eesti keelt harjutada.
Päris hea :D
Ja siia lihtsalt üks lahe pilt
Hingega asjad
Naaber tegi suurpuhastust ning koristas ka keldrit, ning ma vaatasin kerge ahastusega mida kõike ta ära viskas. Küll oli seal laste jalgratas (mis ei näinud mitte väga halb välja), küll lihtsad laudadest kastid (ilma kaaneta), küll vanakooli tugitool, mille mõningase lihvimise ja kattevahetusega vast täitsa korda võinuks saada. Paistab, et ta suurem asi nikerdaja ja asjade parandaja ei ole. Noh ja kui vaja ei ole siis vaja ei ole.
Nagu arvata võite siis selle päästsin ma küll ära. Asi pole mitte selles, et ma oleks niiväga roheline inimene, et ei salliks asjade ära viskamist. Asi on pigem selles, et mulle meeldivad vanad hingega asjad, mida saab natukene üles putitada ja mis usinasti edasi teenivad. Ja mida kõike need asjad kunagi näinud võivad olla? Pealegi nad annavad visuaalset väga muhedat hõngu elamisse. (Jah minu sees on animismi)
Ja mitmed ei hooli sellistest vanadest asjadest. Enne remonti visatakse kõik vanakraam rämpsu pähe ära, siis tehakse euroremont peale, ostetakse uus nodi sisse mis tehtud alamakstud usinate Korea naiste poolt, ning vaadatakse et midagi nagu oleks ikkagi puudu. Jah! See, mis on puudu, on hing - see värk mille sa rämpsu pähe esimese asjana ära viskasid.
Ja kõige tipus oli see:
 |
| Jup, see on täitsa pädev vana kulunud kohver!!! |
Nagu arvata võite siis selle päästsin ma küll ära. Asi pole mitte selles, et ma oleks niiväga roheline inimene, et ei salliks asjade ära viskamist. Asi on pigem selles, et mulle meeldivad vanad hingega asjad, mida saab natukene üles putitada ja mis usinasti edasi teenivad. Ja mida kõike need asjad kunagi näinud võivad olla? Pealegi nad annavad visuaalset väga muhedat hõngu elamisse. (Jah minu sees on animismi)
Ja mitmed ei hooli sellistest vanadest asjadest. Enne remonti visatakse kõik vanakraam rämpsu pähe ära, siis tehakse euroremont peale, ostetakse uus nodi sisse mis tehtud alamakstud usinate Korea naiste poolt, ning vaadatakse et midagi nagu oleks ikkagi puudu. Jah! See, mis on puudu, on hing - see värk mille sa rämpsu pähe esimese asjana ära viskasid.
Kuidas rääkida lapsele suitsiidist?
Just, te lugesite pealkirja õigesti.
"Palun ütle mulle, mis temaga juhtus?" küsis üks pisikene tütarlaps minult mõned päevad tagasi ja ma ei osanud/julgenud/tahtnud vastata.
Muidugi ma teadsin, mis juhtus, aga kuidas seda lapsele rääkida? Pealegi olin ma just peaaegu ärevushäiretest põhjustatud madalseisust väljas - ei tahtnud seda teemat kohe üldse puudutada. Seega lubasin et küll ma kunagi räägin, või räägib issi, aga praegu ei saa.
Küll jäi see küsimus aga mul hinge kraapima. Kuidas ikkagi rääkida lapsele suitsiidist? Võiks ju sujuvalt mõeldagi, et las see teema jääb lapsevanema kaelale, et mis mina siin räägin. Samas olen ma vähemalt meie peres kõige kogenum rääkima sellistest asjadest. Õppides teraapiat, olles ise olnud korralikult depressioonis ja saanud ravi, olles teinud praktikat lastega kes on kaotanud lähedase - olen ma kindlasti teemas rohkem kogenud, kui nii mõningi muu täiskasvanu.
Aga mida siis öelda?
Klassikaline on vist see, et öeldakse "Kui sa vanemaks saad, siis ma räägin", mis on nii halb vastus kui üldse olla saab. Esiteks jätab see lapsele mulje, et ta ei ole piisavalt tark, et maailma asjadest aru saada - mis ise-enesest on ju vale. Lapsed on väga taibukad. Tegelikult ei ole ju asi selles, kas laps mõistab, vaid selles kas täiskasvanu suudab teema võimalikult lahti seletada nii et ka näiteks viie-kuuene aru saaks. Probleem ei ole lapses, ega tema vanuses, vaid täiskasvanus. Võibolla ei olegi see teema täiskasvanu jaoks nii läbi mõeldud, et ta sel teemal lihtsalt ja arusaadavalt rääkida suudaks? Arvatavasti ta ei taha sel teemal rääkida, aga mingi vastus tuleb ometi lapsele anda.
Teine varjant on teema/küsimuse ignoreerimine. See on umbes sama halb kui eelmine. Ega laps ei ole loll, ta saab aru kui täiskasvanud varjavad midagi, ja kindlasti ei ole see hea eeskuju. Suitsiidi põhjuseks on siiski probleemid inimese mõtetes (ajukeemias). Fundamentaalselt on tegemist haigusest (tihti depressiooni tulemus) põhjustatud käitumisega. Kui me ignoreerime/väldime/kardame seda teemat õpib ka laps meie näol ignoreerima/vältima/kartma seda teemat, ning see võib olla eluagne käitumismuster. Kus siis probleem on? Selles, et kui ta kunagi peaks kokku puutuma depressiooniga (ise või mõni lähedane) või muude taoliste asjadega, siis ta hakkab seda ignoreerima, mis on üks halvemaid asju mida sellises olukorras teha saab. (seda enam, et psühholoogilistel problemidel on väidetavalt ka geneetiline taust ja kui kuskil peres on sellega probleeme olnud, esineb seda seal peres ka suurema tõenäosusega veel)
Vaja oleks ikkagi eeskuju, kes ütleb et jah tõsi ka sellised asjad on maailmas olemas, ja see on üks hirmus kole haigus, mida on raske märgata, ja sellesse tulebki suhtuda kui koledasse haigusesse, sest see see on.
Kui keegi tahab mulle siin kohas vastu vaielda, et suitsiidne käitumine ei ole seotud haigusega, siis küsige endalt "Kas füüsiliselt ja vaimselt terve inimene tahab ennast tappa?"
Ja vastus oleks ehk:"Jah, aga ainult siis kui ta ei näe olukorrast mud väljapääsu." Aga miks ta ei näe? Alati on väljapääs, kuid meie mõtlemine on see, mis sisendab meile, et väljapääsu ei ole. Seega jõuame jällegi mõtlemise ja ajukeemia juurde - ja seda osa ma lihtsustaksin kui haigust. Haigust mõtetes.
[Neile, kes tahavad siinkohas ikka veel viriseda ja vaielda, siis vaadake näiteks siit Enesetapu Põhjuseid ja seejärel lugege otsa ka Psühholoogilised tegurid. Kui psühholoogilisi tegureid ei oleks, oleks meil heal juhul vaid Vene ruleti ja Kamikaze enesetapud, mis on meie kultuuris suhteliselt olematu osa]
Minu sõbrad, kes on depressiooni, ärevushoogude, paanikahäire (jne) käes vaevelnud nõustuvad kindlasti kui ma ütlen, et haigus mõtetes ei ole mitte mingil moel kergem kui füüsilised haigused nagu näiteks gripp või kopsupõletik. Ja suitsiid on mõtete haiguse fataalne äärmuslik lõpptulemus, siis kui sellega õigeaegselt ei tegeleta.
[Eelkirjeldatu baasil on ju lausa imelik, et inimesed endiselt häbenevad psühholooge ja terapeute ning ei taha/julge/oska abi otsida. Eriti just vanema generatsiooni jaoks on tegemist tabu teemaga. Samas kui me vaatame suitsiidide statistikat Eestis siis oleme me püsivalt ilusasti Euroopa esirinnas (jup neid on meil kogu aeg palju) Ja kuna lõppude lõpuks on suitsiid alati seotud vigadega mõtlemises, siis ma julgen väita, et mõtte haigused tapavad meil oluliselt rohkem inimesi, kui mitmed tuntud ja tähelepanu saavad füüsilised haigused. Ma saan aru, et Nõukogude ajal oli tegemist keelatud teemaga, aga nüüd oleks viimane aeg sellest rääkima hakata, sest ilma rääkimata ja probleemi aksepteerimata ei ole võimalik ka olukorda parandada.]
Seega kuidas siis ikkagi rääkida?
Äkki oleks see dialoog lihtsustatult umbes selline:
"Ah, et mis temaga juhtus? See on üks väga kurb lugu, aga ma võin rääkida. Oled sa kunagi haige olnud?"
"Jaa, nohu ja köha on olnud"
"No vot, ta oli ka haige, aga tal oli hoopis teistsugune ja õelam haigus. Kui sul oli nohu siis sul nina kogu aeg jooksis, eksole ja köhaga oli kurgus kogu aeg paha. Ja kõik nägid et sul nina jooksis ja oli punane ja tatine, eksole. Aga tal oli selline haigus, mida ei olnud näha, aga mis tegi ta väga kurvaks ja üksikuks, olgugi et ta tegelikult ei olnud üksi. Ja ainult seda see haigus tegigi. Ja keegi ei teadnud, et ta tunneb ennast kurva ja üksikuna, sest ta ei rääkinud sellest ja tegi kogu aeg näo nagu kõik on hästi. Sa kah ju vahel teed sellist nägu, et kõik on hästi aga tegelikult näiteks jalg valutab või oled natuke mossis või pahane, eksole?"
"Jah"
"No tema tegi sellist nägu kogu aeg ja me ei teadnudki, et ta tunneb ennast nii nukra ja üksikuna. Ega me ju mõtteid kah lugeda ei oska. Ja kui ta oli juba aastaid tundnud end nii üksikuna ja nii nukrana tundis ta et teda pole enam kellelegi vaja ja ta ei suuda enam seda nukrust taluda ja lahkus ise elust. Ja see on väga kurb, sest oleks me teadnud, et ta tunneb ennast nii, me oleks saanud temaga rääkida ja võibolla temaga arsti juurde minna. Sest on ka arste, kes selliste haigustega tegelevad. Aga me ei teadnud. Ja sellepärast, kuna see on nii nukker lugu ja et me oleks saanud aidata, kui me oleks teadnud et ta nii nukker on, ei tahagi suured sellest väga rääkida. Me oleks tõesti tahtnud aidata. Seega kui sa tunned kunagi et oled järjest mitu päeva nukker, siis kindlasti räägi kellegiga sellest - minuga või oma emme või issiga või mõne sõbraga, sest meie ju tõesti ei tea mida sa mõtled, aga me ei taha et sa üksi nukker oled, eksole."
Ja voila, teema räägitud, võibolla ka piisavalt selges keeles, ja ka selle lapse võimalik depressiivne tulevik mingil määral preventeeritud, sest kui inimene teab juba lapsest saati, et ennast ei tohi nukrusega liiga kaua üksi jätta ja seda ka teeb, on võimalus vähemalt depressiooniks kindlasti väiksem.
Ja ma ei tea kas see on õige või vale lähenemine. See, et ma midagi antud teemast tean, ei tee minust spetsialisti. Küll aga on see minu arvates parem lähenemine kui teema ignoreerimine.
"Palun ütle mulle, mis temaga juhtus?" küsis üks pisikene tütarlaps minult mõned päevad tagasi ja ma ei osanud/julgenud/tahtnud vastata.
Muidugi ma teadsin, mis juhtus, aga kuidas seda lapsele rääkida? Pealegi olin ma just peaaegu ärevushäiretest põhjustatud madalseisust väljas - ei tahtnud seda teemat kohe üldse puudutada. Seega lubasin et küll ma kunagi räägin, või räägib issi, aga praegu ei saa.
Küll jäi see küsimus aga mul hinge kraapima. Kuidas ikkagi rääkida lapsele suitsiidist? Võiks ju sujuvalt mõeldagi, et las see teema jääb lapsevanema kaelale, et mis mina siin räägin. Samas olen ma vähemalt meie peres kõige kogenum rääkima sellistest asjadest. Õppides teraapiat, olles ise olnud korralikult depressioonis ja saanud ravi, olles teinud praktikat lastega kes on kaotanud lähedase - olen ma kindlasti teemas rohkem kogenud, kui nii mõningi muu täiskasvanu.
Aga mida siis öelda?
Klassikaline on vist see, et öeldakse "Kui sa vanemaks saad, siis ma räägin", mis on nii halb vastus kui üldse olla saab. Esiteks jätab see lapsele mulje, et ta ei ole piisavalt tark, et maailma asjadest aru saada - mis ise-enesest on ju vale. Lapsed on väga taibukad. Tegelikult ei ole ju asi selles, kas laps mõistab, vaid selles kas täiskasvanu suudab teema võimalikult lahti seletada nii et ka näiteks viie-kuuene aru saaks. Probleem ei ole lapses, ega tema vanuses, vaid täiskasvanus. Võibolla ei olegi see teema täiskasvanu jaoks nii läbi mõeldud, et ta sel teemal lihtsalt ja arusaadavalt rääkida suudaks? Arvatavasti ta ei taha sel teemal rääkida, aga mingi vastus tuleb ometi lapsele anda.
Teine varjant on teema/küsimuse ignoreerimine. See on umbes sama halb kui eelmine. Ega laps ei ole loll, ta saab aru kui täiskasvanud varjavad midagi, ja kindlasti ei ole see hea eeskuju. Suitsiidi põhjuseks on siiski probleemid inimese mõtetes (ajukeemias). Fundamentaalselt on tegemist haigusest (tihti depressiooni tulemus) põhjustatud käitumisega. Kui me ignoreerime/väldime/kardame seda teemat õpib ka laps meie näol ignoreerima/vältima/kartma seda teemat, ning see võib olla eluagne käitumismuster. Kus siis probleem on? Selles, et kui ta kunagi peaks kokku puutuma depressiooniga (ise või mõni lähedane) või muude taoliste asjadega, siis ta hakkab seda ignoreerima, mis on üks halvemaid asju mida sellises olukorras teha saab. (seda enam, et psühholoogilistel problemidel on väidetavalt ka geneetiline taust ja kui kuskil peres on sellega probleeme olnud, esineb seda seal peres ka suurema tõenäosusega veel)
Vaja oleks ikkagi eeskuju, kes ütleb et jah tõsi ka sellised asjad on maailmas olemas, ja see on üks hirmus kole haigus, mida on raske märgata, ja sellesse tulebki suhtuda kui koledasse haigusesse, sest see see on.
Kui keegi tahab mulle siin kohas vastu vaielda, et suitsiidne käitumine ei ole seotud haigusega, siis küsige endalt "Kas füüsiliselt ja vaimselt terve inimene tahab ennast tappa?"
Ja vastus oleks ehk:"Jah, aga ainult siis kui ta ei näe olukorrast mud väljapääsu." Aga miks ta ei näe? Alati on väljapääs, kuid meie mõtlemine on see, mis sisendab meile, et väljapääsu ei ole. Seega jõuame jällegi mõtlemise ja ajukeemia juurde - ja seda osa ma lihtsustaksin kui haigust. Haigust mõtetes.
[Neile, kes tahavad siinkohas ikka veel viriseda ja vaielda, siis vaadake näiteks siit Enesetapu Põhjuseid ja seejärel lugege otsa ka Psühholoogilised tegurid. Kui psühholoogilisi tegureid ei oleks, oleks meil heal juhul vaid Vene ruleti ja Kamikaze enesetapud, mis on meie kultuuris suhteliselt olematu osa]
Minu sõbrad, kes on depressiooni, ärevushoogude, paanikahäire (jne) käes vaevelnud nõustuvad kindlasti kui ma ütlen, et haigus mõtetes ei ole mitte mingil moel kergem kui füüsilised haigused nagu näiteks gripp või kopsupõletik. Ja suitsiid on mõtete haiguse fataalne äärmuslik lõpptulemus, siis kui sellega õigeaegselt ei tegeleta.
[Eelkirjeldatu baasil on ju lausa imelik, et inimesed endiselt häbenevad psühholooge ja terapeute ning ei taha/julge/oska abi otsida. Eriti just vanema generatsiooni jaoks on tegemist tabu teemaga. Samas kui me vaatame suitsiidide statistikat Eestis siis oleme me püsivalt ilusasti Euroopa esirinnas (jup neid on meil kogu aeg palju) Ja kuna lõppude lõpuks on suitsiid alati seotud vigadega mõtlemises, siis ma julgen väita, et mõtte haigused tapavad meil oluliselt rohkem inimesi, kui mitmed tuntud ja tähelepanu saavad füüsilised haigused. Ma saan aru, et Nõukogude ajal oli tegemist keelatud teemaga, aga nüüd oleks viimane aeg sellest rääkima hakata, sest ilma rääkimata ja probleemi aksepteerimata ei ole võimalik ka olukorda parandada.]
Seega kuidas siis ikkagi rääkida?
Äkki oleks see dialoog lihtsustatult umbes selline:
"Ah, et mis temaga juhtus? See on üks väga kurb lugu, aga ma võin rääkida. Oled sa kunagi haige olnud?"
"Jaa, nohu ja köha on olnud"
"No vot, ta oli ka haige, aga tal oli hoopis teistsugune ja õelam haigus. Kui sul oli nohu siis sul nina kogu aeg jooksis, eksole ja köhaga oli kurgus kogu aeg paha. Ja kõik nägid et sul nina jooksis ja oli punane ja tatine, eksole. Aga tal oli selline haigus, mida ei olnud näha, aga mis tegi ta väga kurvaks ja üksikuks, olgugi et ta tegelikult ei olnud üksi. Ja ainult seda see haigus tegigi. Ja keegi ei teadnud, et ta tunneb ennast kurva ja üksikuna, sest ta ei rääkinud sellest ja tegi kogu aeg näo nagu kõik on hästi. Sa kah ju vahel teed sellist nägu, et kõik on hästi aga tegelikult näiteks jalg valutab või oled natuke mossis või pahane, eksole?"
"Jah"
"No tema tegi sellist nägu kogu aeg ja me ei teadnudki, et ta tunneb ennast nii nukra ja üksikuna. Ega me ju mõtteid kah lugeda ei oska. Ja kui ta oli juba aastaid tundnud end nii üksikuna ja nii nukrana tundis ta et teda pole enam kellelegi vaja ja ta ei suuda enam seda nukrust taluda ja lahkus ise elust. Ja see on väga kurb, sest oleks me teadnud, et ta tunneb ennast nii, me oleks saanud temaga rääkida ja võibolla temaga arsti juurde minna. Sest on ka arste, kes selliste haigustega tegelevad. Aga me ei teadnud. Ja sellepärast, kuna see on nii nukker lugu ja et me oleks saanud aidata, kui me oleks teadnud et ta nii nukker on, ei tahagi suured sellest väga rääkida. Me oleks tõesti tahtnud aidata. Seega kui sa tunned kunagi et oled järjest mitu päeva nukker, siis kindlasti räägi kellegiga sellest - minuga või oma emme või issiga või mõne sõbraga, sest meie ju tõesti ei tea mida sa mõtled, aga me ei taha et sa üksi nukker oled, eksole."
Ja voila, teema räägitud, võibolla ka piisavalt selges keeles, ja ka selle lapse võimalik depressiivne tulevik mingil määral preventeeritud, sest kui inimene teab juba lapsest saati, et ennast ei tohi nukrusega liiga kaua üksi jätta ja seda ka teeb, on võimalus vähemalt depressiooniks kindlasti väiksem.
Ja ma ei tea kas see on õige või vale lähenemine. See, et ma midagi antud teemast tean, ei tee minust spetsialisti. Küll aga on see minu arvates parem lähenemine kui teema ignoreerimine.
Väga sõbralik ja koolitatud kohvimasin otsib kodu
 |
| Väga sõbralik ja koolitatud kohvimasin otsib kodu |
Masin on korralik, päris pirakas ja termoskannuga, millele saab peale kohvi valmis tilkumist ka eraldi kaane peale keerata (kaasas). Tilkumine võtab muidugi omajagu aega aga kui valmis, on kann piisavalt suur, et sõbrad külla kutsuda. Kasutust väga palju pole saanud.
Kui see on nii hea, miks ma seda siis ise ei kasuta?
Esiteks on kohvi tarbimine minu kodus oluliselt vähenenud ja olgugi, et mulle endiselt meeldib kohvi rüübata on selleks enamasti kas kiirkohv (harjumus, mis jäi külge Inglismaalt) või siis presskannuga tehtud kohv, mis ka kohe peale valmimist otsa saab. Ainult endale masinaga teha oleks ju totter. Seega on ta mul täiesti üleliigne ja kui keegi soovi ei avalda ja ära ei vii, siis läheb ta tasuta asjade poodi.
Seega kel huvi, kirjutagu zarvik@yahoo.com ja lepime kokku kuidas sa selle ka kätte saaks. (masin asub minu kodus Tallinnas, Kristiines ... ja selle transpordiga ma ise sebida ei viitsi) Kes ees see mees ja aega kuni järgmise tasuta asjade poeni (kuskil juuli lõpus).
---------------------------
Update: uus kodu juba leitud
Malakad ehk mitte nii ebarealistlik 1 gen boffer relv
Päris õudne on vahel vaadata milliste 1. gen relvadega mängudel madistatakse. Ei ole neis ei mingit ilu ega toredust, lihtsalt peksupulk, millel pole reaalse relvaga muud ühist kui heal juhul värvus ja pikkus. Seega võtsin ette projekti "Malakad ehk mitte nii ebarealistlik 1 gen boffer relv".
Siin pilt esimesest kiiruga tehtud malakast koos kogu materjaliga, mida selle tarvis vaja: PVC toru, erinevat teipi, 3 erineva paksusega lonti. Peale teipimist on hea veel õhukeselt ja ebaühtlaselt akrüülvärviga üle käia, et rohkem metalli muljet saada (ma eelistan musta ja oranzi, üks teeb kuidagi metallisemaks ja teine natuke roostet.) Väga hull ju ei olegi, kui võrrelda tavaliste 1.gen plönnidega.
Siin pilt esimesest kiiruga tehtud malakast koos kogu materjaliga, mida selle tarvis vaja: PVC toru, erinevat teipi, 3 erineva paksusega lonti. Peale teipimist on hea veel õhukeselt ja ebaühtlaselt akrüülvärviga üle käia, et rohkem metalli muljet saada (ma eelistan musta ja oranzi, üks teeb kuidagi metallisemaks ja teine natuke roostet.) Väga hull ju ei olegi, kui võrrelda tavaliste 1.gen plönnidega.
JAA!
 |
| Eile sahtleid ja kappe koristades sattus ette selline kummaline kirju lipakas. |
 |
| Tundub ju kõigest paber koos veel rohkema paberiga, kirju nagu jõulupuu. Mis see siis on, küsite? |
 |
| Ei midagi vähemat ega enamat kui vaid eluaegne tasuta pääse Improgrupp JAA esinemistele, minule ja väikesele mü-le. |
Nüüdseks juba natukene kasutu, sest olen ka ise JAA liige, aga tore ikka meenutada.
Mitokondrite ja bakterite rünnak
Hommikuti, kui päike veel tõuseb, on mu töö juures väga lahedad päikese peegeldus-laigud kontori akendelt, mis näeb välja nagu hiigelsuured mitokondrid ja bakterid teeksid asfaltil ja elektrimaja peal tantsu.
Ma ise kah ei tea, miks see mulle visuaalselt niiväga meeldib, aga on lihtsalt kuidagi äge.
Ma ise kah ei tea, miks see mulle visuaalselt niiväga meeldib, aga on lihtsalt kuidagi äge.
.
Käisin eile poes. Esiteks tahan ma tsiteerida klassikuid ja öelda:
"Kui hea raamat!"
Päriselt kah.
Soovitaksin vabalt lugeda ka sellel vähemusel inimestest kellel kunagi foobiaid ega ärevushäireid ei ole, vähemalt saab teemas targemaks.
See oli nüüd küll asjalik investeering oma tervisesse.
Ja tegelikult on ju päris palju toredaid, naljakaid ja tähtsaid inimesi maailmas vaimse tervisega kimpus ja räägivad sellest ka avalikult ning see on tegelikult osa nendest.
Näiteks The Bloggess (Eestis võibolla mitte nii tuntud aga Ameerika mandril üks loetuimaid blogi kirjutajaid ja ta tõesti on humoorikas).
Ja siia ka üks brutaalsem ja meespoole esindaja: Christopher Titus. Kummaliselt musta/elulise huumoiriga sell, kes tegi oma peresuhete ja perekonna vaimse tervise baasil ka oma esimese täispika stand-up show.
Ja hunnikutes veel. (kes ei usu võib googeldada või bingitada "famous people with mental problems" ja tuleb nagu sooja saia.
..
Mis tähendab, et mõttemaailm vajub omadega ära ja kohe mõnuga ära (ja isegi mitte vasakule vaid lihtsalt ära).
Praegu on ainus püsiv tegevus töö. Püsivat laadimiskohta ei ole. Ja ka Improjämmi ei viitsi väga enam korraldada, sest inimeste huvi on iga korraga järjest vähenenud. Pealegi, ma tahaks osaleda, mitte niiväga juhtida (mida aga ma paratamatult teen, kui ma olen ise asja kokku kutsunud).
Mõtted ja tunded tulevad ja lähevad, aga mõned eriti vittus olemisega neist jäävad kuhugi ajukurdude vahele peesitama (või äkki beežitama, kui mõelda aju värvi peale) sest on ju faking suvi ja isegi mõttetud mõtted on suvel laisad. Ja siis nad istuvad seal tagataustal, samas kui mul on vaja teha tööd, korraldada üritusi, olla tore ja sõbralik. Välja lasta neid ei saa, sest miks ma peaksingi enda sisemaailma sappi kellelegi peale pritsima, pole nagu nende süü või kuidas.
"Tead, ma vihastasin ennast enne ikka täiesti välja ära"
"Näha küll midagi ei olnud"
"No ma olen hea näitleja"
Jaa, ma olen osav maskide kandja. 7 aastat teatrit teinud ikkagi. Ja ka oma 10 aastat depressiooni, mille ajal vaid üksikud leidsid, et mul äkki oleks abi vaja otsida.
Ja kogu see taustal pulbitsev kräpp on viinud olukorda, kus on mul sees justkui 2 erinevat persooni. Üks toitub naljast ja naerust, tahab suhelda, lolli iba ajada ja lustida.
Teine leiab, et kõik on mõttetu, tahaks lihtsalt kuhugi nahhui tõmmata, telefoni ja kogu suhtluse välja lülitada ja lihtsalt ...
Ehk siis 2 vana tuttavat sõpra jälle. Üks sügavalt depressiivne, teine sügavalt elujaatav. Vahepeal on üks rohkem peal, siis jälle teine. Kogu see kupatus väsitab kohati nii ära et tahaks kas kõik lihtsalt persse saata või lihtsalt magada (eelistame teist varjanti).
Töö ja asjad saavad siiski enamvähem tehtud, enesekontroll enamasti alles ja vahel näe ajan habet kah, nii et omadega päris putsis järelikult veel ei ole.
Jaa jaa, kui nädal nii veel võtan midagi ette.
Rahu ainult RAHU!
 |
Projekt Minironid/ Munchkinid/ Savilased
Ühesõnaga ma ei ole veel nimetuses kindel aga valmis nad said.
Kontseptsioon: Dungeons And Dragons lahinguid saab edukalt pidada ka tavalise ruudulise paberi peal, kasutades nuppudeks näiteks täringuid, rosinaid, kustukummi tükke, pudelikorke jne. Küll aga ei ole see visuaalselt nii lahe, kui vast võiks olla. Seega tuli esiteks mõte teha suur battlegrid (lahingu ruudustik), millele saaks näiteks markeriga jooned peale ajada ja peale mängu jälle ära kustutada. Selleks sai kiletatud ruuduline paber (markereid pole veel testinud, aga idee on hea ja äkki töötab). Aga kui juba teha, siis korralikult, ehk vaja oli ka muhedaid nupukesi.
Selleks sai hangitud ahjusküpsetatavat savi. Väike tükk esialgu vaid prooviks.
Väiksest tükist sai aga hämmastavalt mitu nupukest - rohkem kui hetkel vajagi on.
Ja ka nikerdusoskust sai taaskord proovile pandud - kohutavalt vastikult töödeldav materjal on ikka.
Ausalt. Plastiliin ja tavaline savi on selle kõrval kökk-mökk.
Ausalt. Plastiliin ja tavaline savi on selle kõrval kökk-mökk.
Siin küpsevad nad ahjus:
 |
| Aga kus kurat kook on??? |
Ja peale pooletunnist küpsetamist ei saanudki kooki, vaid hoopis sellised kõvad sellid:
 |
| Kivikujud uuel ruudul. Näeb juba välja nagu korralik dungeon. |
Eile õhtul tegelesime usinasti tüüpide värvimisega. Olemas oli neli värvi, millega sai siis kuidagi kombineeritud - sinine, must, valge ja oranž. Lõpptulemus oli selline:
 |
| Vasakult: monk, barbar, rogue, cleric, fighter, druid, wizard, ranger, sorcerer. Bard ja paladin jäid mängust välja - kes neid ikka tahab |
Nägude (aka silmade, sest teadupärast on peaaegu kõik ju ninjad) tegemisel hakkas tegelastel tekkima ka iseloom. Enamik neist on jube nukra olemisega (eriti rogue) ... just kui olles eelhäälestatud kohe saabuvale surmale. Nunnu igatahes. Nüüd tuleks teha veel mõned pisemad pahalased (kobold näiteks) .. ja mõned suuremad pahalased (ogre) ja mõned keskmised pahalased (orcid või goblinid äkki) Ja kindlasti ka mõni kurja olemisega keebi ja kapuutsiga tegelane. Neid läheb alati vaja.
 |
| Laual lahinguks valmis, andke ainult vastaseid |
Ahjaa, nüüd aga oodatud nimepakkumised, et kuidas neid tegelasi üldiselt kutsuda. Token või nupp ei ole piisavalt vinge. Minironi patent kuulub Aweronile, Munckin on tuntud trademark (samas vaadates tüüpe siis nad parodeerivad ka kergelt DD tüüpe nii et Munchkinid oleks justkui teemasse), Savilased tuli Rene poolt FB-s. On veel äkki ägedaid pakkumisi? Mina praegu igatahes valida ei suuda.
Mina olengi Barbar
Sukeldudes üle pika pika aja taaskord D&D maailma ja seletades algajatele erinevaid nähtusi, termineid, mõisteid hakkad sa neid kuidagi paremini nägema ka oma tavaelus. Eks on ju kõik karakterid ikkagi mingil määral lihtsustatud inimesed (või päkapikud, gnoomid, haljad jne) ja neist paremini sotti saamiseks on ju hea leida neile vasteid ka tavaelust.
Näiteks Alignment (meelelaad) Chaotic ( kaootiline, sihipäratu) ja Lawful (seaduslik, õiguspärane) võiks olla Eesti keskkonnas umbes sellised:
Lawful: järgib sotsiaalseid norme, traditsioone ja tavasid, eetika reegleid, ka nö kirjutamata reegleid. Enamike asjade kohta on olemas "nii on õige". Argumenteerimse koha pealt on pädev "Nii tehakse, sest nii lihtsalt tehakse/kõik teevad nii." Planeerime, püsiv töö. Koer, kass, maja, poolteist last (aka keskmine ... see mis on norm) Eelistab olla valmistunud ning mitte tegeleda sponstaansete ja ootamatute olukordadega
Chaotic: vaidlustab ja painutab kõiki sotsiaalseid reegleid ja norme (muidugi loob enda sisemisi rituaale ja süsteeme, ilma selleta ei saa). Tegevus stiilis "Kui miskit juhtub, siis vaatab mis teeb, enne pole mõtet liialt muretseda" Peamiselt kohalolek siin ja praegu. Palju pigem lühemaajalisi projekte. Planeerimine kas üldse mitte või lühema aja peale. Impulssiivne, pigem oma tunnete pealt tegutseja.
Ei arva palju rituaalidest, tavadest sellest mis on õige või mida arvatakse õigeks.
Meeldivad ootamatud ja spontaansed olukorrad.
Lawful kipub arvama et Chaotic inimene on impulsiivne ja ebausaldusväärne. Samas kui Chaotic näeb Lawful inimest pigem kui totra süsteemi vangi, kes ei tea mis on vabadus.
(Poliitikat ja nö seaduste-, riigiustavust ma Eesti keskkonnas sellesse valimisse üldse ei paneks.)
Seega siit seletus, miks ma täielikult oma perega ei klapi: nende baasjuurikas on pigem Lawful ja minul Chaotic (tänu sellele on ka see tekst arvatavasti siin pigem chaotic kallutatud). Täiesti erinevad maailmavaated ja suhtumised asjadesse ning suhteliselt keeruline üksteisest aru saada. Sa võid küll õppida teist poolt mõistma, aga antud meelelaad on pigem isikuomadus, mida ei anna muuta.
Toome ka mõned näited.
a) Käisime hiljuti vennaga koos katsikul-sünnipäeval ning kuna meid on sarnaselt kasvatatud, mõtlesime me mõlemad, et tegemist siiski kergelt viisakama koosviibimisega.
Venna kergelt viisakas riietus: Heledad kingad; triibuga viisaka olemisega püksid; ühevärviline triiksärk, mis otseloomulikult püksi topitud.
Minu kergelt viisakas riietus: plätud; suvised heledad pikad püksid; suhteliselt kortsus* valge triiksärk mis otseloomulikult EI ole püksi topitud; hele suvekaabu.
* mul pole isegi triikrauda ja ma ei tunne sellest üldse puudust.
b) Mainisin katsikule minnes, et kui Neiul ei oleks midagi muud ees, oleks ka ehk tema kaasa võtnud. Vend leidis selle peale, et see ei oleks ju õige, sest vanemad pole ju Neiut veel näinud. Kuidas miskid kaugemad sugulased nävad Neiut enne kui vanemad?
Minu jaoks aga sellist dilemmat ei ole. Minu jaoks on küsimus, et kas asi on loomulik või on see pigem selline fake "näe tõin Neiu teile puuri sees, vaadake nüüd nagu looma" ebaloomulik olemine. Siirus, vahetus, ausus ja hea enesetunne on minu jaoks oluliselt tähtsam kui miski "Nii peab".
c) Minu jaoks on vahetu ausus ja otsekohesus oluliselt tähtsamad kui viisakusreeglid. Ma võin vabalt saata näiteks oma sugulasi pikalt perse (tundmata sealjuures oluliselt süümepiinu) kui nad räägivad mingit juttu, mis mind tugevalt ärritab või mida ma olen juba 250 korda kuulnud samade inimeste poolt. Okei, vanavanemate puhul kasutaks natukene teist kõnepruuki aga kukele saadeks ikka. Sellega saavad nad aru minu meelsusest selle jutu suhtes ja äkki ei hakka enam seda rääkima - neil on tagasiside ja võimalus õppida. Ma ei kavatse viisakusest miskit minu jaoks täiesti ebavajalikku möla kannatada.
Asi pole mitte selles et nad tahaks tulla ja väidelda või arutleda antud teema peal. Ei, nad lihtsalt ei saa aru minu maailmavaatest ja käitumisest antud valdkonnas ja siis nad tulevad enda arvamust mulle peale suruma, sest sest nende arvamus on ju õige ja ilmselgelt ma ju ei tea mis on õige, sest ma ju ei käitu nii nagu on õige. Ja selles ongi kogu probleem.
Näidisteemad: autojuhiload; sutsetamine; tätoveeringud; rollimängud; minu eriala koolis jne
Näiteks kui keegi küsib, et miks mul autojuhilube pole ja mis mees ma ilma lubadeta olen (mida ma olen kuulnud sugulaste käest juba oioioi 10 faking aastat ), on mul 3 vastusevarjanti:
1) saata ta perse.(kiire ja brutaalne ja teema on laksti lõpetatud) aga kui kõrval on keegi lawful, siis ta kutsub mu korrale ja teema ei olegi lõpetatud**
2) öelda, et mul ei ole seda vaja ja minu jaoks on tervis on tähtsam kui mugavus. Näe, autot ei ole, seega liigun rohkem ja lihaseid rohkem kui sinul (ja kõht pole kah nii pekkis). Ja peenisepikendust kah vaja ei ole, aitähh pakkumast. (ehk siis kütame vastu) aga kui kõrval on keegi lawful, siis ta võib kutsuda mu korrale ja teema ei olegi lõpetatud**
3) lihtsalt ignoreerida.
Varjant 3 ei tule muidugi loomulikult - see on õpitud. Seepärast olen ma enamasti peale perekondlikke üritusi nii sitaks väsinud - enesekontroll võtab energiat.
Samas on näiteks aga oma ema perse saatmine ju tungivalt ebaeetiline. Seega kui sellise situatsiooni kõrval on Lawful inimene, kes leiab et tal on antud olukorras õigus mind korrale kutsuda sest see EI ole ju ometi viisakas käitumine, siis seda ta ka teeb. Mis on kuradima totter.
**Kirjeldame näidis olukorda:
Ema räägib mulle juba 250dat korda, et miks ma suitsetan, sest see on ju halb. Mina, olles esiteks solvatud sellest, et mul pole võimalust isegi ennast kaitsa ja keegi oma argumenti mulle peale surub, ja teiseks pahandatud korduvast tüütust käitumisest saadan ta pikalt perse. Kõrval on vend, kes hakkab mulle kohe loengut pidama et NII EI TOHI TEHA.
Tulemus: Minul on halb tunne, sest minu õigust avaldada oma arvamust ignoreeritakse, samas kui teine pereliige võib mulle aastaid pinda käia sama jutuga ja see on justkui okei.
Samas ei mõelda sellele miks ma perse saatsin (ehk siis jutu teema) vaid mõeldakse sellele, et kuidas ma sain olla nii ebaviisakas.
Konflikti näete?
Küsimus pole tegelikult mitte viisakuses ja ebaviisakuses vaid erinevates maailmavaadetes. Mis kelle jaoks tähtis on. Kelle jaoks on oluline viisakus ja kelle jaoks vahetu tagasiside. Lawful vs Chaotic
Lawful inimene ütleks, et see on ju elementaarne viisakus. Mina jällegi väidan, et ei olemas elementaarset viisakust (sa ei lupsa tupest välja öeldes arstionule "Tere") vaid on olemas õpitud baasviisakus (elu jooksul omandatud, peres, koolis jne) ja see on pigem guideline kui must do.
d) Mul on hunnikutes hobisid ja pisiprojekte, et mul ei hakkaks igav. Püsivus ja rutiin tapab mu jube kiiresti ära. Seega on töö kõrval veel: ülikool, T-Teater, Improgrupp JAA, Improstuudio, suvel ka improjämmid, LARP, D&D, Stand-up (nii ise teha kui vaadata), nikerdus/kunsti projektid: gecko, larpinodi (riided, bofferrelvad, nerfrelvad) mööblivunkimine, joonistused, vahel ka miskeid ootamatuid asju laval nagu näit näidendi lugemine jne Ehk alati on midagi käimas. Teistmoodi ei saa. Põhiline on midagi teha, isegi siis kui see ei ole perfektne, või pikemas plaanis nii tähtis. Mida reeglitevabam, seda rohkem energiat see mulle annab (spontaanne improtamine).
e) Mulle meeldib vaidlustada teemasid mida tihti võetakse elementaarsete "Nii lihtsalt on" nähtustena. Lehitsege natukene blogi ja te peaks päris mitu sellist vaidlustust leidma. See ja see on kindlasti mittetraditsioonilised vaated.
f) Ja ma teen asju stiilis "Sups ja tehtud!" ehk ei ole mõtet tulla kolme päeva pärast minuga seda blogiposti arutama, sest mul on juba uus asi tegemisel ja energia mujal. Njaa, püsiva töö tegemise teeb see küll omamoodi keeruliseks - samas on igal tööl võimalik alati midagi uut teha ja õppida.
Kokkuvõtteks: Eks meil kõigil ole nii chaotic kui ka lawful elemente sees, aga kõigil on ikkagi ka oma baasjuurikas - mis määrab ära, milline ta loomuomaselt on. Ja selle järgi tundub, et ma olen ikkagi barbar, kes sotsiaalsetest väärtustest palju ei pea ning paremini loodusega läbi saab kui, et inimestega. Igal asjal omad plussid ja miinused, eksole. Ja eks ka sotsiaalsetel reeglitel peab olemas olema erand, kes kinnitab reeglit. Seega ma siiski täidan sotsiaalselt tähtsat rolli :P
Nii lihtne see ongi
Ärkasin täna vara, olles maganud vaid napid 4-5 tundi, tegin hunniku tööd ja peale seda oli perekondlik üritus, kus enamik inimesi suhteliselt võõrad (einoh oma perekonda ma ikka tean, aga seal oli ka teise poole pere liikmeid, sõpru jne ...). Seega raske oli õigele teemale jõuda. Eriti kui sind kohe üldse ei huvita autod, majad, kellegi töökoht ning lapsi sul kah pole.
Peo lõpuks olin ikka kutu mis kutu, aga koju jõudes oli eluvaim täiega sees.
Mis siis tee peal juhtus? Spontaane improtamine pisikese Mudilasega autos tagaistmel.
See oli umbes nii nii:
Osatäitjad:
Pisikene tütarlaps koodnimega Mudilane= M
Mina= Z
M:(täiesti tühja koha pealt) "Aga sul on täna sünnipäev!"
Z:"On või?"
(teades, et tegelikult ikka ei ole, aga minnes teemaga kaasa)
Z: "Aga kui mul on sünnipäev, siis ... ma saan ju kingitusi! Mis sa mulle kingid?"
(ja kingitust ootavad avatud peopesad liikusid mudilase poole. See viskas pikalt mõtlemata peopesale patsu)
Z: "Ohoo! Sellist patsu mul veel ei olegi. See on selline kirju ilus pats?"
M:"Jah, just... ilus pats"
Z: (uurib patsu erinevate nurkade alt) "Aga ma panen selle uhke patsu endale tasku ära, et kaotsi ei läheks."(teeb liigutuse nagu libistaks midagi tagataskusse. Mudilasele teeb see ilmselgelt nalja)
M: "Aga mul on veel sulle kingitus!"
Z: "Jaa?"
(ning kingitusevalmid käed lähevad jälle ette. Seekord tabab käsi veelgi suurem pats, mis natukene isegi tagasi põrkub)
Z: "Ohooo, vedru! See on ju päris tore vedru (venitab nähtamatut vedru küll ühtepidi küll teistpidi. Tõmbab vedru pikaks ja laseb selle suure plõnniga jälle kokku. Mudilane naerab ja paistab täpselt aru saavad mida kõike selle vedruga tehakse)
M:"Aga mul on veel siin kingitus!"
Z:"Veel üks kingitus? Oota ma panen selle vedru enne ära."
(keerab vedru kokku, libistab tagataskusse ja on kingitusevalmis. Mudilane justkui tõstaks midagi kätele.)
Z:"Ohohh, mis see veel on?"
M:"Seee.... on
...näe, sinu lemmikauto!. ..
M:"... ja punast nuppu näed? Kui sa sellele vajutad, siis..."
Z:(imiteerib nupule vajutamist ja seejärel hakkab tegema häält nagu signaal oleks lahti) Oi!"
M:"Mitte see! Teine punane nupp! Lülita see välja."
Z: (lülitab nähtamatu lemmikauto nähtamatu esimese punase nupu välja ja teise punase nupu sisse) "Ohohh, vahi mis nüüd teeb!" (oodates lapse pakkumist, et mida siis auto tõesti teeb)
M:"Näe lendab (Z teeb koheselt kätega liigutust justkui auto lendakski ringi. Suhteliselt suurelt ja segaselt ehk nii maksimaalselt kui tagaistme kitsad tingimused seda lubavad)
M:(justkui eelnevalt tehtud pisiviga parandades) "Ja kui sa vajutad sinna rohelisele nupule siis ta ei kõigu kah nii palju."
(Z, solvumata selle peale et esialgne lendamine liiga konarlik oli, vajutab rohelisele nupule ja vähendab niigi ülepakutud lendava auto lendamist rahulikumaks päris auto tagaistme kohal)
Z: "Aga kuidas ma selle välja lülitan?"
M:"Seal on see must nupp!"
Z:"Ahahh... selge.Ma panen selle siis tasku ära et ära ei kaotaks." (vajutab musta nuppu ja libistab lemmik lendava auto tagataskusse)
Z: Aga mul on nüüd sulle kah kingitus.
(ja ulatab kätega midagi pisikest) Noh, pane käed alla, muidu kukub maha!
(M paneb käed alla ja püüab ilusasti kingituse kinni)
M: "Mis see on?"
Z:"Näe, sõrmus. Selline roosa ja sädelev. Ja kas sa nuppu näed seal peal? Kui sa seda nuppu vajutad siis.... (teeb näo nagu ei tuleks meelde)
M:(mõtleb ka natukene.... ja siis plahvatab)... siis ta tantsib!
Z: just.. siis ta tantsib!
Ja kes veel ei tea, siis nähtamatute kingituste üksteisele andmine/saamine ja defineerimine on üks klassikaline impromäng. Ning just nii lihtne see ongi. Lastel on loomulik talent. Ja selline improviseerimise mäng - mida suured inimesed ei mängi sest neil on vaja rääkida autodest, numbritest ja tõsistest asjadest - annab nii palju nalja ja energiat. Tohutult energiat ikka.
Äkki see ongi üks põhjuseid miks enamasti lapsed on päeva äärest ääreni aktiivsed nagu duracelli jänesed (mitte niimoodi, fuh, sa rikutud mõtetega lugeja) samas kui tõsised vanemad on kogu aeg väsinud. Äkki on nad lihtsalt kõige selle tähtsa ja tõsise juures unustanud lollitamise ja lustimise?
Peo lõpuks olin ikka kutu mis kutu, aga koju jõudes oli eluvaim täiega sees.
Mis siis tee peal juhtus? Spontaane improtamine pisikese Mudilasega autos tagaistmel.
See oli umbes nii nii:
Osatäitjad:
Pisikene tütarlaps koodnimega Mudilane= M
Mina= Z
M:(täiesti tühja koha pealt) "Aga sul on täna sünnipäev!"
Z:"On või?"
(teades, et tegelikult ikka ei ole, aga minnes teemaga kaasa)
Z: "Aga kui mul on sünnipäev, siis ... ma saan ju kingitusi! Mis sa mulle kingid?"
(ja kingitust ootavad avatud peopesad liikusid mudilase poole. See viskas pikalt mõtlemata peopesale patsu)
Z: "Ohoo! Sellist patsu mul veel ei olegi. See on selline kirju ilus pats?"
M:"Jah, just... ilus pats"
Z: (uurib patsu erinevate nurkade alt) "Aga ma panen selle uhke patsu endale tasku ära, et kaotsi ei läheks."(teeb liigutuse nagu libistaks midagi tagataskusse. Mudilasele teeb see ilmselgelt nalja)
M: "Aga mul on veel sulle kingitus!"
Z: "Jaa?"
(ning kingitusevalmid käed lähevad jälle ette. Seekord tabab käsi veelgi suurem pats, mis natukene isegi tagasi põrkub)
Z: "Ohooo, vedru! See on ju päris tore vedru (venitab nähtamatut vedru küll ühtepidi küll teistpidi. Tõmbab vedru pikaks ja laseb selle suure plõnniga jälle kokku. Mudilane naerab ja paistab täpselt aru saavad mida kõike selle vedruga tehakse)
M:"Aga mul on veel siin kingitus!"
Z:"Veel üks kingitus? Oota ma panen selle vedru enne ära."
(keerab vedru kokku, libistab tagataskusse ja on kingitusevalmis. Mudilane justkui tõstaks midagi kätele.)
Z:"Ohohh, mis see veel on?"
M:"Seee.... on
...näe, sinu lemmikauto!. ..
M:"... ja punast nuppu näed? Kui sa sellele vajutad, siis..."
Z:(imiteerib nupule vajutamist ja seejärel hakkab tegema häält nagu signaal oleks lahti) Oi!"
M:"Mitte see! Teine punane nupp! Lülita see välja."
Z: (lülitab nähtamatu lemmikauto nähtamatu esimese punase nupu välja ja teise punase nupu sisse) "Ohohh, vahi mis nüüd teeb!" (oodates lapse pakkumist, et mida siis auto tõesti teeb)
M:"Näe lendab (Z teeb koheselt kätega liigutust justkui auto lendakski ringi. Suhteliselt suurelt ja segaselt ehk nii maksimaalselt kui tagaistme kitsad tingimused seda lubavad)
M:(justkui eelnevalt tehtud pisiviga parandades) "Ja kui sa vajutad sinna rohelisele nupule siis ta ei kõigu kah nii palju."
(Z, solvumata selle peale et esialgne lendamine liiga konarlik oli, vajutab rohelisele nupule ja vähendab niigi ülepakutud lendava auto lendamist rahulikumaks päris auto tagaistme kohal)
Z: "Aga kuidas ma selle välja lülitan?"
M:"Seal on see must nupp!"
Z:"Ahahh... selge.Ma panen selle siis tasku ära et ära ei kaotaks." (vajutab musta nuppu ja libistab lemmik lendava auto tagataskusse)
Z: Aga mul on nüüd sulle kah kingitus.
(ja ulatab kätega midagi pisikest) Noh, pane käed alla, muidu kukub maha!
(M paneb käed alla ja püüab ilusasti kingituse kinni)
M: "Mis see on?"
Z:"Näe, sõrmus. Selline roosa ja sädelev. Ja kas sa nuppu näed seal peal? Kui sa seda nuppu vajutad siis.... (teeb näo nagu ei tuleks meelde)
M:(mõtleb ka natukene.... ja siis plahvatab)... siis ta tantsib!
Z: just.. siis ta tantsib!
Ja kes veel ei tea, siis nähtamatute kingituste üksteisele andmine/saamine ja defineerimine on üks klassikaline impromäng. Ning just nii lihtne see ongi. Lastel on loomulik talent. Ja selline improviseerimise mäng - mida suured inimesed ei mängi sest neil on vaja rääkida autodest, numbritest ja tõsistest asjadest - annab nii palju nalja ja energiat. Tohutult energiat ikka.
Äkki see ongi üks põhjuseid miks enamasti lapsed on päeva äärest ääreni aktiivsed nagu duracelli jänesed (mitte niimoodi, fuh, sa rikutud mõtetega lugeja) samas kui tõsised vanemad on kogu aeg väsinud. Äkki on nad lihtsalt kõige selle tähtsa ja tõsise juures unustanud lollitamise ja lustimise?
Subscribe to:
Posts (Atom)