Head suitsiidiennetuspäeva!

"Tegelikult tunnen, et ei peaks üldse midagi ütlema. 
Aga nii järsku ma ka ei saa. 
Kogu aeg olen ju sõnu sättinud."

- Sven Kuntu* (4.04.1968 – 27.10.2007), EKMA album Dagerotüübid

Täna oli mul taaskord au kirjutada pühendus paari raamatusse ning pikalt mõtlemata läks pühendusele lisaks ka "Head suidsiidiennetuspäeva!"

Pole vast päris see, mis sa ootaks lustliku fantaasiaraamatu tiitellehelt. Ometi ei kirjutaks ma pühendusse (kui just ei paluta) "Häid Jõule!", "Head Jaani!" või "Head uut aastat!" 

Samas "Head suidsiidiennetuspäeva!" tuli kui iseenesest. Ja kui ma proovin selgitada miks, avastan, et sõnad lippavad eest ära kui libedad angerjad. Mõte ei tule nii välja nagu ma tahaks, aga proovima peab. Seega ma proovin.

Öeldakse, et välk kaks korda samasse kohta ei löö, ometi olen ma suitsiidi tõttu pidanud ära saatma rohkem kui ühe lähedase inimese oma elus. Samuti olen ma ise (korduvalt) pidanud vaatama enda surelikkusega tõtt. Ma olen praegu üsnagi heas kohas, kuid ma pole alati ise-enda või oma mõtetega sina peal olnud. Õigupärast olen ma täitsa ninapidi põhjamudas kaevanud. Mul on olnud õnne - õigel hetkel on sattunud teele õiged inimesed ja kogemused. Ja teraapia, mida on proovitud erinevat.

Kõigil pole seda õnne olnud. Kui ma mõtlen mitte vaid oma lähedaste vaid terve tutvusringkonna peale, selle suurema, siis mul jääb mõlema käe sõrmedest puudu, et üles lugeda kõik vabatahtlikud elust lahkumised ja katsed. Tundub paljuvõitu? Tegelikult ei ole. Iga aasta lahkub Eestis suurusjärgus 200 inimest elust vabatahtlikult. Mõni aasta on see number natuke suurem, teinekord väiksem, aga tegemist on siiski üllatavalt stabiilse numbriga. Minu elu jooksul on meie riigis vabasurma läinud ligi 8000 inimest. Rohkem inimesi, kui elab Paides. Seda on kokku palju. Väga palju. Statistiliselt on minu kokkupuude imeväike number, vaid 0,1%

Ükski inimene pole saar. Igal inimesel on pere, lähedased sõbrad ja tuttavad - või ka võhivõõrad, kelle jaoks on nad mingil põhjusel olulised. Iga lahkunu jätab endast tühimiku ja lainetuse teiste ellu, millega toimetulek võib võtta aastaid.

Iga teine inimene puutub oma elu jooksul kokku vaimse tervise raskustega. Aga me ei räägi neist, meil on häbi, piinlik. Fui, küll on hea et läbi sai, matame nüüd kiirelt ära. Aga kõrval inimesel ei lähe äkki nii libedasti. Talle kuluks ära, kui ta teab, et ta pole ainus, kellel on sellised raskused. Ma proovin rääkida. Ma ei oska nii hästi kui tahaks aga ma proovin. Vahel tuleb see välja totakalt. Teinekord naljakalt. Vahel hirmutavalt. Mõnikord joppab ja saab tõsiduse ja nalja kokku panna ning see kõnetab inimesi. 

Sõnad ei suuda täielikult anda endasi seda, kuidas ma ennast tunnen. Ma ei oska ka inimestele väljendada, et nad on minu jaoks olulised. "Oled kallis!" kõlab nagu räägiks luksusautost. "Ma hindan sind!" kõlab nagu oleks ma kriitik ja peaks arvet. "Oled armas," kõlab nagu ma räägiks kutsika, mitte inimesega. Aga midagi tuleks öelda, sest elu on habras ja me pole igavesed. Ma tean seda. See on fakt.

Ja see on põhjus, miks ma soovin "Head suitsiidiennetuspäeva!". Me võiks seda üksteisele soovida samamoodi kui "Häid pühi!" Et me oleks teadlikud, et meil kõigil on vaimne tervis ning raskused võivad tabada ootamatult. Et me oleks teadlikud elu haprusest. Et me teaks, et vahel on vaja rääkida ning teinekord kuulata. Et see pole tabu.

Ma loodan, et me kunagi soovime seda üksteisele teadlikult ning statistika peegeldab seda tedlikkuse tõusu. Ma tean, see on paras ulme, aga ma olen ka ulmekirjanik.

Ma pole mingist otsast spetsialist, aga eelnev ei tundu piisavalt praktiline. Seega minu tagasihoidlik soovitus. Kui sinu lähedane tuleb sinu juurde vaimse tervise probleemiga: Kuula! Proovi end panna samadesse saabastesse. Ole kohal. Ära pisenda probleemi aga ära ka tühista seda. Rääkimata lahendamisest - see pole enamasti veel see koht. Lihtalt kuula inimene ära! Tihti on hirm jagamise ees kõige suurem probleem. Kuulamine ja kuuldu aksepteerimine võibki olla lahendus. Mõtle - ta usaldas sulle seda jagada. Täiesti okei on öelda "Ma ei tea, mida selle peale öelda. Ma ei teadnud, et sul on nii raske. Aitäh, et sa jagasid." Ehk pole rohkemat vajagi. Ja okei on öelda ka näiteks. "Sul tundub olevat raske koht ja ma ei mõista seda, kuigi ma tahaks. Aga kui sa tahad, ma aitan sul otsida, kellegi, kes mõistaks."
Või siis näiteks "Johaidii! Päris sitt ikka. Saan ma kuidagi aidata?"

Äkki on sellest abi. Ma ei tea. Aga proovima peab.

Head suitsiidiennetuspäeva!

Teie Tim

-------

Abi saamiseks saab vaimse tervise murega pöörduda ka perearsti poole.
Nõu saab küsida üleriigilisel tasuta perearsti nõuandetelefonil 1220.
Veebinõustamist pakuvad keskkonnad peaasi.ee ja lahendus.net

Kui tegemist on pakilise murega, siis helista:
Lasteabi: 116111 (24h)
Ohvriabi: 116006 (24h)
Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)
Emotsionaalse toe telefon (eesti, vene, inglise keel): 116 123 (nõustajad pakuvad emotsionaalset tuge iga päev ajavahemikul 10-24)
Kui sinu või kellegi teise elu on ohus, siis helista hädaabi numbril.

------

* Ma ei tea, kes oli Sven Kuntu. Me ei vestelnud kordagi. Ometi nägin ma teda korduvalt laval pundiga Eriti Kurva Muusika Ansambel. Ma mäletan endiselt, kuidas ma esimest korda nende kontserdile sattusin - rohkem kui 20 aastat tagasi - ning kuidas mul olid kogu kogemusest ihukarvad püsti ka terve järgmise päeva. Praeguseni on sellel muusikal ja sõnadel see mõju. Ma ei tea kuidas või miks Sven Kuntu suri. Ma ei tea, kas selle taga oli suidsiid või haigus või midagi muud. Kuid ma tean, et ta oli minu jaoks võõras inimene, kelle surm ometi lainetusena ka mind mõjutas.
Ükski inimene pole saar.

Algaja jooksja katsumused - Esimene kuu

Ma olin jõudnud teha vaevalt kümme sammu, kui äkki saabus äge torkiv valu kõhus. Äge, mitte nagu lahe, vaid see teine... ja see valu polnud pistmine. Pistmisega olin ma juba harjunud ning sain hakkama. See oli midagi uut, kuid piisavalt valulikku, et ma ei suutnud edasi joosta.

„Olgu siis nii,“ ohkasin omaette ja jäin seisma. Kümme närust sammu. See distants oli isegi lühem, kui mu esimesel jooksul kuu aega tagasi. Aga polnud midagi teha. Valu kõhus oli liiga suur, et edasi joosta.

Mul polnud valule ka seletust. Ehk oli asi keha väsimuses - eelnev öö jäi üsna lühikeseks. Võibolla sõin ma eelmisel päeval midagi, mis kõhule ei sobinud? Pealegi oli väljas ka sillerdav päike ja põrgukuumus - Eesti klassikalist suve silmas pidades positiivne üllatus, kuid jooksjaile paras väljakutse.

Ma olin suutnud kuu aega iga päev joosta ning nüüd äkki selline mure. Aga keha tuli kuulata.

Võibolla sain ma õhtul uuesti proovida või siis lihtsalt pikema jalutuse teha?

Jah, kuu aega jooksu oli juba kirjas. Ja kui ma ütlen kirjas, siis ma mõtlen, et minu peas kirjas. See jooks oli minu vajadus, vastutus ja jälgimine, sest mul oli seda vaja. Mitte kellegil teisel.
Ja ausalt öeldes oli kuu aega igapäevast jooksu uskumatu. saavutus Jah, eesmärk oli joosta vähemalt kuus nädalat, mis pidavat psühholoogiat positiivselt mõjutama, kuid juba kuu oli minu kohta väga suur saavutus. Ausalt öeldes oli isegi nädal suur saavutus... võinoh, ka päev oli tegelikult suur saavutus. Jooksmine oli alati minu jaoks öäkk ja oksemaik, kuid ma olin suutnud seda kuu aega järjest teha. Kuniks nüüd siis see torkiv valu.

Mornilt astusin ma tuppa tagasi. Peagi kadus see mure ja valu igapäevatoimetuste taha. Seda kuniks järgmise hommikuni, kui juhtus täpselt sama. Umbes kümme sammu ning saabus räme torkiv valu kõhus. Seekord suutsin ma jälgida ka, mis nende sammude ajal täpselt juhtus. Kõht mulksus ja korises, kui oleks seal palju gaase, ning siis ühel hetkel ... valu.

Taaskord seadsin sammud koju tagasi. Seekord vihasena ja kindla veendumusega, et nii ma seda ei jäta. Oh, ei! Eelmisel päeval vahele jäänud jooksu võisin ma veel endale kinkida, noh väikeseks preemiaks kuu aja eest, aga see ei saanud muutuda rutiiniks. Mul oli juba oma rutiin ja ma tahtsin seda hoida.

Jah, ma nautisin seda igapäevast jooksu ja oleks sellest puudust tundnud. Jah, vot, ütlesingi ära, et ma nautisin jooksmist - seda öäkk ja oksemaik tegevust.

Siinkohas tasub mainida, et ma nägin omajagu vaeva, et jooksmise nautimiseni jõuda. See tähendas, et ma kuulasin mitmete inimeste nõuandeid võttes omaks selle, mis kõnetas. Ehk siis ma ignoreerisin neid pea 100%. Täiesti tuimalt ja süüdimatult. Need nõuanded lihtsalt ei kõnetanud mind.

Enamik, kes kunagi jooksid, tegid seda spordi eesmärgil. Mul oli teine eesmärk. Ma ei tahtnud saada kiiremaks või osavamaks, võtta aega või jälgida distantsi. Mul oli vaja omaette ähkimist ja puhkimist, omas tempos ja olekus ning omal trajektooril, mille ma avastasin jooksmise käigus, sest nii oli tegevus põnevam ja toredam. Ma avastasin joostes tänavaid, mida ma ei tundnud, märkasin detaile, mis muidu jäid kahe silma vahele. Eriti mõnus oli seda teha varahommikul, kui tänavad olid tühjad ja võis märgata linnulaulu, oravaid, rotte, jäneseid, kasse ja muid loomi toimetamas.
Minu jooksmine polnud mitte staadionil aja peale tiirutamine vaid "märka oma kodulinna" tuur.
Seepärast võttiski mõnel päeval jooks 20 minutit, kui mõnel teisel pea kolmveerand tundi. Mõnikord kuulasin audioraamatut, teinekord – seda just vihmase ilmaga – jooksin alasti (aka ilma tehikata) ja kuulasin oma mõtteid. Mõlemad olid nauditavad.

Jooks oli aeg endale ning see oli ka põhjus, miks ma ei otsinud jooksupartnerit või gruppi. Teine põhjus oli see, et ma oleks hakanud kiirelt nende tempot peegeldama ja siis oma rütmi kaotanud.
See oli minu aeg ja ma kavatsesin selle egoistlikult endale hoida.

Lisaks oli sellest juba kasu olnud. Näiteks andis jooksmine võhma, igapäevarutiini, mingit enesekindlust ja eneseusku ning oskust ebamugavustega hakkama saamiseks. Viimane tuli eelmisel nädalal telkimas käies, ning sääskedega kohtudes, eriti kasuks. Sääsed armastavad mind, pole midagi teha - seekord see lihtsalt ei härinud mind nii palju.

Ühesõnaga, ma olin avastanud oma jooksmise supervõime ja keeldusin sellest loobumast. Seega peale väikest hommikusööki läksin oma jooksu-juurte juurde tagasi. Peale esimest jooksu, mis tundus kui kiire (kuid ometi mitte piisavalt kiire) suremine tänaval, sörkisin ma mõned päevad korteris, otsides hingamist ja rütmi. Nüüd oli aeg seda uuesti proovida, et mõista, mis mu kehas toimus.

Audioraamat käimas, tuiasin ma korteris edasi tagasi ja jälgisin keha. Mida aga polnud ega tulnud, oli valu. Ja see ei tulnud ka peale kümmet minutit. See oli üllatav, kuid andis äkki ka seletuse. Ma tegin jooksu alati esimese asjana hommikul, ööst tühja kõhuga. Nüüd oli mu kõht täis. Äkki tasus enne jooksma minekut lihtsat kiirelt midagi ampsata?

Oma teooria testimiseks ajasin õueriided selga ning läksin välja sörkima ning valu tõesti ei tulnud.

Tuli hoopis 30 minutit üsnagi nauditavat aega iseendale.

Algaja jooksja katsumused - Esimene nädal

Ma pole kunagi jooksmist nautinud. Ei koolis kehalise kasvatuse tunnis, ei Cooperi testi tehes, ei bussile tormates. Juba noorena lahkusin ma maadlustrennist, kui uus treener otsustas igat treeningut pooletunnise jooksuga alustada. Jooksmine oli ja on rõve.

Kuid ometi nüüd olin ma sunnitud selle ette võtma. Seda iroonilisem, et psühhoterapeudi soovitusel - kõik muu oli lihtsalt juba proovitud. Keha püsis üsna vormis ka ilma jooksuta, vaim aga vajus kui kivi pimedasse kaevusügavikku.

Inimese bioloogia pole mõeldud paigal istumiseks ning meie savannis elutsevad ja jooksvad esivanemad ei maadelnud vaimse tervisega. Tõsi, neil polnud elu eest põgenedes ja võideldes selleks ka väga võimalusi, kuid tõsi on ka see, et meie keha ja vaim mõjutavad teineteist.

Minu vanaisa käis igal hommikul jooksmas ja oli terava mõistusega elupäevade lõpuni. Ka minu parim sõber, kes mõned aastad tagasi manalateed läks, armastas jooksmist kuniks ta tervis seda lubas. Kui ta enam joosta ei suutnud läks vaimne tervis kiirelt käest.

Seega oli mul tõestus jooksmise positiivsest mõjust olemas. Jah, mina, kes ma olin viimased 25 aastat maksimaalset bussi peale tormanud, olin valmis igapäevaselt jooksma hakkama. Või noh, vähemalt seda proovima.

Aga kust alustada? Kas jooksmiseks pole mitte vaja jooksuriideid ja jalanõusid?

Kiire tiir pikalt välditud sporidipoodi ütles, et mul polnud sellest maailmast aimugi. See visiit meenutas vaid uuesti, miks mul oli vaja joosta – poes oli liiga palju inimesi ja asju, et mu aju oleks suutnud seda hallata. Jooksujalanõud, jooksuriided, isegi jooksusokid… “Ei, kileviineriks ennast küll ei tee,” otsustasin peas. Kui tõesti vajadus tekkis, sai asju juurde osta. Praegu aga tasus alustada ja vaadata, kas ma üldse suutsin sellega hakkama saada.


1. Jooks

Veel samal õhtul, kui päevased toimetamised tehtud, vedasin ennast välja, et joosta. Teoorias vähemalt. Praktikas käisin ma korraks väljas suremas. Suitsetatud kops ei pidanud vastu rohkem, kui mõni minut jooksu, mille järel tuli õhu ahmimine, silme ees virvendav pilt ja oksemaik suus. Jalad, kopsud ja kõik muu pärisid aru, et kus on see karu kelle eest me põgeneme. Ah, et polegi? Johaidii, miks sa siis tõmbled?

Ma suutsin kasvõi 25 km järjest jalutada, aga jooks oli rõve. Ometi sundisin ma sel õhtul end peaaegu 10 minutit rõvedust ära kannatama. Jah, see oli vaid pool psühholoogi soovitatud ajast, kuid asi seegi. Hingeldades ja köhides, süda rinnus peksmas, läksin koju tagasi.

Algus oli tehtud. Ebameeldiv kuid vajalik algus.



2. Jooks

Tagantjärele tundus ilmselge, miks mu esimene jooks ei õnnestunud. Esiteks olin ma liiga paksult riides, pakkides end sisse pigem sportlikumaks jalutuskäiguks. Teiseks toimus jooks hilisõhtul, kui energia oli sisuliselt juba otsakorral ja kops täis tossatud. Kolmandaks oskasin ma vaid bussi peale tormata - pool minutit üli-intensiivset lihaspingutust, millele järgnes viisteist minutit hingeldamist. Tõsi, meie esivanemaid võis selline tormamine elus hoida ja bussi peale jõudis nii kah, kuid 20 minutit jooksu ei saanud sama intensiivsusega toimida.

Otsustasin mitte kohe tänavale tagasi minna - noh, äkki pole vaja näidata kõigile kuidas ma väga vaevaliselt suren - ja kodus rütmi paika saada. Vaatasin korteris kõige pikema trajektoori saades umbes kuus meetrit, koos paari põiklemisega ukse juures, ja asusin aeglaselt sörkima. Eesmärk oli saada rütm paika ning püsida liikumas ka siis, kui hakkas halb - asi, mida ma isegi noorena Cooperi testi tehes, millest enamik sai jalutatud, ei suutnud.

Kuid nüüd oli olukord teine. Jooksu oli vaja mul, ainult mul. See jooks polnud ei hinde peale ega kellelegi mulje avaldamiseks. Ruum oli kitsas, kuid see sundis olema liikumisega leidlik. Edasi liikumine oli kohati vaevumärgatav, vahepeal tegin mõned jooksusammud ka tagurpidi ja kohapeal, kuid ometi sain ma hingamise ja rütmi paika. Noh ja naabrid said aknast sisse piiludes äkki natuke naerda. Minu piir oli 16 minutit.

Õhtune jalutuskäik, millega jalgadele tuttava tegevusega leevendust anda, oli umbes tunnike. Selle jooksul möödus minust mitmeid jooksjaid ning endalegi üllatuseks tundsin ma nüüd nende vastu sügavat austust.



3. Jooks

Kaks päeva “jooksmist” olid tekitanud ootamatuid kõrvalnähtusid. Esiteks jäid püksid kitsaks - sääremarjad olid turses. Teiseks oli kehatemperatuur püsivalt kõrgem: mul oli tavaliste tuttavate riietega palav. Kolmandaks oli söögiisu suurenenud. Neljandaks, ma tundsin toidu maitset. Viimane oli ootamatu. Söök on pea alati olnud minu jaoks midagi, mida ma pean konsumeerima, et elus püsida. Nüüd äkki tekkis selle juurde ka nautimine.

Kuna kodutänavale minekuks kindlust veel piisavalt polnud ja plaanis õhtul Pärnus „Tour de öö“ raames pikemalt vändata, otsustasin ka sel päeval korteris tasajooksu teha.

Seekord oli tähelepanu rohkem kehal ning mõtetel ning endalegi üllatuseks piilusin ma kella vaid üksikud korrad. Oli see vähem rõve kui esimene jooks? Jah, aga mitte oluliselt. Piiriks sai seekord 18 minutit, aga asi seegi. Vaatasin välja õhemad riided, millega Pärnus joosta ja pakkisin ära.



4. Jooks

Oli süüdi hommikune aknast sisse piiluv päike või võõras koht, kuid ma ärkasin vara. Viiest oli uni läinud ning ei plaaninud tagasi tulla. Seega ajasin varustuse selga ja, jättes ülejäänud suguvõsa magama, lippasin kõrvalise maante äärde hingeldama.

Õhk oli jahe, jalalihased pahased. Selg, turi ja kõht andsid eelmistest jooksudest tunda. Mul polnud aimugi, et jooksmine võis ka neid kohti mõjutada, kuid see tundus loogiline.

Peas kõrvaklapid, käes telefon, proovisin leida jooksu taustaks sobivat muusikat. Ei leidnud. Läks hoopis audioraamat. Endalegi üllatuseks suutsin ma üsna hästi raamatule keskenduda.

Kui ööbimiskohast jooksuga alustamine oli ülimalt rõve siis tagasi tulek oli juba meeldiv. Ehk tuli tasu selle eest, et õudne jalg-jalale tammumine lõpuks läbi saab, ette ära.

Kirja läks ei rohkem ega vähem kui 20 minutit õudust.

Terapeut ütles, et positiivne mõju võis vajada vähemalt paari nädalat igapäevast jooksmist, kuid tegelikult oli mõju juba kohal. Olles päeva piinlemisega alustanud ei tundunudki muu enam nii hull. Ma olin vahetum ja otsekohesem. Emotsioonid olid selgemad ja ei jäänud kuhugi ajusoppi ketrama. Ehk oli abiks ka see, et ma võtsin rohkem aega, et olla omaette, käies mõned korrad õhtul ka üksi jalutamas. Ja kuna aeg seda lubas põõnasin lõuna ajal ka korra diivanil - pühad ju ikkagi.



5. Jooks

Taaskord ärkasin vara ja hiilisin magavate inimeste kõrvalt välja. Öösel oli olnud külm ning seda võis looduses märgata. Metsatuka kõrval asus pisikeste puudega ala, mis auras hommikupäikese paituste käes - puude jalad udu kui vati sees. Linnud laulsid, varesed ja hakid vedasid prügikastist prahti laiali ning maailm oli roheline. Endalegi üllatuseks ei jäänud ma mitte kella vahtima vaid jooksin hoopis ümbritsevaid piirkondi uudistama. Siin oli tänavaid ja teid, kus ma polnud varem käinud. Miks tammuda tuimalt sama teed pidi, kui saab seda põnevamaks teha? Seega polnud imestada, et jooks kestis seekord lausa 26 minutit.

Tõsi, õhtune jalutuskäik oli veel pikem - ka selle käigus proovisin ma leida veel käimata kohti.

Nende kahe tegevuse vahele mahtus ohtralt grill-liha söömist ja lõunauinak diivanil. Enesetundel polnud väga viga, ei vaimsel ega füüsilisel.



6. Jooks

Mind tervitas varahommikune hall taevas ja vihmapilved, mis peagi leidsid endale sihtmärgi jooksva inimese näol. Seekord ei otsinud ma mitte põnevaid radu vaid tihedamaid puid, mille all joosta, et mitte liialt märjaks saada. Riiete pärast ma ei muretsenud, kuid klapid olid ikkagi tehnika ning ka telefon, mis oli kramplikult käes, polnud veekindel. Kuid peatuda ma ei tahtnud. Nüüd oli jooksu juures ka mingi eneseületamise element. Vihma trotsides kulus jooksule ligi pool tundi, peale mida sai soojemad riided selga ning üksi aias istuda. Teised veel magasid ning kohvi tegemine oleks olnud liiga lärmakas. Seega istusin ma vihma vaadates, e-sigaretti tossates ning audioraamatut kuulates tunnikese varikatuse all. Jalad andsid tunda, kuid õhtune jalutuskäik leevendas seda. Meel oli terve päev kuidagi vaiksem ja rahulikum.



7. Jooks

“Ära mõtle üle!” lajatasin sisemisele häälele, mis hakkas varakult vastu vaidlema.

Ma olin kodulinnas tagasi ning nüüd ka kindel selles, et ma ei hakanud jooksmisest tänaval surema. Oli aeg minna! Probleemiks vaid jahe ja vihmane ilm. Aknast vaadates tundub ju ikka ilm hullem, kui see tegelikult on. Klapid ja telefon jäid koju – need oleks muidu otsa saanud.

Koduvõtmed peos alustasin jooksu samas kohas, kus ma vaid napp nädalake tagasi kõngesin. Seekord... ei kõngenud. Esialgne plaan oli joosta tänava lõppu ja siis tagasi. Endalegi üllatuseks ei tahtnud ma jooksu veel nii vara lõpetada ning võtsin ette suurema tiiru.

Koju jõudes näitas kell, et olin jooksnud 40 minutit. Ausalt öeldes oleks suutnud veelgi.

Jah, seda enda vaikses tempos, kuid kellele teisele seda jooksu vaja oli, kui mitte mulle endale.

Ma ei saanud öelda, et ma oleks jooksmist endiselt väga nautinud, kuid mul polnud ka enam midagi selle vastu. Nüüd tuli seda lihtsalt regulaarselt jätkata.

Mudaahvi postitus

Nonii, siin ma jälle olen üle hirm-pika aja, aga nagu kogemus on näidanud siis blogi pidamine on pikas perspektiivis hea mõte. Isegi kui tuleb vaid üks postitus aastas, annab see vähemalt mingi meenutuse sellest ajaperioodist elus.

Jah, ilukirjaduse tootmine on tore ning ka ajakirjandusse asjade kirjutamine võib olla tore (vahel ka natukene tasuv), aga igal kohal on oma raam. Isikliku blogi raam on see, et kirjuta mida tahad. Võibolla keegi kunagi loeb seda, võibolla mitte, aga see on rohkem heietus iseendale. Seega, kui seda loed, ole hoiatatud.

Et hoida mingit struktuuri ja mõtetega sihilikult liikuda, on mul küsimused, mille ma oma blogiavarustest leidsin. Toona ma neile ei vastanud ning ehk oli ka liiga vara või vale aeg - pidavat need olema keskeakriisis vaevlevatele inimestele. Nüüd tundub õigem.
Läksime nüüd.

Millise tundega ma elan oma igapäevast elu?

Aus vastus on see, et enamasti mitte just väga hea tundega (ja see on väga viisakalt öeldud). Viimased aastad on läinud lappesse ja sisemine tasakaal paigast ära. Fookus on olnud kõigel muul kui enda vajadustel ja ma olen hakanud uskuma seda, mida aju mulle sosistab. Vihje - minu aju pole just hea seltsiline.

Ma olen summutanud sisemisi hääli audioraamatute, anime, kirjutamise, koomiksite lugemise ja muu "mitteasjaliku" tegevusega. Nojah, audioraamatu kõrval on lihtne teha ka asjalikke, aga mitte väga keerulisi ülesandeid, nagu trimmerdamine. Suuremaid asju pole väga suutnud ette võtta.
Ei tundu väga mõistlik? Jup, ega olegi. Paneme aga kuulihaavale plaastri peale ja loodame, et läheb ära. No ei lähe. Ainult hullemaks läheb. Põletik läheb sisse. Ära võib kah surra. Ei ole mõistlik.

Vahel on vaja, et keegi küsiks, et kas sa ise kah usud kogu seda jama, mida su aju sulle räägib. Lihtne, eks? Aga selleks peab olema olukord, kus sa jagad oma aju-jutte, ja ka keegi, kes kuulab ja küsib. Neid on oluliselt keerulisem leida.

Näruse olukorra teadvustamine on olnud abiks. Ma olen juba natukene parem inimene, mulle vähemalt tundub, nii näpuotsaga. Aga tee on pikk. Kuuli eemaldamine ja keha kokkulappimine on üks pikk operatsioon, aga sellele järgneb väga pikk taastusravi, eksole. Võibolla on vaja isegi uuesti käima õppida.(vabsee, mis kujundid täna, aga vist töötab)

Mis on mulle tähtis; mis teeb mind õnnelikuks?

Tahaks öelda et suhted on tähtsad aga ... olen ma neisse panustanud? Päriselt? Ei ole ju. Suht lappes on, kullake. Tugivõrgustik, mis kunagi nii hästi toimis, on nüüd üksikud rippuvad niidid.
Kui joppab on mõni neist õigel hetkel ka käeulatuses. Praeguseni on pigem õnneks läinud.

Mis teeb mind õnnelikuks? Raske öelda, aga on mõned asjad/tegevused on, mis enesetunnet parandavad.
Kirjutamine aitab vahel ja improteater. No jaa, ja see teeb mind kah õnnelikuks, kui minu looming (milline iganes) on kedagi aidanud või kõnetanud. See on tore.

Või kui tekivad huvitavad loomingulised seosed peas. Või kui kellegiga on hea klapp. Kui saab nalja.

Või kui sajab sooja vihma ja päike paistab. Või kui öösel lendab pargis mööda laperdav nahkhiir.

Mida aeg edasi, seda rohkem saan ma ka aru, et minu esivanemad olid parajad ahvid ja andsid kõik need pärdiku geenid mulle edasi. Kuidas ahvidel suhete hoidmine ja tugevdamine käib? Sugemisega. Ma olen selles vallas ilmselgelt paras ahv. Mul on vaja sugemist, katsumist, embamist...ühesõnaga füüsilist kontakti ja seda üsna palju. Nii anda kui ka saada. Kui seda pole, siis ma ei ole õnnelik ja ei usu, et ma olen väärtuslik ühiskonna liige.
Jup, täpselt nagu ahv ja sõnad ei suuda seda vajadust pikalt täita. Põhjus, miks ma olen see säga, kes alati pidudel inimesi kallistab või masseerib.
Aga ma ei tee seda sosistades õrnalt kõrva "Tule tee mind õnnelikuks."
Samas, kui soovite...

Kuhu ma panustan aega ja raha ja millistesse projektidesse, suhetesse ja inimestesse panustan oma energiat?

Oppa, nonii. Kirves kätte ja halud alla.
Öeldakse, et panusta sellesse, mida sa tahad oma elus rohkem näha. Selle järgi tundub, et ma tahan näha rohkem valu ja ajutist plaastrit.
Samas olen ma siiski hambad ristis suutnud kirjutamist üleval hoida. See on... midagi. Täitsa tubli areng selles vallas vähemalt.
Ja olgugi, et tugivõrk on üsna puru, on ulmikud, rollimängijad ja improtajad. Enamikega pole väga sügavaid suhteid, aga midagi on. Seda ei tasu alahinnata.
No ja olen vedanud ennast ka mõnele üritusele kohale. Tõsi, ma pole alati olnud kindel, kas see on olnud vaeva väärt, aga kohale ilmumine on juba tubli sooritus, eks.

Kuidas on seis minu tööalase eneseteostusega? Milline on minu rahaline seis?

Nonii. Kas peaks veel halgusid alla panema? Lihtne vastus on see, et väga raske on mõelda tööalase eneseteostuse peale, kui sa püsid vaevu koos. Isegi kui see tekitab süümekaid ja lisahaavu.

Kirjutamine pole (veel) töö, see ei too nii palju raha sisse. Samas, kui vaim poleks nii nõrk, siis äkki suudaks ka sellest rohkem välja pigistada.

Kui rahul olen ma oma koduga?

Hurraa! Lõpuks ometi üks koht, kus saab kiidelda. 

Ma olen rahul. Remondid on kõik tehtud ja korteril pole häda miskit. Ja remondid läksid ka üsna valutult - ma olen kuulnud nii palju hirmulugusid tuttavatelt ja sõpradelt. Meil läks hästi.
Kodu on oma, hubane ja kassikarvu täis. Ja isegi kui tahaks vahel mõne asja üle vinguda (põhjuse leiab alati) on need väikesed asjad. Tegelikult on koduga jumalast timm.

Millest annab märku minu tervis; mida ma söön; kuidas ma liigun, puhkan, hingan?

Noh, saaks hullemini ja saaks ka paremini. Keha pole viimased 10 aastat pea üldse muutunud, ainult karvu tuleb juurde. Ahv noh.
Söömist suudan vahel isegi nautida.
Trenni pole väga kunagi nautinud, aga käin jalutamas, teen improt ja füüsilisi toimetusi kus võimalik.

Ühel päeval aprilli lõpus läks tuju lausa nii käest ära, et jalutasin oma frustratsioonis 25 km linnast välja, nii et füüsilise tervisega on vist üsna hea seis (vaimsega samas? Njaa...)

Puhates olen hakanud kõrvaklappe peast ära võtma, et oleks kehas kohal.
Hingamine... ma vist hingan, muidu ei tuleks see tekst just väga pikk. 

Millised on minu suhted ja miks? Milliseid suhteid ma tahaksin?

Üsna pealiskaudsed, aga see on minu enda taga kinni. Kes ikka tahaks näidata oma plaasterdatud molu, kui on võimalik kanda ilusat head maski ees, eksole. No sellega on siis muidugi see häda, et ega keegi ei tea, et sul on plaastritega juba ammu kitsas käes.

Autentne olek oleks ideaalne, aga kogemus on näidanud, et mitte kõik ei kannata seda välja.

Kas ma hoolitsen oma hinge eest ja kuidas?

Oh, mis küsimus. 

Mitte püsivalt aga teinekord natukene saab ka hing pai, jaa.

Vahel ilukirjutistes, teinekord luuletustes või kunstis. Ka siinsamas blogis on mitu teksti, mis on hingele pai tegemiseks kirjutatud. Kuigi ma kipun endiselt minevikku kinni jääma.

Üritusi, mis teeks hingele pai, pole viimastel aastatel väga olnud. Samas seltskondi, kes seda kuidagi poolkogemata teevad, on juurde tekkinud. See on tore.

Ega ma liiga tõsiseks täiskasvanuks pole hakanud: millal ma viimati olin õues paljajalu, mängisin kellegagi padja- või lumesõda; puhusin seebimulle, paitasin kutsikat või laulsin duši all? Millal ma viimati südamest naersin, nii et pisarad silmanurkades?

Ai, ai, ai. Nojaa, olen ikka üsna tõsine ja tõre täiskasvanu.

Vahel tuleb meelde, et ei pea olema, aga ka siis olen ma pigem see onu, kes räägib jaburat juttu, selle asemel et võtta lapsed ning teha nendega mööblist ja tekkidest onn, milles koopainimesi mängida.

Midagi on kaotsi läinud. See sära ja jaburus. See hullus, et läheks äkki keksides poodi nagu üks täiskasvanu seda kunagi ei tee.

Laval tuleb see muidugi meelde, lihasmälu, aga tavaellu pole viimasel ajal väga jõudnud.

Mis tasakaalustab mind, kui olen stressis või kurnatud?

Audioraamatud võtavad teravuse maha. Muusika aitab. Embamine ja sugemine aitab kõige rohkem - ahv noh.
Teater aitab ka, sest mõneks ajaks oled sa keegi teine, teises rollis.
Ja hea seltskond aitab, eriti kui on nilbed naljad ja/või lõõpimine.

Milliseid harjumusi ma tahaksin asendada ja millega? Mis aitab mul oma harjumusi muuta?

Harjumus? Pigem võiks nikotiinisõltuvusest lahti saada. See oleks suur asi.
Aga kui tõesti harjumusi otsida, siis see, et minu esmane emotsionaalne reaktsioon ebamugavas/ärevas olukorras on irratsionaalselt über-negatiivne. Jah ma vaidlustan selle küll kiiresti ja vahel olen sellest ka juba ette üle, aga reaktsioon on ikkagi seal. Ma ei hakka isegi näiteid kirja panema.

Rääkimata kroonilisest vajadusest maskide taha peituda. Jup, see on üsna halb harjumus. Egas maskid pea ega saa ära kaduda, lihtsalt neid ei tohi kogu aeg kanda.

Peab harjutama end turvalises kohas neid vähem kandma - see aitab. Teraapia ma usun kah.

Kas ma tegelen oma uskumuste ja hirmude analüüsimise ja muutmisega, emotsioonide valitsemisega?

Mitte nii palju kui vaja oleks, ilmselgelt.
Esmaspäeval teraapias loodetavasti saab sellega rohkem tegeletud.

Kui mu elu läheb edasi nii nagu seni ja seda veel 5–10 aastat, siis kuidas ma ennast tunneksin?

Silmitseb paar hetke oma paranevaid veene. Kass tegi, aga võigas sellegipoolest.
Ausalt öeldes, kui vaadata praegust hetke, siis äkki polegi kõige hullem. 
Kui vaadata eelnevat paari aastat, siis see võtab hinge kinni - ei aitäh. Kuigi raamatu välja saamine oli tore, pole sisemaailmaga piisavat rahu, et see 5-10 aastat üldse usutav tundub. 
Kuigi ilmselgelt oli seda pausi millegiks vaja. Äkki selleks, et ahv lükkaks lõpuks jalad kannika alt välja, kääriks käised üles, tõmbaks kummikud jalga ja läheks mudasse sumpama.
 

Looking back at my first work experience

[ I wrote this a few weeks ago as a homework between interviews. The task itself was this: Describe your first work experience and your main learnings from it in 500 words or more. So I did. To be honest, it is not actually my first work experience, but the longest summer job I have had - so it had more of "the real job" feeling and experience, than the others. 

 As a friend mentioned that he would like to read it, I will share it also here.]

It was the summer of 2002, the end of July, and four kids, who had never met before, went to Finland to do some farm work. It wasn’t that they all had a passion for farms or any real interest in it, it was just a job – an easy way to earn some proper money. It was a temporary thing for one month.
 

We met on the day of the departure and had a 2 hour boat trip and more than 6 hours on a train, spending almost a day on travelling alone. Our bags were full and heavy. The salaries in Finland were higher than in Estonia, but so were the prices. Therefore to prevent any unnecessary expenses we took everything we needed with us. We had enough food to cover the time we stayed there. Mainly macaroni’s and cans with meat, but also some sweets in case you wanted to restore energy fast.
 

After the trip it was just the four of us. Four kids in the countryside of Finland, surrounded by forests, giant greenhouses and friendly locals. I shared a flat with another guy in our group and in addition to the rent, we also had to pay for electricity and water we used. We also got two old bicycles. While the girls in our group had a small cottage that was next to the farm, we had to ride for 20 minutes on bikes to get there. 20 minutes of riding every morning and 20 back every evening. But we also had a small benefit: there was a small shop next to our flat. While it was expensive, it was the closest shop there was.
 

Every workday started with “Huomenta” (good morning in Finnish) in the main house. Light breakfast and dark, even oil like, coffee was available for every employee. The coffee was really strong – after having a cup on the first day I stayed awake more than 30 hours. In Estonia I was used to drinking coffee, but I had never before had something so strong.
 

After the breakfast we got the instructions for the day. There was a language barrier - only one girl in our group spoke Finnish and the locals did not speak Estonian or English. Therefore a lot of tasks were instructed in Finnish with the aid of improvised hand signs and bits and pieces of English. Somehow it all worked.
 

We were extra helping hands for the busiest time period and helped out with anything they needed. On some days we packed dill and salad. First we grouped them by weight, then inserted the material to packing machine and after that collected all the ready products in a carton box. Sometimes we helped with loading trucks. On other days we collected sea buckthorns with “vahvad hanskad” (strong gloves). Even with gloves, it still took about a week for your hands to heal – the thorns were sharp and there were plenty of them.
 

Our group was not a group of friends, but a temporary collaboration – just as with the locals. In a way, it felt like exile, I was cut off from rest of the world. I did not have a mobile phone, but even if I had, it would have been too expensive to call back home. There was no internet and no computers. The only communication I had from the outside world was from my family via fax – they wrote me twice.
 

It was a long month, full of insight, solitude and thoughts. Surely I learned a lot about planning, dill, salad, packing and other farm work. I also learned not to trust Finish coffee, but I think the biggest learning I had, was about myself. How I can handle solitude and appreciate what I have, even if it is not a lot.

Püsivad ja ajutised asjad elus

Täna hommikul jõudis unesegasena mulle kohale, et mitmed asjad on minu jaoks tunnetuslikul tasandil jaotatud nö püsivateks või ajutisteks nähtusteks ning vastavalt jaotisele suhtun ma neisse erinevalt. Ma usun, et paljudel on selline jaotus ning see mutub vastavalt eluseisule.

Järgnev on lihtsalt minu hetke sisemise jaotuse peegeldus. (ja ma olen ka kindel, et kõik asjad ei tule siin kirjutades meelde).

Püsivad

SöökVõibolla on asi selles, et ma pole kunagi kogenud suurt nälga, aga söök on minu jaoks olnud alati püsiv nähtus. Ehk on see ka põhjus, miks ma söön ennast väga harva üle. Alati on midagi süüa ja kui ei ole siis saab seda juurde hankida. Sellepärast ma ei pööra söögile ka väga palju tähelepanu ning söön seda, mida on. Kui ma tõesti söön külmkapist miskit ära, mida partner tahaks ise nosida, siis jumala eest, alati saab juurde tuua - see on ju kõigest söök.
Kartulisalat näiteks on pidupäeva toit, aga eks neid pidupäevigi ole olnud niivõrd palju, et see on muutunud kuidagi ... tavaliseks.

Internet
Facebook, twitter, uudised, filmid, sarjad jne on kogu aeg olemas ja olgi, et eks ma isegi jään vahel sinna tuiama, häirib mind see ajakulu mis sinna läheb. Ega internet pole jänes, mis eest ära jookseb. Sa võid igal hetkel sellega tegeleda ning minu jaoks on see tõsiselt vajalik vaid siis, kui mul on vaja lihtsalt aega veeta (pikk bussisõit, kellegi ootamine jne) või aju mõnest muust asjast puhata.

Lugemine

Lugemisega on minu jaoks umbes sama tunnetus, mis internetiga - ajaveetmine või aju puhkamine, aga ega see eest ära ei jookse. Siin on aga konflikt, sest raamatud on siiski asjad ning asjad on minu jaoks ajutised.

 

Asjad
Asjad tulevad ja lähevad aga nende liikumine on minu jaoks justkui omamoodi konstant. Mind kuidagi segavad esemed ja asjad, mida keegi ei kasuta. Miks on mul hunnik T-Särke, mis passivad tühja, samas kui kindlasti leidub maailmas inimesi, kes neid rohkem vajaks ja väärtustaks? Iga asi mis ei ole kasutuses, on minu jaoks kuidagi ressursi raiskamine. Muidugi ma laenan oma raamatuid välja, kui ma ise neid samal ajal ei loe ja vahel ei saagi neid pärast tagasi. Kunagi oli mul terve sõrmuste isanda seeria riiulis, kõikide lisadega. Sellest on alles vaid kääbik ja kuhu ja kelle kätte teised raamatud liikusid - pole enam õrna aimugi. Ju siis kellegil teisel oli neid rohkem vaja. Olgu siis nii.
Mul on seega ka väga vähe asju, mis on sentimentaalse tähendusega ning mille kadumise või katki mineku puhul ma tõesti kurb oleksin.

 

Ajutised

Inimesed
Inimesed tulevad ja lähevad. Nii meie elus kui ka üldse elus. Väärtustagem neid, niikaua kuni nad meil on.

 

Elu

On ajutine ning olgugi, et paljude jaoks võib see tunduda morbiidne mõte, siis minu jaoks aitab see elu just pigem väärtustada.

 

Inspiratsioon

Ohoo, kui see tuleb peale, siis see on ikka korralikult peal ja nii on. See on üks nendest kohtadest mu elus, kus ma tõesti luban edal muutuda kiirrongiks, mis kihutab vaid ühes suunas, unustades mõneks ajaks kõik muu. Millegi loomine on väärtus omaette.

Võibolla on asi ka selles, et ideedel on kombeks painata ajusoppe, kuniks nad sealt välja saavad. (tõsi, vajadusel saab kasutada planeerimise taktikat. Vaatad aga ideele sügavalt otsa ja ütled: "Nii, praegu mul pole aega sinuga tegeleda, aga näe homme kell 12 on mul sinu jaoks aega. Ma panen su ilusasti siia kirja, eksole, ning selle ajani ära palun tülita mind.)

Hetk olla

See on veits kummaline värk aga mulle vahel meeldib lihtsalt olla. Olla ja tajuda. Eriti pimeduses (elagu Eesti talved). See annab kuidagi energiat, toob mind rohkem hetkesse kohale. Ei, ma ei lesi pimeduses mõeldes asjade peale, ma lihtsalt olen. Nagu omamoodi meditatsioon - pinna peal oled sa kohal aga kuskil alateadvuses saavad mõtted aega olla ning tulevad sealt hiljem oluliselt paremini välja. Sa nagu looksid tühja ruumi enda jaoks, mida on võimalik täita.

Äge oleks ka kahekesi nii lihtsalt olla, aga seda kogemust pole mul olnud.

Kontakt

See on see kui sa jagad teise inimesega (või ka mitmuses) midagi nii võimast, et ajataju kaob.
See võib olla seksuaalne kontakt, võib ka olla lihtsalt flirt ja tõmme, aga võib ka olla emotsionaalne või kummaliselt hingelis-spirituaalne kontakt. Samamoodi võib see olla mäng ja lapsik koos lollitamine. Seda on raske sõnastada. See on see peale mida sa tunned, et olid täielikult nähtud ja aksepteeritud, nii nagu sa oled oma kiiksude, veidruste ja kummaliste mõtetega. Sa tunned hinges soojust ja põlemist ning su usk inimkonda on suurenenud. Tore, noh!

See ei ole midagi sellist, mida sa saad sundida, aga kui see tuleb siis see hetk või kogemus lihtsalt ... jätab sinu sisse miski hõõguva jälje ning sind tabab soe lainetus alati kui mõtled sellele kogemusele tagasi.

Kokkuvõte

Midagi oleks nagu puudu, eksole? Mul on siin jaotus, aga puudu on seletus. 

Siin see siis on: Minu jaoks on ajutised asjad ALATI tähtsamad kui püsivad. 

Siin siis mõned näited:
* Olles inspireeritud ja loomingutuhinas või mõne inimesega kandvas kontaktis (ka impros juhtub seda tihti), ei oma söök tähtsust, ma lihtsalt unustan selle - kui see tunne enam ei kanna, vot siis võib kõht tühjaks minna.

* Kirehoos (kontakt) ei oma tähtsust asjad, mis ette jäävad. Kui need lähevad katki, siis need lähevad katki - alati saab uued osta ning siis pole need mitte lihtsalt uued asjad vaid uued asjad, millel on oma lugu rääkida, mis teeb seest soojaks.

* Ma ei suuda täielikult mõista probleeme emotsioone, mis on seotud minu jaoks püsivate asjadega. Midagi läks katki ja see ei ole sentimentaalse väärtusega? Savi, ostame uue, kui on vaja. Sööki on vähe, fain pood on lähedal jne. Vahel on mul isegi raske mõista teiste tugevaid emotsioone selles vallas, sest mul neid lihtsalt ei ole (eks igaühel ole omad prioriteedid)

* Kahekesi koos filmi/sarja vaatamine või üksteise otsas lösutades raamatu lugemine on küll äärmiselt tore tegevus ... tihti (aga mitte alati!) istub mul sellel ajal kuskil ajusopis segav tunne, et me raiskame aega ja elu. Selle tegevuse asemel võiks olla nii palju enamat. Raamatud, filmid, sarjad - need ei kao kuhugi. Inimesed samas - nii mina kui ka persoon mu kõrval - on ajutised. Võiks hoopis teha midagi koos ning olla täielikus kontaktis. No kui nüüd mõtlema hakata siis eks mõne filmi lõpp on jäänud kunagi ka nägemata sest kirehoog tuli peale, aga see on hoopis teine jutt.

Muidugi, jah, kui valik langeb mitme ajutise väärtuse vahele, siis see on juba keerulisem ning oleneb täielikult hetke vajadustest ning sisemisest puudujäägist - elik, mis on see, mida mul kõige rohkem hetkel vaja on.


Sellised mõtted siis tänasest hommikust. Millised on aga sinu püsivad ja ajutised asjad elus?

Cheers!

 

Sain Sepikuks

Kuivik veel ei ole, aga sepik juba küll. Nii on. Ma sain taaskord vanemaks ja seekord tuli ette uus kümnend.Kuigi ma väga sünnipäva tähistamist ei armasta, siis seekord mõtlesin asja siiski natuke suuremalt ette võtta. Sai süüa, juua, head seltskonda ja meelelahutust. Kõigil külastajatel oli saabumisel kohustus närida ka nostalgiat. Mäletate ehk, et kunagi olid sellised kõvad magusad nätsupallid? Neid leiab endiselt, kui väga otsida ja ega nad ajaga väga palju kõvemaks pole läinud.

Meelelahutuseks oli väike minupoolne kokkuvõte oma eluperioodist. Tõsi, kuna ma siiralt pelgasin, et see võib olla täielik jura, siis palusin ka oma improteatril hiljem miskit teha - noh, et olukorda leevendada.

Kokkuvõte oli otseloomulikult powerpoint. Oli naljakamaid ja vähm naljakamaid lugusid elust enesest, mille vahel olid kokkuvõttevideod erinevatest kümnenditest. Kuna tekkis ka niisama möla, siis lõikasin selle välja ja pistsin ülejäänud kokku. Ehk siis siin on terviklahendus koos videote ja jutuga.




Ja kuna klippide lõikamine paistab olevat mu põhitegevuseks vimasel ajal (niipalju, et mõned sõbrad soovitasid hakata sellega raha teenima, sest asi paistab olevat käpas ... ja et kui ma selle vana arvuti ja Windows Movie Makeriga selliseid kombosid teha oskan, mida ma suudaks veel korraliku varustusega, eksole?), siis lõikasin kokku ka klipi sellest, kui imbetsillselt ma ikka räägin, kui närv on sees.

Mis teha, vanadus, asjad ei tule enam meelde. Äää eee jah.




NB! Enamikes klippides on Copyright asju sees, seega on nende vaatamine mõnes riigis blokitud. Sorry selle pärast.

Miks mulle meeldib käia sekspoodides

See ei tulnud vist üllatusena? Mõne jaoks ikkagi tuli? Nojah siis. Igatahes nii see on ning külastatud on neid poode nii Eestis kui ka välismaal. Enne kui keegi mind selle pärast shopahoolikuks ristib pean välja ütlema, et ostnud olen ma siiski suhtliselt vähe asju ning pealegi leidub ka erandeid - mitte kõik sekspoed pole meeldivad

Esimest korda käisin ma ühes sekspoes teismelisena. See oli veel Pärnus. Üks inimene meie sõprusringkonnas (mida me tollel ajal nimetasime Kommuuniks, olgugi et kõik ikkagi kõigiga ei seksinud, aga nagu ma oluliselt hiljem teada sain siis khm omajagu asju oli küll. Mina lihtsalt ei olnud osa nendest asjadest) sai täisealiseks ning selleks oli tarvis sobilikku kingitust. Nii mängisime meiegi piisavalt täisealisi, ning sukeldusime poodi, millest eelnevalt olime vaid mööda käinud - üks sõber, kelle juures me tihti aega veetsime, elas poe kõrval. Meid oli mitu, kuid ma mäletan, et ma olin ainus kes suutis kingituse valimisega tegeleda, samas kui teised näitasid näpuga erinevate müügiartiklite peale ning kihistasid omaette itsitada. Tõsi, ka mina ei teadnud tollel ajal milleks kõiki neid asju kasutatakse, aga see ei ajanud mind naerma. Ma võin olla väga nilbe huumoriga, aga ma suhtun seksi tegelikult väga tõsiselt ning tegin seda mingil määral juba siis.

Tagantjärgi võin öelda, et selle Pärnu poe puhul oli tegemist ühe klassikalise mittehubase keldriga, millest enamiku võtsid enda alla VHS pornofilmid. Kas on asi selles, et pornot on tänapäeval niivõrd kerge internetist leida, aga sellised umbsed ja üldsegi mitte hubased (minu kogemuse järgi vähemalt) underground (ehk siis keldris) sekspoed on hakanud minu arust ära kaduma. Tõsi, ka Tallinnas olen ma hiljem käinud ühes samas stiilis poees ning see oli lihtsalt õõvastav. Mitte selle pärast, mida seal müüdi vaid selle pärast, kes (või mis?) neid asju müüs: arusaadavalt võltspäevitusega porgandi värvi ebamäärases eas naisterahvas neoonvärvides liiga pikkade (juba küünise mõõdus) kunstküüntega ning üleni leopardi laigulises riietuses. Võhh.

Sellele tagasi vaadates ning teiste kogemustega võrreldes võin ma kirjeldada, milline on minu arvates kõige meeldivam sekspoe müüja:

* Esiteks näeb ta välja nagu suvaline inimene tänaval. Ei midagi erilist, selle kõige paremas mõttes. See inimene võib olla sinu naaber, sinu tädi, sinu koolikaaslane või sõber. Sugu ega vanus ei mängi rolli niikaua kuni ta on täisealine. Ta on inimene nagu sina ning ka riietub suht keskmiselt. Nii ala või ülepakkuv riietus võib tekitada tunde, et kas sina või tema, aga üks teist on kindlasti väga vales kohas. Vormiriietusel ei ole aga intiimsemat tüüpi sekspoes kohta.

* Teiseks, ta teab, mida ta müüb. See ei tähenda, et ta on kõike proovinud, mis lettidel on, küll aga on ta arvatavasti mingil määral eksperimenteerinud. Kindlasti on ta lugenud erinevate inimeste tagasisidet ja arvamusi. Ta on seksuaalselt kogenud inimene, kes teab et inimese seksuaalsus on kirju ning häbeneda pole miskit. (ega seksuaalselt ebatolerantne inimene sinna vist tööle ei lähegi)

* Kolmandaks, ta suudab rääkida asjadest nii nagu on, häbenemata mingeid sõnu kasutada. Ei ole midagi kummalisemat kui sekspoe müüja, kes proovib sulle läbi lillede kirjeldada mõne vidina funktsionaalsust ja/või eesmärki. Mitte ainult pole see tobe vaid sellest on ka jube raske aru saada ning pole siis ju ime kui sa pärast miskit persse keerad (pun intended).

* Neljandaks on midagi, mida on kuidagi raske seletada. See on see, kui müüja pakub sulle kohvi. Või see kui ta küsib, isegi selle peale naerdes, et ega teil juhuslikult abikätt vaja pole. Ta on inimlik, sõbralik, võibolla natuke tobe, aga kindlasti päris ja kontaktivõimeline. Võimalik, et klient on väga häbelik ning sõna-aher, sel juhul on ju tema tööks olukord normaliseerida, juhtida vestlust õiges suunas ning leida kliendile sobiv lahendus. Sa ei saa kontakti kui sa ise seda ei paku.

Jah, see ei olnud mitte viimane kord, kui ma käisin sekspoes kingitust ostmas ning kui ma õigesti mäletan, ei olnudki see väga midagi erilist, mis me sealt tookord ostsime: peenise kujuline metallist võtmehoidja. Kes seda veel ei teadnud, siis enamikes sekspoodides on ka nö pila-nurk: koht kus on lihtsalt igasugu vidinaid, mis on täis täiskasvanute huumorit (näiteks joogikõrred, mille ots on peenise kujuga või tantra täringud jne). Mõned neist võivad tõesti olla tobedad, aga vahel on ka päris kavalaid ja kelmikaid asju. Pealegi võib nii mõnigi sealne asi seltskonna käima tõmmata - ega ma nilbet huumoritki ju päris niisama tee. Vahel avab see inimesed (icebreaker) ning peale selliseid teemasid on neil lihtsam omavahel rääkida ükstaskõik millest. See on nagu mingis äärmuses ära käimine, selleks et tava-asju oleks lihtsam rääkida.

Igatahes olen ma sekspoodides käinud nii üksi, seltskonnaga, partneriga kui ka lihtsalt sõbrale toeks. Leidub inimesi, kes on küll uudishimulikud, aga üksinda ei julge. See on okei. 

Ei, ärge saage minust valesti aru. Ma ei roni sekspoodi niipea kui mul vaba aega tekib, vaid siis kui on vaja või on tuju. (ning äkki aasta jooksul ei satugi kordagi, aga võibolla satub mitu korda). Ka poode on erinevaid. On neid, mis rõhutavad hubasusele ja kvaliteedile ning neid, mis rõhuvad kvantiteedile. Viimased ei ole just mu lemmikud. Ei ole midagi mitteseksikamat, kui käia külmetavaid dildosid täis kõledas ja jahedas laoruumis. Selles lihtsalt puudub intiimus ja lähedus. See intiimsus, mis ehk paneks sind midagi ostma või üldse läheduse ja seksi peale mõtlema. Samas kui seal on soe, sametist kardinad ja uhke tapeet, on tunnetus hoopis teine. Tõsi, pood mida ma külastasin Riias oli midagi intiimse poe ja laoruumi vahepealset. Dekoratsioone põhimõtteliselt ei olnud, aga kõik oli ilus ja korralik nagu tavalises poes ning müüjad sõbralikud ja abivalmid (ja said ilusasti inglise keelegagi hakkama). Ei olnud mingit kõledust ega ebamugavust ja see ehk ongi kõige tähtsam. Kuna seks on paljude jaoks veel tabuline teema, on minu arust väga tähtis, et klient ei tunneks ennast sellises poes ebamugavalt või imelikuna.

Ma olen täheldanud, et korralikus sekspoes käimine on kuidagi rahustav. Ma näen seal kui kirju ja mitmekesine võib olla inimene ning seda kuidas seda kõike aksepteeritakse. Tõsi, kuskil maal on muidugi ka piir (ka minul - ma tean see tundub uskumatu) ning ühes Inglismaa poes vaatas müüja mind küll kahtlase pilguga ja mingi hetk küsis mu T-särgi kohta, et mida see tähendab. Siis hammustasin ma läbi - mul oli seljas särk tekstiga The Nursery (see on ühe sealse improkooli nimi, samas aga tähendab see ka lasteaia sõime. Väiksed lapsed ja sekspood ei sobi ka minu arvates kokku.) Naljakas lugu, eksole. Samal reisul avastasin ma, et ma tean nendest asjadest, mis müügil on kuidagi palju. See juhtus umbes nii:

Läheneme seltskonnaga mingile viriinile. "Misasi see veel on?" küsib üks rikkumata tütarlaps. Seletan kuhu see asi pistetakse ja mida sellega tehakse, rõhutades et mõnele pakub pinget selline värk - maitse asi. Reaktsioon: "Eeeeeh...ahah...okei". Liigume järgmise vitriini juurde ja kordub sama, ning siis järgmine ja siis järgmine...

Kentsakaid juhtumisi ja kokkulangemisi on muidugi veel olnud. Näiteks sain ma kunagi telefonikõne sõbralt, kes helistas, sest tahtis minna sekspoodi. Üksi ei tahtnud minna - koos on julgem. Mida tal vaja oli? Anaaltappi. Mis tänaval olin ma seda kõne vastuvõttes? Ahtri. Lihtsalt ilus kokkulangevus.

Ma ei ütleks, et ma selles teemas miski ekspert oleks. Ka mina ei kujuta endiselt ette kuidas mõningaid asju, mis müügil on, täpselt kasutatakse, või kes neid kasutab, aga see kuidagi ei häiri mind. Inimese seksuaalsus on minu jaoks huvitav (vt seda inglise keelset postitust). Igaühel on omad kiiksud ning sellised poed paistavad just toituvat nende kiiksude pealt, normaliseerides neid. Ega pood ju ei osta sisse asju, mida keegi ei osta või mille vastu klientidel huvi puudub. Sa võid häbeneda ise oma voodielu või kahtlaseid soove, aga sellises poes oled sa üks paljudest klientidest ning üldse mitte nii hirmus või teistsugune. Sa oled aksepteeritud nii nagu sa oled ja see on tähtis. Need poed on selles mõttes brutaalselt ausad kohad.

See variatsioon, avatus ja tolerants, mis korralikes sekspoodides on, on kuidagi julgustav. See näitab, et meil on lootust ja et me suudame leppida ja hakkama saada üksteiste erinevustega ning see, kulla lugeja, ongi vist kõige tähtsam põhjus, miks mulle sekspoed meeldivad.

Juhuslikkusest ja tõest

Kui keegi oleks kümme aastat tagasi minu käest küsinud, et kas ma usun jumalat, oleks vastus olnud kindlasti: "Ei! Aga see, mida ma usun, on juhused." Asju juhtus ning vahel olid need asjad väga üllatavalt kokkulangevad. Tol ajal ladusin ma vahel ka Tarot kaarte ning olin veendunud, et juhus mängib oma rolli ka nendes. Mis oli aga minu jaoks juhus? See oli üks suur hoomamatu jõud meie ümber, mille tõttu asjad lihtsalt juhtusid. Peaaegu nagu jumal, ainult et oluliselt kobam ja ettearvamatum. Seda jõudu ja juhuste laineharjal liuglemist proovisin ma paremini mõista mõni aeg hiljem, käies isegi pool aastat intuitiivteaduste koolis.

Täna sattusin ma pikemalt rääkima ühe sõbraga, kes raskes eluperioodis olles otsib ning usub seoseid ja juhuseid, ning ma tundsin kunagist ennast selles ära. Pean tõdema, et nüüdseks olen ma oluliselt pragmaatilisem ning olen ka oluliselt rohkem kursis inimese psühholoogilise häälestatusega. Kes otsib see ka leiab, nii lihtsalt on. Meie aju otsib, loob ja leiab mustreid, ka seal, kus neid tegelikult ehk isegi pole. Meie aju otsib tervikut, lugu, ühendab punkte, talle meeldivad mustrid ja loogika. Mis on selles siis halba, kui leitud seosed aitavad inimesel oma eluga raskemas kohas edasi minna? Mitte kui midagi.

Antud kohtumine pani mind mõtlema minu enda kunagise juhuse usu peale. Muidugi merde häppens ja vahel on need juhtumised väga huvitavate kokkulangevuste ja seostega. Elu lihtsalt on selline. Aga kas ma usun endiselt miskit väljaspool olevat suurt jõudu nimega Juhus (ehk Kobajumal)? Pigem mitte.

Mu kogemused ja elutee on viinud mind järjest rohkem eneseusku, selleni et kõik vastused on su enda sees olemas. Tõsi, vahel on vaja lihtsalt väga jaburaid ja kummalisi olukordi, et need vastused ka välja tuleks. Kuidas aga teada seda mida sa tahad? Kuula oma keha. Inimene on tervik ning kui meie mõtteprotsess on vahel isegi liiga taibukas, siis ülejäänud keha on suhteliselt otsekohene - ta teab millal tal on hea ja millal ei ole. Sealt tulevadki asjad nagu kõhutunne või südame hääl. Me teame tegelikult neid asju, aga lihtsalt ei taha neid teadvustada. Vahel on isegi raske omaks võtta mingeid tundeid mida me ei suuda põhjendada - meie mõtlemine proovib olla loogiline, tunded aga ei pruugi olla. Meie aju on masin, mille töö on mõtlemine ja tihti täidavad need terve meie teadvuse, laskmata läbi muid tundeid. Selleks, et sa saaks teadvustada seda, mida sa juba oma ülejäänud olemuses tead, võib abi tõesti olla ka Tarot kaartidest.

Mida siis kaardipanemine endast kujutab? Esiteks on väike üleminekurituaal (igal ladujal oma), et eristada seda sündmust igapäevaelust ning ennast häälestada, seejärel laotakse lauale erinevad arhetüüpsed pildid ja lood, mille vahel kas laduja või klient loob vabal assotsiatsioonil põhineva narratiivi ja seose. Igal juhul kuuleb klient seda, mida tal on vaja kuulda või mida ta tahab kuulda. Kui ta tahab leida sellest mõttetust, siis ta leiab selle. Kui ta tahab sellest leida mõtet ja seoseid, siis ka see on olemas. Juhusel on kaartide tulekul muidugi oma roll, aga oluliselt suurem roll on vastuvõtjal - tema on see kes otsib sealt mõtet.

Elul ei ole mõtet. See on absurd. Ainus mõte on see, mille me sellele omistame. Me oleme vaid karvadeta ahvid, kes elavad kivist kunstlikes koobastes, käivad päeviti teistes koobastes istumas ja tegemas asju, et saaks hõrepuitu, mida vahetada kolmandates koobastes toidu vastu. Elu on absurd ning ainus, mida me teha saame, on leida isiklik tõde, isiklikud väärtused ning teha enda jaoks täheduslikke tegusid. Kui me oleme juba aastaid teinud enda jaoks mõtestatud tegevusi, ei tundu ka see maailm nii mõttetu - me oleme loonud endale subjektiivselt tähendusliku tausta. Rasketel hetkedel on meie subjektiivne tõde ja reaalsus kannatada saanud ja meil on tarvis seda muuta, et oma eluga edasi minna. Nii lihtne (?) see ongi.

Meie subjektiivne tõde ei ole aga ainult mõtlemises, see on ka meie kehas. Mõtlemisega on lihtsalt võimalik selle sisse väga palju segadust külvata. Me mõtleme, selle asemel, et tegutseda. Me proovime oma peas kõik ära jõudes tihtilugu tõdemuseni, et neid asju ei ole mõtet päriselt teha: see ei ole tulus; see pole võimalik; ma ju ei saa jne. Meie mõtlemine, olgugi et praktiline, on ka täis erinevaid vigu. Ei ole välistatudd, et ka siin tekstis on omad mõttevead sees. Nii nagu mustrite ja seoste otsimine on ajusse sisse kirjutatud, on seal ka vead (neid on palju, suvalisest järeldamisest ja üleüldistamisest kuni fundamentaalse atributsiooniveani). Võibolla vaid väga väike laps, olles vahetus kontaktis reaalsusega, ei oma mõttevigu. 

Seega oleks ehk vahel mõistlikum kuulata oma mõtete asemel hoopis sisemist häält. Kuidas aga, istudes mõne valiku ees, aru saada, mida sa tegelikult tahad? Siin on üks nipp: viska münti ning kui see on õhus, tunned sa juba, mis tulemust sa tegelikult ootad.

Proovi ja lihtsalt anna endast parim

Ma olen varemgi rääkinud improteatri ja igapäevaelu sarnasustest ja vastastikmõjust, sest eks ka elu on ju paras impro. Me ei tea, mis juhtuma hakkab ja see ehk ongi hea. Muidu oleks ju paganama igav. Elus mustandit teha ei saa, me paneme kogu aeg puhtalt, nagu ütles Andrus Vaarik.

Seekordse kirjutise inspireeris meie tänaõhtune etendus Philly Joe's. Juba lavale minnes tuikas mu pea kahtlaselt ning teise poole keskel oli olukord juba päris vastik. Samas ma olen tähele pannud, et kerge füüsiline probleem (kõhuvalu, peavalu jne) kas võtab mu täiesti jalust maha või aitab mul paremini fookuses olla ja keskenduda. Su ressursid ja energia on piiratud, ülemõtlemist ja analüüsi ei ole liiga palju. Igati sobilik impro jaoks. 

Seekord oli siis versioon kaks ning pärastise tableti toel olen ma praegu juba päris inimene. Küll aga ma märkasin midagi eriskummalist. Me oleme oma trupiga viimasel ajal läinud väga tehniliseks. Me oleme lihvinud mänge nii, et laastud lendavad. Loonud lisa taustareegleid, et meil mingeid mänge lihtsam teha oleks. Iga etenduse järel on meil jagamine kus me üksipulgi analüüsime läbi, mis oleks võinud laval paremini minna (Jah, me ise oleme enda kõige kurjemad kriitikud). jne See on hea, aga on midagi, mis on minu arust sellega ka justkui kaduma läinud.

Mitmed trupi liikmed tõid lõpuringis välja, et üks arvamismäng läks pekki. Mina aga nii ei arva. Tõsi, mina ja mu kaks lavapartnerit selles mängus jooksime laval kokku. Me olime täiega plindris. See muutus mingi hetk ehk publiku jaoks ka igavaks - kaua sa ikka vaatad kuidas keegi plindris on? Ja uskuge mind, seda pinget oli laval küll ja veel. Me ei mänginud seda turvaliselt, teades et me kindla peale hakkama saame ja ka publik sai sellel hetkel sellest väga hästi aru, ning see tekitas neil lisa uudishimu - kas ja kuidas nad nüüd sellega hakkama saavad? Jah, nad on plindris, seda on ju näha, aga kas ja kuidas nad nüüd välja tulevad?

Publikule meeldib tegelikult see, mis läheb valesti. See annab asjale võlu. Doseerima peab muidugi väga täpselt, aga me märkame seda publikus olles kiiresti. (vt näiteks neid baleriine)

See oligi mängu ilu, valu ja võlu. See, et ei tulnud kohe puusalt vaid, et me pidime ikka omajagu vingerdama. Ma ei usu, et see mäng oleks minu jaoks nii intensiivne ja nautitav olnud, kui see oleks kohe laksti välja tulnud. Või kui keegi oleks selle poolitanud, sest "Ei tööta ju!" Võlu oligi ebaõnnestumises ja sellest edukalt välja tulemises. Kusjuures ka ühes teises arvamismängus oli sarnast kokkujooksmist, ning samamoodi sellest kokkujooksmisest sai omamoodi mäng. Mäng mis võinuks ka pekki minna, aga vedas ennast väga ilusasti välja. Mitte ainult polnud seda publikul lõbus vaadata, vaid ka huvitav. Huvitav, et mis küll nüüd edasi saab.

Ma ei ütle muidugi, et igas mängus peaks kokku jooksma. Küll aga ma julgustan eksima. Julgustan olema see tola, kes võibolla saab hakkama ja võibolla mitte, aga ta proovib ja annab endast parima. Mitte ei ole turvaliste reeglite turvalises maailmas. Mida rohkem on reegleid, seda rohkem on turvalisust ning seda vähem on ruumi spontaanseteks hetkedeks, mis ongi paljuski ju asja võlu.

Kui ma õpetaks kedagi laval loengut pidama või näitlema, ei õpetaks ma talle kuidas oma keha hoida või kuidas täpselt sõnu hääldada. Läbiv ja kõige tähtsam õpetus oleks see, kuidas saada hakkama olukordadega, mis lähevad pekki. Sest pekki asjad lähevad ning rohkem kui arvata võiks. Tähtis pole mitte lihtsalt pekist üle minna vaid see ka omaks võtta ja ära kasutada (kontekstist väljas oleks see lause väga ... mmm ... kummaline). Mitte lihtsalt muuta komistus osaks tantsuks vaid sealt edasi teha komistustantsu.

Mida rohkem on reegleid, seda rohkem saab nende vastu ka eksida. Nii on ka elus. Vahel läheb teistmoodi kui tahtsime või plaanisime. Tihti ei ole meie halva tuju põhjuseks aga mitte reaalsus ise vaid meie murtud sisemised reeglid/soovid/plaanid. See murtus ei lase meil näha aga ilu ja võimalusi, mis on endiselt maailmas alles, sest meie enam ei ole. Meie oleme enda peas ja mõtleme kuidas asjad halvasti läksid. Kuidas plaan ei töötand. Praktiline tõsine inimene ütleb, et nii peabki. Ma leian, et ega ikka ei pea. Praktiliselt võttes:meie aeg on limiteeritud. Me sureme üks hetk ära. Fakt. Miks täita seda aega mis meil on mõeldes asjadele, mis teevad meie elu ebameeldivaks ja ei luba meil märgata ilu ja uusi võimalusi meie ümber. Juhtus, mis juhtus, elu läheb edasi.

Ma tegin seekord laval võibolla rohkem ootamatut mörti (sidesupport, elik kõrvalt toetus), ootamatut isegi enda jaoks. Seda puhtalt selle pärast, et tundus, et oli vaja. Kõik. Mõned korrad läks natuke pekki ehk kah, aga vähemalt proovisin. Mida mul on kaotada? Kardan, et teen ennast tolaks? No ja siis? Teen midagi valesti? Laval ei ole õiget ega valet. Niikaua kuni sa oma partnerit toetad on kõik okei. Üks reegel (fine, selle alla kuulub päris palju asju) ja mulle tundub, et rohkem ei olegi vaja. Sellest piisab. Kõik muu on võimalused.

Ja nii on ka elus. Sul on võimalus millegi peale pahandada või nähvata. Sul on võimalus olla täiesti väljakannatamatu fallos (pardon my french). Sul on samamoodi võimalus ka mitte pahandada. Mitte suruda oma tundeid alla vaid muuta nende lähtekohta. Iga nähv, jonn, solvumine, pahameel jne mis meil kellegi suunas on, on sellepärast, et see keegi ei austanud meie sisemisi reegleid - ei teinud nii nagu meie oleks tahtnud (ja võibolla oleme me talle sellest juba korduvalt ja korduvalt rääkinud aga näe ikka tegi nii. On ikka sitapea, miks ta ei tee nii nagu meie tahame?). Meil on võimalik ka öelda oma peas endale "Uus valik" ning valida miskit helgemat. Fine, võibolla ta tõesti ei olnud minuga kõige toetavam praegu, aga äkki ma ka alati ei ole. See ei tähenda, et ma peaks samaga vastama. Samaga vastamine on minu arust lihtne tee. Samas kui sul on nii lihtne kaasa minna kellegi nähvamise või virisemisega, äkki tal on sama lihtne kaasa minna ka sinu toetava sõbraliku suhtumisega? Ma ei ütle, et seda alati mugav teha on. See on valik. Mugavustsoonist väljaminek. Ning see on see koht, kus me inimestena kasvame. 

No ja äkki tõesti ei kliki. Äkki pikemas plaanis asjad ei tööta. Mingilt maalt saab pang täis. Äkki ta tõesti on üks paras fallos ja lihtsalt ühest hetkest alates ei ole enam jaksu sellega tegeleda. 

Ega ei pea.

Ka see on valik ja ka alati mitte mugav.

Tähtis on aga valikuid ja võimalusi näha ning olla nende tegemises julge.

Kes sa selline omast arust oled?

Ma olen korduvalt mõelnud selle peale, et võiks oma nö hobidega ka natukene taskut raskemaks saada. Teha midagi, mis sulle meeldib ning selle eest ka miskit tasu saada oleks ju igati ideaalne. Samas suunas müksas mind ka karjäärinõustaja, lisades et ideaalis võiks ju kõik teha tööd, mida neile meeldib teha. Küsimus on aga, mida sulle meeldib teha. Mida sa teed isegi siis kui keegi sulle selle tegevuse eest ei maksa.

Mulle väga meeldib kirjutada. 

Täiesti ausalt. See aitab mul saada mõtteid selgemaks, konkretiseerida ideid, ennast vabaks muljetada ning leida sarnaselt mõtlevaid inimesi. Ega muidu poleks ma seda blogi 8 aastat pidanud ja tore on näha, et mõned siin jagatud kirjutised on jõudnud ka näiteks Reaktor'i veergudele ning mõned postitused on saanud usinasti jagamist näoraamatus. Isegi rohkem südantsoojendav on aga see, kui peale teksti avaldamist helistab sulle sõber (või kirjutab Skypes või mujal) ning ütleb aitäh. Aitäh, et sa kirjutasid. Aitäh, et sa jagasid oma mõtteid, sest mul on samad mõtted, aga ma ei teadnud kas teistel on kaa. Või kui keegi räägib kuidas ta keset igavat loengut mu blogi luges ja prahvatas üle auditooriumi naerma.

Kes on blogi lugejaskond? Ma tean mõningaid inimesi. Mõned sõbrad ikka piiluvad siia - sõbrad väga erinevatest valdkondadest (nende seas on ka äärmiselt inteligentseid ja osavaid inimesi, keda ma sügavalt austan ja kelle osavust ma ikka vahel kadestan)  Ma tean, et mu vanemad vahel loevad, proovides hakkama saada ka inglise keelsete kirjutistega. Kuna Eesti on väike, olen kogemata kokku sattunud ka mõne lugejaga, keda ma varemalt isiklikult pole tundud. Need kohtumised on mind alati mõtlema pannud. Kas ma tõesti siis kirjutan midagi sellist, mida ka võhivõõral on huvitav lugeda? Äkki see, mida ma kirjutan, polegi nii hull?

Mida räägib aga blogi statistika? Kuus on lugemisi umbes tuhande kanti (blogspot muutis oma süsteeme 2010 alguses, seega vanemat statistikat mul ei ole) - juunis 2012 oli korra ka nelja tuhande kanti aga ma kahtlustan, et tegemist on miski veaga ning blogisse sattusid äkki inimesed, kes seda üldse ei otsinud. Vähemalt paar korda on blogi läbi lipsanud ka blog.tr.ee blogide top 100 nimekirjast. Pole paha, kui mõelda sellele kui avalikule päevikule, kuhu ma kirjutan nii nagu juhtub ja siis kui juhtub. Minu uskumus on, et püsi-lugejaskonna jaoks peaks olema ka püsiv ja regulaarne kirjutamine, mida minul kindlasti ei ole. Tekstid tulevad siis, kui nad tulevad.

Kui blogi on enamasti isiklikum, arutlevam ja reaalsusega seotud, siis selle kõrval on ka omajagu ilukirjandust. Katsetusi ilukirjanduse vallas olen tegelikult teinud teismelisest saati, peamiselt pseudonüümi Tim Hornet all, ning ei saa salata, et on toimunud ka arengut. Lugedes oma esimesi avaldatud tekste Algernonis hakkab ikka omajagu piinlik - sisu vajaks puhastamist ning vormistus samuti. Samas leidub ka tekste mille üle ma olen tõsiselt uhke - mis ületasid minu ootuseid ning üllatavad mind praeguseni. Lühiproosa kõrval on muidugi ka posu luulet (mis on paljuski kaduma läinud sest poogen.ee on maas) ning katsetusi pikas vormis - see sügis valmis mul lausa inglise keelne novella (pikem kui lühijutt, lühem kui novell) ning teine sama mõõtu tekst on kirjutamisel. Mis nendest tekstidest edasi saab? Ei tea. Võiks ju saada kuskil avaldatud, aga kui ei saa, siis ka kirjutamise protsess ise oli nauditav.

Seega kirjutada nagu isegi oskaks.

Mulle väga meeldib olla prožektori valguses

Äkki on see vaid isiklik edevus, mis on saatnud mind lasteaiast saati, ning justkui sundinud mind lavale. Ma ei sallinud laulmist või laval luuletuste lugemist, aga näitlemine, see ol hoopis midagi muud. 

Samas peab tõdema, et mulle meeldis väiksena igasugune tähelepanu, kuniks enam ei meeldinud. Põhikooli keskelt alates hakkasin ma kaevuma sissepoole ning olgugi, et ma osalesin ka siis mitmes tegevuses, mis lavale viisid (bänd, rebaste ristimise etendused, jõuluetendused jne), tegin ma seda passiivselt. Ma tundsin ennast rohkem nagu kui statist, kes täidab lihtsalt laval oleva augu ära. Ausalt, ma tõesti arvasin, et ma olen introvert.

Tallinnas sai aga teater taasavastatud tänu T-Teatrile. Nagu tolleaegne lavastaja Margo Teder ütles, oli T-Teater mitte niiväga teater vaid pigem sotsiaalne eksperiment.Võibolla oli just see sotsiaalne toetav keskkond see, mida ma vajasin, et oma huvi ja julgus taaskord avastada. Nii ta aga läks. Nüüdseks näen ma teatrimeetoditel mitmeid rakenduslikke võimalusi, käin ringi Kustiteraapia Draama suuna bakalaureuse paber taskus ning ronin lavale teadmata, mis seal toimuma hakkab (elik teen improteatrit). Ma olen nii inimesena kui ka näitlejana laval väga palju kasvanud.

Nagu üks sõber, kes viimast etendust vaatamas käis kommenteeris: "No 3 aastat tagasi või millal ma neid esimesi improetendusi käisin vaatamas, ei olnud sind tingimata just valus vaadata, aga sa olid kuidagi rohkem kinni ja puine ja vägistasid surnud kassi rohkem nats, noh, kui sa nüüd aru saad, mida ma silmas pean. Aga seekord oli vahe ikka väga näha, sa ei olnud üldse puine, ühtegi pindu ei tulnud ära, vastupidi, väga ehe ja pingutamata ja päris värk oli."

Sama etenduse lõpus küsis ka üks publiku liige garderoobis, et kus teatrites ma veel näitlen. Vau, aitäh. See on tõesti tunnustus.

Mulle väga meeldib koolitamine - grupitöö

See oli küll aastaid tagasi, aga ma mäletan seda tunnet. Kolm inimest meie osakonnast saadeti komandeeringusse informatsiooni ja kogemusi koguma, mis hiljem tuli oma osakonnale tagasi tuua. Kui teised kaks reisikaaslast olid koolitajad juba ameti poolest, siis minu jaoks oli see must maa. Esimesed kokkuvõtted, mis ma tegin ei avaldanud ülemustele mittemingisugust muljet ning ma ei mäleta et varm oleks keegi minu peale nii palju karjunud. Ma isegi ei teadnud et läbi Skype kõne on võimalik karjuda. See oli täielik stress. Ma veetsin Jaanipäeva enamuses võhivõõraste keskel kirjutades ümber powerpoint'i. See oli ka viimane kord kui ma tõesti jõin ennast nii üle, et mis läks sisse, tuli ka sama teed pidi lõpuks välja. Aga ma sain sellega hakkama ja see tunne kui sa oled laval loengut pidamas, tähelepanu keskel ning tead oma materjali nii hästi, et poolkogemata paned seal olles paika ka oma ülemuse, kes küsis täiesti eba-adekvaatse küsimuse, oli joovastav. Adrekas oli ka muidugi sees.

Hiljem olen ma järjest vähem kasutanud slaide ning järjest rohkem grupi tegevust. Nii on saanud tehtud ka nii mõnigi improteatri teemaline koolitus. Üks nendest oli vaid mõnetunnise etteteatamis-ajaga, aga inimesed jäid rahule ning mõned lihtsad impromängud jäid käiku veel pikaks ajaks.

Mulle väga meeldib huumor

Seda on näha ehk näoraamatus, twitteris, jutuajamistel, laval kui ka kirjutistes (sorry, et see tekst pole väga humoorikas). Huumor on mu hea sõber ja kaaslane olnud enamiku elust. Tegelikult on mul ka posu nalju kõrvale kogutud, et nendega üksi lavale seisma minna - panna kokku oma edevus ja huumorisoon. Korra sai standupi teha isegi proovitud, aga see ei olnud päris see. Nüüd peaks tulema midagi paremat, lihtsalt vaja leida sobiv avatud mikker.

Mulle meeldib kui inimesed naeravad. Sa ei saa südamest naerda ja mitte olla päris.

Mulle väga meeldib aidata

Ma väga hea meelega kuulan inimesi ära, kui neil on mingi mure või raske olukord elus ja mul endal on jaksu neid selles toetada (see viimane punkt on VÄGA tähtis). Kui on soovi, võin ka peegeldada, jagada enda kogemusi või miskeid mõtteid. (kuulamine ise on muidugi kõige tähtsam. Mul on hea meel et ma oskan tänu gestaldile paremini kuulata ja rääkijaga kaasas olla) Ma tean mida tähendab depressioon ja augus olek. Olgugi, et mul ei ole ju miskit nõustaja või psühhologi paberit, on mul omajagu kogemusi surma, suitsiidi, leina, depressiooni, teraapia ja õnnelikkuse otsmise valdkonnas. Kui sa ei ela aktiivselt siis sa vaatled aktiivselt. Ma olen palju vaadelnud ja mõelnud nende teemade üle. Pealegi, see aitab mõtestada isiklikku pimedust, kui sa saad seda kasutada kellegi teise aitamiseks.

Inimene on sotsiaalne loom ning läbi kogemuste jagamise tajume ka oma sarnasusi ja seotust.

Mulle väga meeldib ...

Seda on natuke raske kokkuvõtvalt sõnastada, aga ma lisaksin siia eraldi kategooria hullumeelsete projektide tarvis. Hullumeelne projekt oli näiteks Shadowrun: Lihtne Tööots LARPi korraldamine (millega saime kohalikus rollimängukogukonnas omajagu tunnustust) või näiteks eelmisel aastalõpul rahva tujurikkuja sketšide tegemine (millest üks sai ka saatesse). Hullumeelne projekt on see, kus sa ei tea täpselt mida sa teed, sul on aga idee/kontseptsioon ning sa tahad selle ellu viia ja usud, et see võiks toimida. Kui vaja, hoiad ise kaamerat. Kui vaja teed ise photoshopi. Kui vaja monteerid ise kogu kupatuse kokku jne Ühesõnaga teed mida iganes, et idee saaks kuidagigi valmis.

Või Improfestivali Tilt korraldamine. Kui vaja, paned lava püsti ning jooksed tehnikuga ringi, et heli ja valgus saaks ikka õigeks ajaks töökorda.

Miks mitte siia alla pista ka LARPidel osalemine. Küll natuke väiksemas mõõdus hullumeelne projekt aga on olnud mänge mille varustust olen ma ka kuu aega ette valmistanud.

Aga kes sa selline omast arust oled?

Nonii, suuremad asjad said vist mainitud. Vaadates seda nimekirja siis võimalusi täitsa nagu oleks. Võiks ju kirjutada kuhugi ajakirja, mitte siia blogisse. Võiks õpetada inimestele edasi seda, mida ma olen oma lavakogemusega omandanud. Võiks, mitte lihtsalt võtta vastu vaid isegi korraldada uusi väljakutseid lavalaudadel... jne. Kui lasta mõtted käima, saab siit väga huvitavaid kombinatsioone.

Ning nüüd jõuame me lõpuks pealkirjani välja. Iga kord kui ma selliste asjade peale mõtlen jõuan ma lõpuks sees piniseva anonüümse netikommentaatori hääleni oma peas, mis ütleb: 

"Kes sa selline omast arust oled?" 

Ma vaatan kerge kadeduse ja aupaklikkusega sõpru, kes korraldavad meeleavaldusi, sest nad leiavad et midagi on vaja öelda. Kirjutavad ajalehe artikleid, sest midagi on hingel kripeldamas. Sõpru, kes teevad LARPi festivale, sest nad tunnevad, et seda on vaja. Sõpru, kes laulavad muusikalides. Sõpru, kes võtavad vastu väljakutseid ja muudavad maailma ja ausalt mul on nii tihti karp lahti vaadates, mille kõigega need inimesed hakkama saavad.

Ning ma tunnen ennast hädisena. Ma tunnen ennast täiesti mõttetuna. (kas see pole mitte see argument, et Facebook põhjustab meeleolu langust?) Jah, ma olen ka mingeid asju teinud oma elus. Jah, ma olen vallutanud oma lavahirmu ning ehk ära peletanud oma depressioonipisiku. Jah, ma olen panustanud omajagu Eesti impro-kogukonda. Olen kirjutanud mingeid asju. Ehk olen ma isegi mõne inimese päeva paari halva naljaga paremaks teinud. Aga ma tunnen, et ma võiksin teha nii palju rohkem. Et ma peaksin tegema rohkem.

"Kes sa selline omast arust oled?" 

Kas ma julgeksin kirjutada mõnda ajakirja teemast, mille kohta ei ole mul kvalifikatsiooni? Kas ma julgeksin rääkida tõisitest teemadest, teades et minu teadmised ja pädevus selles vallas on heal juhul vaid kogemuslikud?

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma võin ratsionaliseerida seda tunnet, öelda, et see on puhtalt väljamõeldis, et seda ei ole olemas. Aga ma tunnen ennast väikese inimesena. Hammasrattana suures masinavärgis. 

"Kes sa selline omast arust oled?"

 Ma ei ole tähtis. Minu arvamus ja mõtted ei ole tähtsad.

"Kes sa selline omast arust oled?"

... mu jaks saab otsa ... milleks

"Kes sa selline omast arust oled?"

...

Ma tuletan meelde vanemat härrasmeest Skype'i kontori suitsunurgas, kellega sai arutatud poliitilistel, filosoofilistel ja elulistel teemadel. Kuna ma mingi vahe kandsin kaabut, ütles ta mind nähes alati "Tervist Härra!" (sest härrad kannavad kaabut, nagu ta seda seletas). Hoolimata meie suurest vanusevahest tundsin ma, et ta nautis neid vestluseid ja hindas mind ning minu arvamust. Kui sinust vähemalt poole vanem inimene kutsub sind härraks... see on ...

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde, et mu sõprade seas on mitmeid kes on minust vanemad. Hoopis teine generatsioon. Osadega sai tutvutud läbi venna. Nüüd helistavad nad mulle ise ja küsivad, mis õhtul plaanis. Ma ei ole nende jaoks noor ja rumal ja mõttetu. Nad hindavad ja väärtustavad mind. Ma olen inimene.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde viimast kohtumnist T-Teatri inimestega. Seda tunnet, et sa oled täiesti oma inimene, olgugi et pole väga kaua näinud. Seda õlg õla vastas tunnet ja tunnet, et sa oled alati oodatud.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde prantslasi meie improfestivalil, kes olid lihtsalt nii siirad ja avatud... ehk siis prantslased. Rumeenlasi, kellega sai räägitud Pratchettist. Itaallasi eelmisest aastast, kes olid vaimustunud kõigest ning täis emotsioone. Ma meenutan viipekeelt, mida nad õpetasid. Ma meenutan kõiki neid näitlejaid, kellega on jagatud suuri siiraid hetki - tõsi, vaid lavareaalsuses, aga siiraid ja tugevaid sellegipoolest.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde erinevaid kohtumisi sõpradega, mis on olnud nii südantsoojendavad. 

Ma tuletan meelde seda, kuidas sõbrad on saanud oma rajale tagasi, peale pikka siirast vestlust ja peegeldamist. 

Ma tuletan meelde, kuidas ma olen raskeid teemasid üksi kandnud, kuniks olukord muutus kergemaks ja sai ka teisi sellesse pühendada. 

Ma tuletan meelde neid naeratusi, mida mulle on jagatud. 

Ma tuletan meelde, kui mulle on öeldud aitäh.

Ma tuletan meelde kallistusi.

Ma tuletan meelde ...

"Kes sa selline omast arust oled?"

Mina olen mina. 

Aga, kes kurat sina oled?

Lõpetamata lood

Irooniliselt on see postitus kirjutamist juba mõned päevad oodanud. Valmis oli vaid pealkiri ja ideid täis pea. Peab tõdema, et tekkis ka soov lihtsalt pealkiri avaldada ilma sisuta. Noh, nagu on legend ühest iidsest lõpukirjandist pealkirjaga Risk: õpilane kirjutas pealkirja lehele ning andis töö ära, sai maksimum punktid. Aga see selleks.

Tagasi teema juurde, mis kasvas mu peas eelmise nädala lõpus: Lõpetamata lood ehk mõtisklusi improst, sarjadest, mõtlemisest ja lõppu jõudmisest.

Improst ja teleseriaalidest

Meie reedene Seistes Püsti etendus oli lihtsalt suurepärane - seda võivad rääkida nii publik kui ka näitlejad. Kõik, kes olid laval, jäid sellega rahule, mida ei juhtu just tihti (enesekriitika ja analüüs on tegelikult väga suur). Tõsi, oli asju mida oleks kindlasti saanud veel paremini teha, aga üldine tunne oli kõrvust tõstev. 

Mis aga eristas seda etendust eelmisest etendusest? 

 Mis tegi selle nii heaks? 

Tõsi, me olime teinud tööd tehnikate ja sihitud soojendusega, mis kindlasti laval kaasa aitasid. Mis tundus minu jaoks aga eriline, oli see, et juba esimesest stseenist alates oli meil laval narratiiv, lugu. 

Seistes Püsti formaadi teebki paljuski keeruliseks see, et kõik on lubatud, niikaua kuni sa suudad luua ja lavale tuua päris inimesi ja päris suhteid. Selle raami sees võiks vabalt kütta ka tund aega järjest sidumata stseene vabavormi improt (ing. freeform) ja see oleks täiesti pädev. Muidugi ei leidu palju inimesi, kes vabavormi suudaksid pikalt vaadata (olen ise üks nendest) ning ka seda pikalt teha on kuidagi väsitav. Ma olen korduvalt pikka vabavormi näinud ning olgugi, et ma hindan kõrgelt lavaosavust sellise vormi juures, väsin ma seda vaadates ära. See ei anna mulle energiat, pigem võtab seda.

Ma arvan, et põhjus on emotsionaalses pühendumises. Isegi kui laval on tegelasi kellele kaasa elada, on seda raske teha - see on justkui tunnete raiskamine, sest sa ei pruugi seda tegelast ja suhet enam kunagi rohkem näha. 

Selle kõige kaduvus, mis on selle vormi võlu, on samas ka selle needus.Mul on tunne, et me kõik - laval, publikus, elus - otsime tervikut, me otsime justkui miskit lugu. Seepärast on päris vabavorm ka nii raske - sul on palju sissejuhatusi, aga lood ei lähe edasi. 

Selle sügise esimesel Seistes Püsti etendusel oli nii vabavormi kui ka narratiivi ning mitmed publiku liikmed olid hiljem segaduses - ei tekkinud ühist tervikpilti. Mitmed lood jäid lõpetamata ja õhku rippuma, mis oli küll ka taotluslik aga tundus, et ei pakkunud nii palju naudingut ei näitlejatele ega ka publikule. Seekord oli narratiivi ja sidusust oluliselt rohkem ning see lubas nii näitlejatel kui ka publikul tegelastele rohkem kaasa elada ja lõppu jõuda.

Mulle tundub, et me otsime lõpetatust ja seda mitte ainult teatrilaval.

Meid kammitsevad teleseriaalide viimased minutid, milles meelega jäetakse midagi õhku rippuma, et uus osa kindlasti huvi pakuks. Me ootame pinevusega järjefilme, mille eelmistes osades anti kergeid vihjeid ja viiteid uuele filmile. Me tahame teada, mis edasi saab. Lugu on lõpetamata.

Mõtlemisest

Nädalavahetusel olid mul vanemad külas ning ma avastasin veel ühe teema, kus me tihti proovime lõppu jõuda: mõtlemine. 

Mõte on nagu loo alge, mida me tahaks edasi ja edasi uurida. Sel ajal kui me seda aga uurime, liigub maailm omasoodu edasi ning ei pruugi meie mõtteprotsessiga enam üldse seotud olla. Nii juhtuski korduvalt, et ma pidin oma isale ühte ja sama asja mitu korda seletama. Ei ole dementsus, mõtlemine hoopis - inimene ei suuda samal ajal mitut asja korralikult teha ja on loomulik, et kui mõtted on keskpunktis kaob kontakt hetke kontekstiga. Nii pole ka imestada, et mõningad jutuajamised tundusid kohati päris kummalised. Näiteks rääkisime isaga ühest teemast pikalt ja laialt, siis tuias ta teises toas, samas kui me vennanaisega arutasime juba täiesti midagi uut. Mõne minuti pärast tuli isa tagasi ja jätkas enda teemaga, justkui me oleks me temaga kogu see aeg kaasa mõelnud. Olukord oli aga juba muutunud - meie jaoks ei olnud see enam ammu õhus. Rääkis oma mõtted ära, kadus taaskord ning jätkas jälle paari minuti pärast samamoodi. Tundub ju päris kummaline kui aus olla, samas ei saa seda ka kuidagi pahaks panna. See oli väga heatahtlik, asjalik ja põhjalikult läbi mõeldud jutt, ainult et maailm ei olnud selle jaoks enam valmis - olukord ja kontekst oli muutunud ning seda mitu korda.

Tõsi, selle konteksti sobitamiseks aitavad sissejuhatavad laused nagu "See tuletas mulle meelde, et..." või "Ma siin mõtlesin natuke selle teema üle ...". Ma tean, väga raske on vahel austada muutuvat maailma, kui su mõtted vuhavad täiskiirusel.

Olen isegi tähele pannud kui keeruline on vahel mõnest mõttest loobuda, samas ka kui vajalik see kohati on. Tead küll, kuulad oma head sõpra, oled temaga emotsionaalselt kaasas ja kohal ning sul tekib teda kuulates miski oma mõte mida jagada, vahele segada aga ei taha ning ei paista, et jutt jõuaks kohe miski lõpuni. Kui sa sellel hetkel oma mõttest lahti ei ütle, on asi pekkis - sa ei suuda samal ajal olla päriselt kohal, kuulav, toetav ja kaasas, kui su mõtted arutavad peas oma teemat (mul hakkab teema kiirelt ise ennast arendama, kui ta liiga palju tähelepanu saab. Nagu hulkuv kass kes tuleb tänaval järgi kui sa oled talle pai teinud). Või vähemalt mina ei suuda. (Oleneb jagatavate emotsioonide tugevusest samas). Jah, me kõik oskame teha nägu, et me oleme olemas ja kuulame, aga see ei ole ju päris see. Kas me ka päriselt kuulame?

On inimesi kelle jaoks kuulamine ongi see, et sa võtad, analüüsid oma peas läbi ja jagad tagasisidet. Professionaalses keskkonnas on see suurepärane lähenemine, lähisuhetes aga mitte. Tihti tahavad inimesed, et keegi neid lihtsalt kuulaks, mitte ei annaks nõu või probleemilahendust, vaid oleks lihtsalt emotsionaalselt kohal.

Ma arvan, et gestalt teraapia ja impro on aidanud mul oma mõtteid rohkem analüüsida, jälgida, usaldada ning vajadusel ka nendest lahti öelda. Minnes improlavale oma kindla mõttega ning ilma paindumisvõimaluseta oled sa seal suhteliselt hukule mõeldud.

Lõppu jõudmisest

Kui rääkida aga elulisematest asjadest, millega ehk mitte-impro inimesed ka samastuda suudaksid, siis märkasin eelmine nädal kuidas ma kaitsesin ise-ennast oma peas. Sisemonoloog oli justkui sisedialoog "vaenlasega" keda polnud kohal ning kelle ees ma oma tegevusi, mõtteid ja seisukohti püsivalt kaitsesin. Seda oli päris raske tunnistada, raske omaks võtta ning ma sain ka aru kui palju energiat mul selle peale kadus (muidugi oli see sisedialoog ju emotsionaalselt laetud ja ängistav). Saades aru, et see sisekonflikt ei vii kuhugi, kirjutasin ma need teemad üles ja jagasin inimesega, kellega ma oma peas konfliktis ja kaitsepositsioonis olin. Meie omavaheline suhe paranes oluliselt ja ükski nendest mõtetest pole mu pähe tagasi tulnud.

Mõtlemine pole tegemine nagu mu esimene terapeut (kognitiiv-käitumuslik) kunagi rõhutas. Sa võidki jääda asjade üle mõtlema, neid oma peas juurutama ühte ja teistpidi, kuid kui sa nendega midagi reaalset ei tee (kasvõi üles kirjutamine ja jagamine) ei jõua sa lõpetatuseni. Mõtted ei suuda ise lõppu jõuda, selleks on vaja tegevust. Sa võid mõelda öö läbi hommiku peale, aga sellest pole enamasti miskit kasu. Tegevus on see, mis määrab.

Gestalt teraapia järgi on palju meie tegevusest mõjutatud kunagistest lõpetamata teemadest. See, et me ei ole jõudnud mõne teemaga enda jaoks rahuldavasse lõppu on jätnud oma negatiivse jälje (siin oleks nii lihtne teha halba nalja, aga ma ei tee) ning me otsime alateadlikult meetodeid kuidas kas jõuda lõppu või leevendada antud jälge. Lõppu jõudmine on tähtis (sisesta halb nali siia). Kujuta ette anekdooti mille viimane rida ehk kogu asja iva ära ununeb. Kujuta ette, et sa loed kriminulli ning keegi õel inimene on selle viimased kümme lehekülge välja rebinud nii et sa ei saagi teada, kes mõrvar oli. Kujuta ette, et eelmäng oli tore ja tegevus oli tore aga napilt napilt lõppu ei jõudnud. Päris kole, eksole. 

Nüüd aga kujuta ette, et sa jõudsid just pika ja segasevõitu blogipostituse lõppu, mille lõpus autor kiidab su vastupidavust ja tänab lugemise eest. Päris äge, eksole.