Kuivik veel ei ole, aga sepik juba küll. Nii on. Ma sain taaskord vanemaks ja seekord tuli ette uus kümnend.Kuigi ma väga sünnipäva tähistamist ei armasta, siis seekord mõtlesin asja siiski natuke suuremalt ette võtta. Sai süüa, juua, head seltskonda ja meelelahutust. Kõigil külastajatel oli saabumisel kohustus närida ka nostalgiat. Mäletate ehk, et kunagi olid sellised kõvad magusad nätsupallid? Neid leiab endiselt, kui väga otsida ja ega nad ajaga väga palju kõvemaks pole läinud.
Meelelahutuseks oli väike minupoolne kokkuvõte oma eluperioodist. Tõsi, kuna ma siiralt pelgasin, et see võib olla täielik jura, siis palusin ka oma improteatril hiljem miskit teha - noh, et olukorda leevendada.
Kokkuvõte oli otseloomulikult powerpoint. Oli naljakamaid ja vähm naljakamaid lugusid elust enesest, mille vahel olid kokkuvõttevideod erinevatest kümnenditest. Kuna tekkis ka niisama möla, siis lõikasin selle välja ja pistsin ülejäänud kokku. Ehk siis siin on terviklahendus koos videote ja jutuga.
Ja kuna klippide lõikamine paistab olevat mu põhitegevuseks vimasel ajal (niipalju, et mõned sõbrad soovitasid hakata sellega raha teenima, sest asi paistab olevat käpas ... ja et kui ma selle vana arvuti ja Windows Movie Makeriga selliseid kombosid teha oskan, mida ma suudaks veel korraliku varustusega, eksole?), siis lõikasin kokku ka klipi sellest, kui imbetsillselt ma ikka räägin, kui närv on sees.
Mis teha, vanadus, asjad ei tule enam meelde. Äää eee jah.
NB! Enamikes klippides on Copyright asju sees, seega on nende vaatamine mõnes riigis blokitud. Sorry selle pärast.
Showing posts with label idioot. Show all posts
Showing posts with label idioot. Show all posts
Uskumused ja tegelikkus
[Spoiler: võib olla raske tekst. Emotsionaalselt siis]
Meil on niivõrd palju arvamusi ja uskumusi peas kinni, et tihtilugu on isegi raske märgata, et paljud neist ei ole tõesed. Vahel aga tulevad hetked, kus sa oled sunnitud neile kaine peaga otsa vaatama ja neid vaidlustama.
Ma mäletan kuidas aastaid tagasi müüs üks sõber tänavafestivalil pannkooke ja tundus olevat muidu kah õnnelik. Tollal tundus see kuidagi kummaline, sest oli teada, et ta oli töötu.
Ma mäletan kuidas aastaid tagasi müüs üks sõber tänavafestivalil pannkooke ja tundus olevat muidu kah õnnelik. Tollal tundus see kuidagi kummaline, sest oli teada, et ta oli töötu.
Aga miks ei võiks töötu inimene olla õnnelik?
Praegu, olles juba mõnda aega üritanud maailmast ja endast aru saada, näen ma väga ehedalt, kui palju on meie peas tegelikult tööga seotud uskumusi ja arusaamu. Ma ei käi tööl, aga rahalist ressurssi on. Seega peaksin ma olema nagu noor varss karjamaal, kargama suurest õnnest üles ja alla, hüüdes maailmale "Vabadus!". Tegelikult passin ma aga enamiku ajast üksinda kodus ja nokitsen. Mida ma nokitsen? Pole tähtis. Tähtis on see, miks ma nokitsen. Mis ma nokitsen? Sest kui ma ei tee midagi, voolab mu aju täis paralüseerivat häbi ja viha ise-enese vastu. Seega on tegutsemine nagu enese alalhoiu instinkt.
Praegu, olles juba mõnda aega üritanud maailmast ja endast aru saada, näen ma väga ehedalt, kui palju on meie peas tegelikult tööga seotud uskumusi ja arusaamu. Ma ei käi tööl, aga rahalist ressurssi on. Seega peaksin ma olema nagu noor varss karjamaal, kargama suurest õnnest üles ja alla, hüüdes maailmale "Vabadus!". Tegelikult passin ma aga enamiku ajast üksinda kodus ja nokitsen. Mida ma nokitsen? Pole tähtis. Tähtis on see, miks ma nokitsen. Mis ma nokitsen? Sest kui ma ei tee midagi, voolab mu aju täis paralüseerivat häbi ja viha ise-enese vastu. Seega on tegutsemine nagu enese alalhoiu instinkt.
Millest tekib see häbi ja viha kompott, mis võtab ära kogu jõu ja jaksu? Sellest, et ühelt poolt ma väga nagu ei tahakski veel kellast kellani kuskil laua taga passida. Teisalt aga ... peaks. Õige mees teeb tööd. Õige mees kasutab oma andeid ühiskonna hüvanguks. Õige mees toob koju raha. Kes ei tööta, see ei söö. jne. Ma ei tea, kas need uskumused on pärit kodusest või sotsiaalsest kasvatusest. Küll aga on mõju see, et ma ei ole vaba. Ma olen täiesti paralüseeritud tegelikkuse ja sisemaailma konfliktist.
Maailm suhtub minusse aga peamiselt nagu ma oleksin seesama varss, kes kalpsab uljalt põllu pääl. Rääkida sellest kui halvasti ma tunnen ennast, sest ma ei käi tööl, tundub absurd. Sa ei pea iga hommik vara ärkama, võid magada kaua tahad, võid teha mida tahad. Kuidas sa julged ennast halvasti tunda? Häbi peaks olema!
No ja on ka.
Mitte ainult selle pärast et ma tööd ei tee vaid ka selle pärast et ma ei suuda olla piisavalt vaba, et seda olukorda nautida ja jõuda kulminatsioonini, peale mida oleks hea tagasi minna. Seega häbi sellest, et mul on häbi poolt põhjustatud tegutsemisvõimetus. (mis muidugi suurendab veel võimetust, mis suurendab veel häbi, mis uurendab veel võimetust jne)
Vahepeal on olnud isegi nii mustad mõtted, et ma imestan, et ma veel elus olen. (kohusetundest paljuski. Elukindlustus katab suitsiidi alles alates sügisest ja no nii tõbras ma ka pole, et jätaks selle tagasimakse ainult partneri peale.) Kõlab tumedalt, eksole, aga vähemalt hoiab elus. Ma võin olla kohutav inimene, aga mitte nii kohutav. Vajuv inimene klammerdub selle külge, mis teda sel hetkel hoiab, ja kui see ongi sel hetkel vaid kohusetunne korterilaenu ees, olgu see siis nii.
Sellises seisus on näoraamatu vaatamine vahel täiesti massohistlik. Kõik teevad midagi, asjatavad ringi. Esinevad, säravad, reisivad, naudivad elu. Ja mina? Käisin Taimaal ning seal olles suutsin läbi lugeda kaks raamatut - mis äkki ei ole just parim reisikirjeldus. Ma ei ütle et see poleks olnud tore, aga midagi minus oli veel kinni.
Vahepeal olen ma proovinud seda sisemist häält ka trikitada.
Mida õige mees veel teeb peale töö?
Remonti!
Selge, remonti on vaja teha küll ja aega selle jaoks on.
Kui aga jalg oli paistes ja tervis käest ära, ei saanud sedagi teha. Pagan, esimesel päeval ei suutnud ma nii kaua püstigi seista, et endale hommikukohvi teha. See oli agoonia. Psühholoogiliselt eriti. Lihtsalt ei suuda midagi teha. Isegi nutta mitte. Põletik võttis liikumisvõime ja ravimid lükkasid pea tühjaks. Pole siis ka ime, et ma vihaseks sain kui vanemad külla tulid ja paps otsustas 3 tundi järjest ehitusest rääkida - see oli niigi minu jaoks raske teema.
Esmaspäeval mässasin jälle remonti teha. Tervis päris 100% korras polnud, aga ikkagi. Järgmine päev valutasid kõik lihased. Pingutasin üle. Proovisin kaotatud aja tagasi teha, aga päris nii see ikkagi ei käi. Mört hakkab ka otsa saama ning kaasehitajad leidsid, et enne juurde ei osta, kui mu tervis päris korras on. "Hei! Aga minu psühholoogiline tervis? Mul on vaja seda teha! Mul on vaja tunda ennast vajalikuna!" - kriiskas hääl minu sees.
Okei, kui nüüd aus olla, siis see mõttemuster on vaikselt muutumas. Vaikselt, aga siiski. Pisikesed sammud, et tekitada taas huvi maailma vastu. Pisikesed sammud, et võtta vastutust ja rakendada oma loomingulist poolt. Pisikesed sammud, et tekitada uudishimu. Pisikesed sammud, et taastada elulusti. Pisikesed sammud, et saada kodust välja ja lihtsalt teha midagi. Samuti reaalsuskontrollid oma mõtetele: Kas mu sõprade jaoks on tegelikult tähtis kas ja mis tööd ma teen või on nende jaoks tähtis see, milline inimene ma olen? Kas mul on õigus tunda ennast halvasti, kui paljud arvavad, et ei ole? On mul õigus abi küsida? Kas ma võiksin näiteks teha erinevaid juhutöid ja selle kõrval remonti ning loomingu ja eneseväljendusega tegeleda? Kas ma saaks nii rahaliselt hakkama? Kes keelab elada nii nagu sa õigeks pead? Kes vastutab minu elu eest?
Cheers!
Emotsioonidest, lapsepõlvest ja idiootidest
Peale viimast Gestalti - mille keskel ma veel muiates kommenteerisin, et hah seekord ei olegi töinanud, ja mille lõpus olin ma nagu purskaev, millele tehakse survepesu nii, et olime sunnitud ajast üle minema, sest klienti nii välja saata ju ei saa - sigaretti tehes tundsin ma kui ebameeldivalt see maitses.
Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.
Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.
Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.
Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.
Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.
Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)
Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."
Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.
Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.
Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)
Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"
Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole?
"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.
Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.
.jpg)
See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.
Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.
Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)
Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")
Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.
Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).
Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.
Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.
Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.
Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).
Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.
Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)
Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.
Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.
*
Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).
Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?
Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.
Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.
Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.
Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.
Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.
Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.
Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)
Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."
Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.
Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.
Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)
Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"
Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole?
"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.
Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.
See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.
Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.
Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)
Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")
Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.
Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).
Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.
Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.
Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.
Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).
Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.
Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)
Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.
Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.
*
Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).
Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?
Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.
Sa ei tea kuhu lähed ...
... kui sa ei tea, kust sa tuled. Vähemalt nii öeldakse ning see ütlus ei meeldi mulle mitte üks põrm. Ma isiklikult pigem pooldan ütlust "Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja!" ja seda väga lihtsal põhjusel - mul lihtsalt ei ole mineviku mälu (mis on paljude jaoks suht shokeeriv). Olgu see siis mälu üleüldise või Eesti ajaloo kohta või siis isegi isiklike kogemuste kohta - ma tean et midagi toimus, aga millal?
Aeg on minu jaoks kuidagi umbmäärane nähtus. Heal juhul mäletan üksikuid numbreid ja üksikut kronoloogiat aga see on ka kõik.
Tõsi, kui vaja, suudan ma pooleteist tunniga kirjutada nullist valmis oma CV, mis on ajalooliselt enamvähem täpne - sest seal on mitmed pähe õpitud arvud ja teisi annab arvutada. (no sünnist alates annab kõike umbkaudselt arvutada ... 7 aastasena kooli ja 18-19 paiku ülikooli jne)
Ja eks ma mäletan ka suuremaid traumasid ja kui vana ma olin nende ajal (ja sellest saan arvutada aastaarvu).
Aga kui ma mõtlen, et mida ma tegin eelmine aasta peale suve, on peas lihtsalt ... (tühjus) või et mida ma tegin 2 nädalat tagasi... või millal on mõne sugulase sünnipäev ... või tähtpäev... jne
Jah muidugi, kui ma võtan ette oma Outlook kalendri ja ratsionaalselt vaatan, et mida ma tollel ajal täpsemalt tegin, siis ma tean et ma tõesti tegin seda sellel ajal - heal juhul tuleb ka mõni mälupilt. Aga ilma ratsionaalse jahtimiseta kalendris ei tule midagi ... nulliring. Puuduvad seosed.
Mäletan, et kunagi koolis kirjutades kirjandit raamatutust Tõde ja Õigus, kirjutasin ma sinna suhteliselt tõsimeeli et raamatu tegevus toimus umbes 1000 aastat tagasi. See on üks parim näide sellest kui halb on mu ajataju. (ja muidugi oli õpetaja piisavalt piider, et selle kirjandi kogu klassile Nimeliselt (!) ette lugeda... ja mulle kahe panna... sest ilmselgelt ma polnud ju raamatut lugenud)
Ma ei tea kas see on normaalne ... ma ei usu, et on, sest ma kuulen liiga tihti, et kuidas sa seda ei tea, kuidas sa saad seda mitte mäletada? .. samas, minu jaoks on ning see pole kunagi teistmoodi olnud. On totter tunda piinlikust kui mu mälu lihtsalt ei tööta mingis vallas, aga eeldatakse et töötab - aga päris tihti ma tunnen seda. Dafaq ma teha saan eh. Ja see, et ma ei mäleta ei tee minust ju veel halba inimest.
Ja tegeist on siis pigem ajalise mäletamisega ja ajatajuga. Lühimäu ja pikimälu on samamoodi mõjutatud.
Ja mitmeid vestlusi saab pidada ikka uuesti ja uuesti ... nagu vana koer kellele uusi trikke ei õpeta ..lahjem versioon filmist Memento ...
Natukene tobe vahel
Aeg on minu jaoks kuidagi umbmäärane nähtus. Heal juhul mäletan üksikuid numbreid ja üksikut kronoloogiat aga see on ka kõik.
Ja eks ma mäletan ka suuremaid traumasid ja kui vana ma olin nende ajal (ja sellest saan arvutada aastaarvu).
Aga kui ma mõtlen, et mida ma tegin eelmine aasta peale suve, on peas lihtsalt ... (tühjus) või et mida ma tegin 2 nädalat tagasi... või millal on mõne sugulase sünnipäev ... või tähtpäev... jne
Jah muidugi, kui ma võtan ette oma Outlook kalendri ja ratsionaalselt vaatan, et mida ma tollel ajal täpsemalt tegin, siis ma tean et ma tõesti tegin seda sellel ajal - heal juhul tuleb ka mõni mälupilt. Aga ilma ratsionaalse jahtimiseta kalendris ei tule midagi ... nulliring. Puuduvad seosed.
Mäletan, et kunagi koolis kirjutades kirjandit raamatutust Tõde ja Õigus, kirjutasin ma sinna suhteliselt tõsimeeli et raamatu tegevus toimus umbes 1000 aastat tagasi. See on üks parim näide sellest kui halb on mu ajataju. (ja muidugi oli õpetaja piisavalt piider, et selle kirjandi kogu klassile Nimeliselt (!) ette lugeda... ja mulle kahe panna... sest ilmselgelt ma polnud ju raamatut lugenud)
Ma ei tea kas see on normaalne ... ma ei usu, et on, sest ma kuulen liiga tihti, et kuidas sa seda ei tea, kuidas sa saad seda mitte mäletada? .. samas, minu jaoks on ning see pole kunagi teistmoodi olnud. On totter tunda piinlikust kui mu mälu lihtsalt ei tööta mingis vallas, aga eeldatakse et töötab - aga päris tihti ma tunnen seda. Dafaq ma teha saan eh. Ja see, et ma ei mäleta ei tee minust ju veel halba inimest.
Ja tegeist on siis pigem ajalise mäletamisega ja ajatajuga. Lühimäu ja pikimälu on samamoodi mõjutatud.
Ja mitmeid vestlusi saab pidada ikka uuesti ja uuesti ... nagu vana koer kellele uusi trikke ei õpeta ..lahjem versioon filmist Memento ...
Natukene tobe vahel
Emotsionaalne ängistatus
Vahel tahaks lihtsalt öelda, et kõik on persses ...
...ja siis sa avastad, et sul pole enam seda auku, kus seda öelda.
Ja seegi on omamoodi sitt tunne.
Ühed on harjunud, et sa oled iseseisev ja saad alati hakkama, for gods sake, isegi oled alati valmis toeks olema. Jooksed vajadusel kohale nagu kiirabi... püsid kasvõi öö läbi lohutades üleval... kutsud päris kiirabi kui vaja...
Teised on ise peaalaspidi oma mülkas ametis. Kuigi, eks seegi on omamoodi kummaliselt irooniline heategu, kui sa räägid kellelegi oma sitast, mille peale ta tunneb ennast kohe paremini sest tema sitt pole üldse nii hull ....
Kolmandate jaoks tahad sa ise tugevat nägu näidata, sest jah on pepp, aga tegelikult saab ju hakkama ... eksole...
Oma soovis näidata ennast tugeva ja alati rõõmsameelse inimesena oled sa ära lõiganud kanalid, kus sa saaksid olla midagi muud...
... ma olen ju ratsionaalne inimene. Täiskasvanud inimene- Kõik on läbi mõeldud ja paanitsemiseks pole põhjust. Kõik on okei. Kui nii ei saa, siis saab teistmoodi ...
kinnitad sa endale. Oled härra loogiline nagu karupoeg puhh. Ning pole hullu, näitlemisoskus on hea Sa oled seda ju ennegi teinud...
Ja tegelikult sa ju usud,
et pole põhjust muretsemiseks ...
või vähemalt tahad seda uskuda...
Ja samas, ikkagi...
kuskil selle ratsionaalsuse taga on peidus pisikene emotsionaalne pool,
kellele ei meeldi et maailm nii kiirelt muutub,
kes tahaks lihtsalt ennast nurka tõmmata ...
saata kõik vaikselt vittu..
ja lihtsalt olla seal ...
elu tuulte ja tormide
lükata ja tõmmata ...
lihtsalt olla seal ja oodata
kuni tuleb keegi päästma ...
kuni tuleb keegi...
ja su sitast välja veab...
(vau milline postmodernistlik emoluuletus just siia tuli)
Eks igaühel ole omad rollid. Vahel on lihtsalt raske loobuda soovist langeda ohvri rolli ... sest tegelikult sa ju tead, et sellest ei ole kasu. Aga on siiski mingid emotsioonid seal mis vajavad oma välja elamist ... šhokk elust enesest...
Oi kui väsitav on vahel olla tugev... teha nägu nagu kõik okei ja lihtsalt teha seda edasi, mida on vaja teha ... oskamata nende taustatunnetega midagi asjalikku ette võtta .... ja siis nad lihtsalt on ...
ja sa tunned kuidas nad käärivad...
Natuke päris nõme
See stiil kuidagi kõnetab. Põhimeloodia on ju olemas ... või kuidas..
...ja siis sa avastad, et sul pole enam seda auku, kus seda öelda.
Ja seegi on omamoodi sitt tunne.
Ühed on harjunud, et sa oled iseseisev ja saad alati hakkama, for gods sake, isegi oled alati valmis toeks olema. Jooksed vajadusel kohale nagu kiirabi... püsid kasvõi öö läbi lohutades üleval... kutsud päris kiirabi kui vaja...
Teised on ise peaalaspidi oma mülkas ametis. Kuigi, eks seegi on omamoodi kummaliselt irooniline heategu, kui sa räägid kellelegi oma sitast, mille peale ta tunneb ennast kohe paremini sest tema sitt pole üldse nii hull ....
Kolmandate jaoks tahad sa ise tugevat nägu näidata, sest jah on pepp, aga tegelikult saab ju hakkama ... eksole...
Oma soovis näidata ennast tugeva ja alati rõõmsameelse inimesena oled sa ära lõiganud kanalid, kus sa saaksid olla midagi muud...
... ma olen ju ratsionaalne inimene. Täiskasvanud inimene- Kõik on läbi mõeldud ja paanitsemiseks pole põhjust. Kõik on okei. Kui nii ei saa, siis saab teistmoodi ...
kinnitad sa endale. Oled härra loogiline nagu karupoeg puhh. Ning pole hullu, näitlemisoskus on hea Sa oled seda ju ennegi teinud...
Ja tegelikult sa ju usud,
et pole põhjust muretsemiseks ...
või vähemalt tahad seda uskuda...
Ja samas, ikkagi...
kuskil selle ratsionaalsuse taga on peidus pisikene emotsionaalne pool,
kellele ei meeldi et maailm nii kiirelt muutub,
kes tahaks lihtsalt ennast nurka tõmmata ...
saata kõik vaikselt vittu..
ja lihtsalt olla seal ...
elu tuulte ja tormide
lükata ja tõmmata ...
lihtsalt olla seal ja oodata
kuni tuleb keegi päästma ...
kuni tuleb keegi...
ja su sitast välja veab...
(vau milline postmodernistlik emoluuletus just siia tuli)
Eks igaühel ole omad rollid. Vahel on lihtsalt raske loobuda soovist langeda ohvri rolli ... sest tegelikult sa ju tead, et sellest ei ole kasu. Aga on siiski mingid emotsioonid seal mis vajavad oma välja elamist ... šhokk elust enesest...
Oi kui väsitav on vahel olla tugev... teha nägu nagu kõik okei ja lihtsalt teha seda edasi, mida on vaja teha ... oskamata nende taustatunnetega midagi asjalikku ette võtta .... ja siis nad lihtsalt on ...
ja sa tunned kuidas nad käärivad...
Natuke päris nõme
See stiil kuidagi kõnetab. Põhimeloodia on ju olemas ... või kuidas..
Traditsiooniline perekond
Lugesin seda ning muidugi jäi kohe silma:
"Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks lähtub eesmärgist seista kristlikule õpetusele tuginedes perekonda, moraaliseadust, inimväärikust ja -õigusi ning omandit austava traditsioonilise ühiskonnakorralduse ja Euroopa kultuuripärandi kaitsmise eest kõigis ühiskonnaelu valdkondades."
Ma võin küll valesti mäletada, aga kas Piibel kui sihuke üldse räägib korralikult abielust stiilis "Kuidas seda õigesti teha". Pigem on see lihtsalt mingi blörr mille keegi on sealt ridade vahelt välja imenud.
Küll aga mäletan ma, et mitmenaisepidamine on Piiblis igati aksepteeritud tegevus.
Ja kuidas on lood orjapidamisega?
Noh eks igaüks loeb välja seda mida ise tahab lugeda ... meie kultuuris on see religioon igal juhul pigem halenaljakas nähtus: Tee halba ja saad igavikuks sooja kohta, tee head ja istud jahedas pilvepiiril.
No vaadake aknast välja, kumb isuäratavam tundub :P
See film annab minu arust toreda seletuse, miks inimestel religiooni vaja on, aga seda pole siis vaja kohe kellelegi näkku hõõruda.
Cheers!
"Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks lähtub eesmärgist seista kristlikule õpetusele tuginedes perekonda, moraaliseadust, inimväärikust ja -õigusi ning omandit austava traditsioonilise ühiskonnakorralduse ja Euroopa kultuuripärandi kaitsmise eest kõigis ühiskonnaelu valdkondades."
Ma võin küll valesti mäletada, aga kas Piibel kui sihuke üldse räägib korralikult abielust stiilis "Kuidas seda õigesti teha". Pigem on see lihtsalt mingi blörr mille keegi on sealt ridade vahelt välja imenud.
Küll aga mäletan ma, et mitmenaisepidamine on Piiblis igati aksepteeritud tegevus.
Ja kuidas on lood orjapidamisega?
Noh eks igaüks loeb välja seda mida ise tahab lugeda ... meie kultuuris on see religioon igal juhul pigem halenaljakas nähtus: Tee halba ja saad igavikuks sooja kohta, tee head ja istud jahedas pilvepiiril.
No vaadake aknast välja, kumb isuäratavam tundub :P
See film annab minu arust toreda seletuse, miks inimestel religiooni vaja on, aga seda pole siis vaja kohe kellelegi näkku hõõruda.
Cheers!
Politsei pressiteade
Eile hilis-õhtul toimus
rahvusvaheliste politseijõudude ühine suuroperatsioon, et tabada üle
maailma tuntud saripeksjat,-lööjat ja -tampijat, keda tuntakse nime all
"Süda". Politseireidi tulevahetuse käigus sai Süda kõrvetada ja haiget
ning tõmbus kalgiks. Haavatuna põgenedes peitis ta ennast saapasäärde,
kust ta hiljem ka jahtununa leiti. Süda vangistati ning teda hoitakse
valve all, samas kui politsei pressiesindaja sõnul toimuvad tänavatel
meeleavaldused, mis nõuavad tema vabastamist.
Meeleavaldajate arvates on tema vangis hoidmise näol tegemist südametu teoga.
Politsei pole tigusid veel tuvastanud.
Meeleavaldajate arvates on tema vangis hoidmise näol tegemist südametu teoga.
Politsei pole tigusid veel tuvastanud.
Perse majas!!!
Ja see pealkiri on rõõmuhõisak =)
Nimelt läks mul eile õhtul püksitagumik kärrdi katki, mis saab tähendada ainult ühte - mul on tagumik.
Ja see on midagi uut. Alati on olnud valus istuda ja raskusi püksipoes, et leida pükse mis natukene rõhutaksid seda, mida vähe on antud ... nagu tagumiku push-up rinnahoidjad. No ja nüüd lõpuks ometi on midagi kasvama hakanud!!!
Jah ma olen suure tõenäosusega ainus inimene kes sellise asja üle rõõmustab.
Õnnitlused mitmes vormis on oodatud:
Persestumise puhul
Tagumiku saavutamise puhul
Ja miks mitte ka pehmenduse omamise puhul
laske aga fantaasial lennata
Klaas kõrgele ja terviseks!!!
Nimelt läks mul eile õhtul püksitagumik kärrdi katki, mis saab tähendada ainult ühte - mul on tagumik.
Ja see on midagi uut. Alati on olnud valus istuda ja raskusi püksipoes, et leida pükse mis natukene rõhutaksid seda, mida vähe on antud ... nagu tagumiku push-up rinnahoidjad. No ja nüüd lõpuks ometi on midagi kasvama hakanud!!!
Jah ma olen suure tõenäosusega ainus inimene kes sellise asja üle rõõmustab.
Õnnitlused mitmes vormis on oodatud:
Persestumise puhul
Tagumiku saavutamise puhul
Ja miks mitte ka pehmenduse omamise puhul
laske aga fantaasial lennata
Klaas kõrgele ja terviseks!!!
Sest need sõnad, need sõnad, need sõnad on ilusad.
Sõna, see on keele vähim terviklik (iseseisevalt kasutatav) üksus, millel on tähendus. Sõnade tundmist on juba ammustest aegadest tähtsaks peetud. Eks peitus neis tihti ka varjatud teadmine. Olid ka salasõnad, ussisõnad, lausumis-sõnad - sõnad, mida teadsid vaid valitud vähesed targad.
Ometi tundub, et tänapäevaks on sõnad deformeerunud - nende sisukus on langenud. Palju käibel olevaid sõnu on rohkem nagu nimed - lihtsalt tähekombinatsioonid, mis ei oma otsest seotust eseme või tegevusega millele see on omistatud.
Õnneks on meie keeles veel päris palju *õigeid* sõnu. On näiteks onomatopoeetilised ehk helijäljenduslikud sõnad ja deskriptiiv ehk kirjeldavad sõnad. Kindlasti on veel toredaid keeleväänamislikke nimetusi, mida siia lisada saaks, kuid see ei muuda mõtet mida ma sooviksin siin tõstatada.
Võtame mõned näited ajaloost.
Oli NSV Liit, väidetavalt kommunistlik, tegelikult aga isikukultusel baseeruv türannia.
Sama lugu oli ka kommunistliku Hiinaga. Kummaski pole olnud kommunismi haisugi, kuid kommunist kui sõna on muutunud meil sõimusõnaks.
Sama vääritu lugu on ka natside ja natsismiga. Ideena on natsism ühe rahva (või rassi) eelistamine teiste ees. Kuidas seda täide viiakse on juba omaette küsimus. Natsismis (natsionaal sotsialismis) pole midagi halba niikaua kui see on mõõdukas ja mittevägivaldne.
Irooniliselt on juudid oma hinges ka natsid - nende pühakirja järgi on nad jumala poolt väljavalitud rahvas, mis on ju täpselt samamoodi ühe rahva ülistamine.
Fashism ja natsism olid paljuski sarnased. Olulist rõhku pandi mõlemas rahvuslike taotluste, riikluse, traditsioonide ja eraomanduse väärtustamisele. Eriti rõhutatakse rahvuslikku üksmeelt ja kooskõla ning riigi sisemist ühtsust, millele toetudes ühiskonna sotsiaalsed ja majandusprobleemid lahendatakse.(Siin näeme sarnasust sotsialismiga.)
Siinkohas ei proovi ma õigustada väidetavalt ajaloos toimunud sündmusi (ajalugu on tahes tahtmata kokkuleppeline ja muudetav) vaid rõhuda sellele, kuidas esialgu täiesti normaalsed sõnad on saanud sõimusõnadeks, kuidas nende esialgset ideed on moonutatud ja väänatud.
Eks ka eestis leidub natse, aga enamik kes ennast nii nimetavad ei käi rahvariietes ringi (või rõhu teistmoodi oma rahvusele), nagu idee järgi ju peaks. Sõna tähendus on muutunud hägusaks.
Samuti on tekkinud kummaline suhtumine, et fashism, natsism ja kommunism on pahad. Ega ikka ei ole küll - ideed ei ole pahad, inimesed on. Ka demokraatias võib näha võimu kuritarvitamist. Pealegi ei ole ei ideaalset fashismi, natsismi ega kommunismi mitte kunagi eksisteerinud - ajaloolised sündmused olid äärmuslikud ja tihti ka esialgsete ideedega vastuolus.
Ok, ajalugu ajalooks. Selle üle võib samamoodi vaielda kui religiooni või filosoofia. Millele ma aga tahtsin teie tähelepanu tõmmata on see, kuidas sõnade esialgsed tähendused on moonutatud.
Samamoodi on keeles ka väljendeid, mis annavad küll informatsiooni, kuid vildakat. No näiteks must-valge televiisor. Tore väljend eksole. Keerad aga teleka lahti ja vaatad, aga kas sa näed musta ja valget? Valdavas enamuses on ikka erinevates toonides hall.
Samuti on keele loogilisust mõjutanud laensõnad. Ega autol pole ju nahka, mida maha võtta kuid ikkagi seda pargitakse.
Vaadake ja kuulake sõnu, ning kindlasti märkate veel teisigi näiteid keele deformatsioonist.
Aga miks tasub märgata? Selleks, et muuta. Et sõnu väärtustada. Et oleks mingigi seos reaalse elu ja sõnade vahel. Et sa saaks ennast ausalt väljendada.
Ja, et sind ei teataks kui tühja sõna autorit.
Ometi tundub, et tänapäevaks on sõnad deformeerunud - nende sisukus on langenud. Palju käibel olevaid sõnu on rohkem nagu nimed - lihtsalt tähekombinatsioonid, mis ei oma otsest seotust eseme või tegevusega millele see on omistatud.
Õnneks on meie keeles veel päris palju *õigeid* sõnu. On näiteks onomatopoeetilised ehk helijäljenduslikud sõnad ja deskriptiiv ehk kirjeldavad sõnad. Kindlasti on veel toredaid keeleväänamislikke nimetusi, mida siia lisada saaks, kuid see ei muuda mõtet mida ma sooviksin siin tõstatada.
Võtame mõned näited ajaloost.
Oli NSV Liit, väidetavalt kommunistlik, tegelikult aga isikukultusel baseeruv türannia.
Sama lugu oli ka kommunistliku Hiinaga. Kummaski pole olnud kommunismi haisugi, kuid kommunist kui sõna on muutunud meil sõimusõnaks.
Sama vääritu lugu on ka natside ja natsismiga. Ideena on natsism ühe rahva (või rassi) eelistamine teiste ees. Kuidas seda täide viiakse on juba omaette küsimus. Natsismis (natsionaal sotsialismis) pole midagi halba niikaua kui see on mõõdukas ja mittevägivaldne.
Irooniliselt on juudid oma hinges ka natsid - nende pühakirja järgi on nad jumala poolt väljavalitud rahvas, mis on ju täpselt samamoodi ühe rahva ülistamine.
Fashism ja natsism olid paljuski sarnased. Olulist rõhku pandi mõlemas rahvuslike taotluste, riikluse, traditsioonide ja eraomanduse väärtustamisele. Eriti rõhutatakse rahvuslikku üksmeelt ja kooskõla ning riigi sisemist ühtsust, millele toetudes ühiskonna sotsiaalsed ja majandusprobleemid lahendatakse.(Siin näeme sarnasust sotsialismiga.)
Siinkohas ei proovi ma õigustada väidetavalt ajaloos toimunud sündmusi (ajalugu on tahes tahtmata kokkuleppeline ja muudetav) vaid rõhuda sellele, kuidas esialgu täiesti normaalsed sõnad on saanud sõimusõnadeks, kuidas nende esialgset ideed on moonutatud ja väänatud.
Eks ka eestis leidub natse, aga enamik kes ennast nii nimetavad ei käi rahvariietes ringi (või rõhu teistmoodi oma rahvusele), nagu idee järgi ju peaks. Sõna tähendus on muutunud hägusaks.
Samuti on tekkinud kummaline suhtumine, et fashism, natsism ja kommunism on pahad. Ega ikka ei ole küll - ideed ei ole pahad, inimesed on. Ka demokraatias võib näha võimu kuritarvitamist. Pealegi ei ole ei ideaalset fashismi, natsismi ega kommunismi mitte kunagi eksisteerinud - ajaloolised sündmused olid äärmuslikud ja tihti ka esialgsete ideedega vastuolus.
Ok, ajalugu ajalooks. Selle üle võib samamoodi vaielda kui religiooni või filosoofia. Millele ma aga tahtsin teie tähelepanu tõmmata on see, kuidas sõnade esialgsed tähendused on moonutatud.
Samamoodi on keeles ka väljendeid, mis annavad küll informatsiooni, kuid vildakat. No näiteks must-valge televiisor. Tore väljend eksole. Keerad aga teleka lahti ja vaatad, aga kas sa näed musta ja valget? Valdavas enamuses on ikka erinevates toonides hall.
Samuti on keele loogilisust mõjutanud laensõnad. Ega autol pole ju nahka, mida maha võtta kuid ikkagi seda pargitakse.
Vaadake ja kuulake sõnu, ning kindlasti märkate veel teisigi näiteid keele deformatsioonist.
Aga miks tasub märgata? Selleks, et muuta. Et sõnu väärtustada. Et oleks mingigi seos reaalse elu ja sõnade vahel. Et sa saaks ennast ausalt väljendada.
Ja, et sind ei teataks kui tühja sõna autorit.
Aga kas sina usud selgelntägijaid?
Kui on üks asi, mis mind rohkem välja vihastab kui lauslollus, siis see on lauslollusega tehtud statistika, mille järgi inimesete arvamust tõlgendatakse. Ehk siis järjekordne geniaalne üllitis elu24.ee gallupist: Kas sina usud selgeltnägijaid? Jah või ei? Ise-esnesest ju lihtne küsimus, ainult et kusagil pole definitsiooni, kes on selgeltnägija.
Oleks see gallup suunatud ainult prilli kandjatele ja pimedatele, siis oleks asjal isegi mingi jume, aga meie ühiskond ei tohiks veel nii mandunud olla, et kõik prillikandjad või pimedad on (va pärnu vägised metanooli tarbijad). Selgelt nägemine tähendb ikkagi seda, et saa näed selgelt. Ja see kes näeb selgelt, on selgeltnägija.
Jah, muidu on siin ka teine tõlgendus, milleks on ÕS-i järgi "selgelt+nägemine välismaailma tajumine seni tuntud meeleelundite abita; ennustamine. Selgeltnägija". Ja kui aus olla, siis ega see definitsioon gallupit just arukamaks ei tee.
Umbes sama jabur küsimus kui "Kas sina usud UFOsid?" (UFO - tundmatu lendav objekt) Vau, kas sellist asja üldse saab uskuda? Vaatad taevasse, ohoo mingid tulukesed liiguvad - võibolla on lennuk võibolla on helikopter- kindlalt ei tea, järelikult on sinu jaoks tundmatu lendav objekt. Kes meist ei oleks taevasse vaadates olnud kahklevad, et oot oot kas see on täht või lennud või helikopter või sabatäht...vms. Aga kuna kindlat ju ei tea siis see on kõige ehedam UFO.
Ja kujutage ette, et te vaatate taevasse, märkate midagi sellist ja siis miski onkel tuleb koputab õlale "vabandust, kas te usute seda, mida te näete?" Möh? Mida sa sellise asja peale ikka vastad?
Mida tähendab "välismaailma tajumine seni tuntud meeleelundite abita"? Meeleelundid on silmad, kõrvad, keel, nina, nahk (kompamine). Selle definitsioni järgi on selgeltnägemine siis kõhutunne, südamevalu, aimdus. Ei midagi erilist.
"ennustamine" tõlgendus on 1.prognoosi andma, kindlail andmeil ette arvama (Ilmajaam ennustab äikest.) 2.teada saada laskma 3.tuleviku kohta oletusi tegema, ette arvama (Laskis mustlasel endale ennustada. Uuele lavastusele ennustati suurt menu.)
Nii, et see gallup võinuks sama hästi olla "Kas te usute hea aimdusega ilmaennustajat?"
Ainus, mida selle gallupi tulemused praegu näitasid on, et meil on umbes 2500 inimest, kes vastavad ilma küsimust mõsitmata (ei ma ütle, et kohe ajupuudega inimesed ju igaüks pani vastuse siis oma isikliku definitsiooni järgi - aga statistikat sellise asja järgi teha on BS). Oleks see küsimus olnud "Kas sul on olnud kõhutunnet?", oleks tulemus olnud teine, aga küsimus tegelikult sama.
Kui sul on olnud kõhutunne, järelikult oled välismaailma tajunud seni tuntud meeleelundite abita, järelikult oled selgeltnägija (ÕS-i definitsiooni järgi). Ja kuna sa vist ka enda olemasolusse usud, siis järelikult usud selgeltnägijatesse.
Ma 100% kindel, et kõigil inimestel on vähemalt korra elus olnud kõhutunne, aimdus või südamevalu kellegi pärast..... ja miskipärast, mitte ei taha uskuda, et 63,9% 2500-st lugejast (umbes 1600) ei usu oma olemasolusse.
Jah ma tean, et Eestis on suur enesetappude arv, aga see on juba naeruväärne.
Oleks see gallup suunatud ainult prilli kandjatele ja pimedatele, siis oleks asjal isegi mingi jume, aga meie ühiskond ei tohiks veel nii mandunud olla, et kõik prillikandjad või pimedad on (va pärnu vägised metanooli tarbijad). Selgelt nägemine tähendb ikkagi seda, et saa näed selgelt. Ja see kes näeb selgelt, on selgeltnägija.
Jah, muidu on siin ka teine tõlgendus, milleks on ÕS-i järgi "selgelt+nägemine välismaailma tajumine seni tuntud meeleelundite abita; ennustamine. Selgeltnägija". Ja kui aus olla, siis ega see definitsioon gallupit just arukamaks ei tee.
Umbes sama jabur küsimus kui "Kas sina usud UFOsid?" (UFO - tundmatu lendav objekt) Vau, kas sellist asja üldse saab uskuda? Vaatad taevasse, ohoo mingid tulukesed liiguvad - võibolla on lennuk võibolla on helikopter- kindlalt ei tea, järelikult on sinu jaoks tundmatu lendav objekt. Kes meist ei oleks taevasse vaadates olnud kahklevad, et oot oot kas see on täht või lennud või helikopter või sabatäht...vms. Aga kuna kindlat ju ei tea siis see on kõige ehedam UFO.
Ja kujutage ette, et te vaatate taevasse, märkate midagi sellist ja siis miski onkel tuleb koputab õlale "vabandust, kas te usute seda, mida te näete?" Möh? Mida sa sellise asja peale ikka vastad?
Mida tähendab "välismaailma tajumine seni tuntud meeleelundite abita"? Meeleelundid on silmad, kõrvad, keel, nina, nahk (kompamine). Selle definitsioni järgi on selgeltnägemine siis kõhutunne, südamevalu, aimdus. Ei midagi erilist.
"ennustamine" tõlgendus on 1.prognoosi andma, kindlail andmeil ette arvama (Ilmajaam ennustab äikest.) 2.teada saada laskma 3.tuleviku kohta oletusi tegema, ette arvama (Laskis mustlasel endale ennustada. Uuele lavastusele ennustati suurt menu.)
Nii, et see gallup võinuks sama hästi olla "Kas te usute hea aimdusega ilmaennustajat?"
Ainus, mida selle gallupi tulemused praegu näitasid on, et meil on umbes 2500 inimest, kes vastavad ilma küsimust mõsitmata (ei ma ütle, et kohe ajupuudega inimesed ju igaüks pani vastuse siis oma isikliku definitsiooni järgi - aga statistikat sellise asja järgi teha on BS). Oleks see küsimus olnud "Kas sul on olnud kõhutunnet?", oleks tulemus olnud teine, aga küsimus tegelikult sama.
Kui sul on olnud kõhutunne, järelikult oled välismaailma tajunud seni tuntud meeleelundite abita, järelikult oled selgeltnägija (ÕS-i definitsiooni järgi). Ja kuna sa vist ka enda olemasolusse usud, siis järelikult usud selgeltnägijatesse.
Ma 100% kindel, et kõigil inimestel on vähemalt korra elus olnud kõhutunne, aimdus või südamevalu kellegi pärast..... ja miskipärast, mitte ei taha uskuda, et 63,9% 2500-st lugejast (umbes 1600) ei usu oma olemasolusse.
Jah ma tean, et Eestis on suur enesetappude arv, aga see on juba naeruväärne.
Pilt ütleb rohkem kui..
päris mitu sõna. Seepärast otsustasingi kiirkokkuvõtte paari pildiga teha. Eile õhtul ja täna hommikul olin ma täiesti selline oma ülevoolavas sotsiaalkriitikas:
Ja seda päris tükk aega ikka. Lumepalliefektiga kuhjunud sotsiaalkriitika... ja uskuge on mida kritiseerida.
Aga vahel on hea kui meenuvad lihtsad tõed:
Ärge muretsege, kriitikast tuleb ükshetk veel üks miniatuur.
Aga meenus lihtsalt, et ei tasu maailma idiootsusesse liialt sisse elada.
Ja seda päris tükk aega ikka. Lumepalliefektiga kuhjunud sotsiaalkriitika... ja uskuge on mida kritiseerida.
Aga vahel on hea kui meenuvad lihtsad tõed:
Ärge muretsege, kriitikast tuleb ükshetk veel üks miniatuur.
Aga meenus lihtsalt, et ei tasu maailma idiootsusesse liialt sisse elada.
Laiskuse kättemaks
Nonii, tegin mina täna hommikul tublisti tööd. Enamuse tegin ära, aga mitte kõike 8 h mis päevas vaja. Puhtalt laikusest ei olnud motivatsiooni. Ise olin muidugi ka surmkindel et õhtul (Reede õhtul!!) on mul seda motivatsiooni ikka palju ja saan korralikult töö lõpetada.
Päeval sai siis loetud, kunstiliselt haritud ja mida kõike veel ning kui saabus õhtupoolik ja tuli hakata tööd vihtuma selgus tõsiasi, et kui kodus on Starman siis ei tasu selle peale lootma jääda.
Ühendas kõik vajalikud proged ära küll, aga sinna see kõik jäigi - midagi rohkemat progedega teha ei saanud ilma, et ühendus oleks üles öelnd. Votnii, läppar kotti ja kiiremas korras kontorisse.
Siin ma nüüd olen, peaaegu suures tyhjuses..... ja arvatavasti niikaua kuni enam ükski transport mind koju ei vii.
Noh pole hullu, kõigest üx tänav jalutada ju.....
..... sõpruse puiestee
Päeval sai siis loetud, kunstiliselt haritud ja mida kõike veel ning kui saabus õhtupoolik ja tuli hakata tööd vihtuma selgus tõsiasi, et kui kodus on Starman siis ei tasu selle peale lootma jääda.
Ühendas kõik vajalikud proged ära küll, aga sinna see kõik jäigi - midagi rohkemat progedega teha ei saanud ilma, et ühendus oleks üles öelnd. Votnii, läppar kotti ja kiiremas korras kontorisse.
Siin ma nüüd olen, peaaegu suures tyhjuses..... ja arvatavasti niikaua kuni enam ükski transport mind koju ei vii.
Noh pole hullu, kõigest üx tänav jalutada ju.....
..... sõpruse puiestee
Subscribe to:
Posts (Atom)