Alatine sossa soola

Ma olen juba ammu mõelnud, et keegi võiks need kaks asja reklaamis kokku panna ja täna komistasin selle pildi otsa.

Sest ometigi on neil ju nii palju ühist:
* alati on reklaamis rõõmsad inimesed, kes tegelevad miski spordi või tegevusega sotsiaalselt
* mõlema reklaamid olid vahepeal põhimaterjal filmide vahel
* mõlemad on paras pask
* punane ümbris, pruunikas sisu

jne


ühesõnaga, head isu sossa soola joojad.

Emotsioonidest, lapsepõlvest ja idiootidest

Peale viimast Gestalti - mille keskel ma veel muiates kommenteerisin, et hah seekord ei olegi töinanud, ja mille lõpus olin ma nagu purskaev, millele tehakse survepesu nii, et olime sunnitud ajast üle minema, sest klienti nii välja saata ju ei saa - sigaretti tehes tundsin ma kui ebameeldivalt see maitses.

Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.

Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.

Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.

Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.

Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.

Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa  - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)

Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."

Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.

Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.

Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)

Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"

Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole? 

"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.

Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.

See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.

Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.

Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)

Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")

Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi  - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.

Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).

Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.

Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.

Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.

Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).

Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.


Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka  ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)

Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.

Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.

*

Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).

Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?

Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.

Sa ei tea kuhu lähed ...

... kui sa ei tea, kust sa tuled. Vähemalt nii öeldakse ning see ütlus ei meeldi mulle mitte üks põrm. Ma isiklikult pigem pooldan ütlust "Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja!" ja seda väga lihtsal põhjusel - mul lihtsalt ei ole mineviku mälu (mis on paljude jaoks suht shokeeriv). Olgu see siis mälu üleüldise või Eesti ajaloo kohta või siis isegi isiklike kogemuste kohta - ma tean et midagi toimus, aga millal?

Aeg on minu jaoks kuidagi umbmäärane nähtus.  Heal juhul mäletan üksikuid numbreid ja üksikut kronoloogiat aga see on ka kõik.

Tõsi, kui vaja, suudan ma pooleteist tunniga kirjutada nullist valmis oma CV, mis on ajalooliselt enamvähem täpne - sest seal on mitmed pähe õpitud arvud ja teisi annab arvutada. (no sünnist alates annab kõike umbkaudselt arvutada ... 7 aastasena kooli ja 18-19 paiku ülikooli jne)

Ja eks ma mäletan ka suuremaid traumasid ja kui vana ma olin nende ajal (ja sellest saan arvutada aastaarvu).

Aga kui ma mõtlen, et mida ma tegin eelmine aasta peale suve, on peas lihtsalt ... (tühjus) või et mida ma tegin 2 nädalat tagasi... või millal on mõne sugulase sünnipäev ... või tähtpäev... jne

Jah muidugi, kui ma võtan ette oma Outlook kalendri ja ratsionaalselt vaatan, et mida ma tollel ajal täpsemalt tegin, siis ma tean et ma tõesti tegin seda sellel ajal - heal juhul tuleb ka mõni mälupilt. Aga ilma ratsionaalse jahtimiseta kalendris ei tule midagi ... nulliring. Puuduvad seosed.


Mäletan, et kunagi koolis kirjutades kirjandit raamatutust Tõde ja Õigus, kirjutasin ma sinna suhteliselt tõsimeeli et raamatu tegevus toimus umbes 1000 aastat tagasi. See on üks parim näide sellest kui halb on mu ajataju. (ja muidugi oli õpetaja piisavalt piider, et selle kirjandi kogu klassile Nimeliselt (!) ette lugeda... ja mulle kahe panna... sest ilmselgelt ma polnud ju raamatut lugenud)


Ma ei tea kas see on normaalne ... ma ei usu, et on, sest ma kuulen liiga tihti, et kuidas sa seda ei tea, kuidas sa saad seda mitte mäletada? .. samas, minu jaoks on ning see pole kunagi teistmoodi olnud. On totter tunda piinlikust kui mu mälu lihtsalt ei tööta mingis vallas, aga eeldatakse et töötab - aga päris tihti ma tunnen seda. Dafaq ma teha saan eh. Ja see, et ma ei mäleta ei tee minust ju veel halba inimest.


Ja tegeist on siis pigem ajalise mäletamisega ja ajatajuga. Lühimäu ja pikimälu on samamoodi mõjutatud.
Ja mitmeid vestlusi saab pidada ikka uuesti ja uuesti ... nagu vana koer kellele uusi trikke ei õpeta ..lahjem versioon filmist Memento ...


Natukene tobe vahel

Naer läbi pisarate

Laupäeva hommik. Äratuskell piniseb kell 8:40. Uniselt lükkan äratuse edasi. Sitt on olla. Tõesti sitt. Selline päev kui ei tahaksi teki alt välja tulla. Pea lõhub nagu jagaja.
Mitte et oleks eelmine õhtu joonud. Ei ainult improproov oli ja siis jalutuskäik vanalinnas, mille käigus sai tulevase etenduse (esikas 19. aprill) plakateid üles pandud. Ja kuna oli suhteliselt soe ja mõnus olin ma palja peaga. No vot nüüd tagajärge. Kurat küll.
Aga ei saa edasi magada. Tööd on vaja teha. Pealegi õhtul plaanis proovida lavalaudu standupperina Nokus. Kuradi hea ajastus ikka.

Ajan end voodist välja, keeren tableti sisse ja proovin tööd teha. Ekraani kuma ärritab silmi ja kassikarvad ärritavad lõhnameeli. Iiveldama ajab, aga pole midagi teha.

Proovin tööle keskenduda. Läbi valu on see aga suhteliselt raske - tabletiraisk kah ei mõju.
Hakkab külm. Keeran ennast riietega teki alla ja proovin kõigest hoolimata tõsine olla. Vasak silm on nii jaburalt tundlik, et seon endale rätiku ümber pea ja silma ning teen vaid ühe silmaga tööd. Näen ühe silmaga välja nagu tänapäevane hipster voodipiraat. Mis teha, tervis on selline. Ja siiski, on ka hullemat peavalu olnud.

Mõtlen et kui irooniline on täna just standupi teha. Eile oli lahkunud venna sünnipäev, täna oli mu tütarlaps matustel ära, mina valudes maas, aga lavale minek oli kuu aega tagasi juba kokku lepitud - seda ei saa ju ära öelda. Kuidagi nii on see alati olnud - huumor läbi elupasa ja valu. Mu huumorimeel sai aluse just peale venna lahkumist - hakkasin siis paaniliselt anekdoodiraamatuid lugema, et kuidagi elusitale leevendust leida. Ja sealt sai mu huumorimeel alguse. Selles valutavas hetkes tundus see kõik nii kummaline.

Järjest raskem ja raskem on tööle keskenduda. Proovin taustamuusikat - on valus. Proovin ilma - tuleb uni. Jobtvõimatt. Õnneks aeg väga ei venigi. Vahelduseks ja meeldetuletuseks räägin õhtuse lavateksti paar korda diktofoni (5 min - ehk siis väike paus tööst). Proovin seda võimalikult elavalt teha et eluvaim sisse tuleks. Asi on aga ilmselge - nii nagu praegu olen ma laval...... noh nii halb et pole mõtet kirjeldadagi. Seega proovin tööasjad võimalikult kiiresti kokku tõmmata ning kohe peale seda keeran veel ühe tablaka sisse ja keeran ennast kebabi moodi teki sisse rulli - riided seljas ja puha, pimedust tekitav rätik silmadel ning äratus juba paari tunni pärast ootamas.

Ärkan higiloigus ja ebameeldivalt aga tegelikult on enesetunne paranenud. Jeee! Ruttu pessu ja Nokusse. Seal esimese asjana üks hommikukohvi.

Lava taga vaatan kuidas esinejad valmistuvad. Kellel on paks märkmik ees, kellel telefon ning texti kordamine käsil. Mõni kulistab õlut. Harjumatu aga muhe seltskond. Mõni kordab isegi teksti nö viimase minuti stiilis, nagu oleks just examile jõudnud ja alles nüüd õppima hakanud. Teatris on lavatagune valmistumine hoopis aktiivsem ja vähem tekstile suunatud.
Läks! Esimene sett on nagu linnutiivul läbi. Tundub, et publik on natuke raskevõitu. Mina ole kohe teise alguses. Louis soojendab nad ülese ja siis on kõik, minek, tee nüüd milleks end kirja panid, raisk.

Sissejuhatus saab narmist küll - mitte sitaks aga okeilt - kuskil keskel hakkab vaikselt ära vajuma ja olude sunnil ununeb mul paar mõtet mida tahtsin veel lisada, ongi parem - saab kiiremini lõppu kus saab tuju jälle üles tõmmata. Pealegi tunnen et närv on sees. Mitte võibolla nähtavalt aga kergelt paralüseerivalt küll. Mõte hea,töötas. Ja ongi viimane nali ja minema. Esimese korra kohta täitsa okei, võib veel teha. Pärast visatakse käppa kah ja antakse mõned juhtnöörid. Khuul.

Publikus sattus olema kolm sõpra. Üks neist viskas pärast lihtsalt käppa ja ütles, et hästi panid, teised kutsusid veel edasi enda juurde Dixit'it mängima ja viskit jooma. Noh und mul ju enam ei olnud, miks ka mitte.

Ja nüüd olen ma kodus. Parajalt väsinud, parajalt kutu aga samas ka rahul et enne seda sünnipäeva sai vähemalt üksk lollus lõpuks ära tehtud - läbi valu aga siiski.


Cheers!

Kristlikud Vampiir Kommunistid

Nägin täna unes kuidas Kristlikud Vampiir Kommunistid vallutasid maailma, täpsemalt Pärnut - minu kodukanti. Nende tegelaste idee oli siis see, et  punane värv sobib nii vampiiridele kui kommaritele ja noh selleks et püha vesi ja rist sind ei tapaks tuli seda kogu aeg kasutada ja hoida oma immuunsust - sellest siis Kristlikus.
Kui sa jäid vahele sellega et piiblit ei lugenud,  oli kohe kommunismivastane kuritegu.

Jahh, peaks vist tõesti laskma oma aju üle skännida, et mis paganama päkapikud seal sees elavad ja mulle jaburusi söödavad.

Cheers!

Hullud uned Vol2

Jah, teema jätkub. Unedega on kohati ikka kehvasti.
Seekord ei jää meelde aga mitte terve unenägu vaid fragmendid, pisidetailid.
Kujutage ette, kui näete unes grillitud sõrmi.
Või enne uinumist olete kinnises pimedas tunnelis, mille valge väljapääs aina kaugeneb.
Jne..
Selle pärast ma olengi selline nagu ma olen...

..mis ei tapa teeb tugevaks või hullumeelseks.

Tegelikult on ka häid asju mida siia kribada - küll seda ka veel jõuab, aga mitte kohe.

Hüva hommikut!

Perekond Piim vs Valu

Eile jäi mulle külge päris vastik ja kole peavalu ja ma ei suutnud isegi välja mõistatada, kust valu tekib/mis seda põhjustab. Sujuvalt oli valu levinud vasakusse kõrva (käisin suht hiljuti kõrvaarsti juures, sest kõrvad olid tundlikud), hammastesse (hambaarsti näen ma juba tihedamini kui oma vanemaid) ja otseloomulikult ka Harry Potteri armi. Päeval sai Kadriorus natu ilusaid sügisesi pilte klõpsatud, mis hajutasid valult tähelepanu, aga õhtul kui tegevust vähem, tuletas see ennast meelde. Kohe nii hullusti, et olles paar tundi voodis asjatult ja und leidmata sipelnud, andsin ma alla ja jõllitasin poole ööni telkut - huvitaval kombel ei olnud valu silmadesse jõudnud. Telku kõrvale konsumeerisin piimatooteid (muud meil külmkaps lihtsalt polnud :P ) ja mis juhtus - valu leevenes (mitte täielikult aga piisavalt, et magada)

Järgnevalt siis suurepärane retsept peavalu leevendamiseks:
1 Müsli jogurt
1 klaas keefiiri
1/2 karpi mahekohupiima rosinatega



Aga kas ma ei peaks juba ammu ammu olema valuga harjunud? See aasta on olnud siiski füüsiliselt suht piinarikas (vt Märtsi postitusi näitex).
Njah, mina võin ju harjunud olla, aga Une Mati järelikult ei ole :P

"Sünnipäev Sünnipäev me haiglatuppa tuli ..."

....võinoh, siis peaaegu. Haiglas õnneks pole, aga enesetunne on nihu mis nihu. Nagu ka eelmisel aastal sai ka seekord sünnipäevanädalaks puhkus võetud ja oli ka kindel plaan pärnusse sõita (jne ... ) aga kõik muutus kui ma tundsin end eile kehvavõitu ja kraadiklaas näitas uhkelt 38.6. Viuh, ja kõik plaanid puhkuseks olid kui prügikasti pühitud. Ja ega ka sünnipäeva pidamine vist niipea väga teoks saa...

Suurte higipiiskadega olen nüüd saanud palaviku alanema, kuid eks terveks saamine võta veel aega.
Mina olengi kortsus higikoll

Veel veidi avariist

Täna käisin lõpuks Põhja Politseiprefektuuris ära, andsin tunnistuse ja sain natuke vastuseid. Hetkel on tegemist veel väärteoga (ja sellisel juhul on max karistus 300 trahviühikut ehk 18000 kr võibolla natuke aresti ja load ära kuni kolmeks kuuks) aga samas puudus veel ka minu tunnistus, seega edasi peaks asi jooksma saama ikka kriminaalasjana.
Igal juhul läheb selle asjaajamisega aega ning kui midagi täpsemalt selgub, eks siis võetakse ka minuga ühendust.

Täna pani lõpuks omapoolsed mälestused kirja ka Marju, seda saab lugeda siit . Hoiatan, kuigi minupoolne trauma oli füüsiliselt koledam (võikam) ja valusam, ei suudaks ma kuidagi ennast tema asemele panna.

aga lugege parem ise

7 päeva haiglas

Reedel, 29 veebruaril tulime Marjuga linnast Patrikust - kus olime võtnud paar õlut (tõesti vaid paar: 2x Saku Kulda) ja Ingaga niisama toredasti aega veetnud - jala kodu poole. Kell oli kusagil ühe kahe paiku öösel. See oli tavaline tuttav tee, kuid seekord venis koju jõudmine lausa pikaks - enne möödus nädalake, kui sain oma varbad kodukorteri pinnale.

Mis? Kus? Mida?

*Järgnev jutt on 100% päris elu (In Real Life). Kui paari detailiga on eksitud, siis mitte tahtlikult, vaid pigem halva mälu pärast. Illustreerivad pildid on tehtud mu ustava mobiili "Ubinaga" - seepärast pole ka kvaliteet väga hea.*

Olime just Kaarli kiriku taga teise ülekäigujupi peal (no tete küll, seal tee keskel on suurem roheline saar-park), liikudes Tõnismäe poole (endise pronkssõduri asukoha poole) kui tuli üks auto. Auto peatus ülekäiguraja juures ja andis meile teed, aga esimese auto tagant tuli suure hooga teine - samas sõidureas esimesega - ja tegi möödasõidu (btw see oli minu mäletamist mööda taxo, firmat siiski siinkohas ei nimetaks kuna poleks ju õige ühe juhi tegude järgi tervet firmat maha kanda). Marju oli piisavalt õnnelik, et eest ära hüpata, aga piisavalt õnnetu et näha kuidas auto mind lennutas. Kujutage nüüd ette olukorda, kus teie kallimale sõidetakse autoga otsa ja te ise olete vähem kui meetri kaugusel - võehh, isegi mina ei suuda seda.

* Kui tahate teada mis tunne on, kui auto teile otsa sõidab, siis ma ei oska seda kirjeldada. Sellised hetked ei ole teadvustatud. Ei, mul ei läinud pilt eest ära, vaid ma nägin hoopis midagi muud: seda kuidas terve mu elu kiirelt kaader kaadri haaval silme eest läbi jookseb nagu halvasti tehtud multifilm, mida ei suuda peatada. Ja ma ei näinud seda "multikat" esimest korda. Aastaid tagasi ühe talve lõpupoole kui olin veel Pärnu pungielement, vajusin ma läbi jää kui läksin üle jõe linna. Ma ei suuda praeguseni öelda, kuidas ma jõudsin vastaskaldale. Ma ujusin pool jõelaiust läbi külma vee ja jää, endal seljas nahktagi, jalas kirsad ja kaelas lehmakett ja uskuge mind - ma olen väga halb ujuja. Kuid tol hetkel ei juhi enam sina oma keha, vaid keha töötab automaatselt. *

Auto õnneks siiski peatus ja mingil kummalisel põhjusel (automaatsed refleksid ja mõtted - ratsionaalne arutelu ei tööta sel ajal) tundsin ma, et kohe kindlasti ei taha ma jääda lamama keset sõiduteed: vedasin ennast üle tee suure puu juurde, kükitasin puule najatudes ja .... valutasin ...... ja veritsesin. Ma ei saanud aru kust tuli see tohutu verekogus, mis voolas (jah voolas, mitte ei tilkunud) mu teksapükste põlvedele: näost?, ninast? ... aga täpsemalt? .... ja ma ei näinud oma vasaku silmaga.

*Mitte, et see siinkohas väga tähtsust omaks, aga kurja! ma rikkusid oma parimad teksad selle tohutu verega ära*

Kuulsin, kuidas Marju helistas kiirabisse ja paar mööda jalutanud inimest (kes ka seda kõike pealt nägid) rääkisid minuga midagi. (Sry detailidega on siinkohas kehvasti, antud olukorras on fookus natuke teises kohas). Politsei saabus enne kiirabi.

*Nagu Marju mulle hiljem rääkis, oli tal politseiga huvitav vestlus:
Politseinik: Kas te kiirabi kutsusite?
Marju: Jah
Politseinik: Aga politsei?


...... ee, et mismõttes?*

Mind aidati kiirabiautosse (väidetavalt uitas õnnetuse põhjustanud autojuht murelikult kiirabiauto läheduses) ja sõidul haigla poole prooviti teha niipalju kui võimalik: kontrolliti silmareflekse, puhastati nägu, uuriti kust valutab, vaadati põlvi.... ehk kõike, mis tundus loogiline, vajalik ja kiirelt teostatav. Samuti asetati mulle silmadele tuimestav lapike (miski vahend pidi läbi silmade kiirelt sisse imenduma ja tuimestama). Olin endiselt paanikas oma vasaku silma pärast. Valu ma väga (!) ei tundnud (see jõudis korralikult alles hiljem kohale), aga silmad tegid mulle suurt muret. Olin tol õhtul väljas läätsedega, mistõttu käis mul peast läbi väga mitu põhjust, miks ma ühe silmaga ei näe.

*Tagantjärgi mõeldes oli ehk isegi õnn, et mul olid läätsed: purunenud prilliklaasid võinuks teha näos ja nägemisvõimes suuremat kahju.*

Jõudsime haiglasse ja kuna mu põlved nägid ikka väga sodid välja, sõidutati mind voodiga. (no teate küll, need sihukesed ratastega voodid). Selleks ajaks vappusin juba üle keha. Kas oli see suurest verekaotusest või shokist, aga mul oli külm. Tõsiselt külm. Mul pole elu sees kunagi nii külm olnud. Ja sellest külmast ma ei värisenud, vaid vappusin (kõrvalt võinuks see välja näha nagu lõputu krambihoog). Asjaolu, et mult eemaldati kõik riided peale aluspükste ja sokkide ei teinud kah just olukorda soojemaks (kuigi mulle anti ajutiselt ka üks teki moodi asjandus). Mind sõidutati mööda haiglat ringi, ruumist ruumi, laoborist laborisse - enamiku sõidust hoidsin silmi kinni kuna kiirelt möödavilksatavad laetuled ajasid iiveldama. Ma ei mäleta täpselt mis järjekorras kõik toimus, kuid ma tean mida minuga tehti: röntgen põlvedest ja rindkerest; õmmeldi nägu (3 õmblust otsa ees ja 2 ülahuule all) - enne mida ma suutsin oma veriste sõrmedega eemaldada silmadest läätsed, mis läksid muidugi prügikasti (õnneks sain enne õmblust ka kaks tuimestavat süsti); ja skänneeriti pead (ei tea kahjuks masina nime, aga te olete seda kindlasti näinud haiglafilmides/-sarjades: patsient lükatakse sisse, valgus käib edasi-tagasi ja arvutiekraanil on kiht kihi haaval pildid peast).
Peale näo puhastamist selgus ka, et nägemine on korras - vasakusse silma oli minu laubahaavadest lihtsalt väga palju verd voolanud.

*Kogu ringkäigu ajal rääkis mulle kiirabionu (kes mu voodit sõidutas) kui õnnesärgis ma sündinud olen. Tol hetkel ei suutnud ma seda küll kuidagi tõsiselt võtta, kuid kui tagantjärgi vaadata, siis jah, mul läks õnneks. Nüüd ma tean, miks ma kunagi lotopiletitega võitnud pole (tasakaalu seadus.) *

Imestan kuidas nad kõige sellega hakkama said, sest ma vappusin ikka väga väga kõvasti. (ma usun, et isegi minu pildistamine tol hetkel nii, et pilt ei jääks hägune, oleks olnud kõrgem pilotaaž). Ju oli neil eelnevat kogemust.

Õhtu lõppes palatis (ja tol hetkel ei olnud mul õrna aimugi isegi mitte sellest, kus haiglas ma olin, rääkimata palatist). Paremasse kätte oli installeeritud tilguti ja vasakul olid küljes muud vidinad (mis siis arvatavasti kontrollisid pidevalt mu olekut). Hoolimata enne õmblust saadud tuimestusest, oli mul valus, aga see oli vist ka loomulik. Õnneks, tänu ka kahele tekile, mis ma peale sain, suutsin vaigistada külmakrambid.

Õed suhtlesid minuga, et teada kuidas ma ennast tunnen ja kas ma vajan midagi.

*Muuhulgas tutvustati ka vidinat, mille võiks siinkohas nimetada PissiPudeliks. Kuna lähipäevadel oli mul range voodirežiim, pidi ju olema vähemalt mingi võimalus loomulike vajaduste rahuldamiseks.*

Proovisin uinuda valudes, juhtmeid täis ja endiselt külma kannatades.

1.Päev (1. märts)

Huuled olid paistes ja meenutasid pigem kaht jalgpalli kui kehaosa. Nina oli paistes, õnneks polnud seal küll ühtegi murdu, kuid kogu nina sisemus oli paksult täis kuivanud verd. Näos hulgaliselt lahtisi haavu. Põlved olid kah valusad.
Tilguti võeti ära, kuna suutsin iseseisvalt (või noh - siiski iselamavalt) juua ja sedagi vaid kõrrega, kuid pidavat olema ikka parem kui tilguti.
Rääkida suutsin, kuid väidetavalt oli diktsiooni väga raske mõista. Pole ka ime - ma ei tundnud oma huuli, ega ka enamikke hambaid (mis õnneks küll kõik terveks jäid, kuid on osaliselt praeguseni tundlikud ja tuimad). Enamik päevast möödus magades ja juues. (Kui see lause oleks natuke teises kontekstis, mõistetaks seda vist hoopis teistmoodi.)

Mulle määrati antibiootikumiravi vajadusel lisanduvate valuvaigistitega.

Tunti muret ega ma topelt ei näe.

*Ääremärkus. PissiPudelit, hoolimata kergest teooriast, on praktikas väga raske kasutada. See on psühholoogiline iseenesega võitlemine. Kui on ikka lapsest saati sisendatud, et voodis olles ei pissita, siis on seda väga raske teha, olgu siis pudeliga või ilma. *


2.Päev

Suutsin juba süüa - küll ainult püreed (enamuses suppi) ja ka selleks protseduuriks oli mul pudipõll. Valu asendus suures osas sügelemisega - mis enamasti tähendab, et haavad paranevad.
Sain teada, et põlved olid mul terved st ei olnud luumurdu, mõlemad olid selleks ajaks ennast katnud paksu kärnakihiga.

Silmad hakkasid kinni paistetama, pisarakanalid olid pidevas töös (mitte valu pärast, vaid silmade kuivuse pärast) ja silmad olid väga valgustundlikud.

Sain rääkida ka ühe arstiga, kes tegi mulle enam-vähem selgeks, mis mul viga oli. Kirjeldus oli umbes selline: "Kas sa keedumuna oled söönud? Noh, sinu pea on hetkel nagu keedumuna, millele on lusikaga koks-koks tehtud." Ehk siis sain teada, et mu koljus on paras äblikuvõrk, mis koosneb murdudest.

Tunti muret ega ma topelt ei näe.

*Arst andis ka suurepärase mõtte ravida silmade paistetust kummelikompressiga, mis - otseloomulikult tänu Marju kaasabile, kuna ma ise nagu arvata võite ei omanud võimalust kompressi valmistamiseks - järgmisel päeval juba poole tunniga paranemisemärke tekitas. See töötas paremini kui oleks osanud arvata. Ja olgem ausad, kui sa lamad haiglas, siis ei mõtle sa enamasti rahvameditsiini peale. Seega suur tänu doktorihärrale.*

Öösel oli raskusi magamisega, nii valude kui ka suure ja suht valjuhäälse möllu tõttu. (Haigla siiski - kogu aeg toimus midagi).

*Ääremärkus. Kui inimene suudab süüa ainult püreed, siis tasub ka mõelda, mis maitsega püree võiks olla. Üldiselt suudan ma süüa pea kõike, kuid ka minul on omad piirid. No kui toiduks on heeringas kartulitega ja see on lastud sihukeseks kala järgi lõhnavaks ning ebamäärase maitsega kartulipudruks, siis minu arvates on see ikka jälk. *


3.Päev

Varahommik (esimene äratus oli kell 6.30, siis tehti protseduurid ja peale seda võis edasi magada) algas huumoriga. Nimelt jalutas üks õde tusasena kella seitsme paiku mööda ja pomises enda ette:"Mitte midagi pole teha, jube igav on, peaks vist ikka kellelegi purgeeni andma."

Peale naermist sai magada.

Tänu kirjale söögikarbil sain ma ka lõpuks teada kus ma olen. "Neurokirurgia Intensiivpalat" kõlas kahtlaselt halvaendelisena, kuid andis ka palju seletust. Näiteks tundus nüüd ka loogiline, miks mu palatikaaslased käitusid nii nagu nad käitusid - enamikel neist oli ajukahjustus või vähemalt põrutus. Selles seltskonnas nägin ma küll kõige võikam välja, kuid kuna terve mõistus oli säilinud, olin täitsa kirgas kriit karbis.

*Minu kõrvalvoodis näiteks oli üks härrasmees, kes muidu oli täitsa tore ja asjalik, kuid kui talle näidati pastakat ja küsiti "Mis see on?" ei osanud ta vastata. Lause peale "See on pastakas" kohmetus ta kohe "Jah, muidugi on see pastakas." Kuid jah, see härrasmees oli muidu täitsa tore - leidus tunduvalt hullemaid. Palati teises ääres oli mees, kes oli kaotanud lühimälu. Mõne aja tagant avastas ta jälle, et on võõras kohas ja tal on miskid juhtmed küljes ning hakkas märatsema. Et see ei korduks, seoti ta lõpuks osaliselt kinni. Märatsemist enam ei olnud, kuid vähemalt 50 korda ööpäeva jooksul võis kuulda, kuidas ta karjus, et keegi talle kääre või nuga tooks, et ta ennast lahti saaks lõigata. Keeruline juhtum, mis oli tihti süüdi ka selles, et öösel korralikult magada ei saanud.*

Sain lõpuks ennast ka natukene pesta - esimest korda - ja tegin ka esimesed sammud (WC suunas otseloomulikult).

Tunti muret ega ma topelt ei näe.

*** Rääkides hommikusest huumorist tekkis probleem, kuidas kirjutada sõna "purgeen". No tõesti, proovige ise leida, kuidas oleks õige: kas burgeen või purgeen. Ei leidu seda sõna ÕS'is ega kuskil, sest tegemist suupärase väljendiga, mitte tegeliku ravimi nimega. Ka google otsingud ei aidanud. Suured otsingud (milles lõi kaasa ka Merje, kes on teadupärast ühe ajakirja keeletoimetaja) viisid lõpuks leiuni: purga.tiiv <20: -tiivi, -.tiivi> farma lahtisti. Sellest leiust inspireerituna otsustasine et P sõna alguses võiks ikka olla õigem. ***

4. Päev

Olukord paranes silmnähtavalt. Sain isegi juba natuke lugeda (silmad pidasid vastu) ja vajadusel suutsin ise WC vahet käia (tibusammudega, aga siiski). Samuti ei koosnenud mu toit enam vaid püreest, pehmemaid tahkeid asju (nagu näiteks banaanid) suutsin täiesti edukalt konsumeerida.

Hommikul käis palatis hunnik arste, kellest enamus olid soliidses vanuses härrased, ringkäigul. Neile räägiti kõikide patsientide haiguslugu ja hetkeolukorrast. Minu juurde jõudes nõustusid nad nagu üks mees, et vot see on alles õige trauma ja et kunagi nägid ikka kõik traumad sellised välja. (Tuletame meelde - enamus mu palatikaaslasi olid ajutraumaga, aga nägid head välja. Minu puhul oli olukord vastupidi. Kuigi jah, palatis olin ma arstide kartusest, et äkki tekib ajutrauma.)

Tunti muret ega ma topelt ei näe.


5.Päev

Mind viidi ümber tavapalatisse - ju polnud olukord enam nii ohtlik. Koos palatiga vahetus ka voodi - enam ei saanud ma juhtpuldiga seljatuge üles ja alla sõidutada, niuts.
Olgugi, et väljanägemiselt olin veel päris kole, oli enesetunne hea. Ja tekkis ka suur igatsus pesemise järele: haiglasse saabumisest saati olid mul seljas samad riided (sokipaar ja aluspüksid) ning kordagi polnud ma saanud end korralikult pesta.

Juuksed oma mustuse ja sasipundardega meenutasid loomulikke rastasid.

Sain vähemalt juba korralikult lugeda.

Sain ka endale lõpuks raviarsti.

Tunti muret ega ma topelt ei näe.


6.Päev

Vot nüüd läks juba tõsiselt igavaks - kaua sa vaene hing ikka loed ja muusikat kuulad kui enesetunne on hea. Tahtsin midagi teha ja olgugi, et valusid veel esines, oli üldine olukord väga hea (millegipärast tuli see arstidele üllatusena).

Samas olid sellel päeval omad plussid.

*Ma pesin hambaid esimest korda haiglas oldud aja jooksul. Olgugi, et see protsess oli keeruline ja hambad veel valusad, tundsin ma ennast peale hambapesu kui uuesti sündinuna.

* Mu loomingulisus ei olnud just lennukas, kuid suutsin kritseldada endast esimese autoportree, mis oli isegi minu moodi:

Vähemalt tol hetkel oleksin ma olnud selle pildi järgi tuvastatav.

Enda arstiga rääkides jõudsime järeldusele, et mu olukord on piisavalt hea, et saata mind kodusele ravile kas reedel (ehk tol hetkel homme) või järgmise nädala alguses.

Samuti asendati mu püreetoit tavalisega - kuigi selle normaalselt söömine oli veel kergelt raskendatud. Kahjuks olin ma näinud öö läbi unes lihapirukaid - reaalsuses polnud ma veel võimeline neid sööma. Niuts.

Tunti muret ega ma topelt ei näe.


7.Päev

Hommikul oli arstiga arutelu ja jõudsime järeldusele, et aitab küll - samal õhtul lasti mind koju. Otseloomulikult kallasin arsti üle hunniku küsimustega, et mida ma võin teha ja mida mitte. Suured tänud arstitädile, kes oli nii vastutulelik ja ka kõik vastata suutis ning mu palve peale isegi pildi minu peas toimuvast tõi:


See on siis minu pea läbilõige. Silmakoopad, nina, särki värki - saate aru küll kui natuke kauem pilku peal hoiate. See must laik vasaku silmakoopa taga on õhk. Jah, teil on õigus, see ei peaks mitte seal olema, aga kuna mu peas jooksevad murrud nagu ämblikuvõrk, siis kuskilt murru vahelt imendus sinna natuke. Aga mida see siis täpselt tähendab? Tegelikult ei ole see miskit hullu ning peaks aja möödudes ise kaduma ja umbes aastaga peaks ka mu kolju täielikult ära paranema, aga ... (jah, alati on aga) on omad ohud.
Näiteks, kui ma peaksin praegu saama nohu, võib see sinna õhuruumi edasi kanduda ja edasi nakatada terve aju. Musti võimalusi on mitmeid, kuid õnneks pole nende tõenäosus väga suur.
Kõlab võikalt igatahes.

* Oma allergiate ja koormusastmaga olen ma juba lapsepõlvest saati harjunud mõttega, et pisikene asi võib haiglasse viia (kuigi, praeguseni pole seda veel juhtunud), seega ega ma liialt palju ei muretse. Kumb on tähtsam - kas elamine hetkel või muretsemine tuleviku võimalikkuse pärast? Pigem rohkem elu ja vähem muretsemist kui rohkem muretsemist ja vähem elu. Keeruline mõte aga loodan, et saate aru.*



Nüüd olen ma siis kodus ja väidetavalt näen juba päris kobe välja. Muidugi silmade alt võtab paranemine veel aega, aga enam ei näe ma välja nagu oleksin üle elanud suuremat sorti õnnetuse - pigem jääb mulje nagu oleksin kusagil pubis silmad siniseks saanud. Kärnad on veel vaid paremal jalal ja otsaette valmivad uhked armid. Füüsiline ja vaimne pingutus on lähiajal veel mittesoovitatav ja otseloomulikult võib lähinädalateks töö tegemise ära unustada.

Kuid.... tegelikult saan ma juba teha kõike mida ka muidu (jah, võibolla mitte nii edukalt, väsin kiiremini ja pean piiri pidama, aga siiski) Peavalusid on natuke, silmad ei kannata veel eriti arvutit ega muud ekraani ja mõned põrutada saanud kohad tuletavad ennast ikka teinekord valuga meelde.
Aga muidu vinks vonks


Kaubandusliku väljanägemise taastumine võib eelduste kohaselt võtta veel kuu (kuni kaks), aga kui teil nohu pole võite vaatama tulla.