Virinat

Väike pildikene tähistamaks peagi viie aasta möödumist sellest. Egas muud väga alles polegi, kui migreenihood ja  märtsis kohting neuroloogiga.

Mulle täitsa meeldisid need kõrged lumevallid, mis kerkisid talve saabudes mõnes kohas jalakäijate tee ja sõidutee vahele. Tekitas kohe kuidagi turvalisema tunde. Et kui kui kellegil äkki rool käest ära vajub või tahab idiootset möödasõitu teha, on mul vähemalt mingigi kerge kaitsevall vahel.

Ega selliste seikade kohta ei oskagi midagi sellest asjalikumat öelda.

Ma tõesti ei tea...

... kas sellest rääkimisest on üldse mingit kasu. Kõik ju teavad seda, kõik ju näevad seda, aga midagi ei muutu. Tahaks midagi muuta, tahaks hoolida...

Vabandan juba ette, kallis lugeja, et sellel teemal on mu mõtted väga segased ning ehk ei suuda ma kõike nii väljendada nagu tahaks Aga päris ütlemata kah ei saa.

Võiks ju öelda, et ma olin 2 aastat tagasi õnnega koos, kui ma jäin Tallinna südalinnas ülekäigurajal takso alla. Olin vaid 7 päeva haiglas ja kuu aega haiguslehel. Pea oli katki, aga hulluks ei läinud - napilt, vist.
Pets jäi selle aasta 13. novembril 200 meetrit minu kohast eemal ülekäigurajal takso alla. Ta on ikka veel haiglas. (Kokkuvõtet tema olukorrast saab lugeda siit )

Võtab lihtsalt sõnatuks. Ma ei mõista, kuidas autojuhte sellises olukorras õigustatakse: oli pime, oli halb ilm, juht oli vana. Tõsi, kõik need on natukene kergendavad asjaolud. Aga ülekäigurada ei hüppa äkitsi teele nii nagu inimesed ei hüppa 7 korda järjest pussnoa otsa. Ma olen pea-aegu kindel, et need juhid peatuvad, vaatavad ringi ja annavad vajadusel teed, kui nad ristuvad peateega. Ka ülekäigurada on tegelikult peatee, aga seal liikuvad masinad on õrnemad ja kondimootoriga. See on puhas hoolimatus, mitte ilma, pimeduse ega vanaduse süü.

Kui ma jookseks kellelegi Tallinna kesklinnas pussnoaga kõhtu, oleks tegemist koheselt paraja skandaaliga. Samas kui sa seda autoga teed, on tegemist vaid igapäevase õnnetusega.

Kui jälgida liiklusuudiseid, kohtame me tihti nimetuid numbreid, nimetuid kannatajaid. Raske on nende numbrite taga näha inimesi. Näha seda valu, mis kaasneb kõigest ühe numbri lisandumisega. Näha seda valu, mis on haiget saanud inimeste lähedastel.

Ja tasub mõelda ka sellele, et paljud neist inimestest on maksnud ellu jäämise eest. Haigekassa katab vaid esmase abi, kõik ülejäänu on sinu enda asi. Sa võisid ju liikluses teha kõik õigesti, süüdi võis olla puhtsalt teine pool, aga see ei muuda. Kui sina oled katki, siis sina pead ka enda parandamise eest maksma.


Pool minu palgast läheb maksudena riigile. Iga ost, mis ma teen, sisaldab maksu riigile. Ja mis ma selle eest saan? Eluohtlikud ülekäigurajad ja streikivad tuletõrjujad? Ma saan Riigi hoolimatuse oma kodanike eest?


Ma proovin olla hea inimene. Ma proovin hoolida kaasinimestest, loomadest, loodusest. Ma proovin teisi hädas aidata, kui mul on selleks võimalus. Lükata autot hangest välja, aidata lastekäru bussi tõsta jne - selleks polegi vaja palju, kõigest natukene hoolivust. Ja peale kellegi aitamist on tunne nagu sa vähemalt porovid maailma kraadi võrra paremaks kohaks teha.

Mul on tunne et puhtalt hoolimisest töötavad ka meie meditsiini-inimesed, arstid, tuletõrjujad ... võibolla ka õpetajad ja politsei jne. Selle töö palk ei ole kindlasti motiveeriv ja töö ei ole kerge. Aga nad ikkagi teevad seda.

Ja võib ajada päris vihale et leidub inimesi kes saavad 10x rohkem palka, selle eest et nad istuvad ühe koha peal ja vajutavadad käsu järgi nuppe.


Ehk mulle lihtsalt tundub see nii, et siiralt hoolimiseks pean ma voolule vastu ujuma.
Ma loodan, et mulle vaid tundub see nii.

Lambakari

On nimelt üks teema, mis on mind juba pagana kaua häirinud, aga siia pole vist veel jõudnud.

Liiklusest olen ma palju mõtteid heietanud ja samasse auku läheb ka see postitus - ilmselgelt on teema mulle kuidagi... hm.. hingelähedane.

Ma lihtsalt ei suuda mitte kuidagi sallida seda, kui jalakäiatesse seuhtutakse nagu lammastesse. Käid mööda teed, jõuad ristmikule ja ohoo, sul on ainult üks aiaauk millest läbi minna.

Ideena pole selles ju midagi halba, kui aiaga on piiratud teeserv kuni ülekäigurajani, et sa - va rumal loom - ikka õigest kohast üle läheksid. Idee pole aga, sama mis reaalsus ning reaalsus on see, et tihtilugu on ülekäigurada eluohtlikum.

Konkreetne koht: tuled sina tipa-tapa mööda Endla tänavat linna poolt ja tahad näiteks minna Kristiine keskusesse. Ainus moodus üle Tehnika minna on lootes heale autojuhile, sest kurv - mille taha sina ei näe mitte kui sa aedikuaugust lähed - ei ole reguleeritud. Oranž täpp siis näitab kohta kust sina peaks umbes kõndima hakkama kristiine poole.



See konkreetne koht on küll ajupuudega inimeste poolt projekteeritud või tehtud (pagan seda teab kumb puusse pani) Oleks aia-auk meeter eemal, oleks nähtavus juba suurepärane. Aga pragusel juhul võid sa samahästi silmad kinni teele jalutada - niikuinii sa ei näe kas tuleb auto või mitte.

Tõsi ta ju on, et meil on ka tublisid autojuhte, kes jalutajatest lugu peavad. Aga mulle tundub, et enamus ikka seadustega kursis ei ole. Ja sellisel juhul ei aita see, kui sa paned jalakäia pimesi aedikusse ning õnnetuse puhul jääb kogu süü autojuhile - jalakäija järgis seadust, aga on selle pärast kogu järgneva elu ratastoolis. Kõlab nagu suht halb väljavaade.

Kas meil on üldse statistikat selle kohtra kui palju jalakäijaid satub õnneusse valest kohast ületades ja kui palju ülekäigurajal? Enne kui keegi mulle aeda ette ehitab, tahaks ikka põhjendust kah, sest sebra ei ole ohutu üle tee mineku koht.

Ainus ohutu üle tee mineku koht on see, kus autot ei tule.

Aedikute tegemise asemel oleks võinud hoopis midagi paremat välja mõelda. Milleks sundida jalakäijaid teoreetilisele tapalavale? Pigem proovida teha nii, et sebra ka reaalselt toimiks.

Ehk tuleks rohkem rõhuda inimeste psühholoogiale. Kui sa muidu sõidad suht hooletult siis oma vanaemale annaksid ju ikka teed? Niipea kui umbisikulise jalakäia asmele tekib keegi keda sa tead ja kellest hoolid, oleks lugu ju hoopis teine.

Ehk tasuks rohkem kajastada, mitte lihtsalt liiklus-statistikat vaid ka nende inimeste enda juttu oma läbielatust, tunnetest ja kaotustest.

Äkki see muudaks midagi

Baah,
ja
Cheers


Njah,

Liiklusest, ikka ja jälle

Oli see just kümme kuud tagasi, kui ma siin liiklust kirusin ja lahendusi leida proovisin. Viimaste juhtumitega Tallinn -Tartu maanteel on see teema (liikus siis) aga jälle rambivalgusesse maandunud.

Siia üks huvitav mõte ühe tuttava blogist:"Retsept on järgmine:

2-3 liikluskaamerat, mille küljes on numbrituvastajad.

Kaamerad paigutada strateegiliselt punktidesse A ja B (või C)

Punkti A läbivate masinate numbrid salvestatakse punkti B jõudmiseni (või järgmiseks 4ks tunniks).

Kui punkti B jõutakse kiiremini, kui lühim võimalik distants ja parim võimalik kiirus lubaks, on trahv.

Tehnoloogia kõigeks selleks on olemas: numbrituvastust tehakse juba aastaid. Samuti on minu hinnangul korras ka seadusandlus (st kiirusmõõtekaamera ei pea ju hetkkiirust arvestama).

Esialgu peab riik leidma paar prokuröri, kes paar esimest juhtumit kohtust nii läbi veab, et füüsikaseadused ka seal kehtiks.

Selline mõte. Levitage ja arutage kuidas soovite, peaasi, et keegi ära teeks."

Maanteel oleks sellisest süsteemist kasu küll, kui keegi selle ka käiku laseks.
Nüüd vaja veel süsteemi kuidas maha võtta ristmikutel sigatsevaid idioodid.
(ja muideks, sellist valgusfoori värvi nagu roosa ei ole olemas!)


Ahjaa, uue elukohaga on ka uued liiklusmured. Kui Tulikas oli meil lihtsalt üks auto omanik, kes püsivalt ülekäiguraja peale või siis keelumärgi alla parkis siis siin läheduses parkimisega väga probleeme pole. Vahel küll juhtub, et Endla ääres mõni idioot jätab oma masina täpselt keset jalakäiate teed, kuid paindliku poisina saab nendest ikka mööda (küll aga ma ei kujuta ette mida peaks tegema inimene kes jalutab lapsevankriga. Otse üle auto minema?)

Mis mulle aga ei meeldi on Lille poe ees olev ülekäigurada. Ühel pool algab sebra hoovi sissesõidu pealt ja teiselt poolt tänavasse sissesõidu pealt. Et kui ühte pidi on jalakäia ilusasti valgusfooriga kaitstud, siis sela tagant võib auto tulla küll. (Ma ei ütle, et ma kardan seda ülekäigurada ja ega miskeid erilisi probleeme selle juures ka olnud pole, aga lihtsalt selle asukoht ja turvalisus jalakäia suhtes on kergelt mõistmatu).

Vastukaja ja arutelu oodatud.

Kiiver pähe, igaveseks

Hiljuti juhtus jälle üks õnnetus ülekäigurajal - seekord siis üks piskike poiss - ja sellega meenus mulle huumor, mida haiglas viibides sai korduvalt kasutatud. (Kuigi nüüd tundub kohati see huumor pigem kurva tõsiasjana kui naljana.)

Selleks, et ülekäigurajal turvaliselt liigelda, on vaja kiivrit! (mäletan, et päris paljud tahtsid seda mulle sünnipäevaks kinkida, aga lõpuks ikka ei kinkinud :P ).
Kiiver - see on parim elukindlustus.


Ja järgnevalt ka üks idee rahva-aktsiooniks, sellele probleemile (ehk siis asjaolule, et ülekäigurajad ei ole jalakäijatele turvalised) tähelepanu tõmbamiseks: trobikond inimesi, kiivrid pääs ülekäiguradadel. Kui isegi vaid 10 -20 inimest jalutab kiiver peas ringi, tõmbab see tähelepanud (va kui kõik nad on ehitajad ja ehituskiivritega :P). Sellisena kaitstult tuleks läbida põhilised õnnetuskohad.

Ja Voila, aktsioon missugune ... ja äkki jõuab isegi mõnele inimesele kohale.
Lihtsalt mõte.

Veel natuke liikluse teemadel

Nagu arvata võib, olen ma liikluses nüüd tunduvalt tähelepanelikum ja seda enam meelehärmi tekita teadmine, et pooled kaasliiklejad on kas idioodid või lihtsalt värvipimedad (või mõlemat korraga). Neile ei paistaks nagu kohale jõudvat, et liikluseeskirjad pole mitte inimeste kiusamiseks loodud, vaid selleks et ei tekiks mõttetuid riske kellegi elule. Mis teha kui enamus mõtleb ainult enda heaolule, arvestamata teistega. Järgnevalt mõned kõige häirivamad nähtused:

Valesti parkimine

Reegel, et ülekäiguraja vahetusse lähedusse ei tohi parkida pole mõeldud mitte autojuhtide kiusamiseks, vaid jalakäijate abistamiseks. No see on ikka nõme kui ootad ülekäiguraja juures, vaadates, et autosid ei tuleks ja ei näe mitte muffigi, sest mingi idioot on enda pargitud masinaga vaatevälja ära plokkinud (pidage meeles, et vaateväli pole mitte ainult jalakäijal plokitud vaid ka eemalt tulev autojuht ei saa mitte kuidagi näha tee ääres ootavat jalakäijat). Kõikse toredam on muidugi see kui pargitakse kohe ülekäiguraja algusesse (kui keegi veel seda minu maja ees kavatseb teha, siis luban et kõne politseisse on väga kiire tulema - no kurat, mix me peame mingite idiootide pärast oma eluga riskima). Marju on juba ühe korra pidanud sellise kõne tegema ja vähemalt mulle tundub, et olukord on natukene paranenud. Irooniline on muidugi see, et kui kui naabrid pargivad oma maasturi isegi lubatud alasse (keelumärgi taha), siis ei ole ikka muffigi näha - see masin on lihtsalt nii suur - ja me jääme lihtsalt lootma intelligentsete autojuhtide peale, kes teavad, et seal on ülekäigurada.


Punase tule ignoreerimine

Inimestel on kiire, nad ei taha raisata oma aega punase tule taga oodates. Ma usun, et valgusfoor on üks esimestest ellujäämisõpetustest, mida lastele räägitakse - see on liiklemise üks primaarsemaid asju. Ja ometigi näen ma iga päev kuidas seda ignoreeritakse nii autojuhtide kui ka jalakäijate poolt. Kas natukene ootamist pole mitte väike hind elule? Olgu, tunnistan siinkohas ausalt, et läksin ka ise eile korra punase tulega üle tee - kuid ma olin ka siiralt veendunud, et ei ohusta sellega ei ennast, ega ka kaasliiklejaid (eilse jalutuskäigu ajal ületasin ma teed umbes 20 korda ja vaid ühel korral tegin väikese möönduse) . Paljud aga ei mõtle seda vist läbi. Ja ausalt öeldes, ei lähe mulle karvavõrdki korda nende jalakäijate elud, kes iseendaga riskivad - oma valik eksole. Küll aga näitavad nad sellega halba eeskuju teistele (näiteks lastele) ja riskivad tahestahtmata ka teiste eludega. Just selliste piskikeste primaarsete asjade ignoreerimine on see, mis tõmbab alla meie liikluskultuuri (minu arust vähemalt).
Tihti oodates valgusfoori taga ja nähes, kuidas vastaspoolt tulevad inimesed punase tulega üle tee, on mul tunne, et virutaks neile lihtsalt molli - puhtalt selle hoolimatuse pärast, mida nad üles näitavad (ja see tunne on püsiv ning igapäevane). Kahjuks või õnneks pole mu kämmal aga nii suur, et äiata kümnele inimesele korraga.
Kurb, et vaid pooled (olenevalt ristmikust ja kellaajast, aga selline võiks olla keskmine) jalakäijad seisavad ära selle 10 sekundit (jah, olenevalt ristmikust) kasvõi puhtalt põhimõtte pärast.


Ülekäigurajad

Liikluseeskirjas on sees, et autojuht on kohustatud reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale teed andma. Osad juhid muidugi teevad seda ning suur suur aitähh neile. Ning ka nendest eranditest tahetakse päris tihti möödasõitu teha (mis otseloomulikult on seadusega keelatud).


Lihtsalt kurb milline hoolimatus on meie liikluses. Õnneks või kahjuks jääb suurimaks kannatajaks (ei räägi materiaalsetest kulutustest vaid tervisest) siiski jalakäija, sest temal ei ole raudturvist ümber (kui jällegi aus olla siis sama sitt olukord on vististi ka jalgratturitel, rollerimeestel ja mootorratturitel, kuid kuna mul kogemus puudub siis ei oska kaasa rääkida). Siinkohas tsitaat raamatust "Must Must Must Huumor":

Mees läheb kindlustusfirmasse ja tahab oma elu kindlustada.
"Kas teil auto on?" küsitakse temalt.
"Ei ole."
"On teil mootorratas?"
"Ei ole."
"Jalgrattaga sõidate?"
"Ei sõida."
"Vabandage, aga jalakäijaid me ei kindlusta. Tänapäeval on see seotud liigse riskiga."

Kahjuks mitte naljakas vaid liigagi tõsi. Kuna mul on olnud parajalt aega selle peale mõelda siis järgnevalt võimalikud lahendused liikluskultuuri parandamiseks:

Trahvid sõltuvusse sissetulekuga

On ju teada tuntud fakt, et trahvisummad (ja muud karistusmeetmed) on hetkel mõnitavalt väiksed. Leidub inimesi kes sõidavad purjus peaga, sest nad saavad seda endale lubada - mis see 6000 eeku trahvi ikka on. Trahvid peaks olema seostatud ikka inimese enda sissetulekuga - leidub ju inimesi kelle jaoks 6000 krooni on tõesti suur summa aga on ka neid kes maksavad nii palju ühe söögikorra eest. Kui aga liikluseeskirjade rikkumise eest tuleb tasuda näiteks 3 kuupalka siis on see tunduvalt tõhusama efektiga.

Prioriteedid paika

Liikluses on mõned algtõed nagu valgusfoor ja tee andmine (kas siis teisele sõidukile või jalakäijale). Just nendel baastõdedel baseeruvad ülejäänud reeglid - seega peaks baastõdede ignoreerimine olema ka rohkem karistatud.

Rohkem vastutust

Ma olen kuulnud palju vingumist teemal, et miks pole Eestis kiirteid. Kui praegune liikluskorraldus üritab seda vältida siis mina olen täielikult selle poolt. Miks? Sest kiiteel ei saa sõita ilma teisi arvestamata. Tõsi, kui praegune liikluskultuur lükata kohe kiirteele, on hauakaevajatel päris mitu aastat topelttöö, kuid ajapikku peaks olukord siiski paranema. See, mis praeguste kiiruste juures piirduks vaid väikse põksuga, tähendaks kiirteel juba liikluskatastroofi ning kabelimatsu paljudele - seega paratamatult peab liikluskultuur paranema.
Tundub julm, aga peaks ajapikku siiski likluskultuuri parandama.

Rohkem kontrolli

Leian, et ristmikele, kus toimub kõige rohkem rikkumisi, tuleks panna kaamerad ja trahvima mitte ainult neid kes põhjustavad õnnetuse vaid kõiki kes ignoreerivad seadust. Aga kust peaks saama selle jaoks raha? Vahet pole kust, sest juba esimeste nädalatega peaks see raha olema tagasi teenitud. Trahvi on ju väga lihtne teha kui rikkumine on filmilindil olemas ning isegi praeguste trahviühikute juures peaks see omama mõju ja tooma piisavalt palju sisse, et end õigustada. No ütleme, et 10 inimest ignoreerib punast tuld ja kõik saavad 3000 krooni trahvi, kokku on see summa juba 30 000. Olukorda kus 10 inimest nii käituvad võib näha hetkel juba 10 minuti sees.... seega ma leian, et see tasuks ennast täielikult ja parandaks ehk ka meie liikluskultuuri.


Tänaseks kõik
Vastukaja oodatud
adios

Veel veidi avariist

Täna käisin lõpuks Põhja Politseiprefektuuris ära, andsin tunnistuse ja sain natuke vastuseid. Hetkel on tegemist veel väärteoga (ja sellisel juhul on max karistus 300 trahviühikut ehk 18000 kr võibolla natuke aresti ja load ära kuni kolmeks kuuks) aga samas puudus veel ka minu tunnistus, seega edasi peaks asi jooksma saama ikka kriminaalasjana.
Igal juhul läheb selle asjaajamisega aega ning kui midagi täpsemalt selgub, eks siis võetakse ka minuga ühendust.

Täna pani lõpuks omapoolsed mälestused kirja ka Marju, seda saab lugeda siit . Hoiatan, kuigi minupoolne trauma oli füüsiliselt koledam (võikam) ja valusam, ei suudaks ma kuidagi ennast tema asemele panna.

aga lugege parem ise

Lihtsustamisest

Inimestel on ikka olnud kombeks kõike lihtsustada, et oleks kas siis lihtsam mõista või lihtsalt suupärasem. Kuid kas teinekord ei kao lihtsustamisega ka mitte esialgne mõte ja kas inimesed suhtuvad sama moodi kui esialge mõte on kadunud?
Näiteks võtame ülekäiguraja (mis hetkel on ehk ka kuidagi kohane ja hingelähedane). Meil olid suured kampaaniad, mis ütlesid, et sõber Sebra aitab. Aga millega seostub sõna Sebra? Vaid välimusega. Sama-moodi ka Vöötrada. Kumbi neist ei edasta mingit informatsiooni objekti eesmärgi või funktsiooni kohta, vaid ainult välimuse kohta. Olgu, tunnistame et Sebra on suupärasem ja lihtsam kui Ülekäigurada, aga kas kasutamisel ka parema tulemusega?
Kui me loeme mõnda sõna, siis tekivad meie ajus kohe seosed selle sõnaga. Sõna Sebra toob esile pildi rohusööja loomast. Ülekäigurada rõhutab aga otseselt, et tegemist on üle käigu (mitte sõitmise) rajaga. Kumba on siis mõistlikum inimestele püsivalt sisendada (arvestades et ka kaudne sisendamine mõjutab meid teatud määral pidevalt!)?

No minu poolest võib olla sebra küll, aga siis ikka selline:

*Tegemist esimese harilikujoonistusega peale haiglast naasmist*

Head und ja mõtteainet

7 päeva haiglas

Reedel, 29 veebruaril tulime Marjuga linnast Patrikust - kus olime võtnud paar õlut (tõesti vaid paar: 2x Saku Kulda) ja Ingaga niisama toredasti aega veetnud - jala kodu poole. Kell oli kusagil ühe kahe paiku öösel. See oli tavaline tuttav tee, kuid seekord venis koju jõudmine lausa pikaks - enne möödus nädalake, kui sain oma varbad kodukorteri pinnale.

Mis? Kus? Mida?

*Järgnev jutt on 100% päris elu (In Real Life). Kui paari detailiga on eksitud, siis mitte tahtlikult, vaid pigem halva mälu pärast. Illustreerivad pildid on tehtud mu ustava mobiili "Ubinaga" - seepärast pole ka kvaliteet väga hea.*

Olime just Kaarli kiriku taga teise ülekäigujupi peal (no tete küll, seal tee keskel on suurem roheline saar-park), liikudes Tõnismäe poole (endise pronkssõduri asukoha poole) kui tuli üks auto. Auto peatus ülekäiguraja juures ja andis meile teed, aga esimese auto tagant tuli suure hooga teine - samas sõidureas esimesega - ja tegi möödasõidu (btw see oli minu mäletamist mööda taxo, firmat siiski siinkohas ei nimetaks kuna poleks ju õige ühe juhi tegude järgi tervet firmat maha kanda). Marju oli piisavalt õnnelik, et eest ära hüpata, aga piisavalt õnnetu et näha kuidas auto mind lennutas. Kujutage nüüd ette olukorda, kus teie kallimale sõidetakse autoga otsa ja te ise olete vähem kui meetri kaugusel - võehh, isegi mina ei suuda seda.

* Kui tahate teada mis tunne on, kui auto teile otsa sõidab, siis ma ei oska seda kirjeldada. Sellised hetked ei ole teadvustatud. Ei, mul ei läinud pilt eest ära, vaid ma nägin hoopis midagi muud: seda kuidas terve mu elu kiirelt kaader kaadri haaval silme eest läbi jookseb nagu halvasti tehtud multifilm, mida ei suuda peatada. Ja ma ei näinud seda "multikat" esimest korda. Aastaid tagasi ühe talve lõpupoole kui olin veel Pärnu pungielement, vajusin ma läbi jää kui läksin üle jõe linna. Ma ei suuda praeguseni öelda, kuidas ma jõudsin vastaskaldale. Ma ujusin pool jõelaiust läbi külma vee ja jää, endal seljas nahktagi, jalas kirsad ja kaelas lehmakett ja uskuge mind - ma olen väga halb ujuja. Kuid tol hetkel ei juhi enam sina oma keha, vaid keha töötab automaatselt. *

Auto õnneks siiski peatus ja mingil kummalisel põhjusel (automaatsed refleksid ja mõtted - ratsionaalne arutelu ei tööta sel ajal) tundsin ma, et kohe kindlasti ei taha ma jääda lamama keset sõiduteed: vedasin ennast üle tee suure puu juurde, kükitasin puule najatudes ja .... valutasin ...... ja veritsesin. Ma ei saanud aru kust tuli see tohutu verekogus, mis voolas (jah voolas, mitte ei tilkunud) mu teksapükste põlvedele: näost?, ninast? ... aga täpsemalt? .... ja ma ei näinud oma vasaku silmaga.

*Mitte, et see siinkohas väga tähtsust omaks, aga kurja! ma rikkusid oma parimad teksad selle tohutu verega ära*

Kuulsin, kuidas Marju helistas kiirabisse ja paar mööda jalutanud inimest (kes ka seda kõike pealt nägid) rääkisid minuga midagi. (Sry detailidega on siinkohas kehvasti, antud olukorras on fookus natuke teises kohas). Politsei saabus enne kiirabi.

*Nagu Marju mulle hiljem rääkis, oli tal politseiga huvitav vestlus:
Politseinik: Kas te kiirabi kutsusite?
Marju: Jah
Politseinik: Aga politsei?


...... ee, et mismõttes?*

Mind aidati kiirabiautosse (väidetavalt uitas õnnetuse põhjustanud autojuht murelikult kiirabiauto läheduses) ja sõidul haigla poole prooviti teha niipalju kui võimalik: kontrolliti silmareflekse, puhastati nägu, uuriti kust valutab, vaadati põlvi.... ehk kõike, mis tundus loogiline, vajalik ja kiirelt teostatav. Samuti asetati mulle silmadele tuimestav lapike (miski vahend pidi läbi silmade kiirelt sisse imenduma ja tuimestama). Olin endiselt paanikas oma vasaku silma pärast. Valu ma väga (!) ei tundnud (see jõudis korralikult alles hiljem kohale), aga silmad tegid mulle suurt muret. Olin tol õhtul väljas läätsedega, mistõttu käis mul peast läbi väga mitu põhjust, miks ma ühe silmaga ei näe.

*Tagantjärgi mõeldes oli ehk isegi õnn, et mul olid läätsed: purunenud prilliklaasid võinuks teha näos ja nägemisvõimes suuremat kahju.*

Jõudsime haiglasse ja kuna mu põlved nägid ikka väga sodid välja, sõidutati mind voodiga. (no teate küll, need sihukesed ratastega voodid). Selleks ajaks vappusin juba üle keha. Kas oli see suurest verekaotusest või shokist, aga mul oli külm. Tõsiselt külm. Mul pole elu sees kunagi nii külm olnud. Ja sellest külmast ma ei värisenud, vaid vappusin (kõrvalt võinuks see välja näha nagu lõputu krambihoog). Asjaolu, et mult eemaldati kõik riided peale aluspükste ja sokkide ei teinud kah just olukorda soojemaks (kuigi mulle anti ajutiselt ka üks teki moodi asjandus). Mind sõidutati mööda haiglat ringi, ruumist ruumi, laoborist laborisse - enamiku sõidust hoidsin silmi kinni kuna kiirelt möödavilksatavad laetuled ajasid iiveldama. Ma ei mäleta täpselt mis järjekorras kõik toimus, kuid ma tean mida minuga tehti: röntgen põlvedest ja rindkerest; õmmeldi nägu (3 õmblust otsa ees ja 2 ülahuule all) - enne mida ma suutsin oma veriste sõrmedega eemaldada silmadest läätsed, mis läksid muidugi prügikasti (õnneks sain enne õmblust ka kaks tuimestavat süsti); ja skänneeriti pead (ei tea kahjuks masina nime, aga te olete seda kindlasti näinud haiglafilmides/-sarjades: patsient lükatakse sisse, valgus käib edasi-tagasi ja arvutiekraanil on kiht kihi haaval pildid peast).
Peale näo puhastamist selgus ka, et nägemine on korras - vasakusse silma oli minu laubahaavadest lihtsalt väga palju verd voolanud.

*Kogu ringkäigu ajal rääkis mulle kiirabionu (kes mu voodit sõidutas) kui õnnesärgis ma sündinud olen. Tol hetkel ei suutnud ma seda küll kuidagi tõsiselt võtta, kuid kui tagantjärgi vaadata, siis jah, mul läks õnneks. Nüüd ma tean, miks ma kunagi lotopiletitega võitnud pole (tasakaalu seadus.) *

Imestan kuidas nad kõige sellega hakkama said, sest ma vappusin ikka väga väga kõvasti. (ma usun, et isegi minu pildistamine tol hetkel nii, et pilt ei jääks hägune, oleks olnud kõrgem pilotaaž). Ju oli neil eelnevat kogemust.

Õhtu lõppes palatis (ja tol hetkel ei olnud mul õrna aimugi isegi mitte sellest, kus haiglas ma olin, rääkimata palatist). Paremasse kätte oli installeeritud tilguti ja vasakul olid küljes muud vidinad (mis siis arvatavasti kontrollisid pidevalt mu olekut). Hoolimata enne õmblust saadud tuimestusest, oli mul valus, aga see oli vist ka loomulik. Õnneks, tänu ka kahele tekile, mis ma peale sain, suutsin vaigistada külmakrambid.

Õed suhtlesid minuga, et teada kuidas ma ennast tunnen ja kas ma vajan midagi.

*Muuhulgas tutvustati ka vidinat, mille võiks siinkohas nimetada PissiPudeliks. Kuna lähipäevadel oli mul range voodirežiim, pidi ju olema vähemalt mingi võimalus loomulike vajaduste rahuldamiseks.*

Proovisin uinuda valudes, juhtmeid täis ja endiselt külma kannatades.

1.Päev (1. märts)

Huuled olid paistes ja meenutasid pigem kaht jalgpalli kui kehaosa. Nina oli paistes, õnneks polnud seal küll ühtegi murdu, kuid kogu nina sisemus oli paksult täis kuivanud verd. Näos hulgaliselt lahtisi haavu. Põlved olid kah valusad.
Tilguti võeti ära, kuna suutsin iseseisvalt (või noh - siiski iselamavalt) juua ja sedagi vaid kõrrega, kuid pidavat olema ikka parem kui tilguti.
Rääkida suutsin, kuid väidetavalt oli diktsiooni väga raske mõista. Pole ka ime - ma ei tundnud oma huuli, ega ka enamikke hambaid (mis õnneks küll kõik terveks jäid, kuid on osaliselt praeguseni tundlikud ja tuimad). Enamik päevast möödus magades ja juues. (Kui see lause oleks natuke teises kontekstis, mõistetaks seda vist hoopis teistmoodi.)

Mulle määrati antibiootikumiravi vajadusel lisanduvate valuvaigistitega.

Tunti muret ega ma topelt ei näe.

*Ääremärkus. PissiPudelit, hoolimata kergest teooriast, on praktikas väga raske kasutada. See on psühholoogiline iseenesega võitlemine. Kui on ikka lapsest saati sisendatud, et voodis olles ei pissita, siis on seda väga raske teha, olgu siis pudeliga või ilma. *


2.Päev

Suutsin juba süüa - küll ainult püreed (enamuses suppi) ja ka selleks protseduuriks oli mul pudipõll. Valu asendus suures osas sügelemisega - mis enamasti tähendab, et haavad paranevad.
Sain teada, et põlved olid mul terved st ei olnud luumurdu, mõlemad olid selleks ajaks ennast katnud paksu kärnakihiga.

Silmad hakkasid kinni paistetama, pisarakanalid olid pidevas töös (mitte valu pärast, vaid silmade kuivuse pärast) ja silmad olid väga valgustundlikud.

Sain rääkida ka ühe arstiga, kes tegi mulle enam-vähem selgeks, mis mul viga oli. Kirjeldus oli umbes selline: "Kas sa keedumuna oled söönud? Noh, sinu pea on hetkel nagu keedumuna, millele on lusikaga koks-koks tehtud." Ehk siis sain teada, et mu koljus on paras äblikuvõrk, mis koosneb murdudest.

Tunti muret ega ma topelt ei näe.

*Arst andis ka suurepärase mõtte ravida silmade paistetust kummelikompressiga, mis - otseloomulikult tänu Marju kaasabile, kuna ma ise nagu arvata võite ei omanud võimalust kompressi valmistamiseks - järgmisel päeval juba poole tunniga paranemisemärke tekitas. See töötas paremini kui oleks osanud arvata. Ja olgem ausad, kui sa lamad haiglas, siis ei mõtle sa enamasti rahvameditsiini peale. Seega suur tänu doktorihärrale.*

Öösel oli raskusi magamisega, nii valude kui ka suure ja suht valjuhäälse möllu tõttu. (Haigla siiski - kogu aeg toimus midagi).

*Ääremärkus. Kui inimene suudab süüa ainult püreed, siis tasub ka mõelda, mis maitsega püree võiks olla. Üldiselt suudan ma süüa pea kõike, kuid ka minul on omad piirid. No kui toiduks on heeringas kartulitega ja see on lastud sihukeseks kala järgi lõhnavaks ning ebamäärase maitsega kartulipudruks, siis minu arvates on see ikka jälk. *


3.Päev

Varahommik (esimene äratus oli kell 6.30, siis tehti protseduurid ja peale seda võis edasi magada) algas huumoriga. Nimelt jalutas üks õde tusasena kella seitsme paiku mööda ja pomises enda ette:"Mitte midagi pole teha, jube igav on, peaks vist ikka kellelegi purgeeni andma."

Peale naermist sai magada.

Tänu kirjale söögikarbil sain ma ka lõpuks teada kus ma olen. "Neurokirurgia Intensiivpalat" kõlas kahtlaselt halvaendelisena, kuid andis ka palju seletust. Näiteks tundus nüüd ka loogiline, miks mu palatikaaslased käitusid nii nagu nad käitusid - enamikel neist oli ajukahjustus või vähemalt põrutus. Selles seltskonnas nägin ma küll kõige võikam välja, kuid kuna terve mõistus oli säilinud, olin täitsa kirgas kriit karbis.

*Minu kõrvalvoodis näiteks oli üks härrasmees, kes muidu oli täitsa tore ja asjalik, kuid kui talle näidati pastakat ja küsiti "Mis see on?" ei osanud ta vastata. Lause peale "See on pastakas" kohmetus ta kohe "Jah, muidugi on see pastakas." Kuid jah, see härrasmees oli muidu täitsa tore - leidus tunduvalt hullemaid. Palati teises ääres oli mees, kes oli kaotanud lühimälu. Mõne aja tagant avastas ta jälle, et on võõras kohas ja tal on miskid juhtmed küljes ning hakkas märatsema. Et see ei korduks, seoti ta lõpuks osaliselt kinni. Märatsemist enam ei olnud, kuid vähemalt 50 korda ööpäeva jooksul võis kuulda, kuidas ta karjus, et keegi talle kääre või nuga tooks, et ta ennast lahti saaks lõigata. Keeruline juhtum, mis oli tihti süüdi ka selles, et öösel korralikult magada ei saanud.*

Sain lõpuks ennast ka natukene pesta - esimest korda - ja tegin ka esimesed sammud (WC suunas otseloomulikult).

Tunti muret ega ma topelt ei näe.

*** Rääkides hommikusest huumorist tekkis probleem, kuidas kirjutada sõna "purgeen". No tõesti, proovige ise leida, kuidas oleks õige: kas burgeen või purgeen. Ei leidu seda sõna ÕS'is ega kuskil, sest tegemist suupärase väljendiga, mitte tegeliku ravimi nimega. Ka google otsingud ei aidanud. Suured otsingud (milles lõi kaasa ka Merje, kes on teadupärast ühe ajakirja keeletoimetaja) viisid lõpuks leiuni: purga.tiiv <20: -tiivi, -.tiivi> farma lahtisti. Sellest leiust inspireerituna otsustasine et P sõna alguses võiks ikka olla õigem. ***

4. Päev

Olukord paranes silmnähtavalt. Sain isegi juba natuke lugeda (silmad pidasid vastu) ja vajadusel suutsin ise WC vahet käia (tibusammudega, aga siiski). Samuti ei koosnenud mu toit enam vaid püreest, pehmemaid tahkeid asju (nagu näiteks banaanid) suutsin täiesti edukalt konsumeerida.

Hommikul käis palatis hunnik arste, kellest enamus olid soliidses vanuses härrased, ringkäigul. Neile räägiti kõikide patsientide haiguslugu ja hetkeolukorrast. Minu juurde jõudes nõustusid nad nagu üks mees, et vot see on alles õige trauma ja et kunagi nägid ikka kõik traumad sellised välja. (Tuletame meelde - enamus mu palatikaaslasi olid ajutraumaga, aga nägid head välja. Minu puhul oli olukord vastupidi. Kuigi jah, palatis olin ma arstide kartusest, et äkki tekib ajutrauma.)

Tunti muret ega ma topelt ei näe.


5.Päev

Mind viidi ümber tavapalatisse - ju polnud olukord enam nii ohtlik. Koos palatiga vahetus ka voodi - enam ei saanud ma juhtpuldiga seljatuge üles ja alla sõidutada, niuts.
Olgugi, et väljanägemiselt olin veel päris kole, oli enesetunne hea. Ja tekkis ka suur igatsus pesemise järele: haiglasse saabumisest saati olid mul seljas samad riided (sokipaar ja aluspüksid) ning kordagi polnud ma saanud end korralikult pesta.

Juuksed oma mustuse ja sasipundardega meenutasid loomulikke rastasid.

Sain vähemalt juba korralikult lugeda.

Sain ka endale lõpuks raviarsti.

Tunti muret ega ma topelt ei näe.


6.Päev

Vot nüüd läks juba tõsiselt igavaks - kaua sa vaene hing ikka loed ja muusikat kuulad kui enesetunne on hea. Tahtsin midagi teha ja olgugi, et valusid veel esines, oli üldine olukord väga hea (millegipärast tuli see arstidele üllatusena).

Samas olid sellel päeval omad plussid.

*Ma pesin hambaid esimest korda haiglas oldud aja jooksul. Olgugi, et see protsess oli keeruline ja hambad veel valusad, tundsin ma ennast peale hambapesu kui uuesti sündinuna.

* Mu loomingulisus ei olnud just lennukas, kuid suutsin kritseldada endast esimese autoportree, mis oli isegi minu moodi:

Vähemalt tol hetkel oleksin ma olnud selle pildi järgi tuvastatav.

Enda arstiga rääkides jõudsime järeldusele, et mu olukord on piisavalt hea, et saata mind kodusele ravile kas reedel (ehk tol hetkel homme) või järgmise nädala alguses.

Samuti asendati mu püreetoit tavalisega - kuigi selle normaalselt söömine oli veel kergelt raskendatud. Kahjuks olin ma näinud öö läbi unes lihapirukaid - reaalsuses polnud ma veel võimeline neid sööma. Niuts.

Tunti muret ega ma topelt ei näe.


7.Päev

Hommikul oli arstiga arutelu ja jõudsime järeldusele, et aitab küll - samal õhtul lasti mind koju. Otseloomulikult kallasin arsti üle hunniku küsimustega, et mida ma võin teha ja mida mitte. Suured tänud arstitädile, kes oli nii vastutulelik ja ka kõik vastata suutis ning mu palve peale isegi pildi minu peas toimuvast tõi:


See on siis minu pea läbilõige. Silmakoopad, nina, särki värki - saate aru küll kui natuke kauem pilku peal hoiate. See must laik vasaku silmakoopa taga on õhk. Jah, teil on õigus, see ei peaks mitte seal olema, aga kuna mu peas jooksevad murrud nagu ämblikuvõrk, siis kuskilt murru vahelt imendus sinna natuke. Aga mida see siis täpselt tähendab? Tegelikult ei ole see miskit hullu ning peaks aja möödudes ise kaduma ja umbes aastaga peaks ka mu kolju täielikult ära paranema, aga ... (jah, alati on aga) on omad ohud.
Näiteks, kui ma peaksin praegu saama nohu, võib see sinna õhuruumi edasi kanduda ja edasi nakatada terve aju. Musti võimalusi on mitmeid, kuid õnneks pole nende tõenäosus väga suur.
Kõlab võikalt igatahes.

* Oma allergiate ja koormusastmaga olen ma juba lapsepõlvest saati harjunud mõttega, et pisikene asi võib haiglasse viia (kuigi, praeguseni pole seda veel juhtunud), seega ega ma liialt palju ei muretse. Kumb on tähtsam - kas elamine hetkel või muretsemine tuleviku võimalikkuse pärast? Pigem rohkem elu ja vähem muretsemist kui rohkem muretsemist ja vähem elu. Keeruline mõte aga loodan, et saate aru.*



Nüüd olen ma siis kodus ja väidetavalt näen juba päris kobe välja. Muidugi silmade alt võtab paranemine veel aega, aga enam ei näe ma välja nagu oleksin üle elanud suuremat sorti õnnetuse - pigem jääb mulje nagu oleksin kusagil pubis silmad siniseks saanud. Kärnad on veel vaid paremal jalal ja otsaette valmivad uhked armid. Füüsiline ja vaimne pingutus on lähiajal veel mittesoovitatav ja otseloomulikult võib lähinädalateks töö tegemise ära unustada.

Kuid.... tegelikult saan ma juba teha kõike mida ka muidu (jah, võibolla mitte nii edukalt, väsin kiiremini ja pean piiri pidama, aga siiski) Peavalusid on natuke, silmad ei kannata veel eriti arvutit ega muud ekraani ja mõned põrutada saanud kohad tuletavad ennast ikka teinekord valuga meelde.
Aga muidu vinks vonks


Kaubandusliku väljanägemise taastumine võib eelduste kohaselt võtta veel kuu (kuni kaks), aga kui teil nohu pole võite vaatama tulla.