Haige värk

Haige olla pole üldse mitte tore. Mitte ainult ei ole füüsiline pool sassis vaid ka vaime sellega koos (duh, justkui need kaks oleks eraldi). Pragu olen olnud juba nii umbes kolm nädalat haigevõitu ja siin viimased kolm päeva ka haiguslehel. Aega just kui on jube palju aga energia ja motivatsioon on selline tekkiv-kaduv nähtus. Tõsi, esimene haigusnädal sain ma ennast vaimselt ja ka füüsiliselt enamvähem korda. Tundus, et isegi täiesti korda. Murphy on aga sitapea ja universumil on kombeks mitmeid raskeid asju üksteise otsa kuhjata. (jajaa on ka sõpru, kes arvavad et ma mängin tulega ja ootavad kuni ma kõrvetada saan ... seoses surma teemadega millega ma tegelen näiteks lõputöö jaoks. See teema on palju lihtsam kui seda ümberringi samal ajal ei ole, muideks. Võinoh vähemalt mitte liiga intensiivses koguses.)

Kuna kehas on vead sees, on ka mõttemustrites ilmselged vead sees.

Üks asi, mida olen selle haigusperioodi jooksul korduvalt tundnud, on hirm/kartus et ma teen midagi valesti. Nii ma parem ei teegi midagi - nii ei saa ju valesti teha. Miski hirm teiste inimeste soovide mitte täitmisega, kellegi alt vedamise ja lihtsalt rumalaks jäämise ees. Seega igasugune nöök ja tagasiside (mida ma muidu väga kõrgelt hindan) on praegu eriti valus. Ma niigi tunnen et ma teen midagi koguaeg valesti - ons siis vaja kellegil seda veel mulle öelda?

Lihtsam on ju mittemidagi teha, vältida kõike, kui et teha midagi ja tunda seda tunnet? (aga siis on muidugi süütunne, et mitte mõmmigi pole teinud ... vahi seda oo ülemlikku inimmõistust)

Selle juures kõrvalnäht on ka see, et mu huumor ei tööta enam väga hästi. (comicz leht on ka omadega suht maas nagu näete) Rohkem on puusse panekuid kui õnnestumisi. Ja ikka selliseid pirakaid puusse panekuid kust sa ei suuda ennast ohutult ka tähelepanu alt enam välja vingerdada. Mis ise-enesest on suht kurb. Ma olen inimene kes on oma sotsiaalse rolli paljuski ehitanud sellele, et ma olen muhe tüüp kellega koos olla, kes rebib kildu ja leevendab elu raskeid hetki. Nüüd aga tunnen ma, et esiteks ei täida ma teiste inimeste ootusi ja teiseks ma ei täida ka enda oma (huumor on minu jaoks ekstreemselt tähtis. See on mu läbi vedanud nii paljust jamast ... ja nüüd see lihtsalt ei tööta. Ratas käib, aga hamster on ammu surnud)

Vahepeal olen just kui omas mullis, nagu natukene kuskil eemal ära. Ma ei tea isegi kus - lihtsalt eemal.

Ja vahepel ma mõten nende asjade peale ja olen sisemiselt väga kurb ja isegi ehk kergelt suitsidaalne - aga välja nutta või tunda hetkel kuidagi ei oska. On olnud päevi kus silmad lihtsalt valguvad niiskeks ja nii suht püsivalt, aga et midagi täitsa välja voolaks - seda on harva.

Ja see on tuttav seis. Need on tuttavad mõtted. Ma olen siin enne olnud. I know this sthit.

Siin pole muud, kui võtta abiks kognitiiv käitumuslikud tehnikad ja püsitatada endale väikeseid prioritiseeritud ülesanded ning tegeleda nendega ainufookuses - siis on hiljem ehk ka miski heaolutunne õnnestunud soorituse eest ja siis läheb ka vaikselt paremaks. Baby steps.

Ma tean kui kaugele see võib minna. Nii kaugele, et ma ei julge enam mitte kui midagi teha ja lõpuks mandun oma koju (või igapäevarutiini nagu zombi), suutmata sealt lahkuda ning suutmata isegi inimestega korraikult suhelda läbi chati, emaili, telefoni või näost näkku. (ja siis on juba puhta putsis - pardon my frensh - ja ma olen peagi omadega mitteolemise ürgmudas kinni)

Omamoodi äratundmise tõi tänane rolliloome töötuba ja sellele järgnenud mäng.

Kuna ma ise ei suutnud miskit tarka välja mõelda (aju töötab ... aga buffering...) , siis pakkus mu IG sõprusringkond, et ma võiksin olla paras giglo-naistemees, seltskonnahing ja kloun. Tulemus - ma mängisin täie rauaga pealiskaudset rolli, keda valdas sees suur tühjus ja üksindus, kes materjaalselt proovis kõiki oma vajadusi rahuldada. Omad äratundmishetked oma elust olid olemas, aga mitte õnneks nii äärmuses. Ja õnneks või kahjuks sattus minuga kokku mängima inimene, kes on oma rollisoorituses nii osav, et suudab isegi IG pisaraid toota - täiega vau - aga mu roll ei saanud tunnetega hakkama ja ma ise oma tuimas olekus ei saa ka just eriti hästi tunnetega hakkama.


Meile tulevad ette just need teemad, mis on meie jaoks aktuaalsed ja me saame nendest just neid õppetunde, mida meil sel hetkel vaja on. (mulle vähemalt meeldib nii mõelda. Gestaldi järgi samas me näeme maailma läbi oma läbitöötamata probleemide, nii et tegelikult me näeme enda probleeme)

Paljudel mu sõpradel on raske kuu (ja paistab et ka mujal maailmas). Sina kes sa loed - liialt muretseda ei tasu.
I know my shit & I will bring this shit together (and I will not put it in a fan).
See on sisemine töö. Siin ei saa keegi otseselt aidata. Võibolla ainult niipalju, et olla mõistev ka selle üle kui ma olen väga konkreetne ja keskendunud kindlale sihile (ülesandele) sest vahel võib see tunduda kergelt sobimatu ja mul on siis tunnel vision. Aga seda on vaja.

Mul on kõik vajalikud vahendid/tööriistad endal olemas, küsimus on ainult nende kasutamises.
Ja juba see, et ma näen, et on probleem ja otsin lahendusi on hea.

Ahjaa, sellest postitusest rääkima hakata pole ka mõtet. Sest I know this shit. Pole vaja rohkem meelde tuletada. Paneb praegu kirja ära ja siis hakkab tehnikaid kasutama. Cheers!

Ja lõppu lihtsalt kaks kuidagi huvitaval viisil motiveerivat lugu.




Viimasel ajal, eriti kui teemks on mõni väga tõsine asi (nagu näiteks depressioon või surm), olen ma järjest rohkem tsiteerinud seda TEDx'i loengut. Siin on nii palju, kui ainult oskad vaadata.

(ja ka siin blogis on see vähemalt teist või juba kolmandat korda)



Tarkuseterad nagu:
 "Inimene tahab ennast ära tappa. Mina ei tea, kuidas ma teda aitan?"
"Loll oled või? Ta tahab ennast ära tappa! Ära aita teda!
... lihtsalt kuula ta ära."

Gestaldist

Gestalt teraapiaga on nüüd mõneks ajaks kõik. Juuni lõpus sai alustatud ning nüüd otsustasime, et aitab kah. Igati edukas kaks ja natuke peale kuud oli. Kui me alustasime olin ma suht nõrga elusooviga ja parajalt muserdunud ja negatiivne, nüüd oleks ma ikka väga pissed off kui ma juhuslikult ära sureks ja naudin elu ning selle pisikesi mõnusaid nüansse - seega edusammud.

Võrreldes Kognitiiv- Käitumusliku teraapiga, kus ma käisin neli aastat tagasi, oli Gestalt ikka paras (olgugi, et kohati väga otsekohene ja brutaalne) nauding. Peale kognitiiv-käitumuslikus käimist, oli vaja palju kodutööd (no kellele meeldiks kodutöö) ja enda jälgimist teha. Ise-enda valede mõtete vaidlustamine ei kõla just väga lihtsalt ja ausalt öeldes väga ei ole ka - see võtab äärmiselt palju aega ja energiat. Kuigi ma arvan, et tollel hetkel oli seda lähenemist mulle väga vaja, ei suutnud see nüüd enam kanda ning seepärast proovisin Gestalti.

Kui Kognitiiv-käitumuslik ütleb sulle otse välja mida sa teed/mõtled valesti (mõttevead, baasuskumused jne), siis Gestalt on lihtsalt nagu väga kuradima aus peegel, milles sa näed asju enda kohta, mida sa ehk isegi ei julge tunnistada. Kognitiiv-käitumuslik annab sulle hunniku reegleid mida järgida, Gestalt aga lükkab vastutuse su enda kaela ja küsib sõbralikult: "Nii on, ära eita seda vaid võta omaks... ja mida sa nüüd teed?" Mis minu arusaamaga inimese kasvust on oluliselt parem lahendus. Eks on meil kõigil ju väiksena hunnik reegleid, mida järgida, kuid mingilt maalt ei tohiks enam hoida kinni reeglitest vaid oma sisemisest arusaamast.

Nagu hullumeelne Bo Burnham oma loos "From God's Perspective" laulis:
You shouldn't abstain from rape just because you think that I want you to
You shouldn't rape because rape is a fucked up thing to do
(It's pretty obvious just don't fucking rape people
I didn't think I had to write that one down for you.)


Keegi ei ütle sulle, mis on õige või mis on vale - asjad on nii nagu nad on ja kõige tähtsam on julgeda endalt õigeid asju küsida, aksepteerida vastust, et nii on, küsida endalt miks ja võibolla muuta, kui selleks on soovi.

Gestaltteraapia looja Fritz Perlsi järgi on kolm tüüpi jama ajamist:
Chikenshit- meie igapäevane smalltalk, ilmast jne, vältides “ebamugavaid” teemasid.
Bullshit- kui me kaebleme, oma probleemidega midagi otseselt ette võtmata
Elephantshit- kui me filosofeerime oma probleemide ümber otsides vabadusi ja põhjendusi teooriatest ja ajaloost, vältides hoolikalt muutuste ettevõtmist

Ebamugavate teemadega tegelemine ei ole mugav (duh, loogiline), aga nendega on vaja tegeleda.
Ja ebamugavus on ka elu osa. Ma mäletan täpselt esimest Gestalti, kus ma lihtsalt ei osanud kuidagi rääkima hakata ja siis kuulasime terapeudiga koos kella tiksumist ja lihtsalt olime, ebamugavuse pinge õhus tõusmas, minupoolse mõistmisega, et pagan sa pead üks hetk ikka rääkima hakkama.

Vältimisest ei ole mitte-kui-mingit kasu. Tähtis on julgeda endalt küsida, aksepteerida ja võtta selle üle vastutus - olla nii teadlik kui võimalik oma tegevuste ja nende sisemiste põhjuste üle.

Ebamugavad, (aga see-eest väga otsekohesed ja vajalikud) küsimused võivad olla näiteks:

Kas sa äkki ise tahad haige olla?
Miks sa selle inimesega suhtled?
Miks sa seda tööd teed?
Kas sa äkki otsid ise tähelepanu?
Kas see mis mind teistes häirib võib olla hoopis sinu sisemine projektsioon?
Miks sa selle inimesega koos elad?
Kas sa oled jätnud ise-enda hoolitsuseta?
Kelle vastutus sa oled?
Kes peab midagi ette võtma, et midagi sinu elus muutuks?
Kes teeb valikuid sinu elus?
Kelle elu see on?
jne

Kõik oleneb kontekstist - need olid lihtsalt mõned näited, mis mul kohe meenusid.

Terapeudi põhitööriistadeks ongi õigel ajal õigete küsimuste esitamine ja õigel ajal selle peegeldamine, mida ta näeb/kuuleb. Nagu eelpool mainitud - meile, kui inimestele, kohutavalt meeldib oma probleemide üle jama ajada. Ja märgata, et sa ajad jama, ei ole niisama lihtne. Muidugi, eks meilgi ole sõpru, kes vahel panevad meil laksti litaka ja ütlevad, et sa ajad jama, aga neid ei ole väga palju. Terapeut on selles kohas natukene rohkem usaldusväärne.

Gestalt näeb inimest kui tervikut ja kui ühes terviku osas on probleem, on seda probleemi näha kogu tervikus. Eks leidub ju ka suhtumisi, et teatud allasurutud emotsioonid/uskumused tekitavad teatud tüüpi füüsilisi hädasid. Gestalt ise nii detailseks ei lähe, küll aga väidab, et kõik mis on meie jaoks lõpetamata (ehk siis võib olla intelektuaalselt läbi mõeldud, aga ei ole emotsionaalselt läbi tunnetatud) käib meiega igapäevaselt kaasas. Seepärast ei ole vaja ka kodutööd, ega nimekirja asjadest, millega sa teraapias tegeleda tahad - see mis on tähtis, on niikuinii sinuga kogu aeg kaasas.

Kõik taolised isiklikul tasandil lõpetamata ringid kuhjuvad meie vaatevälja ette. Eks ole tõsi, et kui me oleme mingile traumale põhinedes saanud uskumuse, et inimesed on nõmedad, siis sealt edasi otsime me alateadlikult kinnitust oma uskumusele ja ohoo näemegi et inimesed on nõmedad. Me näeme, mitte seda mis on vaid seda mida me tahame näha. Nii on see alati. Mõistlik oleks lihtsalt oma filtreid muuta mugavamaks - et sa ei oleks kogu aeg maailma ja inimeste suhtes näiteks paranoiline ja negatiivselt meelestatud.Äkki oleks siis elu ka nauditavam?

Samuti, kuna inimese fookus on siiski piiratud ressurss, siis mida rohkem mittevajalikku nodi sul ekraani ees virvendab ja segab, seda raskem on sul ennast fokusseerida asjadele, mis on tegelikult tähtsad ja seda vähem on sul ka energiat nendega tegelemiseks. Sa märkad seda, millele sa keskendud ja mui mingid osad sinust kogu aeg keskenduvad miskite sisemiste asjade kinnituse otsimisega, on raske leida energiat ka muule keskendumiseks. Proovi näiteks tööd teha, kui kõrval 5 matsi kogu aeg lobisevad, telekas mängib ja raadio on ka veel kuskil taustal - no ei ole lihtne. Meie tähelepanu läheb lihtsalt ujuma ja mida rohkem teemasid ees on, seda kergemini me nende peale ujume.

Kui meil on miskid teemad, mis on enda jaoks väga lõpetamata ja me kuulame kellegi teise juttu, siis piisab ju vaid kindlast emotsioonist/ sõnade kombinatsioonist, et me ei suuda enam jutule keskenduda ja tegeleme äkitsi enda taolise kogemusega. Nii ei ole aga väga lihtne inimestega kontakti luua ega ka seda hoida. Nagu öeldakse: "me ei kuula mitte selleks et aru saada vaid selleks et vastata."
Kuulata teist inimest ja temaga emotsionaalselt (mitte siis intelektuaalselt ja enda sarnaseid kogemusi otsides) kaasas olla on hoopis midagi muud.



Enda aksepteerimise juures on tähtis mõista, et kõik, mida sa teed, on okei (eriti okei on see muidugi siis kui sa seda ka teadvustad endale) ja kõik mida sa kunagi oled teinud, on okei. Negatiivsete mälestuste peale mõeldes tasub meeles pidada, et sa ei teinud midagi valesti vaid tegutsesid nii hästi kui oskasid - sa andsid endast parima, mida sa tol ajal oskasid. Jah, võibolla nüüd sa teeks asju teistmoodi, aga siis sul ei olnud neid kogemusi ega teadmisi ja see on okei. Esimese asjana tuleb ennast aksepteerida nii nagu on ja on olnud.


Minnes isiklikumaks, siis mul oli küll mitmeid enda käitusmis/olemis mustreid, mida oli raske aksepteerida. Iroonia on selles, et isegi kui sa ise ei taha neid teadvustada, siis su lähedased ja sõbrad teavad ja tihtilugu ka hindavad näiteks just neid omadusi sinu juures. Noh näiteks, ma oskan panna suht avatud mõtteviisiga seltskonna kiirelt käima (tõsi, kõige lihtsam on seda teha nilbe huumori pealt) ja olgugi, et inimestel on lõbus ja tore siis mind on hiljem tihti jäänud jälitama justkui sihuke süütunne, et kuidas ma nüüd sellist nilbust ajasin. Aga niikaua kuni ma tean kus ja kuidas seda kasutada on tegemist ju tegelikult väärt oskusega, mille üle võiks ehk ju isegi uhkust tunda.
Jah, ma oskan sotsiaalset jääd murda sukeldudes laksti piinlikesse teemadesse, peale mida inimesed räägivad oluliselt vabamalt igapäevastest asjadest ja neil on lõbus kah. See on osa minu oskustest - CV'se küll ei pane, aga väärt oskus sellegipoolest, mis on tekkinud mul aastatepikkuse harjutamisega.

See oli kõigest üks pisike näide minu protsessist.

Igal inimesel on oma eripärad, oskused, tugevused ja nõrkused, mis on paljuski defineeritud meie  unikaalsete kogemuste järgi. Emba oma unikaalsust. Võta see omaks. Kuula oma sisemisi hääli (mitte peas vaid ... noh neid hääli, mida teeb su hing, kui ta heliseb) ja ole ise-endaga võimalikult aus.
Sinu elu, sinu valikud, sinu vastutus. See, et teha elu endale nauditavaks on vaid enda asi - sa võid küll alati abi ja nõu küsida, aga elama ja valikuid tegema pead ikka ise. 

*

PS: See postitus läks vist suht hämaks kätte ära. Aga see on ka okei!

Hashtag Diip

Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea.
Sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
Et ma üritan peale suruda oma soove
Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
Ja see inimene ei ole selleks valmis
Isegi kui see inimene olin mina ise
Täna ma tean: see on VABAKS ANDMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
Et ma ei elaks oma tõe vastu
Täna ma tean: see on ISEOLEMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Lõpetasin unistamise teistsugusest elust
Ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada
Täna ma tean: see on KÜPSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Siis ma ei keelanud endale enam vaba aega
Ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku
Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib
ja paneb mu südame hõiskama. Omal viisil ja omas tempos.
Täna ma tean: see on AUSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale.
Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks”
Aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS
Kui ma hakkasin ennast armastama
Loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus
mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini
Täna ma tean: see on LEPLIKKUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub Kõik
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks
Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase
Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS
*
Meil pole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega,
sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!

Charlie Chaplin,
oma 70′ndal sünnipäeval

Lugusid elust enesest

Mu perekonnal on juba pikki aastaid olnud üks kummaline traditsioon - rääkida lugusid sellest, mida ma kõike lapsena olen teinud. Ja seda mitte ainult minu vanemate osal, vaid alati saavad kaasa rääkida ka vanavanemad ja ka tädipere.
Mul on ausalt öeldes raske kokku lugeda perekondlikke sündmusi, kus selliste lugude rääkimist pole olnud - neid on kindlasti olnud, aga need on väga suures vähemuses.

Vahel häirib see traditsioon mind rohkem vahel vähem ja on olnud ka kordi, kus ma olen vaatlend seda kui omamoodi võistlust, kus inimesed üritavad oma lugudega teiste lugusid üle trumbata. Paratamatult loovad need lood mul tihti aga mitmeid küsimusi ja samas ka omamoodi kurbust.

Esimese asjana tooksin välja nende lugude tõeväärtuse. Ajalooline tõeväärtus lugudel, mis on oma 20 aastat vanad on niikuinii juba väga kaheldav (umbes pool meie mälestustest on fantaasia, mida pole tegelikult kunagi olnud) ja kui iga aasta tekib ka üksikuid lugusid, mida ma pole varem kuulnud, siis ma panustan pigem konstrueeritud mälestustele. Kui neid, paljuski väljamõeldud, lugusid räägitaks ka väljamõeldud tegelase kohta, siis see mind ei häiriks. Kuna aga neid räägitakse minust, siis tekitab see kohe ka lisaprobleeme.

On teaduslikult tõestatud, et kui inimestele rääkida miskit lugu nende lapsepõlve kohta piisavalt detailselt ja korduvalt jäävad nad lõpuks neid uskuma isegi kui nendel puudub tõepõhi. (ja seda hiljem vaidlustada on oluliselt keerulisem, kui alguses sisendada) See muidugi tähendab, et kui ma ei tegele teadlikult nende lugude vaidlustamisega, mõjutab see paratamatult minu arusaamist ise-endast. Kes teab kui palju see traditsioon on juba minu suhtumist endasse ja perekonda muutnud.

Tädiperega koos oli kunagi meil kuus poissi ja ma ei ole selles massis kõige noorem - seega, mis tegi minu nii eriliseks? Tõsi, mu pead õmmeldi väiksena palju - see on fakt - ja kui oletada, et kõikidel lugudel siiski mingi tõepõhi on all, olin ma juba väiksest saati: aktiivne, leidlik, avatud, uudishimulik ja minuga oli kogu aeg mingeid jamasid (ja kuna teistest ei räägita oluliselt, siis oli järelikult neid jamasid minuga oluliselt rohkem)

On tõsilugu, et ma tunnen ennast perekonnas natukene võõrkehana - kui mul ei oleks nende inimestega sugulus-sidemeid, siis ma arvatavasti nendega ei suhtleks. Võib vaid oletada, kui palju seda tunnet on kinnitanud ka see, et minust alati lugusid räägitakse, sest kui sa räägid püsivalt  sellest, mida keegi teine on kunagi teinud:
* pidi see tegevus olema teistega võrreldes ikka erakordselt erinev.
* ei ole su elus väga palju midagi muud huvitavat, millest rääkida.
* ei ole sul antud inimestega ühtegi muud ühist neutraalset jututeemat.

Mis kõik on ju parajalt kurvad variandid. Kas ma olen olnud nii ekstreemselt erinev teistest, et see jääb alatiseks inimestele meelde? Kas mu sugulased elavad minuga võrreldes niivõrd igavat elu? Või lihtsalt ei ole tegelikult nendel inimestel väga midagi omavahel rääkida?

Suure tõenäosusega aga ei ole nad seda teemat ise väga analüüsinud, võtavad kui nii lihtsalt on, ning väga võimalik, et tegemist on nende enda projektsiooniga.

Gestalt'i kohaselt ei ole teemasid, mis niisama pinnale kerkivad. Kui mingi asi kerkib inimestel püsivalt jututeemaks, on selles järelikult asju, millega nad ei ole lõpuni tegelenud. Tegemist on sel juhul ringiga, mis otsib lõpetust. Tõsi, kui kuulata lugusi, mida räägitakse, on tajuda seal ka loo rääkija enda emotsioone tollest ajast (enamasti siiski negatiivsed: üllatus, häbi, kohkumine jne). Suutsin ma tõesti juba lapsena luua nii palju materjali perekonnale seedimiseks, et nad ei suuda kümne-kahekümne aasta jooksul seda läbi seedida?
Arvestades seda, et perekonnas on põhiline ikkagi vaikimiskultuur probleemide suhtes ning sisemine töö ei tule teemaks - jah, ma olen see erand, kes kinnitab reeglit, ja käib teraapias ja kohtades ise-endaga tööd tegemas - siis ei ole siin tegelikult väga mingit üllatust.
Lihtsalt natuke tüütu.

Samas, eks igaüks teeb omad valikud ise ja kui kellegi poolik protsess mind segab, on mul alati võimalik teha valik temaga mitte eriti suhelda.

Huvitav oleks aga teada, kas minu kohalolu seltskonnas soodustab nende juttude teket või mitte. Tõsi, räägitakse neid lugusid ka siis kui mind ennast kohal ei ole (mulle on hiljem mainitud, et jälle räägiti seda ja toda lugu), aga kas seda ka sama tihedusega.

tal tõesti oma tee on

Üks mu tuttav(*) otsustas mõni aeg tagasi vabatahtlikult elust lahkuda ja ma kuulsin kuidas inimesed olid segaduses:"Kuidas siis nii? Tal oli ju ometi naine, laps, maja, auto ja tasuv töö? Kõik oli ju elus olemas? Mis nüüd siis äkki...?"

Ilmselgelt aga ei olnud kõike, mida ta ise vajas, olemas. Ja olgugi, et see teema on raske, on minu arust siin nii palju asju, mis teevad selle kuidagi veel raskemaks.

[ (*) ma ei lähe detailidesse ja ei ole päris täpne ja seda meelega, et jätta anonüümsust (teab, kes teab) ja keskenduda postituse sisule. Kohe kindlasti ei taha ma alahinnata lähedaste kaotust ning tunnen neile südamest kaasa.]

Kas me peaks sellest rääkima?

Ma kaotasin lähedase samal viisil juba väga varases eas ja olgugi, et ma tean kui raske see on, leian ma, et seda teemat ei tohiks kinni mätsida vaid sellest võiks tekkida mingi jagamine ja arutelu. Me ei ela enam Nõukogude Liidus, kus see kuulus keelatud teemade hulka. Nüüd me võime julgelt öelda, et meil on tegelikult probleem.

Eesti kuulub suurima enesetapuriskiga maade hulka. 2009. aastal sooritas Eestis enesetapu 269 inimest, 2002. aastal 371. 1994. aastal oli see arv sajandi suurim – 614 ilusat inimest, kes ei uskunud enam oma ilu. Samuti tasub meeles pidada, et umbes 80% enesetapu läbi surnutest on mehed.

Statistika ja numbrid ei mõjuta meid aga niipalju kui see, kui see  juhtub mõne inimesega, keda me isiklikult teame. Ja see on kuhutavalt kurb. Tõele au andes olen ma näinud pealt kahte suitsiidikatset, esimene neist (mille ajal ma olin liiga noor) õnnestus, teine mitte (jõudsime õigeaegselt reageerida) ning ma olen ka ise olnud korduvalt olukorras kus ma soovisin oma elu võtta (ühe neist, mis juhtus teismelisena panin ka kunagi kirja). Jah, ma ei ole enam depressioonis (ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla), aga need kogemused jäävad minuga eluks ajaks kaasa ja ma käin endiselt terapeudi juures, et endaga rahu leida.

Aga ma jagan oma depressiooni ja teraapiakogemusi hea meelega - ma tean kui raske on abi otsida ja leida ja juba see, et keegi kõrval enda kogemusest räägib võib inimest aidata õiges suunas liikuma (või vähemalt teab kelle käest nõu küsida, kui vaja terapeudi soovitust). Ja ma räägin, hoolimata sellest, kas inimesed peavad mind hulluks või mitte, sest äkki keegi kes kuulab saab sellest ka abi. Äkki vähemalt ühel inimesel on tänu sellele elus kergem. Äkki vähemalt üks inimene peale selle kuulmist läheb otsib abi ja teeb enesega rahu ja jääb elama.

Aga tal oli ju kõik nii hästi...

Sotsiaalselt tunnustatud ideaalide (maja, auto, kaks ja pool last) põhiline viga ongi see, et eeldatakse, et kui sa oled need täitnud, oled sa õnnelik. See aga juhtub ainult siis kui need ideaalid helisevad ka sinu sees ning ei ole üldse mitte lihtne kuulata oma südame häält ja seda täita, kui see vastandub status quo-ga (sotsiaalsete rollidega, mida sinult justkui eeldatakse). Seepärast tihti me ignoreerime sisemist helinat ja teeme head nägu et täita sotsiaalseid rolle.

Kui arvate, et ei ole sotsiaalseid rolle ja nende mitte mitte täitmise põlgust, siis mõelge - kas me suhtume samamoodi kui teistesse näiteks:
* meestesse, kes ei otsi karjääri vaid hea meelega kodus lapsi kasvatavad?
* naistesse, kes selle asemel, et püsisuhtes olla, väljendavad oma lähedusevajadust juhusuhetega?
* vanadesse naistesse, kes elavad koos kuue kassiga ja lähisuhet ega sõprust ei otsi?
* inimestesse kellel on homo või lesbiline suhe?

Need olid lihtsalt esimesed kližeed, mis mul pähe hüppasid ning leidub neid, kelle jaoks ei ole mingit suhtumise erinevust. Kindlasti leidub aga ka neid kelle arvates ei ole see elu õigete valikutega ning nad püüavad sind (kas viisakamalt või vähem viisakamalt) nö "õigele teele" juhtida.

[Ja vägagi lihtne näide enda pealt:Ma olen mees kellele ei sümpatiseeri ei autod, õlu ega jalgpall. Kas olen ma selle pärast nüüd vähem mees?]

Kindlasti ei kergenda see oma südame hääle kuulamist, kui sa tead et võid seetõttu sattuda paljude põlguse objektiks. Ühesõnaga, kui su sisemine soov ja sotsiaalselt sulle panustatud ideaalid/ootused ei kattu, on sul igal juhul sitt olla, sest täites ühte, jätad täitmata teise.


Sisemise hääle kuulamisest

Ometi tundub nagu laual oleks kaks varianti: täita sotsiaalset rolli või täita sisemisi soove.
Tegelikult on õige vastus vaid teine - heaolu ja rahu saab tulla vaid seestpoolt, rollid, kas aitavad sul seda täita, või mitte.



Kui sa oled terve oma elu elanud täites teiste ootusi ja vältides enda tegelikke vajadusi, saabub ükshetk kainestav hetk, kus sa enam ei tea kes sa oled. See on see shokk, kui sa oled justkui täitnud mingi "ideaalse elu" unistuse ja siis tajud sügavat tühjust oma sees, sest tegemist ei olnud sinu enda unistustega ja sa ei tea enam:

Kes on see inimene, kes sulle peeglist vastu vaatab?
Kes on see üks inimene, kellele sa oma viimasel hetkel ausalt otsa pead vaatama?
(ei ma ei mõtle siin mingit arsti operatsioonitoas või tulirelvaga ägeda reaktsiooniga kaaki tänaval .... see oli metafoor, tobu)

Kui me ei ole ise-endaga ausad, kellega siis veel? Tee enda juurde ei ole tihti aga lihtne. Vahel on abi sõpradest, vahel taro kaartidest, vahel on endaga dialoogi leidmise juures palju abi ka terapeudist. Igaühel on oma tee ning inimest ei saa sundida. 

Nagu laulis kunagi Eriti Kurva Muusika Ansambel:

"ka lume peale ühe mehe kelle
rada sihitult ta järel läheb
siiski nõnda see vaid näib
tal tõesti oma tee on
mida käib"



Aga ma jään ju nii üksi ...

...on üks mõte, mis alati saabub, kui sa tunned, et sa justkui pead enesega rahu leidmiseks vastanduma ühiskonnaga, Muidugi, mida rahutum ja erinevam on su sisemaailm, seda raskem võib (rõhk sõnal Võib) olla leida mõttekaaslaseid, aga need on kindlasti olemas.

No pagan, maailm on suur koht, otsi, ära anna alla. Sa ei ole üksi, mitte kunagi (NASA jälgib sind).

Ja kõige tähtsam on meeles pidada lihtsat tõde:"Ma olen, mis ma olen. Tunnen, nagu tunnen. See ei ole kuidagi valesti."

Lihtsalt kuula oma sisemist häält ja tee, mis paneb sind elama. Selle kõrval leiad kindlasti inimesi, keda sama asi paneb elama, ning kellel on ehk ka sarnaseid mõtteid. Ja võibolla saad sa endale nii luua oma väikse isikliku tugigrupi (sest ei leidu tegelikult kedagi, kes tahaks olla päris üksi).

Ja raskeid hetki tuleb elus kas siis, kui sa oled oma sisemusega kontaktis, - neid tuleb alati, elu ongi selline - aga siis on neid kuidagi kergem taluda.

[Ning mõeldes enda teele, sain eile kirja ka luuleread (mingid sammud sai vähemalt mainitud)]

An important letter

Dear You,

Don’t try to cook that new complicated dish on the night your friends come around for dinner. You might screw it up, it might look wrong and taste like ass. You’d end up looking stupid.

Also, while we’re on the subject, don’t sign up to that language class you’ve thought about learning. What if you were asked a question by the teacher and you stumbled and got it wrong… In front of EVERYONE. Ugh, don’t do that class, you’d definitely look stupid.

You know that person you met briefly and got on so well with and knew you’d be excellent friends? Take my advice and don’t try to reach out to them to hang out more or get to know them better. What if the feelings weren’t mutual? Yikes! On a scale of one to cringe, that is MegaCringe Man & his sidekick I’m-with-stoopid Boy.

Oh and hey, whatever you do, don’t leave this job you currently hate and take a risk on the work you’ve always longed to do. What if you weren’t any good at it? What if you were a big fat failure and it wasn’t anything like what you thought it would be? Nope, stick at what you hate. At least that way there’s definitely no chance of you looking stupid.

Don’t cook that new meal. Don’t learn that new language. Don’t contact that new friend. Don’t pursue that new career. Stay where you are and do what you’ve always done.

Do you have any idea what you’d be risking?

Yours sincerely,

Fear

PS: I’ll be sure to write again soon.
(from: Maria Peters)