Mu perekonnal on juba pikki aastaid olnud üks kummaline traditsioon - rääkida lugusid sellest, mida ma kõike lapsena olen teinud. Ja seda mitte ainult minu vanemate osal, vaid alati saavad kaasa rääkida ka vanavanemad ja ka tädipere.
Mul on ausalt öeldes raske kokku lugeda perekondlikke sündmusi, kus selliste lugude rääkimist pole olnud - neid on kindlasti olnud, aga need on väga suures vähemuses.
Vahel häirib see traditsioon mind rohkem vahel vähem ja on olnud ka kordi, kus ma olen vaatlend seda kui omamoodi võistlust, kus inimesed üritavad oma lugudega teiste lugusid üle trumbata. Paratamatult loovad need lood mul tihti aga mitmeid küsimusi ja samas ka omamoodi kurbust.
Esimese asjana tooksin välja nende lugude tõeväärtuse. Ajalooline tõeväärtus lugudel, mis on oma 20 aastat vanad on niikuinii juba väga kaheldav (umbes pool meie mälestustest on fantaasia, mida pole tegelikult kunagi olnud) ja kui iga aasta tekib ka üksikuid lugusid, mida ma pole varem kuulnud, siis ma panustan pigem konstrueeritud mälestustele. Kui neid, paljuski väljamõeldud, lugusid räägitaks ka väljamõeldud tegelase kohta, siis see mind ei häiriks. Kuna aga neid räägitakse minust, siis tekitab see kohe ka lisaprobleeme.
On teaduslikult tõestatud, et kui inimestele rääkida miskit lugu nende lapsepõlve kohta piisavalt detailselt ja korduvalt jäävad nad lõpuks neid uskuma isegi kui nendel puudub tõepõhi. (ja seda hiljem vaidlustada on oluliselt keerulisem, kui alguses sisendada) See muidugi tähendab, et kui ma ei tegele teadlikult nende lugude vaidlustamisega, mõjutab see paratamatult minu arusaamist ise-endast. Kes teab kui palju see traditsioon on juba minu suhtumist endasse ja perekonda muutnud.
Tädiperega koos oli kunagi meil kuus poissi ja ma ei ole selles massis kõige noorem - seega, mis tegi minu nii eriliseks? Tõsi, mu pead õmmeldi väiksena palju - see on fakt - ja kui oletada, et kõikidel lugudel siiski mingi tõepõhi on all, olin ma juba väiksest saati: aktiivne, leidlik, avatud, uudishimulik ja minuga oli kogu aeg mingeid jamasid (ja kuna teistest ei räägita oluliselt, siis oli järelikult neid jamasid minuga oluliselt rohkem)
On tõsilugu, et ma tunnen ennast perekonnas natukene võõrkehana - kui mul ei oleks nende inimestega sugulus-sidemeid, siis ma arvatavasti nendega ei suhtleks. Võib vaid oletada, kui palju seda tunnet on kinnitanud ka see, et minust alati lugusid räägitakse, sest kui sa räägid püsivalt sellest, mida keegi teine on kunagi teinud:
* pidi see tegevus olema teistega võrreldes ikka erakordselt erinev.
* ei ole su elus väga palju midagi muud huvitavat, millest rääkida.
* ei ole sul antud inimestega ühtegi muud ühist neutraalset jututeemat.
Mis kõik on ju parajalt kurvad variandid. Kas ma olen olnud nii ekstreemselt erinev teistest, et see jääb alatiseks inimestele meelde? Kas mu sugulased elavad minuga võrreldes niivõrd igavat elu? Või lihtsalt ei ole tegelikult nendel inimestel väga midagi omavahel rääkida?
Suure tõenäosusega aga ei ole nad seda teemat ise väga analüüsinud, võtavad kui nii lihtsalt on, ning väga võimalik, et tegemist on nende enda projektsiooniga.
Gestalt'i kohaselt ei ole teemasid, mis niisama pinnale kerkivad. Kui mingi asi kerkib inimestel püsivalt jututeemaks, on selles järelikult asju, millega nad ei ole lõpuni tegelenud. Tegemist on sel juhul ringiga, mis otsib lõpetust. Tõsi, kui kuulata lugusi, mida räägitakse, on tajuda seal ka loo rääkija enda emotsioone tollest ajast (enamasti siiski negatiivsed: üllatus, häbi, kohkumine jne). Suutsin ma tõesti juba lapsena luua nii palju materjali perekonnale seedimiseks, et nad ei suuda kümne-kahekümne aasta jooksul seda läbi seedida?
Arvestades seda, et perekonnas on põhiline ikkagi vaikimiskultuur probleemide suhtes ning sisemine töö ei tule teemaks - jah, ma olen see erand, kes kinnitab reeglit, ja käib teraapias ja kohtades ise-endaga tööd tegemas - siis ei ole siin tegelikult väga mingit üllatust.
Lihtsalt natuke tüütu.
Samas, eks igaüks teeb omad valikud ise ja kui kellegi poolik protsess mind segab, on mul alati võimalik teha valik temaga mitte eriti suhelda.
Huvitav oleks aga teada, kas minu kohalolu seltskonnas soodustab nende juttude teket või mitte. Tõsi, räägitakse neid lugusid ka siis kui mind ennast kohal ei ole (mulle on hiljem mainitud, et jälle räägiti seda ja toda lugu), aga kas seda ka sama tihedusega.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba