Kas pole mitte kummaline jõulutraditsioon süüa jõululaupäeval kõht ja hambavahed uhkesti head paremat täis, siis täis kõhuga ja lahtise suuga laulda (nii et liha tükid hamba vahel kah päevavalgust näeksid) ning seejärel kingitusi lunastada?
Tegelikult on see kõik väga tore ja selline on meie pere traditsioon.
Seekord oli meil tegemist paraja vanurite paraadiga. Enamik peolistest olid staatusega vanaema -vanaisa, ning kaks tükki uhkelt isegi vanavanavanemad. Ja juhtus üle pika aja, et ma olin kõige noorem, mis tähendab vaid seda, et sind võidakse selle eest tanki lükata ja ka suruda kergemini lapse rolli. Selliseid olukordi oli õnneks aga vaid paar üksikut ning pole üllatav et lähipere poolt - neil on vast kõige raskem minuga suheldes loobuda autoriteedi rollist.
Muidu aga oli kõik ausam ja vahetum kui enamasti.
Enne Pärnusse minekut võtsin ma endale juba seisukoha, et ma ei viitsi lolli mängida, et ma olen nii nagu olen ja ei lase ennast kellegil kuhugi aegunud rolli lükata - noh nagu seda liiga tihti on juhtunud. Olen nii nagu olen tähendab hetkel ka seda, et ma suitsetan, et ma õpin asju mida on keeruline seletada, et ma teen tööd, mida on keeruline seletada, et mu vaatepunktid paljudele elu küsimustele on võibolla teistsugused, et ma olen pere ainus vallaline, et mul on paras habe, et ma ei tea mis minust 5, 10 20 aasta pärast saab jne Ma võiksingi jääda loetlema põhjuseid, miks ma olen teistest erinev ja kunagi vast häiris see mind isegi rohkem. Aga kui sa ise tead, kes ja milline sa oled, ei ole sul vaja kellegi teise kui enda heakskiitu ja teised näevad sind nii nagu sa oled - mis on ainus võimalus, kus saab tekkida tõeline inimlik kontakt. Ja seda oli. Inimlikku jagamist oli rohkem kui ma oodata oskasin ja mitmed inimesed peres said minu jaoks hoopis teise ja inimlikuma mõõtme. Kui suhtlemine muutus võrdväärseks (mitte stiilis vanem inimene vs laps) tuli kiirelt välja, et erinevused ei olegi ju nii suured ja et küsimused elu kohta ei ole peas mitte ainult minul, vaid ka teistel. Et ka teised on olnud kimpus mõne mõttega. Või et ka teistel on olnud ootamatuid kummalisi kohtumisi, mis justkui on mingil määral defineerinud nende elu. Rääkimata sellest, kui sa saad teada kellegi ülikooliaegse hüüdnime - see muudab persooni su vastas koheselt kuidagi rohkem inimeseks.
Ja kui on vahetum kontakt ja jagamine ja aksepteeritakse et asjad on nii nagu on, siis on justkui kergem ka lustida. Et sa ei ürita panna asju nii käima nagu Sina tahad (üldiselt väga lapselik mõtlemine) vaid et on nagu on ja läheme kaasa ja lõbutseme. 23da õhtuks oli mul juba kõht kõveras suurest naermisest. 24dal sain rahulikult teha omi asju ja keegi ei sundinudki mind näiteks surnuaeda minema. Eile, noh eks teatud sorti huumor tuli ikka natuke vaka all hoida (ma olen paras nilbik, mis teha), aga nalja sai sellegipoolest ja oli tore ja ma olin tõsiselt üllatunud.
Ja te küsite, et miks ma olin üllatunud? Et kas pere ei peakski selline olema ja et kas siis toredus pühade ajal on midagi uut?
Eks mingil määral ole tore olnud ka varemgi aga ju ma ei olnud piisavalt kasvanud, isepäine ja end kehtestav, et seda nautida - ikka oli see pigem tundega et hunt kes ulub koertekooris. Kui mõelda viimase paari korra peale siis on see tunne iga korraga ikkagi vähenenud ja nüüd ma näen paremini, et need on ikkagi minu inimesed - igaühel oma maailmavaade, elu ja lood ja see kõik on nii põnev ja väärtuslik. Ja et ma olen nende keskel võrdväärne täiskasvanu. Vot nii!
Woof!
Last night I couldn't sleep because I had all these important questions running around in my head, like:
Why do dogs bury bones?
Is it because they want to have a snack later?
Or does the taste improve while the bone is underground?
Is it like the delicacy in Norway and Iceland where the raw fish is buried for several months to give it the specific taste, that the locals call the taste of the Zombie-Fish?
It is indeed possible, but highly unlikely.
Because the stupid dogs never remember where they buried the bones, do they.
And they also do not set any date marks on he bones like: „Yeah, this big one will be ready in two days. I also buried one today, you know with a special mix of saliva, we can taste it in 6 moths. Woof!“
It all seems awfully random.
Therefore I think the main evolutionary reason why dogs bury bones is just to piss off archeologists.
„After 3 years of continuous work on a site where archeologists hoped to find the remains of the predecessor of modern human all they found were the bones buried there 5 years ago by the neighbors dog „
Why do dogs bury bones?
Is it because they want to have a snack later?
Or does the taste improve while the bone is underground?
Is it like the delicacy in Norway and Iceland where the raw fish is buried for several months to give it the specific taste, that the locals call the taste of the Zombie-Fish?
It is indeed possible, but highly unlikely.
Because the stupid dogs never remember where they buried the bones, do they.
And they also do not set any date marks on he bones like: „Yeah, this big one will be ready in two days. I also buried one today, you know with a special mix of saliva, we can taste it in 6 moths. Woof!“
It all seems awfully random.
Therefore I think the main evolutionary reason why dogs bury bones is just to piss off archeologists.
„After 3 years of continuous work on a site where archeologists hoped to find the remains of the predecessor of modern human all they found were the bones buried there 5 years ago by the neighbors dog „
Inimene nagu Tallinn
Inimene peaks olema nagu Tallinn ja ma ei mõtle selle all, et teda peaks valitsema miski ülekaaluline jõmm. Oh ei! Ininimene, just nagu Tallinn ei tohiks kunagi valmis saada. Sest kui inimene arvab, et ta on valmis pole temaga tõesti midagi muud teha kui vesi peale tõmmata. Maailm ei ole kunagi valmis, see muutub püsivalt ja ka inimene muutub püsivalt, kasvõi puhtalt bioloogiliselt ja kui ta sellest aru ei saa, pole temaga enam tõesti miskit teha.
Kummitus
No see lugu siin kummitab peas. Pagan seda teab miks. Aga väga mõnus lugu on ja eks etendus ise on kah paganama hea.
Valmistan siin kunstiprojekti kaitsmiseks tummfilmilikku klippi, nii et väga teemasse. Cheers!
Valmistan siin kunstiprojekti kaitsmiseks tummfilmilikku klippi, nii et väga teemasse. Cheers!
Suffix "ness"
Suffix "ness" - the state of, or condition of being something e.g., awkwardness = the state of being awkward.
So the Loch ness is the state of being a loch. Loch is the Scottish Gaelic and Irish word for a lake or a sea inlet. So Loch ness is the state of being a lake.
Or if we take Loch from Russian slang, it means a stupid person or something like that.
So in that case Loch ness would be the state of being a stupid person - which sounds closer to the truth.
Cheers!
So the Loch ness is the state of being a loch. Loch is the Scottish Gaelic and Irish word for a lake or a sea inlet. So Loch ness is the state of being a lake.
Or if we take Loch from Russian slang, it means a stupid person or something like that.
So in that case Loch ness would be the state of being a stupid person - which sounds closer to the truth.
Cheers!
Säästupirni ajastu
Kunagi oli asi äkilisem ja ajutisem: Newtonil kukkus õun pähe, idee pirn süttis pauhhti ja läks kiiresti kirja - ning peale seda pirn kustus. Paljud teooriad, mis meil on baseeruvad äkilistele mõttesähvatustele.
Tänapäeval enam nii aga ei saa. Enamik asju on ju juba välja mõelnud/avastatud ja pigem tuleb uus idee eelmiste baasilt leides mitme erineva idee ühisosa - mõte läheb venides lõõmama nagu säästupirn.Muidugi on uus idee keerukam, aga samas kompaktsem kui kõik eelnevad millel see baseerub. Ja siis kui ta juba lõõmab, teeb ta seda kaua, sest ideed on vaja testida, katsetada, leida sellele kinnitust eelnava ja sarnase baasil. Tuleb teha uuringuid jne Ehk siis põlemisaeg on ka oluliselt pikem.
Ja selline jõulumeeleolu
Nüüd ma tean, mida jõuluvanale laulda.
Cheers!
Häbi nautida
Paar päeva tagasi olin õhtu poolikul kontori kõrval sigaretil ja kuulsin läbi tuule vilistamist. Ei ühtegi hingelist, tuult ei olnud, üksikud lumehelbed ja kuskilt tuli õrn vilistamine. Ja siis ilmus kaugemalt nurga taga mingi ehitusmees, kes kõndis uljalt redel kaenlas ja vilistas lõbusasti "Heihoo, heihoo, käib töö ja vile koos" viisikest.
Ükshetk ta aga märkas mind katuse varjus suitsemas ja lõpetas kohe vilistamise just kui "Ma teen näed siin ikka rasket tööd, näe tassin redelit ... ei ole siin mingit lõbu."
Ma olen ennegi märganud, et Eesti inimestel on tihti justkui häbi kui nad ennast hästi tunnevad ja ennast spontaanselt väljendavad, eriti kui see juhtub nende töö ajal.
Oh ei lõbus et tohi olla ju, elu ja töö on ikka tõsised asjad.
Kummaliselt ebaeluterve on see sotsiaalkultuurike meil ikka.
Cheers!
Ükshetk ta aga märkas mind katuse varjus suitsemas ja lõpetas kohe vilistamise just kui "Ma teen näed siin ikka rasket tööd, näe tassin redelit ... ei ole siin mingit lõbu."
Ma olen ennegi märganud, et Eesti inimestel on tihti justkui häbi kui nad ennast hästi tunnevad ja ennast spontaanselt väljendavad, eriti kui see juhtub nende töö ajal.
Oh ei lõbus et tohi olla ju, elu ja töö on ikka tõsised asjad.
Kummaliselt ebaeluterve on see sotsiaalkultuurike meil ikka.
Cheers!
Pühademelanhoolia vol 1
Kujutage ette last, kes on terve detsembri (kes siis varem jõuludele mõtleb) hea laps olnud ja eeldab, et selle eest saab ta noh maitea kardiauto, aga vot jõuluvana toob hoopis sõnaraamatu - eeldamine ja pettumine. Kui üldiselt elan ma oma elu võimalikult eelduste vabalt - kõik on võimalik - siis pühad tekitavad justkui tunde, et minult oodatakse mingit kindlat moodi käitumist. Näiteks kasvõi jõulukinkide tegemise traditsioon. On eeldus, et ma teen kõigile kingituse. Aga ma ei suuda kinkida lihtsalt mingit tassi, käterätikut, sokipaari või pajalappi. Tundub kuidagi ebaisikuline ja tühi. Sisukamad ja ideega kingitused võtavad aga aega ja jaksu. ...mmmmmm
Kui ma tahan kellelegi kingituse teha, siis ei ole selleks põhjust vaja. Piisab sellest et ma näen kuskil müügil või teen ise midagi, mis talle kohutavalt hästi sobiks. Ja tõsi vahel suudan ma seda teha juhuslikult ka jõulude või sünnipäeva ajal.
Ja kellele üldse peaks jõulukingitust tegema?
On ju palju tähtsaid inimesi olnud elus....
Ja eks aasta lõpus on ka palju kohustusi mis tuleb enne aastavahetust lõpetada ja ka iga paganama seltskonna jõulupidu ja üritused ja endiselt palju tööd - ehk siis lisastress ...oehh
Ma paremini nüüd nagu ei oskagi seletada, igatahes jah pühad ajavad südame läikima kuidagi. Ja seda mitte liigse toidu pärast ning ka mitte selle pärast et tegemist on umbluu pühadega milleks on mingiks kamalajuraks kokku miksitud paganlik, kristlik ja Cocka Cola'lik.
Pigem see, et ma justkui pean tegema midagi, mis ei ole mulle päris omane ja see väsitab kuskil taustsüsteemis.
Cheers!
Rumal Macgyver
Nägin unes justkui üht osa Macgyver'ist. Tal oli üks äärmiselt suidsidaalne ja depressiivne sõber kellega ta oli läinud mägironimist tegema. Taiplik unevaataja aimas juba ette, et varsti juhtub midagi ilmselget - kas nüsib depressioonis sõber oma turvaköie pussiga läbi, proovib õnnetust teeselda või midagi sellist...
...pussnuga tal aga ei olnud...
Macgyver'il oli aga eesmärk. Nimelt tahtis ta oma madalseisus sõbrale näidata kui ilus on maailm ja oli ta viinud seepärast eriti erilisse kohta.
"Shards!"
hüüdis ta ühtäkki ja juhtis teekonna kõrvale lamedamale maastikule, kus polnud turvaköisi enam vaja ja paistsid erivärviliste klaasikildude hunnikud, mis kohaliku loodusega kokku kasvanud. Oli seal neid nii aknaklaasi moodi, õllepudeli moodi ja noh oli ka värvilisemaid tükke.
Sõber vaatas terariistahunnikut kerge rahuldusega - lõpuks ometi midagi millega köit nüsida, või miks mitte ka veene, samas kui Macgyver pikalt seletas kuidas see koht sinna tekkinud oli.
Seejärel võttis Macgyver ühe suurema killu, murdis selle pooleks, ulatas ühe poole sõbrale ja jättis teise endale - mälestuseks sellest toredast reisist.
Ja siis äratas mind kell...
Oleks kangesti tahtnud teada mis edasi juhtus. Tõsi, ma oskan aimata, aga ikkagi.
Ja nii lolli Macgyverit pole ma kunagi näinud. Kuigi jah, seriaalis ei olnud ta just eriline inimtunnete geenius vaid oskas lihtsalt käbist granaati teha. Aga ikkagi viia surma sooviv sõber esiteks kalju äärele rippuma, siis viia teravate kildude hunniku juurde ja siis veel sõbralikult kild ulatada justkui vihjates - no c'mon
Milleks mulle kommertslik meelelahutus kui mul on unenäod :D
Cheers!
...pussnuga tal aga ei olnud...
Macgyver'il oli aga eesmärk. Nimelt tahtis ta oma madalseisus sõbrale näidata kui ilus on maailm ja oli ta viinud seepärast eriti erilisse kohta.
"Shards!"
hüüdis ta ühtäkki ja juhtis teekonna kõrvale lamedamale maastikule, kus polnud turvaköisi enam vaja ja paistsid erivärviliste klaasikildude hunnikud, mis kohaliku loodusega kokku kasvanud. Oli seal neid nii aknaklaasi moodi, õllepudeli moodi ja noh oli ka värvilisemaid tükke.
Sõber vaatas terariistahunnikut kerge rahuldusega - lõpuks ometi midagi millega köit nüsida, või miks mitte ka veene, samas kui Macgyver pikalt seletas kuidas see koht sinna tekkinud oli.
Seejärel võttis Macgyver ühe suurema killu, murdis selle pooleks, ulatas ühe poole sõbrale ja jättis teise endale - mälestuseks sellest toredast reisist.
Ja siis äratas mind kell...
Oleks kangesti tahtnud teada mis edasi juhtus. Tõsi, ma oskan aimata, aga ikkagi.
Ja nii lolli Macgyverit pole ma kunagi näinud. Kuigi jah, seriaalis ei olnud ta just eriline inimtunnete geenius vaid oskas lihtsalt käbist granaati teha. Aga ikkagi viia surma sooviv sõber esiteks kalju äärele rippuma, siis viia teravate kildude hunniku juurde ja siis veel sõbralikult kild ulatada justkui vihjates - no c'mon
Milleks mulle kommertslik meelelahutus kui mul on unenäod :D
K
Subscribe to:
Posts (Atom)