Puuks!

Ma leidsin ennast täna üles. Osa, mida ma ei osanud enam leida. Võinoh, leidsin juba paar päeva varem, aga täna tuli see kuidagi eriti selgelt välja.

Hommik oli kiire. Oli tarvis jõuda lastega perearsti juurde ning ühel hetkel avastasin ma end lastele laulmas, et nad kiiremini sööks. Natuke kurjustades ja tögades kah. Tacol läks tuju ära, nii et teel olles proovisin seda üles saada. Plakatil oli suur lehm kes näitas keelt. Näitasime kahekesi vastu - jorruja ei tahtud näidata, aga eks ta korra muigas selle pela nokatsi varjust. Siis jooksime bussile. Siis maha. Siis järgmisele.

Ja kogu see aeg, kiirustamine ja muu... ei olnud väsitav. Jah, ilma oleks olnud meeldivam, aga isegi jorruv Taco ei võtnud energiat maha. Ja siis oli sups arstil käidud ja tagasitee. Ja ma tõesti natutisin seda. Kiiret polnud kuhugi. Rääkisime krattidega jaburat juttu ja naersime valjult, lõime kohapeal laulujuppe ja jörisesime ühiselt kaasa, kõndisime nagu robotid ja kui jõudsime tagasi lehmaplakati juurde näitasime juba kolmekesi keelt vastu.

Ja selles oli mingi eriline totakas ilu. Elulust. Mängulisus.

Ma olen proovinud seda mõtteviisi või olekut sõnastada - juhuks kui ma ära vajun. Viimane on tõenäoline. Ma ikka üsna tihti jään sinna "olen tõsine täiskasvanu" raami kinni ja see ... no see ei ole elujaatav ega mõistlik. Ja sealt läheb spiraal alla. Üsna kergelt ja kiiresti.

Mõni aeg tagasi avastasin ma et kui ma ootasin midagi, siis see näitas head vaimset tervist. Väljaarvatud juhul, kui ma ootasin mingi olukorra, päeva või töö lõppu - see näitas just vajumist. See oli hea indikaator.

Aga kuidas sõnastada seda elulusti mis praegu on? Juustuselt. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudaks seda kirja panna nii, et ühel hetkel ei tundu kirjutis nagu väga juustune värk - aga proovime.

Parim seletus, mis pähe tuleb on läbi tantsu metafoori. Tõsi, ma pole suurem asi tantsija, aga kui kõlaritest tuleb ikka hea kraam, siis ma rokin omas tempos ja olekuga kaasa - sest noh see lihtsalt tuleb. Sel hetkel on see õige. See võib olla totter, näha imelik välja, aga see pole ju tähtis - mulle lihtsalt meeldib nii liigutada ja muud polegi. Ma olen kohal. Ja ma ei tee seda eesmärgiga teistele meeldida või et nüüd kiiresti loo lõppu jõuda. Tegelt pole üldse eesmärki. No ja küll see lugu ükshetk läbi saab.

Elu ja meie tegemised võiks käia sama mõttega. Vahetu kohalolu, elulust ja totrus ja vahet pole mida teised arvavad. Ilma muu eesmärgita. Sest ühel hetkel saab see läbi. Naudi kuniks saad. Noh, nagu seks, et eesmärk pole võimalikult kiiresti finišisse jõuda vaid teekond ise.

Ma proovin seda suhtumist meeles hoida. See teeb kõik kuidagi oluliselt kergemaks.

Kohustused ei kao ära, aga neid on kergem kanda.

Päikest

Praegu on nii

Siin me siis oleme. Järgmine sünnipäev paistab ning oleks igati mõistlik üks tagasivaade teha. Üks aus tagasivaade. Ma ei saa öelda, et ma seda just väga tahaks, kuid ehk leevendab see natukene - nii näpuotsaga - sünnipäevaga seotud ärevust. No ja ärevust on omajagu. Üsna suur ja ümar number teine. Ja ma kavatsen seda mõnuga... mitte tähistada st ise midagi ei korralda.

Ah, et miks sünnipäevad minus ärevust tekitavad? Ega teiste omad väga... ah, ei, ma pidin siin täna aus olema. Teiste omad tekitavad kah, aga hoopis teisel põhjusel ja sellega saan ma kergemini hakkama. Enda sünnipäevad aga on rasked. Isegi kui ma 12 päeva enne oma sünnipäeva surnuaial oma vara- ja vabalahkunud venda tema sünnal vaatamas ei käi - ikka on raske. 

Kui ma mõtlen sünnipäevadele, kus ma kutseid saatsin ja salatit teha uhasin, siis meenub esimesena ärevus. Mul tekkis tohutu ärevus planeerimisest ja valimisest, et keda kutsuda. Siis sellest, mida söögiks teha. No ja siis sellest kui keegi polnud õigeks ajaks kohal. No ja kui siis esimene külastaja 10 minutilise hilinemisega kohale jõudis, olin ma juba hullumise äärel. (Tahaks ausalt öeldes kirbada "eneka äärel", mis poleks väga vale. Sellel hetkel on väga rämedalt mustvalge maailm, kus sa oled just saanud kinnituse, et keegi sinust ei hooli, sest muidu oleks nad ju kohal. Ju pole sind siis maailmale vaja. Kiire allamineku spiraal.) Ühesõnaga mõtted keevad üle ja üldse mitte need head mõtted - igaks juhuks täpsustan. No ja kui siis salat söödud, jutud aetud ja keegi pakkus veel välja et "Hei, lähme nüüd sinna peokohta edasi," siis minu vastus oli kindel ei. Ma olin omadega läbi nagu Läti raha (oot, neil on ka ju Eurod?). Mõtted olid mu nii läbi retsinud, et taastumiseks läks veel mitu nädalat. 

Kõlab nagu parim päev aastas, eks. Mõnus nagu tiramisu.

Ja selline olukord on juhtunud... korduvalt. Ma olen julgelt veerandi oma sünnipäevadest veetnud ka kodus teki all ning ma ei saa öelda, et need korrad oleks olnud teistest paremad või halvemad. Mõned korrad retsivad rohkem, teised vähem. Praegu on nii. Parim leevendus, mis ma olen leidnud, on lihtsalt seda päeva ignoreerida. Lihtsalt teha seda, mida ma muidu kah teeksin. Kui tuleb positiivne üllatus, on tore. Kui mitte, pole ma ka ootusi kõrgeks ajanud. Ja nii ongi.

Seekord on hinges ootamatu rahu. Ärevus on küll kohal aga pole kontimurdev (isegi kui ma olen hetkel kirjutades haige). "Vaimsest tervisest me ei räägi" stand-up seltskond (pluss peaasi.ee ja Kinoteater) on suures osas selles meelerahus süüdi. Vähemalt tean ma nüüdseks, et ma pole ainuke, kelle jaoks sünnipäevad rasked on*. No ja ma ei tunne end enam ka nii tulnukana - jah, natuke omamoodi, aga ikkagi ühiskonna osa. "Erind mitte erand," nagu üks imeline inimene õpetas. Sellest on abi. Lisaks meenub mulle vahel ka see, et kuulun toredatesse gruppidesse nagu improtajad, rollimängijad, ulmikud... seltskondi, kus ma olen omaks võetud, täitsa on, kui vaid korraks mõelda.

Häda on selles, et mu aju on tihtilugu väga osav mõtleja vaid väga kindlates suundades, vältides samal ajal fakte kui kulutuld. Noh nagu tõsiusklik lamemaalane, keda faktid ei sega. 

Nii lihtsalt on. Aga kui see nüüd kõrvale jätta, siis on elu ju täitsa... vahva.

Selle aasta suursaavutus oli samune stand-up tuur. Need tüübid... ebareaalne, et ma tean neid vähem kui aasta. Selline tunne nagu me oleks juba pikaaegsed semud. Ja see tunne, et sa saad rääkida ning sind kuulatakse ära, isegi kui äkki päris täielikult ei mõisteta. Minu tulnukatunnetusele on see midagi uut. Ehk ei julgenud ega osanud ma varem ka nii vabalt rääkida. See kogemus on mind muutnud. Piisavalt, et ma olen suutnud isegi oma pikaaegsest narrimaskist osaliselt lahti lasta. See on suur asi. Inimesed, kes mind pikemalt tunnevad teavad kui keeruline see on. Narrimask on mu pelgupaik. Nende semudega pole maski vaja. Oled nagu oled. Nemad on kah.

Samas pole ka maskivaba olek lihtne. Peale viimast etendust Pärnus tegime väikese istumise linnas ning ma avastasin end ühel hetkel väljas tossamas ja lihtsalt taevasse vaatamas. Mul oli vaja paar minutit puhata ja omaette olla. Mis sellest, et kõik oli tegelikult väga hästi. Seda kõike oli lihtsalt natuke liiga...palju. Nagu psühhiaater eelmisel aastal ütles - ju see suitsetamine täidab siis mingit eesmärki. See lause lasi mul kuidagi oma tossutamisega leppida.

Leppimist on ka teistes kohtades vaja olnud. Eriti viimasele aastale vaadates. Tagasihoidlikuks jäädes (ja ma olen kõige tagasihoidlikum inimene üldse!) on olnud ikka korralikku üles alla sõitu. Oma raamatu välja andmine ("Sulid ja sulased", mis on saanud üle ootuste hea tagasiside ning istub hetkel lugemiselamuste blogis), selle sisselugemine stuudios, selle kuuldemäng profi poolt. Esimene minu algupärasest jutust tehtud kuuldemäng (ma tänan Tumedad Tunnid), mida oli puhas nauding kuulata. Jutud raamatutes, Reaktoris, mõned intekad ja artiklid. Tätsa oleks nagu äge, jah. Selle kõrval selline emotsionaalne allakäik, et...  Noh, ekstreemseim näide oli ehk see, kuidas ma hakkasin ühel õhtul Pärnus kõndima, lootes et kõndimise käigus hinges olev torm laabub. Ei laabunud. Jõudsin hoopis Halingasse. Siis oli liiga pime ja hilja et edasi kõndida. Hakkasin jooksma. Ei mitte sellel öösel vaid üldiselt. Terapeut ütles, et jookse, äkki mõtted ei jõua järgi. Tal oli õigus. See aitab. Mulle meeldiks kui ei aitaks, sest mulle üldse ei meeldi joosta.

Samas poleks ma ehk ilma selle lainetuseta praegu siin - vaatamas enesele otsa öeldes "Praegu on nii." See on suur asi. 

Ma olen omajagu oma vaimse tervise probleemidest rääkinud, kuid see on toimunud vaid sõprade ja tuttavate ringis. Selle aasta alguses oli aga meie publikuks üle tuhande inimese. Ka see on suur asi. Mitmed tulid peale etendust tänama. Kui ikkagi hallipäine vanahärra surub peale etendust käppa, tänab südamest, sest neid lugusid oli vaja, ja ütleb, et tema ei julgeks sellistest asjadest rääkida, siis võtab ikka silma märjaks. Äkki teed õiget asja. Kui sada viiskümmend inimest saalis seisavad püsti ja plaksutavad, võtab samuti silma märjaks. No ja see muu tagasiside. Mõned leidsid sõnavara, mõttekaaslaseid, kinnituse selle kohta et nad pole üksi või kinnituse, et vaimne tervis on kah mingi asi. No ja naerda sai kah. Pisarateni. Need teised 11 tüüpi olid päris naljakad.

Omamoodi selgusehetk oli ka kui peale viimast etendust patsutas publikus olnud eks õlale ja sõnas et "Tore näha, et mõned asjad siin elus on muutumatud." Minu vaimse tervise väljakutsed pole mingiks üllatuseks inimestele, kes mind pikemalt teavad. See ebastabiilsus ja võitlus oma omamoodi stabiilsus.

Jõudsin hiljuti mõistmiseni, mis ei tule arvatavasti paljudele mingi üllatusena. Ma olen spektril. Mitte D&D kolli spekter otsas eks, vaid depressiooni (ilmselgelt!) ja ka ATH ja autismi omadel. Üllatus-üllatus, eks. Noh eks me kõik oleme tegelikult spektril (endiselt mitte kolli otsas). Küsimus pole mitte kas vaid kui palju ja kuidas see meie igapäevast toimetulekut ja elukvaliteeti mõjutab. Aga see mõistmine aitab aksepteerida:

Miks mul on mürarohkes kohas raske olla (mõned on märganud, et klapid on juba tükk aega minu kõrvade külge kui liimitud, sest müra on igapäevane... lapsed, neh). Miks ma ei suuda keskenduda vestlusele, kui taustal on linnulaul või lihtsalt raadio mängib? Miks ma ihkan sotsiaalsust, aga see väsitab mind tohutult? Miks ma märkasin oma lapse nuttu tihti paremini kui lapse ema (va magades. Magades ma ei märka midagi)? Miks ma olen tihti kas püsimatu või õnnetu? Miks vajan ma aega vaikuses ja omaette? Miks mu emotsioonid reageerivad vahel mõistmatult? Miks on mul nii palju hobisid, mida on minu arust ometi nii vähe? Miks ma tahan muutuseid? Miks ma tahan stabiilsust? Miks ma ei saa muutustega hakkama? Miks rutiin mind tapab? Miks ma alustan õhinaga uusi asju, siis jään aga toppama? Miks mulle jõuab informatsioon kohale vaid siis, kui mul on vestluspartneriga füüsiline kontakt (ei mingit wifit, puhas dial-up)? Miks mõistan ma mingeid emotsioone ja sotsiaalseid olukordi alles 15 aastat hiljem? Miks ma ei tunne ennast grupi liikmena, kui mul puudub füüsiline kontakt? Miks ma tunnen ennast tihti tulnukana, kes vaatab inimkonda kõrvalt? Miks ma ihkan lavale, samas kardan tähelepanu? Miks on mul raske võõrastega rääkida? Miks ma tahan võõrastega rääkida? Miks ma kasutan sotsiaalset maski, et hakkama saada? Miks ma mõtlen üle, kuigi ma mõtlen, et ma ei mõtle üle? Miks ma kogu aeg nalja teen? Miks ma näen mustreid? Miks ma unustan ära inimesed, keda ma pole mõni aeg näinud? Miks olen ma nii lihtne ja naiivne? Miks inimeste nimed ei püsi meeles? Miks ma unustan süüa ja ei tunne sellest tegevusest ka väga suurt naudingut? Miks? Miks? Miks? 

Sisemine kolmeaastane sai nüüd korraks välja lastud ja mõned valikküsimused küsida. 

Ahjaa, lastest rääkides...Kui nüüd täitsa aus olla, siis... Oleks ma teadnud, et laste kasvatamine on nii kurnav, poleks ma arvatavasti lapsevanem. Samas on mul ikka kuradi hea meel, et ma ei teadnud. Isadus on raske. Nagu Daniel Sloss ühes etenduses seda kirjeldas: Isaks saamine see on drastiline elumuutus, nagu oleks sa ühest jalast ilma jäänud. Ja sealjuures ei saa - isegi ei tohi mitte - kurta, sest laste ema kaotas samas lahingus mõlemad jalad ja käed. Mulle meeldib see kujund. Nagu ka tõdemus, et Genfi konventsioon keelab vangide unetusega piinamise, samas kui lapse esimese kahe eluaasta jooksul jääb vanematel magamata keskmiselt poole aasta uni. Lapsevanemlus on brutaalne ning pigistab kõik kogutud jõuvarud välja, samas on selles ka midagi toredat. Eeldusel, et sul on energiat alles, et seda nautida. Mul läks natuke pahasti. Mitmed keerulised elumuutused jooksid samasse aega kokku ja ma ei pidanud vastu. Aga see on möödas. Nüüd on parem.

Minnes tagasi eelnevate küsimuste juurde. siis tõsi, mitte kõik neist ei vihja spektrile, aga midagi siin on. Ning mis nende küsimuste vastus siis on? Täiesti tuim "Sest nii lihtsalt ongi". See veidruste pundar teeb minust selle, kes ma olen. Peamine, mida ma teha saan, on olla teadlikum, ennast jälgida, vahel suunata ning teinekord hoogu maha võtta. Jah, mõnda asja saab ka natuke parandada, aga sellel on omad piirid. Täiesti okei on vahel lihtsalt peatuda, öelda "Praegu on nii" ja edasi minna. Soovituslikult nii, et ma või keegi teine liialt katki ei läheks.

Minu jaoks on pikalt probleemiks olnud, et ma enamasti ei tea mida ma tahan ja mul puuduvad (nii karjääri kui ka muud) ambitsioonid. Ehk ei julge ma midagi tahta, sest... noh vaata eespool, mida sünnipäevaootused minuga teha võivad. Ei ole nagu äkki väga hea mõte. Seega turvalisem ja mõistlikum on mitte soovida ja tänutundega vastu võtta kõik, mis saatus pakub. Või nagu ma mõned aastad tagasi terapeudile ütlesin: tahaks lihtsalt oma asjadega toime tulla, mitte liialt kannatada või kannatusi tekitada ja rahulikku elu elada, eksole. Mu terapeut oleks selle lause peale toolilt maha kukkunud. Tõsilugu. Ma endiselt pole päris kindel miks.

Ma ei oska unistada. Täpsustus. Unistada nagu olla kuskil oma peas ja mõelda mõtteid oskan ma isegi liiga hästi. Ma lihtsalt ei oska tulevikult midagi soovida. Tulevik on selline hallollus. Selmet ka ambitsioonipuudus. Samas näen ma hetkel oma ajajoont sünnipäevast edasi, mis on juba saavutus - kunagi ei suutnud ma sellest päevast kaugemale planeerida. See oli justkui päev mil ajalugu sai otsa, et siis järgmisel päeval taaskord alata - enamasti koos usinate üle aja tiksunud ülesannetega. Nüüd on sellega parem.

Mis on veel paremaks läinud? See, et ma olen võtnud hoogu maha ja märkan väikseid igapäevaseid hetki - valguskuma läbi akna, linnulaulu, oravaid, visa-hinge taimi jne. Muidugi selle asemel, et kirjutada Sulid ja sulased järge, mida paljud ootavad. Aga nii on. Omas tempos. Pisitasa. Heatahtlikult ja halva huumoriga. No olgu, ma ikka kirjutan kah, aga see on mu enda naudinguks. Kui naudingut ei paku, siis ei kirjuta. Sundida ei saa ega tohi. Kuigi ma natuke igatsen seda kirjutamise rutiini mis mul paar aastat tagasi oli - selle võiks küll uuesti käiku lasta, saaks rohkemate tekstidega lõppu. Stand-upi kõrval lihtsalt polnud seda mahti.

Aga praegu on nii.

Ja tegelikult mind isegi enam ei häiri väga, et mu mõttemustrid nii kummalised ja tihti pigem negatiivsed on. No mis seal siis ikka. Kui olukord paraneb (läbi tegevuse. Ega ta tühjast kohast parane) on tore, kui mitte siis see on kah fine. Saab hakkama, kui turvavõrk olemas ja ise kätt pulsil hoida. No ja joosta - uhh, miks küll. Mõnel inimesel puudub sisekõne, teised ei suuda vaimusilmas asju näha. Minu aju on lihtsalt isemoodi kaldu. No ja eks me kõik ole kuidagi kaldu ja mitte ainult peast. Mõne puhul on see nähtavam (nagu Juhan Parts) teiste puhul aga rohkem varjatud. Kindel on aga see, et keegi meist pole ilma pragudeta. Mis teebki elu huvitavaks. Pealegi, eks pragudest just see kõige põnevam valus valgus sisse immitsegi.

Päikest! 

Teie,
Timo/Tim/Zarvik

___

* Üks sünnipäevaärevuse selgitus internetist: Some people with ADHD experience increased anxiety in the days leading up to their birthday due to a combination of anticipatory anxiety, executive dysfunction, and difficulty navigating implicit social norms. Birthdays carry unspoken expectations—who will reach out, how quickly to respond, whether to initiate plans—which creates cognitive load and decision fatigue. Because ADHD is associated with challenges in regulating attention and processing ambiguous social information, this uncertainty can lead to persistent rumination and a buildup of “mental noise” even before the event happens.

This is often intensified by rejection sensitive dysphoria (RSD), a common feature in ADHD involving heightened emotional responses to perceived rejection or neglect. Minor variations—like fewer messages or delayed responses—can trigger cognitive distortions such as personalization (“no one cares about me”) or all-or-nothing thinking. Combined with emotional dysregulation, this can make the birthday feel like a form of social evaluation threat rather than a neutral or positive event. The result is a feedback loop of anticipation, interpretation, and emotional amplification that explains why the anxiety often peaks before the actual day.

Kakstuhat kakskümmend viis - Mis siis?

Aasta liigub oma vankumatul sammul lõpu poole ning on paras aeg tagasi vaadata. Üsna kummaline aasta on olnud, täis tarmukaid tõuse ja madalaid mõõnasid. Aga võtame siis sabast kinni ja vaatame sellele loomale otsa.

Kirjutamine

Selle aasta võib isiklikult kirja panna kui kirjanduse aasta. Enamik avaldatud tekste polnud küll sel aastal kirjutatud, kuid ometi tulid siin välja. Eks järgmise aasta Stalkeritel näeb, mis kohalik ulmekogukond kogu sellest kraamist arvab.

Umbes kakskümmend aastat tagasi proovisin ma ulmet kirjutada ning saatsin mitmed tekstid ka lendu. Vastuseks tuli "See on saast. Ära palun kunagi rohkem kirjuta." Ma oletan, et seda kribanud inimene tegi mu raamatut nähes vähemalt kaks tagurpidi topeltsaltot ja tõmbas oma selja ära. (Või noh, loodan natuke vähemalt)

1. Raamat "Sulid ja sulased"

Mul tuli aasta alguses (Eesti Raamat kirjastus) raamat välja ja selle vastuvõtt on (heas mõttes) ületanud minu jaoks igasuguse terve mõistuse piiri. Inimestele päriselt meeldib. Kassidele väidetavalt kah. Ostetakse, loetakse ja jagatakse. Isegi mu esimene õpetaja tuli esitlusele kohale ja kinkis kommikarbi ja kaardi. See oli äärmiselt liigutav. Rääkimata sellest, kuidas sõbrad kaasa elasid (elavad) ja aitasid isegi esitlust korraldada.

Ja see seiklus jätkus. Lugesin sisse audioraamatu, Vikerraadio Järjejutt tegi raamatu algusest mitu osa ning Tallinna Raamatukogud panid selle oma kevadisse lugemisprogrammi. Mitmed blogid on raamatut torkinud (kes kui pika pulgaga. Mõned on seda ka kallistanud), see on läbi lipanud lugemisringidest ja ERRist. Olen käinud seda esitlemas kui ka niisama kirjanikuna laval eesti ulmest rääkimas. Olen nüüdseks kribanud raamatu sisse pühendusi headele sõpradele kui ka võhivõõrastele. Ka kirjanduslike auhindade teemades on raamat saanud mainimist. Ja mulle saadetakse endiselt pilte Instagrammi (kus mul kontot pole) postitustest, kus keegi raamatut mainib.

Ja ma ei oska seda tunnet kuidagi sõnadesse panna. See on täiesti absurdne ja uskumatu. Kõik on muutunud. Samas on kõik täpselt samasugune nagu varem, lihtsalt ma kirjutasin raamatu. Mul on siiralt hea meel, et minu aju toodetud kraam ka teistele meeldib. Tõsi, mitte kõigile, aga see oleks ka suht võimatu.

Elu läheb edasi. Kirjutan samamoodi omas rütmis. Vahel kriban mõne pühenduse ja ütlen paar tänusõna, kui keegi tänab. Suurim muudatus on aga see, et ma ei hakka enam tõmblema kui keegi nimetab mind kirjanikuks.

Tõsi, aasta alguses ma veel tõmblesin. Mis autor mina? Aga kui sind valatakse ikkagi tagasiside laviiniga üle ja nõutakse lisa, ju siis päris pahn polegi. Isegi kui sa kirjutad, et kärp on näriline.

2. Kaks juttu kogumikus

Taaskord tõestus sellest, et äkki päris jama ei kirjutagi. Esiteks siis jutt „Zen-tri-fuuga”, mis ilmus kogumikus "Lumetüdruk", teiseks "Legendaarne professor Jänespüks," mis ilmus kogumikus "Nelja aastaaja aed". Võite kümme korda arvata kumb neist juttudest tõsisem on. Kui esmese puhul sai peale keerata oma sisemise õuduse ja nilbiku kraanid, siis teise puhul lustliku absurdi. Professor Jänespüks sündis tegelikult pühade ajal kui minu ajul oli igav ja sõber tahtis midagi tööstressi leevendamiseks lugeda no ja siis ma kribasin iga päev väikse jupi juurde ja sõber sai ka kohe lugeda.

3. Tumedad Tunnid ja Punaste liivade Rahel

Oi kuidas ma ootasin, et see jutt saaks kuuldemänguks. Punaste liivade Rahel (esialgselt RAD-Rahel) sai kribatud rohkem kui kaks aastat tagasi. Ma rihtisin seda lootuspunk'i kogumikku. Sinna aga jutt ei mahtunud. Ometi helises see endiselt minu sees - just kuuldemänguna. 

Selle loo juures on palju abilisi olnud. Mõni aitas muusikat leida. Keegi teine põrgatada ideid, kuidas lisada õõva. Kolmas andis nõu kuidas Eestit Fallout maailma pista. Neljas saatis klippe nõukogude aegsetest võigastest teaduskatsetest. Ühesõnaga kirjutamine ise oli juba paras seiklus.

On lootust, et need, kes kuuldemänge ei salli, saavad teksti peagi ka Reaktoris nautida.

4. Poolikud tööd

Jah, Sulide ja Sulaste järg vaikselt kasvab. On ka 2-3 pikemat juttu tegemisel. Midagi on inglise keeles. On ka mingi idee kuidas Raheli seiklust edasi viia. Selle aasta sees tahaks üle käia ka ühe postapo romaani, mis inspireetitud rollimängudest. Võtan rahulikult ja mõnuga. Kirjutamine on ikkagi hobi. Ma kirjutan, sest ma naudin seda. Sundida ei saa ega tohi. Kui lugejatele kah meeldib, on see lisaboonus.

Lisaks olen õppinud oma vigadest. Mida ma tihti teen (ja mis oli ka raamatus natukene probleemiks) on head hopping - ehk siis lippan ühe tegelase peast sujuvalt teise tegelase pähe. Mul on tore, aga lugeja on segaduses - eriti kui seda juhtub samas lõigus 4 korda järjest. Proovin paremini.

Teiseks leidsin (tänu naljakirjutamise koolitusele) mindmap tehnika, mis aitab vähemalt minul maailma täpsustada ja kirjeldusi luua.

Kolmandaks olen avastanud, et kui keegi saadab mulle lugemiseks teksti, siis ma juba tajun mida võiks seal paremaks teha või kuidas rütmi parandada. See on üks tore tõdemus, mis töötab ka mu enda tekstide peal, kui ma pole neid tükk aega näppinud.

5. Reaktor ja muu ajakirjandus

Kirjutamine Reaktorisse jätkub usinalt. Iga kuu juttu ei tulnud, kuid tekste siiski rohkem, kui kuid. Mulle meeldib see koostöö. Kes teab ehk kunagi aitan Reaktori kaudu ka kellegil teisel lugusid lihvida. Ei välista.

Tuli ka paar mitte-ilukirjandusega seotud artiklit aasta alguses. Mõned kribasin veel aga no ei läinud peale (või jäid kuhugi toppama). See aasta väga tava-ajakirjandusse ei jõudnud ja see on täiesti okei.

Vaimne tervis

Oh sa pele. No nii põhjas kui ma see aasta ära käisin pole ikka ammu käinud. Käisin isegi psühhiaatri juures, kes sisuliselt ütles, et noh ADHD paistab ja üldse mitte kaugelt. Sul on lihtsalt selline aju mida tuleb natukene rohkem hoida ja kas tahad testi kah teha, et paberit saada. Ei tahtnud.

Terapeut viskas kah lõpuks käed ahastuses üles, et no mida me siis teeme. Rohte oled võtnud ja muud oleme kah proovinud. Hakka siis jooksma või midagi. Kurat hakkasingi. Hakkas parem. Nüüd jooksen juba piisavalt kiiresti, et probleemid ei jõuagi järgi. 

Aga tõsiselt rääkides on jooksmise ebamugavus aidanud mul muu ebamugavusega paremini toime tulla. Jooksmisele (ebamugavusega harjutamisele) lisaks on veel mõned tõdemused sellest aastast:

Olen hakanud otsima maailmas ilu - just seda enda oma. Ma ei ole selles osav, kuid mõned asjad olen leidnud. Näiteks mul on sümpaatia taimede vastu, mis kasvavad äärmiselt ebamugavates kohtades. Visad hinged, kes ajavad oma juured kasvõi betooni endasse, et elus püsida. Hoonete varemed, mis on puid täisa kasvanud, on minu jaoks ilusad.

Ka füüsiline kontakt on minu jaoks oluline. Võinoh... mul on tunne, et ma olen see ahv, kes tahab sõbra seljast putukaid otsida, samal ajal kui keegi seda sama minu seljaga teeb. Igasugune füüsiline kontakt on mulle eluliselt tähtis ja kinnitab miskil alateadlikul tasandil gruppi kuulumist.

Lisaks olen märganud, et mulle meeldib ootusärevus. Kui silmapiiril on miskit, mida ma tõesti ootan, siis saan ma oma tegemistega oluliselt paremini hakkama. Ka vaimne tervis hoiab end paremini koos.

Vahel on vaja ka teisi inimesi (või loomi või haldjaid või hirveprintsesse), kes tuletaks meelde, et elu on elamist väärt. Ma ise nimelt unustan vahel ära. Mälu on hea, aga vot lühike.

Vaimse tervise juures tasub mainida ka sügisel toimunud Peaasjad Naljakirjutamise koolitust. 20 tüüpi, kõik diagnoosiga. Vaimne tervis nagu huumorimeel - halb. Ma ei ütleks, et ma olen nüüd meister naljakirjutaja ning ka sõpru ei saanud äkki väga juurde. Samas on mul parem arusaam nalja ülesehitusest ja rütmist, vaimsest tervisest ning austus 20 säga vastu, kel kõigil omad deemonid. Lisaks tundus, et osad deemonid olid üsna sarnased. Nii saab nad koos mängima lasta. Mõned deemonid on viisakad. Kassidega see näiteks väga ei töötaks.

Sise-elu on kohati endiselt keeruline ja kipub vajuma süngeks. Negatiivsed kogemused, tihti need mida ma vaid kõrvalt näen, tõmbavad emotsioonid kergesti põhja. Seda iroonilisem, kui inimest, kellega see halb asi juhtus tegelikult olukord üldse nii palju ei segagi. Aga vot mind segab. Selline ma olen.

Mis siis teha? Noh see eelnev nimekiri aitab. Mul on vaja ka loomingulist ventiili, et sellega toime tulla. Lisaks ka maskivaba aega, mida on üllatavalt raske leida või endale lubada. Ma ei oska maskita olla. Vaimne mask on nagu mukk - kui seda liiga palju kanda, läheb selle all päris nägu käest ära, tulevad punnid ja muud nahahädad. Lõpuks peab muki kogust aina suurendama, et üldse normaalne välja näha.

Isegi naljakirjutamise töötoa lõpus, kus me pidime sisuliselt ette kandma oma u 5 min standup kava, öeldi mulle tagasisideks, et oled laval julge küll, aga keera nüüd seda karakterit usinasti vähemaks. Me tahaks näha, kes sa tegelikult oled.
Tore tagasiside. Ma ausalt öeldes tahaks kah. See oleks meile kõigile üllatus.

Imelised inimesed

Ma unustan vahel ära inimesed enda ümber. Eriti need, kellega ma püsivalt kokku ei puutu. No muidugi ma tean, et nad on olemas, aga minu emotsionaalne side ... kuidagi hajub. Fookus on mujal. Ja siis ühel hetkel leiab mu aju, et oi polegi ju kedagi. On ainult kohustused. 

See muidugi pole tõene, aga vajab vahel vaidlustamist. 

Vahel ma unustan, et minu elus on inimesed, kelle jaoks ma olen oluline, isegi kui näeb ainult korra-paar aastas. Või isegi kui peaaegu üldse ei näe, aga on huvitav netis suhelda või saata kasvõi üksteisele halbe meeme. See on vajalik - aitab ajule meelde tuletada, et pole mitte üksi siin ilmas (näe, tõestusmaterjal).

See, et minu elus on rollimängijad on paras päästerõngas - see on üks seltskond, kus ma ei tunne tihti maski vajadust, kus ma olen füüsiline, katsuv ja totter... Ja see on okei, maailm ei lähegi katki ja ma tunnen, et olen oma karja loom. Pealegi need toredad inimesed on ka piisavalt vabad, et ütlevad otse, kui ma üle piiri peaks minema. Tõsi, rollimängijate kokkutuleku teisel päeval ärgata pohmas, endal krokodillid pähe punutud ja sõrmeotsad tudisemas, sest sai õhtul 5-6 inimest möödaminnes läbi muditud, oli veits veider, aga sellegipoolest tore.

Rollimängijate kõrval on muidugi ka improteater. Särinad, meie väike mõnus punt. Käisime laval. Mitu korda. Oli täitsa tore ja võiks veel teha. Mulle meeldib kui mitmekesine see seltskond meil on. Suure tõenäosusega me ei suhtleks, kui teater meid ei ühendaks. Ja see on nii huvitav ja tore. Inimesed on huvitavad.

Uue töökoha võib samuti siia pista. Töö ise on... seda on veel raske öelda, ma alles õpin, aga inimesed ümber on huvitavad ja inspireerivad.

No ja vist saigi suuremad asjad kirja. Nii üleüldiselt, kui mulle hetkel sobib.

Ahjaa, korra olin ka väikeses autoavariis. Seekord siis ise autos, mitte kapotil, eksole. Midagi väga hullu ei juhtunud.

No ja sai käidud matkal lõuna Eestis.

Ja sai porrut keerutada.

Palavikus olla.

Õhtut juhtida.

Vaadata päikeseloojangut.

Vaadata, kuidas inimesed riideid ära võtavad.

Batuudil hüpata (sellel, kus sa oled kummirihmadega kinni)

Lauamänge mängida.

Lugeda.

Koristada.

Kõndida suurest ängist 25 km jutti.

Nautida vaikust ja kohalolu.

Tunda tänutunnet.

Ja palju muud.

Kokkuvõtvalt... no johaidii, mis aasta. Vist olen nüüd ka natukene vanem ja targem. Loodetavasti. Olgu see siin meeldetuletuseks, kuidas endaga hakkama saada.

Päikest!

Filmiarvustus: Täiuslikud Päevad

Eile võtsin ette filmi, mida on mulle korduvalt soovitatud. Peamiselt kuna see oli Jupiteris kergesti vaadatav ning mul oli selleks aega. Just viimast on selle filmi jaoks ka hädasti tarvis, et seda täielikult nautida. Ei, tegemist polnud mitte nelja tuni pikkuse "Sõrmuste isanda" eriversiooniga ega ka mitte laevapikkuse "Titanic" filmiga, vaid kahetunnise kulgemisega, mil nimeks Täiuslikud päevad.

Ja milline mõnus kulgemine see oli. Juba esimese kümne minuti jooksul sai selgeks, et see film liikus omas rütmis ja olekus - selle aja jooksul võis kuulda/näha ekraanil vaid paari üksikut lauset ning neidki mitte loo peategelase poolt.

Jaapani ja Saksamaa koostööl tehtud Täiuslikud päevad (Perfect Days) räägib Hirayama elust. Viiekümnendates eluaastates poissmees Hirayama elab lihtsat elu koristades igapäevaselt Tokyo avalikke tualette. See pole amet, mida enamik meist hinnata oskaks, kuid ometi tõuseb Hirayama igal varavalgel naeratusega ning teeb tööd ja elab oma elu täie pühendusega. Tööle sõites kuulab ta kassettidelt oma lemmikmuusikat, töö lõunapausi naudib pühal templimäel istudes ja loodust nautides, ning õhtuti käib avalikus pesumajas (avalik saun) end küürimas. Igale ööle eelneb raamatulugemine nii nagu igalele töölesõidule eelneb taimede kastmine. Hirayama elu ei ole meie mõistes ideaalne ega ka luksust täis, kuid selles on sisu ja tasakaalu. Ta märkab ja naudib väikeseid asju: linnulaulu, päikest, puid, inimesi, kohalolu. Ta ei diskrimineeri vaid suhtub igasse inimesse austusega, ka neisse, keda teised ühiskonna liikmed ei märka.

Sealjuures möödub enamik tema elust sõnadeta, ometi olles inimestega kontaktis. Hirayama meenutab oma olekuga eesti vanaisa, kel sõnad arvel. Ta räägib vähe, kuid kui ta midagi ütleb, on see päris. See-eest oskab ta olla kohal, lihtsalt kuulata ja tähele panna.

Erinevalt harjumuspärastest filmidest ei ole siin väga selget algust ega lõppu. Me näeme justkui miskit ajaperioodi Hirayama elust ja paari seika selles, mis panevad teda enda sisse vaatama. On mõtteid elu ajutisuse kui ka jaburuse kohta. Me näeme tema töökaaslaseid ja mõnda sugulast, saame teada, et Hirayama on pärit perekonnast, kus on rikkus, kuid sellega kogu selgitus ka piirdub. 

Kõike pole tarvis seletada.

Pean tõdema, et filmi vaatamisest tekkinud vaikuse lummus kestab mul praeguseni. Ma pole kuulanud muusikat ega kuulanud ka väga audioraamatut. Ma olen rohkem kohal ja seega valmis ka märkama. Hommikune jalutuskäik sügiseses ilmas tõi nii ootamatuid hetkekohtumisi juhuslike inimestega kui ka nauditavaid märkamisi loodusest ja endalegi üllatuseks oli enamik ajast mul kerge, kuid see-eest siiras muie näol. 

Kui palju läheb meil elust kaduma, kuna meil on kiire, kuna me pole valmis märkama, kuna me pole kohal vaid istume nutiseadmes, muusikas või oma mõtetes? Elu ei toimu nutiseadmes ega mitte ka sinu mõtetes. See on siinsamas. Sa pead lihtsalt kohal olema. 

Täuslikud päevad kutsub meid just seda tegema. 

Tühja Päeva fenomen

Ma pole seda vist varem sõnadesse proovinud panna, kuid järele mõeldes, on see üsna veider. Nimelt ma teen vahel ning üldsegi mitte tahtlikult midagi üsnagi kummalist. Ma tegutsen ja kaon täielikult  oma mulli ära. Klapid lähevad pähe ning käed otsivad tööd - midagi lihtsat, mida ma siis aeglasemas tempos omaette nokitsen. Töö saab tehtud (aeglasemalt kui siis, kui ma sellele keskenduks) kuid miski muu ei saa tähelepanu, ei tule väga isegi mõttesse mitte.

Nagu rong mis liigub vaid ühes suunas, on mu vaiki tähelepanu vaid sellel ühel tegevusel. Kõik muu on sellel ajal vaid segaja. Rõhk sõnal KÕIK. Kui üks töö saab tehtud otsivad käed aga uue.

Vahel kestab selline seisund mõned tunnid, teinekord terve päeva. Miks ma seda aga Tühjaks Päevaks nimetan?

Ma usun, et kõik me tahame vahel argielust puhata, kuid minu mulli tõmbumise juures on 2 kummalist lisaelementi. Esiteks, ma tõesti ei märka ega registreeri midagi muud – sellel ajal on kogu fookus tegevusel. Kõik muu pole tähtis. Ei aeg, ei inimesed, ei söök. See on nagu olla robot – mul on automaatne töö, mida ma lihtsalt teen. Ma olen lihtsalt tühi kest mis toimetab. 

Teiseks, mu aju ei salvesta seda päeva või perioodi. Kui see möödub, on ajataju sassis. Seda perioodi pole olnud, ma polnud kohal, kui see juhtus. Et siis ma olen justkui täielikult kohal, olemata üldse kohal.

Ma ei tea, miks ma seda teen ning enamasti märkan ma seda peale sellist perioodi. On see proov puhata või mõneks ajaks ära olla? Selles on midagi sarnast raamatute lugemisega, kui sa ka lihtsalt kaod kuhugi ära ja pärast, kui raamat läbi, tuled tagasi. Ainult, et raamatu lugemise ajal olen ma siiski kuidagi rohkem kontaktivõimeline. Tühja Päeva puhul võin ma küll noogutada ja rääkida, aga emotsioone ega kohalolu pole.

Igatahes tahtsin kirja panna, et seda jälgida. Pealegi äkki kellegil teisel osineb ka midagi sarnast.

Inimene on üks keeruline loom.