“Kes teist arvab, et nõusoleku küsimine pole seksikas? Äkki olete te vägistajad?”

Ka Eestis käinud püstijalakoomikul Jimmy Carr’il tuli paar nädalat tagasi välja uus Netflix’i show Natural Born Killer ja kui aus olla siis see üllatas mind. Ma ei oodanud, et rõvedate, piiripealsete ja isegi piire ületavate naljadega tuntuks saanud koomik hakkab laval rääkima nõusolekust, vägistamisest, abordist ja sellest, millal on mõistlik võtta oma peenis välja. 

No olgu, tegelikult võis seda ju tema puhul oodata. Mis oli ootamatu oli see kuidas ta kõigest sellest rääkis. Ta haris publikut, tegi asjad puust ja punaseks ja samas naljakaks. Jah, ületades vahel piire, nagu tal see kombeks on, kuid ometi oli seal väga vajalik ja ootamatu õpetlik sisu. Eriti just viimased 15 minutit showst, kus publik oli juba üles soojendatud.

See oli esimene kord minu elus, kui avaliku püstijalakomöödia lindistuse vaatamine pani mind pikemaks ajaks mõtlema. Bo Burnham sai sellega hakkama oma viimase Netflix’i showga Inside, kus ta koroona epideemia ajal tegi üksinda oma kodus nalja, kuid seal puudus publik.
Just Carri etteaste publiku reaktsioon oli see, mis jäi mul kuidagi sisse kriipima: mitmes kohas plaksutasid ja naersid peamiselt naised.

Miks oli see üllatav?
Kes Jimmy Carr’i eelnevat loomingut tunnevad oskavad ehk minuga siinkohas samastuda. Tema forte on kiired naljad, mis on ootamatu pöördega. Väga tihti on need äärmiselt rõvedad, ebaeetilised või isegi kriminaalsete alatoonidega (näit lapsepilastamine). See on tema teadlik ja valitud stiil. Jah, kõik koomikud kirjutavad vahel nalju, mis lähevad kohutavalt üle piiri, kuid sellele järgneb valik, kas nad panevad selle lavale või mitte. Carr on teinud teadliku valiku jalutada teiselpool meile vastuvõetavate asjade piiri ja seal lustlikult vilet lasta ning on teinud seda juba aastaid.
Ta lahmib kõigile, kaasaarvatud publikule, ja teeb seda rajult. Kuid seekord võttis ta ette ka sotsiaalse mädapaise ja pitsitas seda ning seda oli hädasti tarvis.
Näiteks õpetab ta ühele mehehakatisest publikuliikmele: “Ei on alati Ei, kuid Jah pole alati Jah. Lihtne reegel - kui naine ütleb Jah, kuid on rohkem pinges kui sinu peenis … ära seksi temaga.”
Rõve? Jah, kuid samas õpetlik.

Tihti seostatakse labaseid nalju inimestega, kes pole just väga asjalikud - noh nagu suured lapsed. Jimmy Carr on aga väga arukas ja töökas inimene. Kui töökas? Tal on keskmiselt 300 esinemist aastas ja seda üle terve maailma. Kui arukas? Soovitan vaadata tema kahte vestlust Diary of a CEO podcast’is. Mõlemad on mõnusad ja ka väga üllatavad, kui te tunnete vaid tema maski lava pealt. Laval on tal karakter - see on vaid osa temast.

Kas tal on peas kõik korras? Kes teab, kuid ta funktsioneerib ja nüüd natuke vanemas eas ja peale isaks saamist on lisanud oma huumorile ka sotsiaalse ja õpetliku aspekti ning see on kohutavalt tore.
Ma ei saa öelda, et Billy Connolly huumor oleks väga minu maitse, kuid see kuidas ta juba kogenud hallipäise koomikuna laval lugusid rääkis, oli naljakas ja südantsoojendav. Ka George Carlin tegi oma parima kraami peale eluaeg treenimist ja harjutamist.
Mulle tundub, et ka Jimmy Carr on võtnud oma viimase showga uue suuna ja see on väga tore.
On asju, millest peab rääkima ja kui sa oskad seda teha nii, et publik naerab, kuid saab samal ajal ka targemaks, on see igati teretulnud.

Räpased jutud

või määrdunud rääkimine, kui uskuda seda, mis Google Translate väidab. Igatahes sattusin ühe sõbraga arutlema teemal, et kas eesti keeles ja kultuuriruumis on olemas selline nähtus nagu Dirty Talk. Kes pole antud mõistega tuttavad, siis tegemist on pm tihtilugu ropumapoolse kõneviisiga seksikuse eesmärgil (kas enne, pärast või seksi ajal).

Siikohal tervitaksin oma ema (lehvitab, nagu kaamera ees)!
Ehk ei tasuks sul edasi lugeda. Päriselt ka. Ja kui loed, siis teeme nii, et me seda lähemalt arutlema ei hakka, eksole. Olenevlt lävest aga võib tunduda suhteliselt vänge tekst.
Teistele samamoodi: omal vastutusel!

Niisiis, tagasi teema juurde: Dirty Talk.

Teispool ookeani on tegemist tuttava mõistega ning eks läbi erinevate filmide on seda ka siia imbunud, kuid eesti keelseid väljendeid, mis oleks analoogsed aga ei ajaks itsitama või ei kõlaks imelikult või häirivalt on äärmiselt raske leida.

Kõik on kindlasti kuulnud väljendit "Who's your daddy!?", aga mitte keegi meist ei tahaks keset seksi kuulda "Kes on su issi!?" Heal juhul võib see panna naerma või vastatakse viisakalt küsimusele (mis oleks ka päris huvitav), halval juhul ... noh. (Meenutab tuttavat, kes tahtis proovida, mis ta partner teeb kui ta keset seksi võõra naise nime hüüab. Tegi igatahes laksti vastu nägu ning seda käejälge oli nädalaid näha.)

Mis veel? "I'm your slut" või "be my whore" jms. Eesti keeles tunduks äärmiselt häiriv, kui sa oma partnerit voodis litsiks või hooraks nimetad. Mulle tundub nagu need on suht karmid väljendid meie maal. "Oooh, aaaah! Olen su prost!" ei oma ka just seda kõla. Samamoodi kohalikud sõnad Fuck asemel ei oma minu arust päris seda kõla. Nuss, nikk kepp (proovi seksikalt öelda Ma tahan sind nussida nagu nugis!) tundub kuidagi kahtlane. Võibolla huumorimeelega tehtav. "Fuck me!" asemel "Pane mind!" on äkki töötav.

Veel Ameerika klassikat. Kui kirehoos hüüaks mu partner "Jeesus Kristus!" või "Issand jummal küll!" siis ma arvaks pigem, et midagi hullu juhtus või et talle meenus, et ta unustas piima osta. Ja kohalik "Taara avita!" ei teeks asja paremaks.

Kui inglise keeles kasutatakse "ride" ehk ratsutama omajagu palju, siis meil on hobustega seoses pigem rautamine kasutusel. Mis on natuke kummaline, kui nüüd mõelda. Ratsutamine on kahe olevuse koostöö, rautamisel üks on paigal ja teine taob...

Omajagu on selles kõnepruugis ka väljendeid selle kohta kui nö katki üksteist (või siis pigem naist) tehakse. Stiilis, et homme käid sa karkudega. Olen kuulnud ka eesti keeles analoogiaid: homme jalad ristis või et jalad on pärast nagu makaronid (kõlab täiega seksikalt, ma tean. Eriti itaalastele. Neile meeldivad makaronid).

Mulle tundub, et nende väljenditega väga head lood meil ei ole. Kusjuures, ma ei suuda isegi meenutada head väljendit seksi ajal tehtavate häälitsuste kohta. On see oigamine või ohkimine? Kõlavad ka pigem negatiivse alatooniga. Kindlasti on midagi paremat olemas. Eks muidugi iga paarike leiutab omad väljendid, kui on vajadus. Heade väljenditena võiks ehk kasutada Genialistide laulusõnu nagu "anna mulle end" või "imeilus tüdruk ime", mis kuskil ajusopis ja kultuuriruumis juba olemas ja kõlavad nagu kah. Kes teab.

Aastaid tagasi lugesin ühest kohalikust Cosmopolitanist, kuidas eelmängu vürtsitada näiteks SMS'idega stiilis "Mu kliitor igatseb su keelt!", mis nagu väga hull ei olegi. Saaks oluliselt hullemini. Näiteks "Topi mind täis!" kõlab pigem nagu taksitermisti märg unenägu, mitte seksikas jutt. Või "Oi kuidas ma panen su tulema!" kõlab pigem nägu ähvardav küllakutse ämma juurde.

Kunagi ammu palus üks välismaalasest tuttav mul tõlkida kindlaid samasse kategooriasse langevaid fraase, plaaniga oma eestlasest tüdruksõpra nendega seksi ajal üllatada. Eks ma siis lasin oma loomingulise linnu lendu. Ei olnud lihtne, aga kindlasti leidlik ja ma olen 100% veendunud, et kui tüüp keset seksi "Fuck me stupid" asemel ütles "Truki mind tolaks" oli tüdruk kindlasti rohkem üllatunud kui mees ootas. Ei teagi kuidas see üllatus tal välja kukkus.

Võibolla, ma lihtsalt ei oska seksikat aga räpast juttu ajada ning ehk pole see minu teema. Võibolla aga on asi ka kultuurilises ja keelelises eripäras. Igatahes ... soovitan katsetada, pidavat tervislik olema. No ja kui ei tööta siis ehk saab vähemalt kõhutäie naerda. On ju meie keeles ka sõnal lustimine mitu tähendust ning miks mitte neid tähendusi kombineerida.

Ahjaa, ja häid lihavõtteid kõigile. Loodus tärkab ja munad ja jänesed ... sobib teemasse küll!

Huumorist ja Deadpool'ist

Mõned päevad tagasi sai vaadatud Deadpool'i ning peale seda jäin ma pikemalt mõtlema huumori peale. 

Ma julgen siinkohas väita, et üks suur põhjus, miks see film (ja tegelaskuju) oli nii hea ja nauditav, oli huumori varieeruvus.

Kuna ma ei taha kellegi jaoks filmielamust rikkuda, ei hakka ma stseene lahti lõikuma ja filmist täpseid näiteid tooma, küll aga räägin huumorist üldiselt.

Mis on naljakas?

Kogenud stand-up artist Iliza Shlesinger mainis kunagi ühes intervjuus, et peamiselt on olemas kahte tüüpi nalju. On naljad, mille puhul publikul on äratundmishetk ning on need mille naljakaks komponendiks on ootamatus. Ma lisaks, et need kaks ei ole ilmtingimata vastandid. Pigem tasuks neid kahte ehk isegi kombineerida ning liigutada nalja sujuvalt nende vahel, pakkudes variatsiooni, äratundmist kui ka ootamatust. (no kes samasugust nalja koguaeg ikka tahab ... ai pagan, kesse räägib.)

Äratundmise naljad

Kõige lihtsamal kujul on tegemist sellega, kui sa näed midagi laval ning noogutad omaette, et jaa nii on. Artist saab näiteks lavale tuua inimeseks olemise igapäevaelu. Ta võib juhtida tähelepanu mingitele pisidetailidele, mis meile endale märkamatuks on jäänud või mängida mingeid detaile üle, et neid rõhutada. Tihti ei loo ta midagi uut vaid näitab juba olemasolevat vana lihtsalt teise nurga alt (natuke nagu ajalehed peale suurt skandaali) - see ongi tema kunst, märgata ja näha asju, mis on olemas, ning neid välja öelda.

"Eile läksin piima ostma, ning te ei kujuta ette, mis järjekorrad olid. No muidugi kõigist kümnest kassast töötas vaid viis ning iseteenindus oli remondis. 

Olete märganud, et kui poes on pikad järjekorrad, siis me kõik muutume äkitsi järjekorra ekspertideks? Kõige lühem ei ole alati kõige parem. Tähtis on see, kes on sinu ees. Kas on käru või on korv. Kui palju asju seal korvis on? jne..."

Klassikaline äratundmisnali. Mis aitab veel kaasa, on see kui lähed personaalseks ja detailidesse. Publik saab kaasa elada.

"See tundub perfektne järjekord..., kui ei oleks seda tädikest. Tal võib kohmitsemisega aega minna. Aga näe, ostab ainult purgi kassitoitu, äkki pole hullu. Mis kuupäev üldse on? Kuu lõpp? Tasuks pensionäre vältida, viimasest pensionist on nii-kui-nii alles vaid sendid ning nende lugemine võtab aega.

Ahaa! Kassa, kus üheks ostjaks paistab olevat punase näo, vaeghambumuse, tuntava lõhnabuketi ja kulunud tuulejopega meesterahvas, käes kolm kaheliitrist õlut. Paljud ei taha sinna lõhna pärast minna, aga kogemus on näidanud, et nende sellidega saab kiiresti - kas neil on täpne raha või ei ole üldse raha. Kui õlle jaoks midagi leitakse, siis enamasti täpselt, üle kohe kindlasti ei ole. 

Pagan, aga äkki ta on juba võtnud ja on jube sõbralik ja hakkab seal kõigiga juttu ajama."

Äratundmisnalja suur pluss on see, et sa saad rutiini luua suhteliselt kergesti. Sul ei ole vaja midagi uut toota. Mida paremini sa suudad tuua sisse seda, mida juba teatakse, seda parem.

Panite tähele, et tekkis ka omamoodi muster? (Hea järjekord, siiski mitte, hea järjekord, siiski mitte...) Selle asja nimi on improlaval mäng. Seda, juba tekkinud, mustrit saab edasi arendada, miski hetk näiteks lõpetada ja kunagi hiljem tagasi tuua ning ka see on äratundmise huumor - mäng sellele, mida juba teatakse.

Filmis (endiselt no spoilers) on näiteks palju vihjeid näitleja enda eelmistele rollidele, eelmistele X-man maailma filmidele jne, mis on naljakad, kui oled eelmisi asju näinud. Tihtilugu on need nagu peidetud pisidetailid, mis jäävad muidu märkamatuks, aga kui sa tead mida otsida, on väga äge äratundmishetk.

Ootamatu pöörde naljad

"Sa jooksed ühe kassa juurest teise kassa juurde. Tõmbled ringi, valid ja proovid leida parimat, et kiiresti poest välja saaks. Ning enne kui sa sellest aru saad oled sa juba kassa valimise peale kulutanud nii palju aega, et piim mille sa ostsid on halvaks läinud.

(publiku vaatamise paus)

Kas teil on ka seda juhtunud?"

Ehk siis juhtub midagi ootamatut ja jaburat. See ei pea olema liialt realistlik ega tõene pööre (enamasti ei olegi). Küll aga, kui nali on üles ehitatud kindlale rutiinile ja maailmale, peab ta olema piisavalt tõene antud maailmas. Näites kasutasin ma piima halvaks minemist, mis pole väga reaalne, aga on siiski kuidagi usutav. Kui ma aga oleksin sisse toonud elevandid ja tulnukad, oleksin ma liialt palju loodud taustsüsteemi murdnud ning nali ei oleks olnud enam naljakas (ka praegu polnud väga, aga see on kõigest näide, ära tõmble).

Ootamatu pöörde nurgas asuvad kõik sketšid ja ühelauselised naljad (one-liners nagu "Taimaal pekki minna oleks irooniline."). Sul ei ole sketši jaoks vaja muud infot, kui üldarusaam tegelastest, asukohast ja olukorrast. Kaasa elamine tegelastele ei ole eesmärk ning tihti isegi vähendab selle naljakust.

Empaatiavõime võib eriti mittekohane olla, kui tegemist on musta huumoriga. Mäletan, et kunagi vaatasin saadet Heeringas Veenuse Õlal ning naersin miski surma teemalise sketši üle südamest. Siis aga tuli ootamatu kainushetk ning ma mõtlesin, kui traagiline oleks see olukord, kui see oleks päris elus. See ei oleks naljakas. See oleks kurb ja taktitu.

Ootamatuid pöördeid oli ka Deadpooli filmis omajagu. Nii verbaalselt, visuaalselt, kui ka tegevusliinis, aga see kõik oli siiski usutavates piirides.

Kuskil seal vahel

Tõsi, tihti on naljad ka kusagil hämaralas nende kahe vahel. Ma ei teagi kuhu täpselt pista Deadpool'i kommet rääkida otse publikuga ning murda seinu, samas kui ükski teine tegelane ei ole publikust ega sellest et ta on filmis/koomiksis teadlik. Otse publikuga rääkimist on filmides üldiselt vähe ning seinade murdmist samamoodi. Teatris on omajagu. 

Isiklikult mulle näiteks meeldib kui laval improviseeriv tegelane (stand-up või impro) suudab sisse tuua miski segaja millest me kõik teadlikud oleme. Näiteks kui keegi publikus köhib mitu korda kõvasti keset improviseeritud stseeni kahe sõbraga, kellest üks on teisel külas, oleks väga lahe see sisse tuua nii: "See oli mu üürnik kõrvaltoas. Ma pole teda peaaegu üldse näinud, hoiab omaette. Ööd läbi mängib arvutis ja päeviti magab... aga arved on makstud, nii et on okei ... Heli järgi ütleks, et ta on haigeks jäänud." 

Või siis kui väljast tuleb keset vaikset stseeni miski mürisev heli, mida ka publik kuuleb: "Sorry, see on mu kõht. Käisin eile tex-mexis ... ei olnud hea mõte... endiselt mässab." Publik naerab, lavapartner noogutab mõistvalt kaasa ning minnakse stseeniga vanast kohast edasi. (Mulle meeldib see impropõhimõte, et kasuta laval ära kõik mis on ning ära üle tooda. Ka segaja on laval. wink wink.)

Selles naljas on sees nii äratundmine (me kõik publikus kogesime seda ja teame millest sa räägid) ja ootamatu pööre (segaja defineerimine teise rolli).

Kindlasti on nalju, mida on oluliselt keerulisem nende kahe kasti vahel liigutada ning nendel kahel kastil on ka omajagu alamkaste (mõned tulid ka jutu käigus välja). Erinevatele inimestele meeldib erinev huumor - Deadpool aga teenindab mitmes vallas.