jälle natuke teatrit

Kas on see kohvist või on hoopis muust,
et ma ei maga
vaid mõtlen lambast, pärlikeest ja kuust,
mis akna taga.

Ja jälle üks expromt üritus oma elus mõnda asjalikku ajaviidet leida ja nagu juba traditsiooniks saanud, ei jäänud ka siin ettevalmistumiseks oluliselt aega. Seega ei olnud ei teksti peas ega ka füüsiline olukord päris kiita.

Noh, misseal ikka. Proovida tasub alati kui huvi on ja kui isegi ei pääse katsetelt läbi, oli see ikkagi omaette kogemuseks ja mis seal salata - kindlasti ka teatud määral inspiratsiooniallikaks.

Seekord sai siis vajutud kohale T-Teatri katsetele. Kiired mõtted möödunud õhtust:

* ka expromt annab asju teha, kuigi endiselt eelistaks pikemat ettevalmistus-perioodi.
* hääle valitsemine vajab veel tööd
* leidub inimesi kes suudavad mind seebix rääkida
* teatraalsust on ellu rohkem vaja
* Lauril on ilmselgelt palju sõpru/tuttavaid
* sihuke värk on täitsa fun
* Eesti on ikka sigaväike


Nüüd proovin kuidagi oma karvase varba unemaailma uksest sisse suruda - ehk seekord läheb õnneks kah.

Tudu teile

Hea tunne Heast teost

.... ja ei olegi ju tegelikult vahet, et see heategu toimus unes ning oli parajalt jabur. Ärgates oli ikka selline mõnus enesetunne sees ja seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ehk oli oma osa ka mängida ka sellel, et eile sai korralikku pidusööki ja öösel sai magatud lahtise aknaga (ei, lahtine aken ei olnud mu kaisus - oli lihtsalt natke rohkem lahti kui muidu viimasel ajal).

Aga häid tigusi on tore teha. Eriti kui sa hiljem näed, et sinu teost tõesti kasu oli - et sa olid õigel ajal õiges kohas tegemas õiget asja. Kohe hääks teeb olemise, eriti kui häätigu sai tehtud hääle sõbrale.


Kui juba headest asjadest rääkida, siis võib siia lisada ka natuke muljeid eilsest peost. Minu onu Miku sai nimelt poolesajaseks ning seetõttu oli ka hulgaliselt rahvast kokku kogunenud. Sai süüa ja juua ja sai ka nalja. Kas oli see tingitud asjaolust, et seltskonnas viibis ka üks väike laps (meie generatsiooni esimene väljalase), aga väga palju tuli jutuks mida meie generatsioon väiksena tegi. (sõna "generatsioon" ei ole siin ehk just kõikse parem väljend aga muud ei tulnud pähe). No ega päris kõike ikka ise enam ei mäletanudki ja kohati oli nii naeru kui ka hirmukohti. Lühidalt võib selle kokku võtta valemiga:

6 poissi mängib koos = kellegil on huvitavad mõtted + keegi ikka proovib neid mõtteid + kõike võib juhtuda + poisilik ekstreemsus ja hulljulgus = kedagi peab pärast ikka kokku lappima

Huvitaval kombel oli kõigil meeles, et põhiliseks kokkulappimise objektiks olin mina, aga ometi ei juhtunud seda ju nii palju. Kõigest 5 pea õmblemist esimese 11 eluaasta jooksul ja minu mäletamist mööda juhtus vaid üks neist sugulaste juures (ja see oli juba ilma tuimestuseta, sest ma olin õmblemisega harjunud). Nohjah. Elu nõuab tasakaalu. Kui kellegil läheb hästi siis kellegil peab ka sitasti minema. Eks selle üle oli ka parajalt palju tögamist.

Ja kui aus olla siis ma olen juba harjunud ja leppinud sellega, et mul tihtilugu on lihtsalt sitt õnn. No ja mis siis? Õnnetus ei hüüa tulles ja ma ei viitsi ka kogu aeg selleks valmis olla. Kui juhtub siis juhtub ega ma ei lase ennast selest segada. Ja kui peabki pärast ennast kokku lappima, siis lapib enast pärast kokku (või laseb arstitädidel seda teha).

Ja üks vürtsikas dialoog onu Mikuga

Mina: Aga tead Miku, mul oli ka see aasta juubel. Kümme peaõmblust täis.
Miku: No see kõlab ikka valusamalt kui minu oma.
Mina: Ei tea midagi, ega see 50 ka just lapsemäng pole.



Üldse on viimased päevad kuidagi mõnusad olnud. Üle-eile oli meil Mait külas ja mängisime öösel kolmeni Aliast. Kuna olime kolmekesi, ei saanud tavalisi reegleid kasutada, aga meie leidlikus on päris hea. Mängu sai lisatud paar DD täringut (nelikülgne ja kahekümnene) ja võimalus, et keegi võidab sai elimineeritud. Võit pole tähtis, lõbu on. Ja lõbu ka sai. Natuke parimaid palasid:

Marju(rahulikult seletades): No kui müristab ja lööb välku
Mina(välja plahvatades): Silku sööma!


Marju (olles juba tükk aega sama sõna seletanud): Aga kuidas te ütleksite, Mari on ... ?
Mina ja Mait (valjult ja kui ühest suust): Lits!
*õige vastus oli tänavatüdruk ja nii kaugele me kahjuks ei jõudnud*



Ja enne Maitu oli meil külas Ruth ja seda eesmärgiga aidata mulle tulevaseks larpiks riietust leida. Sai ikka päris mitu sekundi-käe poodi läbi käidud ja selga proovitud ikka selliseid asju, et ma ise ka ei usuks. Aga lõpptulemusena oli ikka wägga fun ja midagi me lõpuks ka leidsime (aga enne larpi sellest lähemalt ei pajata) ja meie mõlema hämminguks - väga kiiresti leidsime.


Selleks korraks ehk aitab kah

MegaUbina esimene tyhjendus

On saabund aeg tühjendada oma MegaUbina pildivaramut. Leidus siin ikka mõndagi huvitavat. Parimad palad esimesest tühjendusest:

Nii, esimeseks pildiks üldse esimene pilt mis sai ubinaga tehtud - möödaminnes ja kogemata, aga tuli päris lahe blur.

Nagu esimene pilt sai tehtud köögis, sai teine tehtud läbi köögiakna. Kui paljud teist on näinud oma köögiaknast topeltvikerkaart? Ega seda kauaks polnudki, kadus teine juba paari minutiga ära.



Pildil vasakul on unemuusika instrumendid (parempoolne siis minu precious)

Pildil paremal üks igavesti uhke post, mis lausa looduskaitse alla on pandud.









Mida kõike ka tänapäeval ei näe?






Vasakul üks huvitav leid kirjanduse valdkonnast.

Pealkirja järgi võiks see juba täiesti mu autoportree olla.

Sattus kätte kohas nimega Maurus.







Ja lõpetuseks üks piltmõistatus tänasest päevast:

Mitu pannkooki on pildil?







vastus: üks aga see-eest väga õnnetu.


Selleks korraks siis kõik

Jällenägemiseni!

4 o'Clock

4 o'Clock
4 o'Clock
Never let me sleep
I close my eyes and pray
For the garish light of day
Like a frightened child I run
From the sleep that never comes

4 o'Clock
4 o'Clock
Out of bed I creep
To climb this tower of shame
But the hour's still the same
Only madness knows my name
At 4 o'Clock

Why can we never go back to bed?
Whose is the voice ringing in my head?
Where is the sense in these desperate dreams?
Why should I wake when I'm half past dead?

Sure as the clock keeps its steady chime
Weak as I walk to its steady rhyme
Ticking away from the ones we love
So many girls, so little time

Why can we never go back to bed?


*Emilie Autumn "4 o'Clock"*

*pssst: natuke lühendatud versioon, kuna osadel salmidel tekivad ainult väga pisikesed variatsioonid ja kordused, mida juba puhtalt kokkuhoiu mõttes ei taha siia panna.


Igatahes ärkasin ma täna naksti kell 4 hommikul ja seda järgmiste teadmistega:
* ma ärkasin 3h enne äratust
* und ei tule enam
* täna tuleb väga pikk päev ja kindlasti pean ma ka kontorisse ronima
* õhtul olen arvatavasti väga süsi või vähemalt hakkavad silmad hiljem tuld lööma (jah ma tean, laserkiired oleks tunduvalt lahedamad, aga mis teha)
* jälle ärkasin unenäo pärast (ma üritasin unenäo maailmas, mis oli selline Hard SF , midagi meenutada ja punnitasin meenutamisega nii kõvasti, et ärkasin üles.)

Meeleolu leevendamiseks sai kuulatud lugu, mille sõnad sai juba siia kopeeritud (psst, soovitan seda kindlasti kuulata ja ega seda vist ametlikult kusagil üleval polegi ..... kui veab võib youtube-st leida)

Head und kõigile mitte-kaaspiinlejatele!

Suur Suu

Kuna mul täna siiski töövaba päev ja midagi väga asjalikku tegemist ei oota, otsustasin siia veel natuke mõtteid mõlgutada.

Ilmselgelt on mul viimasel ajal tekkinud loominguline suure suu kompleks. Kas olen ma enda võimetes tõesti juba nii kindel, et julgen asju välja lubada? (üldiselt on ma lubadustega ikka väga ettevaatlik)

Suvel sai Maidule lubatud, et võtan midagi ette tema liiga lageda ja tühja kontoriseinaga - ehk siis sodin pildi mille saaks seinale riputada. Pikaajalisele heale sõbrale on pilti suhteliselt lihtne teha. Ajaga on välja kujunenud kindel omavaheline huumor ja killud. Samuti on koos nii mõndagi huvitavat ja vahvat tehtud, mida saaks siis pildil kasutada. Nüüd peaks see juba raamiga ja seinal olema (pilti pildist näeb siit).

Pildi lubasin teha ka ühele töökaaslasele, kes Luksemburgist pärit. See on aga paras väljakutse. Kuigi ma julgen teda nimetada oma sõbraks, ei tea ma temast just palju - enamik omavahelisest jutust on olnud siiski tööalane. Ainukesed näpuäited on, et talle meeldib Fantasy (nii pildis kui jutus) ja meie mõlema lemmik kompumänguks on Final Fantasy 8 (tõsi, tänapäeval on ka graafiliselt ilusamaid mänge, aga sellel on siiski oma võlu: mängumuusika ja plot). Mingid mõtted juba ragisevad peas aga peab tõdema, et mitte nii kiiresti kui ma tahaks.

Aga see pole veel kõik. Kõige suurem lubadus on hetkel hoopis kirjandusvaldkonnas: korduva küsimise peale sai lõpuks välja lubatud, et kirjutan järgmiseks septembriks näidendi.
Selle tarvis lootsin ka pääseda Draama Akadeemiasse(lühendatult DRAKA - aastane näitekirjaduse koolitus, mida tehakse praegu esimest korda), aga ei läinud õnneks. Pääesesin kõikidest voorudest läbi peale viimase. Samas pole ka imestada: minu kirjutatud ainuke teatritekst oli sellesama konkurentsi proovitöö ja kuigi soovijaid oli üle 50 võeti kursusele vaid 8. Ime, et ma niigi kaugele jõudsin :P. Samas oli nii intervjuu, loovülesanded kui ka vastukaja (intervjuule ja ka proovitööna tehtud kirjutisele)omaette kogemuseks ja innustuseks.(Kel soovi DRAKA asjast rohkem kuulda võib küsida.)
Praegu aga ketrab ajusopis filmilint, mis üritab jäädvustada probleeme ühiskonnas. Teatriseltskond kellele ma näidendi lubasin, harrastab oma etendustega rõhuda just ühiskonna mädapaisete peale ja seda väärtuslikku traditsiooni tasub jätkata.
Mõned mõtted juba mõlguvad, aga kui kellegil on soovitusi või vihjeid siis ka need on otseloomulikult oodatud.

Lahtisi lubadusi loomingu vallas hetkel vist rohkem polegi. See-eest olen selle aasta jooksul jõudnud teha juba mõned "loomingulised tellimustööd": mõned laulusõnad (eesti keeles ja täiesti tasuta) ja ka ühe jutukese(ühe tuttava pärast, kes esitas lausa väljakutse teha kirjutis "Juustuküpsisest"). Loominguga on päris mõnus tegeleda, kui sa teda, et kellegil peale sinu on seda ka vaja ning et su looming on oodatud.

Seega kui kellegil on veel erisoove, siis võib julgelt küsida ehk on võimalik.(Suure Suu komplex lõi jälle välja!)

Perekond Piim vs Valu

Eile jäi mulle külge päris vastik ja kole peavalu ja ma ei suutnud isegi välja mõistatada, kust valu tekib/mis seda põhjustab. Sujuvalt oli valu levinud vasakusse kõrva (käisin suht hiljuti kõrvaarsti juures, sest kõrvad olid tundlikud), hammastesse (hambaarsti näen ma juba tihedamini kui oma vanemaid) ja otseloomulikult ka Harry Potteri armi. Päeval sai Kadriorus natu ilusaid sügisesi pilte klõpsatud, mis hajutasid valult tähelepanu, aga õhtul kui tegevust vähem, tuletas see ennast meelde. Kohe nii hullusti, et olles paar tundi voodis asjatult ja und leidmata sipelnud, andsin ma alla ja jõllitasin poole ööni telkut - huvitaval kombel ei olnud valu silmadesse jõudnud. Telku kõrvale konsumeerisin piimatooteid (muud meil külmkaps lihtsalt polnud :P ) ja mis juhtus - valu leevenes (mitte täielikult aga piisavalt, et magada)

Järgnevalt siis suurepärane retsept peavalu leevendamiseks:
1 Müsli jogurt
1 klaas keefiiri
1/2 karpi mahekohupiima rosinatega



Aga kas ma ei peaks juba ammu ammu olema valuga harjunud? See aasta on olnud siiski füüsiliselt suht piinarikas (vt Märtsi postitusi näitex).
Njah, mina võin ju harjunud olla, aga Une Mati järelikult ei ole :P

Painaja

Täna oli sellel nädalal juba kolmas öö, kui ma ei maganud korralikult. Miks? Vaata uuesti postituse pealkirja ;) Eelmistel kordadel juhtus, et ärkasin keset ööd, olles kui närvipundar - emotsionaalselt tasakaalsut väljas - kuid ei mäletanud juhtunust mõmmigi. Seekord jäid mõned hetked siiski ajuripatsisse pidama.

Aga mis mind siis niiväga endast välja ajab? Kas õudukad? Mitte päris. Ma olen korduvalt unes näinud kergelt abstraktseid õudukaid ja olgem ausad: ma pigem naudin neid. Alateadvus, mis genereerib unenägusid, lisab enamasti ka ratsionaalse mõtlemise, mistõttu õudukad on pigem kui action film. Ma võin kõndida keset laipu ja vere merd, põgeneda pahalaste eest, vehkida uljalt mõõgaga maailmas mis on kui Maniakkide Tänava loomingust välja karanud - ja see isegi mitte ei häiri mind, sest ma tean et tegemist pole reaalsusega.

Hoopis teine olukord on aga siis kui unenäos nähtu tundub ka ratsionaalsele mõtlemisele reaalne.
* Selle aasta jookul on muidugi ka reaalsuse latti korralikult muudetud - see mis oli kunagi kui "minuga seda küll ei juhtu" on nüüd sildi all "pole võimatu ja nagu me teame on Murphy sitapea ehk võib juhtuda küll". *
Niipalju kui ma oma värskest unenäost mäletan tundus see reaalne. Mitte küll igapäevane aga siiski. Ärrituseks oli olukord, kus mul tekkis konflikt ühe isikuga. Konflikt paisus ja paisus. Rahulik rääkimine ei toonud mingit lahendust ja pigem tekitas olukorra kus rahulikult rääkija tunneb kuidas teda emotsionaalselt jalgade alla trambitakse. Abi võinuks olla kui oleksin kohe konflikti alguses olnud verbaalselt agressiivne, seda ma aga ei olnud ja ratsionaalne mõtlemine jõudis lõpuks konflikti üle kaaludes järeldusele, et ainuke lahendus saab olla füüsiline vägivald - selle peale ma ka ärkasin.

Ma ei ole vägivaldne inimene ja kindlasti mitte ka agressiivne, kuid ma tean et ka minus on see osa olemas ja see on maailm mida ma pelgan. Enamuse ajast olen ma introvert, mis tähendab et igasugused pisiärritused ja segavad mõtted on ignoreerimiseks. Ignoreerimise asemel aga kogunevad need kusagil ajusopis kokku ja kui neid on liiga palju toimub plahvatus. Lumepalli effekt! Seda plahvatust olen ma nii mõnigi kord kogenud ja see pole hea. Esiteks olen ma sellises olekus kus puudub ratsionaalne mõtlemine ja kõik põhimõtted mille järgi ma muidu elan on vaid perse pühkimiseks. Teiseks kulub päris palju aega, enne kui ma sellest olekust välja tulen. See ei võta mõned tunnid, vaid vähemalt mõned päevad kui isegi mitte nädalad.
Ja sellepärast ma seda ka väldin ja pelgan.

Ja pagan, plahvatuse äärel olemine on üks kuradima vastik tunne. Ühelt poolt tahaks nagu oma vastas olevale isikule koha kätte näidata. Teiselt poolt on aga teadmine, et kui ma seda teen siis tagasiteed enam pole ja ma olen päevadeks omadega sassis. Võimalik pole ka lihtsalt natuke kurjaks saada (see on nagu laviin - kui tuleb siis juba kõik).

Brrrrrr ...



Nüüd olen ma igatahes juba maha jahtunud. Ja seda mitte ainult emotsionaalselt. Radiaatorid meie korteris on endiselt jääkülmad ja te võite oletada milline korteri üldine temperatuur on (kui oletamine on raske siis termomeeter, mis meil seina peal on näitas viimati 14 C, mis on ikka kuradimakülm).




Ahjaa ja kui ma veel maininud pole, siis sai suh hiljuti Ubin välja vahetatud. Tekkis teisel leviga probleeme. Nüüd on mul uhke, läikiv ja liug-klapiga Megaubin.
Progress.

Curiosity

may have killed the cat; more likely
the cat was just unlucky, or else curious
to see what death was like, having no cause
to go on licking paws, or fathering
litter on litter of kittens, predictably.

Nevertheless, to be curious
is dangerous enough. To distrust
what is always said, what seems
to ask odd questions, interfere in dreams,
leave home, smell rats, have hunches
do not endear cats to those doggy circles
where well-smelt baskets, suitable wives, good lunches
are the order of things, and where prevails
much wagging of incurious heads and tails.

Face it. Curiosity
will not cause us to die--
only lack of it will.
Never to want to see
the other side of the hill
or that improbable country
where living is an idyll
(although a probable hell)
would kill us all.

Only the curious have, if they live, a tale
worth telling at all.

Dogs say cats love too much, are irresponsible,
are changeable, marry too many wives,
desert their children, chill all dinner tables
with tales of their nine lives.
Well, they are lucky. Let them be
nine-lived and contradictory,
curious enough to change, prepared to pay
the cat price, which is to die
and die again and again,
each time with no less pain.
A cat minority of one
is all that can be counted on
to tell the truth. And what cats have to tell
on each return from hell
is this: that dying is what the living do,
that dying is what the loving do,
and that dead dogs are those who do not know
that dying is what, to live, each has to do.


By Alastair Reid

*Komistasin nii hea luuletuse otsa et lausa patt oleks olnud seda mitte siia kopeerida

30 asja, mida vähemalt korra võiks elus teha

Leidsin Muti blogist ja kuna midagi paremat teha pole siis täidan kah selle nimekirja ära. Tõsisest tekstist tänaseks täitsa piisab - kui õnneks läheb on varsti valmis ja Poognas üleval üks surmtõsine jutustus (ütlen juba ette ära, et lugemine omal vastutusel), mida ma siis täna mitu tundi juba töötlesin

1. Armu!
- been there, done that :)
2. Lase juuksuril teha oma äranägemisel sulle soeng
- Meesterahval natuke keerulisem. Siiski, kui ma täispikkade juustega eelmise aasta lõpus juuksurile külla läksin, oskasin ma öelda vaid et enamik maha, palun. Välja tuli midagi biitlite sarnast - vale sajand aga sobis hästi. Oluliselt rohkem pole juuksurisse sattunudki.
3. Kohta oma hirme
- Kõige hullemad hirmud sai läbitud selle aasta märtsikuus, aitähh aga rohkem ei soovi. Kõrguskartus eksisteerib veel - eriti kui käia külas sõpradel kes elavad kusagil Lasnamäe kõrghoone kaheksandal korrusel.
4. Tee proovisõit kalli autoga. Näiteks Jaguar MK140 või vana Maseratiga või Audi TT:ga
- Huvitav, kas traktor sobib? Vist mitte. Siis jätame tulevikku.
5. Kohta kuulsusega silmast silma. Näiteks osta Pavaroti kontserdile esirivisse piletid.
- nö Eesti kuulsustega on ikka kokku satutud. Maailmakuulsatest inimestest leidub vaid paar üksikut, keda ehk tahaks kohata.
6. Kaitse oma õigusi.(näiteks tee märkus halvast teenindamisest vms)
- Äärmiselt harva aga siiski (Enamuses teismelise-eas) Olen kõrge valulävega mees.
7. Vaata ennast peeglist ja ütle endale: sa oled kaunis!
- Ilus kõlab paremini kui kaunis. Üldiselt ma eelistan magada ja öelda endale, et ma magan.
8. Lõpeta mõneks ajaks koristamine !
- Tallinnas elatud aja jooksul on see vist juba korduvalt ületatud.
9. Lepi kokku kohtumine tundmatu inimesega
- See on vist küll tegemata jäänud. Ainult nime järgi olen küll inimestega kohtunud aga mitte deitinud.
10. Mine sellisele reisile, kus tähtis pole kohalejõudmine ,vaid reis ise.
- Hääletamine koos hea sõbraga võib selliseks kujuneda ..... kuigi lõpuks (kasvõi 8 tunni pärast ja lörtsist läbiligunenuna) võiks ju ikka kohale jõuda.
11. Tee oma riidekapis inventuur
- Toimub umbes korra aastas. Inventuuri käigus hinda, makse ega sisekäivet ei arvesta.
12. Anna teenindajale korralik jootraha
- Hm, väga korralikku pole andnud. Sümboolset küll.
13. Loobu mingist sõltuvusest
- Küll jõuab ka seda teha. Hetkel paistab sõltuvusi pigem juurde tekkivat (muusikasõltuvus, kribamis sõltuvus, kunstisõltuvus jne .... ja mis kõige hullem õhu- ja toidusõltuvus).
14. Pea aastane puhkus
- Praegu pole sellist raha kuskilt võtta et aasta ilma tööta hakama saaks. Aga mõte ju hea
15. Mine üksi reisile.
- Ei taha üksi. Sõpradega ikka vahvam.
16. Pea kõne
- Kas loeng sobib? Sai kunagi päris korralikult auditooriumis rollimängudest räägitud. Kõne olen võibolla ka pidanud, aga ei ole kindel
17. Lase endast portree joonistada
- Üks pastakaga soditud mul aastast 2005 juba on. Autor lubas kunagi parema teha - oskavat nüüd paremini joonistada
18. Loe Piiblit
- Millist? Nii kristlik kui ka Lavey Satanistlik piibel on enamuses loetud.
19. Mine kallisse kauplusesse riideid proovima
- Ei lähe! Ei meeldi üldse riideid proovimas käia.
20. Tee on vihamehest märklaud
- Mis tast ikka märklauda teha? Tore mees ju. Vihameest on saunas ikka vaja.
21. Tee Mensa IQ test
- Misasja?
22. Ära vaata peeglisse nädala aega
- Tehtud. See oli nooruses.
23. Tee heategu tundmatule
- Mõned korrad on ka seda juhtunud. Eks sellest jääb hea tunne ka sisse nii et plaanime ka jätkata.
24. Käi massööri juures
- Sai kunagi lausa kuu aega käidud. Haigekassa kulul ja meditsiinilistel põhjustel.
25. Loobu mingist armsast esemest
- Asjadest, mis hetkel on armsad, ei loobu. Asjadest, mis kunagi olid armsad, aga enam ei oma väärtust, vabanen enamasti kõhklematult.
26. Veeda aasta jooksul vähemalt 1 päev kogunisti voodis
- Kuidas oleks 7 päeva voodis? Selle aastaga sai jälle mitmekordselt ületatud :P
27. Lase end peita sooja liivaga
- Väiksena juhtus ka seda. Mis teha kui põliskodulinnaks Pärnu.
28. Kirjuta raamat või vähemalt ürita seda teha
- Tegemisel, kohe kindlasti. Noh, vihiku saaks juttudest ja luuludest juba kokku :P
29. Saada armastuskiri
- Saatnud ei ole kindlasti, kirjutanud võibolla. Eelistan näost-näkku suhtlemist igasugusele kirjavahetusele. Hm, mõned aastad tagasi sai kirjutatud ja kingitud üks Üle kiri - ei olnud päris love letter aga armas kindlasti.
30. Tee enne ja mõtle pärast!
- Juhtub ka seda.

Tänaseks kõik