Ja see pealkiri on rõõmuhõisak =)
Nimelt läks mul eile õhtul püksitagumik kärrdi katki, mis saab tähendada ainult ühte - mul on tagumik.
Ja see on midagi uut. Alati on olnud valus istuda ja raskusi püksipoes, et leida pükse mis natukene rõhutaksid seda, mida vähe on antud ... nagu tagumiku push-up rinnahoidjad. No ja nüüd lõpuks ometi on midagi kasvama hakanud!!!
Jah ma olen suure tõenäosusega ainus inimene kes sellise asja üle rõõmustab.
Õnnitlused mitmes vormis on oodatud:
Persestumise puhul
Tagumiku saavutamise puhul
Ja miks mitte ka pehmenduse omamise puhul
laske aga fantaasial lennata
Klaas kõrgele ja terviseks!!!
Seilajad
Õhtuhämaruses võib neid vahest kohata, vahel ka hommikuehas, aga enamasti mitte päeval. Päevad on ääreni täis kõike muud elusoga ning on kiired ja tegusad. Aga õhtud on need kohad kus need kes tunnevad mere kutset võivad sellele anduda.
Meri on suur, sügav, võimas ja ootamatu. On neid kes on sinna kadunud, on neid kes vaid natuke on sulistanud ning seejärel kabuhirmus põgenenud ja on ka neid kes on käinud põhjas ära ja tagasi tulnud. Neist osad on läinud tagasi mandrile tehes nägu, et merd ei ole ning et ei ole ka selle kutset, proovides leida valel baseeruvat ühendust maismaarottidega. Need rotid pole kunagi merd näinud, või kui siis väga kaugelt. Nende jaoks on see müstiline ja võimatu. Niikaua kuni nemad pole seda näinud, ei saa seda ju olla. Ja endine põhjas olija ei saa nende arvamust kuidagi ümber lükata ... sa ei saa kirjeldada koralle inimesele, kes pole kunagi vettki näinud. Endine uppuja ei leia mandrilt endale sarnast.
Nõnda leidub põhjast tõusjaid, kes pole merest liialt kaugele läinud. Maismaal ei mõistetaks neid niikuinii, aga mere ääres on võimalik seilata oma tuttavate sügavuste kohal ning ulatada abilkätt neile, kes sinna on vajumas või sealt naasmas. Leides ja kaotades nõnda omasuguseid, neid kes kuulevad kutset, Juhtub vahel, et ka seilaja tõmmatakse uppuja poolt kaasa, kuid iga korraga saab ta järjest osavamaks ja õpib järjest rohkem mere ja sügavike kohta.
Mere kutse kõlab ka seilaja hinges, kuid tal on elukogemus mitte sellele anduda ja kogemus, mis lubab tal mõista uppujat.
Ehk siis kujund seletamaks, miks tihti juhtub et inimesed kes on kunagi olnud katki aitavad teisi katrkisi inimesi ja suitsetajast saab aru vaid see kes selles kütkes ise on olnud.
Meri on suur, sügav, võimas ja ootamatu. On neid kes on sinna kadunud, on neid kes vaid natuke on sulistanud ning seejärel kabuhirmus põgenenud ja on ka neid kes on käinud põhjas ära ja tagasi tulnud. Neist osad on läinud tagasi mandrile tehes nägu, et merd ei ole ning et ei ole ka selle kutset, proovides leida valel baseeruvat ühendust maismaarottidega. Need rotid pole kunagi merd näinud, või kui siis väga kaugelt. Nende jaoks on see müstiline ja võimatu. Niikaua kuni nemad pole seda näinud, ei saa seda ju olla. Ja endine põhjas olija ei saa nende arvamust kuidagi ümber lükata ... sa ei saa kirjeldada koralle inimesele, kes pole kunagi vettki näinud. Endine uppuja ei leia mandrilt endale sarnast.
Nõnda leidub põhjast tõusjaid, kes pole merest liialt kaugele läinud. Maismaal ei mõistetaks neid niikuinii, aga mere ääres on võimalik seilata oma tuttavate sügavuste kohal ning ulatada abilkätt neile, kes sinna on vajumas või sealt naasmas. Leides ja kaotades nõnda omasuguseid, neid kes kuulevad kutset, Juhtub vahel, et ka seilaja tõmmatakse uppuja poolt kaasa, kuid iga korraga saab ta järjest osavamaks ja õpib järjest rohkem mere ja sügavike kohta.
Mere kutse kõlab ka seilaja hinges, kuid tal on elukogemus mitte sellele anduda ja kogemus, mis lubab tal mõista uppujat.
Ehk siis kujund seletamaks, miks tihti juhtub et inimesed kes on kunagi olnud katki aitavad teisi katrkisi inimesi ja suitsetajast saab aru vaid see kes selles kütkes ise on olnud.
Vahel ma ei salli seda ...
...kui mul on mingis asjas õigus, olgugi, et öeldu ajal see justkui kohatu, jabur või brutaalne tundub. Need öeldud asjad on justkui hetke kontekstist ees, omades teoreetilist tulevast konteksti ... ja just selle kõige hullemat versiooni. Paistab, et on teemasid kus mul on krdi loomulik anne asju ette aimata, mis muudab mind selleks ajaks lihtsalt emotsionaalselt tuimaks .. ja konteksti kohatuks.. keegi peab midagi tegema, keegi peab midagi ütlema ...
Ja minu emotsioonid tulevad ka... kas siis päev või rohkem hiljem ..alati paraja viivitusega... ja seda juba suvalisest trigerist. Tuleb lihtsalt suvaline lugu raadiost, mis natuke teemaga haakub ning see kütab viimase kihi sellesse emotsiooni tuues selle välja.
Uhh seda karmi sisemaailma emotsioonides seilamist, mida see kuu on toonud.
On nii tuttavaid ...kui väga tuttavaid.... kui ka kuradi tuttavaid ...ei ole siin midagi liiga võrast, lihtsalt mina olen praegu targem.
Show must go on.
Kui kujundlikult rääkida siis see kuu on olnud nii lasteaia pidamist, vägede juhtimist, reeglite kehtestamist, kanderaami kandmist, korduvat peaga vastu seina jooksmist, laua all peitmist, öö vahtimist ja lõikamist lõkamist lõikamist... (kujundlikult !!!)
Sest mul on sisemised käärid, mis kellegi poolt öeldut kuuldes ja seda endale häirivalt tõlgendades ütlevad peas lihtsalt "Pole sul seda sitta vaja" Ja naksti emotsionaalne side läbi lõigatud. Vahel on see ju isegi hea ... aga samas, kui samune hääl ütleb üks hetk et "Kuidagi imelikult üksi on olla, ahjaa ma lõikasin ju kõik ära" vot siis on sitt majas.
Mu praktika juhendaja on korduvalt öelnud, et ma ei jätaks ennast üksi.
Kuidas aga teistmoodi teada kuidas sa saad ise hakkama?
Ja küsimus pole mitte Kas vaid Kuidas. Kuidagi saab kindlasti.
Mida mõtleb öövaht: kui kõik liiga sõbralikud ja jutukad seltskonnad on lõpuks magama jäänud, ning ta saab lõpuks minna rampväsinuna oma kambrisse magama? Kui tema töö on kindlustada selleks ööks teiste hea olemine ning värskus hommikuks, samas kui ta ise ei saa piisavalt magada? Kui ta peab vaigistama seltskondasid, olles ise üksi?
eludiipvärk
cheers
Ja minu emotsioonid tulevad ka... kas siis päev või rohkem hiljem ..alati paraja viivitusega... ja seda juba suvalisest trigerist. Tuleb lihtsalt suvaline lugu raadiost, mis natuke teemaga haakub ning see kütab viimase kihi sellesse emotsiooni tuues selle välja.
Uhh seda karmi sisemaailma emotsioonides seilamist, mida see kuu on toonud.
On nii tuttavaid ...kui väga tuttavaid.... kui ka kuradi tuttavaid ...ei ole siin midagi liiga võrast, lihtsalt mina olen praegu targem.
Show must go on.
Kui kujundlikult rääkida siis see kuu on olnud nii lasteaia pidamist, vägede juhtimist, reeglite kehtestamist, kanderaami kandmist, korduvat peaga vastu seina jooksmist, laua all peitmist, öö vahtimist ja lõikamist lõkamist lõikamist... (kujundlikult !!!)
Sest mul on sisemised käärid, mis kellegi poolt öeldut kuuldes ja seda endale häirivalt tõlgendades ütlevad peas lihtsalt "Pole sul seda sitta vaja" Ja naksti emotsionaalne side läbi lõigatud. Vahel on see ju isegi hea ... aga samas, kui samune hääl ütleb üks hetk et "Kuidagi imelikult üksi on olla, ahjaa ma lõikasin ju kõik ära" vot siis on sitt majas.
Mu praktika juhendaja on korduvalt öelnud, et ma ei jätaks ennast üksi.
Kuidas aga teistmoodi teada kuidas sa saad ise hakkama?
Ja küsimus pole mitte Kas vaid Kuidas. Kuidagi saab kindlasti.
Mida mõtleb öövaht: kui kõik liiga sõbralikud ja jutukad seltskonnad on lõpuks magama jäänud, ning ta saab lõpuks minna rampväsinuna oma kambrisse magama? Kui tema töö on kindlustada selleks ööks teiste hea olemine ning värskus hommikuks, samas kui ta ise ei saa piisavalt magada? Kui ta peab vaigistama seltskondasid, olles ise üksi?
eludiipvärk
cheers
Seksist ja Armastusest
"Kui sa tahad seksida vaid ühe inimesega, võib see olla armastus. Kui sa taha tahad, et üks inimene seksiks vaid sinuga, pole see mitte armastus vaid eraomand."
- tarkusetera elust enesest -
Kuulsin paar päeva tagasi enda kohta käivat kõlakat, et ma olevat see tüüp kes paneb kõike, mis liigub. Tõsi ta on, et viimane aasta on olnud seksuaalmaastikul aktiivsem kui eelnev (ja kui eelnevalt oli vaid üks partner siis sellest aktiivsem on juba ohoo kui on 2 partnerit ... kas pole mitte palju). See väide ei solva mind otseselt, küll aga ma leian, et see solvab minu naissoost sõpru.
Mul on alati olnud palju naissoost sõpru, kellega ma saan hästi läbi. Enamasti nende sõpradega flirdist kaugemale ei minda ... kui üldse niigi kaugele. Kas see, et ma olen vallaline ja mul on sellised sõbrad, võib jätta kõrvalt vaatajale mulje, et on naisi loogu nagu viljapäid?
Noh, ega seda vanainimeste värki tegelikult niiväga palju ei toimu.
Järgnevalt prooviks seletada miks, andes minu praeguse aja nö ideaalse partneri mudeli:
1. Esiteks ei ole valikus mitte kõik, mis liigub vaid naissoost inimesed. Et oleks selge.
2. Nagu ma ütlesin naine, mitte tüdruk. Isiksus peab olema - analüüsivõime ja ka mingi elukogemus.
3. Sisemaailm peab intrigeerima ja peab olema võimalik ka lihtsalt juttu ajada.
4. Huumorimeel on suureks plussiks. Ka niisama koos olemine peab olema nauditav.
5. Tabuteemasid ei ole ning on võimalik vabalt rääkida mis-iganes probleemidest või soovidest.
6. Peab tekkima ka füüsiline klikk.
7. On omavaheline kokkulepe suhte kohta - mida emb-kumb sellest ootab, tahab, nõuab. (mitte leping kolme veretilgaga vaid teema on lihtsalt läbi arutatud ja mõlemal selge)
Päris karmid tingimused, ehh? Aga nii on ja teistmoodi ei intrigeeri, paku huvi. Ma sügavalt kahtlen, et ma suudaks kunagi panna lihtsalt mingit blondi bimbot. No ei, IQ peab olema, muidu on tunne nagu kuritarvitaks ajupuudega inimest.
Ja ma austan sügavalt igat naisterahvast, kellega on üksteist leitud ka füüsiliselt ja need neiud ei ole kohe kindlasti mitte lihtsalt "miski mis liigub" vaid midagi palju palju enamat.
Ei tahaks uskuda, et neid inimesi on olnud oluliselt rohkem kui teistel minu vanustel.
Vaadates eelnevaid tingimusi siis võibolla isegi vähem.
Ja lausa irooniline on see, et teine kuulujutt mis ma enda kohta olen kuulnud, on see et ma olen gay. No otsustage siis ära, ilmselgelt välistab üks kuulujutt teise.
Igav igatahes ei hakka.
Cheers!
- tarkusetera elust enesest -
Kuulsin paar päeva tagasi enda kohta käivat kõlakat, et ma olevat see tüüp kes paneb kõike, mis liigub. Tõsi ta on, et viimane aasta on olnud seksuaalmaastikul aktiivsem kui eelnev (ja kui eelnevalt oli vaid üks partner siis sellest aktiivsem on juba ohoo kui on 2 partnerit ... kas pole mitte palju). See väide ei solva mind otseselt, küll aga ma leian, et see solvab minu naissoost sõpru.
Mul on alati olnud palju naissoost sõpru, kellega ma saan hästi läbi. Enamasti nende sõpradega flirdist kaugemale ei minda ... kui üldse niigi kaugele. Kas see, et ma olen vallaline ja mul on sellised sõbrad, võib jätta kõrvalt vaatajale mulje, et on naisi loogu nagu viljapäid?
Noh, ega seda vanainimeste värki tegelikult niiväga palju ei toimu.
Järgnevalt prooviks seletada miks, andes minu praeguse aja nö ideaalse partneri mudeli:
1. Esiteks ei ole valikus mitte kõik, mis liigub vaid naissoost inimesed. Et oleks selge.
2. Nagu ma ütlesin naine, mitte tüdruk. Isiksus peab olema - analüüsivõime ja ka mingi elukogemus.
3. Sisemaailm peab intrigeerima ja peab olema võimalik ka lihtsalt juttu ajada.
4. Huumorimeel on suureks plussiks. Ka niisama koos olemine peab olema nauditav.
5. Tabuteemasid ei ole ning on võimalik vabalt rääkida mis-iganes probleemidest või soovidest.
6. Peab tekkima ka füüsiline klikk.
7. On omavaheline kokkulepe suhte kohta - mida emb-kumb sellest ootab, tahab, nõuab. (mitte leping kolme veretilgaga vaid teema on lihtsalt läbi arutatud ja mõlemal selge)
Päris karmid tingimused, ehh? Aga nii on ja teistmoodi ei intrigeeri, paku huvi. Ma sügavalt kahtlen, et ma suudaks kunagi panna lihtsalt mingit blondi bimbot. No ei, IQ peab olema, muidu on tunne nagu kuritarvitaks ajupuudega inimest.
Ja ma austan sügavalt igat naisterahvast, kellega on üksteist leitud ka füüsiliselt ja need neiud ei ole kohe kindlasti mitte lihtsalt "miski mis liigub" vaid midagi palju palju enamat.
Ei tahaks uskuda, et neid inimesi on olnud oluliselt rohkem kui teistel minu vanustel.
Vaadates eelnevaid tingimusi siis võibolla isegi vähem.
Ja lausa irooniline on see, et teine kuulujutt mis ma enda kohta olen kuulnud, on see et ma olen gay. No otsustage siis ära, ilmselgelt välistab üks kuulujutt teise.
Igav igatahes ei hakka.
Cheers!
Subscribe to:
Posts (Atom)