Õhtuhämaruses võib neid vahest kohata, vahel ka hommikuehas, aga enamasti mitte päeval. Päevad on ääreni täis kõike muud elusoga ning on kiired ja tegusad. Aga õhtud on need kohad kus need kes tunnevad mere kutset võivad sellele anduda.
Meri on suur, sügav, võimas ja ootamatu. On neid kes on sinna kadunud, on neid kes vaid natuke on sulistanud ning seejärel kabuhirmus põgenenud ja on ka neid kes on käinud põhjas ära ja tagasi tulnud. Neist osad on läinud tagasi mandrile tehes nägu, et merd ei ole ning et ei ole ka selle kutset, proovides leida valel baseeruvat ühendust maismaarottidega. Need rotid pole kunagi merd näinud, või kui siis väga kaugelt. Nende jaoks on see müstiline ja võimatu. Niikaua kuni nemad pole seda näinud, ei saa seda ju olla. Ja endine põhjas olija ei saa nende arvamust kuidagi ümber lükata ... sa ei saa kirjeldada koralle inimesele, kes pole kunagi vettki näinud. Endine uppuja ei leia mandrilt endale sarnast.
Nõnda leidub põhjast tõusjaid, kes pole merest liialt kaugele läinud. Maismaal ei mõistetaks neid niikuinii, aga mere ääres on võimalik seilata oma tuttavate sügavuste kohal ning ulatada abilkätt neile, kes sinna on vajumas või sealt naasmas. Leides ja kaotades nõnda omasuguseid, neid kes kuulevad kutset, Juhtub vahel, et ka seilaja tõmmatakse uppuja poolt kaasa, kuid iga korraga saab ta järjest osavamaks ja õpib järjest rohkem mere ja sügavike kohta.
Mere kutse kõlab ka seilaja hinges, kuid tal on elukogemus mitte sellele anduda ja kogemus, mis lubab tal mõista uppujat.
Ehk siis kujund seletamaks, miks tihti juhtub et inimesed kes on kunagi olnud katki aitavad teisi katrkisi inimesi ja suitsetajast saab aru vaid see kes selles kütkes ise on olnud.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba