Mugavusest ja selle murdmisest

Kui ma harjutasin kunagi T-Teatri Partzivali tüki jaoks teatraalset hiilimist, läks kass kohe närvi: kähises meetri jagu eespool ja saba turritas nagu pudelihari. Kui ma eelmine aasta harjutasin oma stand-up avatud mikri ettevõtmise jaoks ja omaette teksti kordasin, hakkas ta alati poole pealet väga valjult näuguma. Milles siis asi? Kas ta on kriitik, kellel on minu endaga täiesti erinev maitse ning ta peab seda selgesõnaliselt välja ütlema? Ei arva ta äkki üldse miskit teatrist? Või ei saa ta aru, et inimesed võivad teha nägu et nad on midagi muud, mis nad tegelikult on.

Ma arvan, et siiski see viimane ja kui aus olla siis inimestel on selle jaoks ju lausa elukutsed olemas: on ametlikud komejandi tegijad ja ametnikud - komejandi tegijad.

Kassi on väga lihtne ärevusse ajada - liiguta ennast nii, nagu ta ei ole ole harjunud sind nägema ning ta asub suure huvi, aga samas ka kerge hirmuga, jälgima. Tõsta näiteks käed pea peale ja liigu väga vaikselt ja graatsiliselt, ning tal lähevad silmad punni kui tõllarattad ja saba hakkab vehkima nagu profivehkleja.
Mõni aeg tagasi suutis mu vennas, kes õhtul külas oli, kassi oma liigutustega ära  petta ning kass urises tema peale veel mitu tundi ning ei lasknud seda kahtlast kuju silmist. "Ja-jaa, praegu on ta normaalne, aga enne oli ta selline imelik. Ma tean, ta on kujumuutja ja tal peab ilmtingimata silma peal hpoidma. Selliseid ei saa usaldada," võis olla see mõte, mis kassi peas oli. Kuigi suurema tõenäosusega oli see oluliselt lihtsama sõnastuse ja rohkemate kirjavigadega.

Jah, kassidel on suur uudishimu, aga tegelikult meeldib neile rutiin, tuttav ümbrus, püsivus. Kõik võõras ja tundmatu on hirmus. Palju on räägitud ka näiteks stressist, mis tekib kassidel peale kolimist või mööbli ümbertõstmist - neil võtab uuega harjumine lihtsalt rohkem aega.

Inimene aga ei ole päris selline loom. Tõsi, ka meis on primitiivne alge selliseks käitumiseks, aga see ei ole kõik, mis meis on.

Käisin eile vaatamas VAT Teatri Masohhisti Pihtimus'e peaproovi. See oli nii hea aga samal ajal ka natuke häiriv (kindlasti soovitan) ning olgugi, et paljude jaoks tundub see täiesti jabur seos, tuletas see tükk mulle meelde kunagise Eriseminari õppejõu lauset "Ei ole võimalik areneda ilma ebamugavuseta". (see nüüd ei tähenda otseselt, et peaks piitsutama, et hea olla oleks) Jah, eks see läheb igasuguste sarnaste hüüdlausetega nagu "Ime toimub mugavustsoonist väljaspool" jne samasse patta, aga kontekst oli teine - sügavam. See oli ainus, esimene ja viimane kord kui ma tõin oma sisemised rollid psühhodraama lavale ja see tõesti oli ebamugav, oi kui ebamugav, aga tol hetkel äärmiselt vajalik ning saadud kogemus käib minuga praeguseni kaasas. Ning ka seda meeldetuletust oli praegu vaja.


Ma usun, et see tõdemus kehtib nii füüsiliselt kui ka vaimselt ning, et igas inimeses on ka selles teemas kaks poolust: on üks, kes tahab mugavuse ja lihtsuse poole ja teine kes tahab kasvada ja areneda. Mõlemad on vajalikud ja nende omavaheline tasakaal on igal inimesel oma.

Eelmine aasta nägin üht oma välismaal elavat sõpra üle pika-pika aja ning kõige muu keskel rääkis ta ka ühest oma töökaaslasest, kes oli kunagi profitreener (poksis äkki?), nüüd aga elab minevikus. Päevast päeva teeb ta töö juures võikusid ning õhtuti vaatab kodus sporti ja meenutab oma hiigelaegu. Ja selle kõige juures on ta rahul ja õnnelik. On see siis vale, kui inimene on rahul? Kindlasti mitte, aga see ei sobi kõigile.

Me teame, mis on meile hea ja me teame, mis on mugav. Toolil lösutada on jube mõnus, aga lõpuks jääb selg haigeks. Sirge seljaga istuda on ehk alguses ebamugav, aga suuremas plaanis parem. Hommikul vara ärgata ja võimelda on tüütu ja ebamugav, aga jällegi tegelikult tervislikum kui viimase minutini magamine.

Mugav on peale tööpäeva ma(a)nduda teleka ette ja lihtsalt vedeleda ja jälgida seepi või mis iganes sealt tuleb. Ebamugav, kuigi oluliselt tervislikum puhkus tööst, on näiteks mediteerida või sporti teha.

Mugav on iga päev minna iga õhtu täpselt samal ajal magama ja hommikul täpselt samal ajal ärgata. (tõsi, tegelikult on seda vaja kui tegeled traumast või haigusest taastumisega - siis on rutiin tähtis) Ebamugav aga oluliselt kogemuste küllasem on minna sponstaanselt õhtul sõpradega välja poole ööni juttu ajama, hoolimata sellest et järgmine hommik peab endiselt vara tõusma.

Ja me kõik teeme seda vael, kas ühte või teistpidi.

Mu enda suur mugavus on ülikuuma dušši all käimine. No lihtsalt meeldib kui kuklakarvad kõrbevad nii et tätoveeringud ähvardavad maha sulada. Samas muudab see aga keha oluliselt loiumaks ja unisemaks. Seega oleks hommikul mõistlikum hoopis end külma veega üle lasta - kohe laksti ärkvel. Ebamugav, aga tegelikult hea.

Ma leian, et tuleb kasuks vahel end mugavustsoonist välja peksta. Kui ma seda ei tee, muutun ma rahutuks ja melanhoolseks ning rutiin ja igapäevaelu hakkab kohutavalt lämmatama - iga päev jälle sama asi, samad näod, samad probleemid. Võibolla see on ka põhjus miks ma näiteks teatrimaastikul olen vaheldumisi aktiivne ja siis jälle passiivne. Samuti on mul mõned omamoodi traditsioonid, mis aitavad mugavust nihutada. Üheks nendest on enamasti Tudengite teatripäevad: palju teatrit, poole ööni pidutsemine, mõned tunnid põrandal magamist, veel teatrit, võibolla ise ka laval, veel pidutsemist - ja nii kolm päeva. Ei saa kindlasti öelda, et see oleks mugav aga oi kurat kuidas see patareisid laeb (see aasta jäi küll minu jaoks kahjuks vahele, sest vedelesin hoopis migreeniga Tallinnas). Samuti lööb mugavusest välja Mütofest: kolm päeva raske turvis seljas, alati valvel, telgis või laudlavatsil magamine jne. Ei ole mugav, aga see ongi selle võlu. Ja viimaste aastate traditsiooniks on saanud ka sünnipäeva paiku millegi uue järgiproovimine.

Võiks veel mainida mõningaid mänge (LARP) ja üritusi, mis on samamoodi mõjunud. Tööreisidki vahel aitavad. Kuid mugavusse on lihtne vajuda.

Meenub selline lugu: Vana indiaanlane räägib oma pojale "Igas inimeses on kaks hunti. Hea hunt ja halb hunt. Ja nad võitlevad püsivalt omavahel." "Aga isake, kumb siis lõpuks võidab?" küsis poeg. "Eks ikka see, keda sa toidad."

Ma arvan et mugavuse ja uudsusega on samad lood.

Küsisin kord ühe noore ema käest, kel palju tegemist ja posu lapsi kodus: "Kuule kuidas sa jaksad, kas rutiini ei teki, kas kopp ei viska ette?" Ja vastus oli midagi stiilis: "Eks vahel ikka viskab, aga iga päev teen ma vähemalt ühte asja, mida ma pole kunagi enne teinud - olgu see ükskõik kui pisike asi. Kasvõi mõne uue toiduaine proovimine. Ja see hoiab asja värskemana."

Võibolla on mugavus ka see miks tihti suhted manduvad või on see vähemalt üks selle põhjustest.

Nagu te ehk teate on mu kass dieedil. Läheb hästi, kolme kuuga sai 8,5 kg pealt 7,2 kg peale. Tööd on veel palju aga juba on ta oluliselt jutukam ja aktiivsem. See muidugi tähendab aga ka väga täpset toitmist, mis kassile küll väga ei meeldi, kuid on vajalik. Ta tahaks alati rohkem, aga see ei ole talle hea. Läbi ebamugavuse hakkab temagi tervis paranema, mida kommenteeri hiljuti nii: "Küll tal on ikka hea elu, keegi teine hoolitseb kogu aeg selle eest et liiga palju ei sööks."



Jah, inimestel on raske tasakaalustada mugavust ja arengut. Niikaua, kuni meil ei ole Orwell'ilikku maailmakorraldust kus kõike määratakse ja kõike jälgitakse, peame me ise tasakaalustama oma mugavuse ja ebamugavuse nii, et meil tegelikult ka hea on.

Vaeg-emotsionaalsus

Pidanuks juba eile Viljandisse minema -Tudengiteatrite festivalile - aga nagu teada "Universumil on pohlad sellest, mida sa tahad." Seega olin pea terve eilse päeva migreeniga maas. No tere tali. Täna oli küll parem, aga siiski piiri peal olek ja arvestades, et homme on esinemine nii ehk naa soolas, ei hakanud Viljandisse minema ja tegelesin suht terve päeva lõputööga (transkribeerimine, vormistus jne) Tööd on veel sellega palju teha, aga sai ka palju tehtud. Noh, sotsiaalselt null punkti, akadeemiliselt pool punkti - parem kui mitte kui midagi.

Olen viimasel ajal palju mõelnud oma nö "kergete iseärasuste" peale ja miks need on nii nagu on. Seda, et mu mõtteprotsess on sihuke omamoodi, on vast kõik lugejad aru saanud. See on okei. Aga huvitav oleks ju ikkagi teada ka bioloogilist/teaduslikku põhjendust.

Põhimõtteliselt saab põhitegurid jaotada kahte:
* vaimsed traumad
* füüsilised traumad

Mõlemad omavad ajule (ja kõigele, mis seal sees toimub) mõju.

Vaimsed Traumad

Vaimsete traumade alla läheb siis posttraumaatiline stress ja sellele järgenud depressioon siis umbes nii vanusest 11 kuni vanuseni 24. Okei, täpseid andmeid ei saa anda, sest diagnoos tuli oluliselt hiljem.

On teaduslikult tõestatud, et aju osad, mis tegelevad emotsioonidega ja mälestustega on depressioonis inimestel 25% vähem aktiivsed ja püsivad vähem aktiivsena ka aastaid ja aastaid hiljem. See tähendab muidugi ka seda, et juhul kui ma midagi praegu tunnen (emotsioon on teaduslikult siiski füüsiliste sümptomid, millele meie oleme andnud tähenduse), mis ei ole tuttav, siis esiteks on see võõras ja hirmutav ja teiseks on võimalik et mul puudub selle väljendamiseks sõnavara ja kogemus.

Samuti võib märgata vähendatud empaatiavõimet ja osade tuntud emotsioonide puudumist. Seda, et ma armukadedust oluliselt ei tunne olen ma korduvalt maininud. Leina tundmises ma ei ole päris kindel, midagi nagu on, aga see on kuidagi kummaline. Nutta ei oska endiselt. Täpsema võrdluse jaoks oleks vaja juba uuringut.

Tasub aga meeles pidada, et aju on omamoodi muskel: lihtsam on teha seda, mida sa oled harjunud tegema. Seega, mida rohkem kindlat käitumismaneeri, seda suurem tõenäosus, et seda tuleb ka tulevikus rohkem. Seega, tagasilangus negatiivsesse mõttemalli on kerge tulema, sest rada on ees. Ja seda rada on kauem songitud, kui selle kõrvalrada. 

Irooniliselt: mul ei ole enam depressioonist põhjustatud paranoiasid, küll aga on paras paranoia sinna tagasi langeda. Seega on kasutusel väga kindlad ja tihtilugu enesekesksed käitumis- ja mõtlemismustrid, mida ma vee peal püsimiseks kasutan. Nagu näiteks: "Mina ei vastuta teiste emotsioonide pärast" või "Ma ei peagi kõigile meeldima". Osadele inimestele tunduvad need mõtted elementaarsetena, teistele aga ülbete ja enesekesksetena. 

Kui ma tajun, et minult oodatakse või eeldatakse midagi metatasandil (suhete sfääris, mitte siis tööalaselt), jookseb tihti juhe kokku. Mingi konflikt, mida ma pole veel suutnud sõnastada. Võibolla ma ei taha vastutada kellegi teise pärast, kui endagagi on vahel raskusi?


Võttes taustaks sisse sõidetud rajad, on emotsionaalselt 3 põhilist varjanti:
Eufooria - ülipositiivsus
Pohhuism - tuim kui tuim
Veenid läbi - no nii negatiivne kui saab

Vahepealseid olekuid on harva. Ja need on siiski vaid tunded ning negatiivsed neist kaovad enamasti nii nelja viie tunniga (aka kui on blogipost kirjutatud augus olles ja keegi reageerib sellele paar päeva hiljem, on ajaliselt juba vähemalt 40 tundi hiljaks jäätud ning ma olen ammu edasi läinud) Ma jälgin ajaliselt peamiselt negatiivseid tundeid, sest need on kõige ohtlikumad. Samal ajal tuleb muidugi teha, mida peab tegema. Tuimas olekus on see hea, et saab suht ratsionaalselt ennast analüüsida ja asjade peale mõelda - tuleb ainult mingi motsivatsioon leida.

Ja inimesed on üldiselt üllatunud, et minus on selline melanhoolne pool. Seda seepärast, et asjad saavad tehtud ja narri mask läheb kergesti peale - vähemlt sotsiaalses keskkonnas. Huumorit on lihtne teha. Ja on vahel võimalik, et huumor aitab ka august välja saada.
Tegemist on õpitud käitumisega - omamoodi hakkama saamise vorm.


Füüsilised Traumad
 
Pead on 10 korda õmmeldud - pooled kordadest lapsepõlves (aka aju alles nagu käsn arenemas ja imemas kõike sisse). Suurim trauma küll hiljem aga see-eest otsmikusagaras - mis on kõigest koht kus hoitakse isiksust. Migreene ja peavalusid ikka vahel on, aga diagnoosi otseselt pandud ei ole. Seega võib siit olla mis-iganes mõjutusi.


Kokkuvõte


Tegelikult on eelnevate traumade täpset mõju suhteliselt võimatu määrata. See eeldaks võrdlusmaterjaliks identse kaksiku, kellel on perfektne elu olnud,  olemasolu. Ehk siis võimatu.

Samas mulle meeldib mõelda, et mul on olemas ka miski meditsiiniline/bioloogiline/teaduslik põhjendus, miks mul on raske miskite sotsiaalsete normidega kaasa minna. Et ma ei ole mitte lihtsalt mühakas, vaid vahel on see parim, mida ma oskan ja saan teha. Samas jällegi mõni teine kord olen ma äkki ka piisavalt tore, et seda kompenseerida. Ja, et see on ka okei.
Maailma on igasuguseid ajusid vaja.

Muidugi, eksisteerib ka omamoodi hirm, et ma ei suuda ennast enam üks hetk väljendada. Et ühel hetkel ajan ma välja vaid sõnademulinat, mis teistele inimestele ei ütle midagi - võimalus, et suurte traumade järel midagi mu peas lihtsalt regresseerub.

Samas on aga oluliselt tõenäolisem võimalus, et ma olen üks hetk tavapärasest niivõrd kõrvale kaldunud, et vaevlen teiste inimestega intelektuaalse kontakti leidmisega. Et ma pole mitte ajukääbik, vaid lihtsalt ei huvitu sotsiaalselt tunnustatud teemadest. Jah, see oht jääb.
Komplikatsioone viimases valdkonnas on, ja eks on alati olnud.
Peab sellest eraldi kribama üks hetk.




Praeguseni on aga leidunud alati ka mõttekaaslasi - seegi hea.

*

Jah, vahel on vaja päeva, mille jooksul ma ei suhtle mitte kellegiga ning olen lihtsalt niisama ja teen omi asju. Lihtsalt ja vaikselt.

Terve Assortii

Vahi, sain pea-aegu kõik kätte. Noh samas nagu väga hull (no pun intended) ei ole ka. Veider värk.

DisorderYour Score
Major Depression:Slight-Moderate
Dysthymia:Moderate
Bipolar Disorder:High-Moderate
Cyclothymia:Very High
Seasonal Affective Disorder:High
Postpartum Depression:N/A
Take the Depression Test

Depression ComiX - how I sometimes see life






















I found this great comic and chose the strips that are most familiar to me. I have done this and sometimes I still do. In a strange way, it makes you feel better' if you see you are not the only one.
To wrap up: I am not an asshole, sometimes I'm just depressed. Or maybe I am just an asshole who is sometimes depressed.