Ma arvan, et siiski see viimane ja kui aus olla siis inimestel on selle jaoks ju lausa elukutsed olemas: on ametlikud komejandi tegijad ja ametnikud - komejandi tegijad.
Kassi on väga lihtne ärevusse ajada - liiguta ennast nii, nagu ta ei ole ole harjunud sind nägema ning ta asub suure huvi, aga samas ka kerge hirmuga, jälgima. Tõsta näiteks käed pea peale ja liigu väga vaikselt ja graatsiliselt, ning tal lähevad silmad punni kui tõllarattad ja saba hakkab vehkima nagu profivehkleja.
Mõni aeg tagasi suutis mu vennas, kes õhtul külas oli, kassi oma liigutustega ära petta ning kass urises tema peale veel mitu tundi ning ei lasknud seda kahtlast kuju silmist. "Ja-jaa, praegu on ta normaalne, aga enne oli ta selline imelik. Ma tean, ta on kujumuutja ja tal peab ilmtingimata silma peal hpoidma. Selliseid ei saa usaldada," võis olla see mõte, mis kassi peas oli. Kuigi suurema tõenäosusega oli see oluliselt lihtsama sõnastuse ja rohkemate kirjavigadega.
Jah, kassidel on suur uudishimu, aga tegelikult meeldib neile rutiin, tuttav ümbrus, püsivus. Kõik võõras ja tundmatu on hirmus. Palju on räägitud ka näiteks stressist, mis tekib kassidel peale kolimist või mööbli ümbertõstmist - neil võtab uuega harjumine lihtsalt rohkem aega.
Inimene aga ei ole päris selline loom. Tõsi, ka meis on primitiivne alge selliseks käitumiseks, aga see ei ole kõik, mis meis on.
Käisin eile vaatamas VAT Teatri Masohhisti Pihtimus'e peaproovi. See oli nii hea aga samal ajal ka natuke häiriv (kindlasti soovitan) ning olgugi, et paljude jaoks tundub see täiesti jabur seos, tuletas see tükk mulle meelde kunagise Eriseminari õppejõu lauset "Ei ole võimalik areneda ilma ebamugavuseta". (see nüüd ei tähenda otseselt, et peaks piitsutama, et hea olla oleks) Jah, eks see läheb igasuguste sarnaste hüüdlausetega nagu "Ime toimub mugavustsoonist väljaspool" jne samasse patta, aga kontekst oli teine - sügavam. See oli ainus, esimene ja viimane kord kui ma tõin oma sisemised rollid psühhodraama lavale ja see tõesti oli ebamugav, oi kui ebamugav, aga tol hetkel äärmiselt vajalik ning saadud kogemus käib minuga praeguseni kaasas. Ning ka seda meeldetuletust oli praegu vaja.
Ma usun, et see tõdemus kehtib nii füüsiliselt kui ka vaimselt ning, et igas inimeses on ka selles teemas kaks poolust: on üks, kes tahab mugavuse ja lihtsuse poole ja teine kes tahab kasvada ja areneda. Mõlemad on vajalikud ja nende omavaheline tasakaal on igal inimesel oma.
Eelmine aasta nägin üht oma välismaal elavat sõpra üle pika-pika aja ning kõige muu keskel rääkis ta ka ühest oma töökaaslasest, kes oli kunagi profitreener (poksis äkki?), nüüd aga elab minevikus. Päevast päeva teeb ta töö juures võikusid ning õhtuti vaatab kodus sporti ja meenutab oma hiigelaegu. Ja selle kõige juures on ta rahul ja õnnelik. On see siis vale, kui inimene on rahul? Kindlasti mitte, aga see ei sobi kõigile.
Me teame, mis on meile hea ja me teame, mis on mugav. Toolil lösutada on jube mõnus, aga lõpuks jääb selg haigeks. Sirge seljaga istuda on ehk alguses ebamugav, aga suuremas plaanis parem. Hommikul vara ärgata ja võimelda on tüütu ja ebamugav, aga jällegi tegelikult tervislikum kui viimase minutini magamine.
Mugav on peale tööpäeva ma(a)nduda teleka ette ja lihtsalt vedeleda ja jälgida seepi või mis iganes sealt tuleb. Ebamugav, kuigi oluliselt tervislikum puhkus tööst, on näiteks mediteerida või sporti teha.
Mugav on iga päev minna iga õhtu täpselt samal ajal magama ja hommikul täpselt samal ajal ärgata. (tõsi, tegelikult on seda vaja kui tegeled traumast või haigusest taastumisega - siis on rutiin tähtis) Ebamugav aga oluliselt kogemuste küllasem on minna sponstaanselt õhtul sõpradega välja poole ööni juttu ajama, hoolimata sellest et järgmine hommik peab endiselt vara tõusma.
Ja me kõik teeme seda vael, kas ühte või teistpidi.
Mu enda suur mugavus on ülikuuma dušši all käimine. No lihtsalt meeldib kui kuklakarvad kõrbevad nii et tätoveeringud ähvardavad maha sulada. Samas muudab see aga keha oluliselt loiumaks ja unisemaks. Seega oleks hommikul mõistlikum hoopis end külma veega üle lasta - kohe laksti ärkvel. Ebamugav, aga tegelikult hea.
Ma leian, et tuleb kasuks vahel end mugavustsoonist välja peksta. Kui ma seda ei tee, muutun ma rahutuks ja melanhoolseks ning rutiin ja igapäevaelu hakkab kohutavalt lämmatama - iga päev jälle sama asi, samad näod, samad probleemid. Võibolla see on ka põhjus miks ma näiteks teatrimaastikul olen vaheldumisi aktiivne ja siis jälle passiivne. Samuti on mul mõned omamoodi traditsioonid, mis aitavad mugavust nihutada. Üheks nendest on enamasti Tudengite teatripäevad: palju teatrit, poole ööni pidutsemine, mõned tunnid põrandal magamist, veel teatrit, võibolla ise ka laval, veel pidutsemist - ja nii kolm päeva. Ei saa kindlasti öelda, et see oleks mugav aga oi kurat kuidas see patareisid laeb (see aasta jäi küll minu jaoks kahjuks vahele, sest vedelesin hoopis migreeniga Tallinnas). Samuti lööb mugavusest välja Mütofest: kolm päeva raske turvis seljas, alati valvel, telgis või laudlavatsil magamine jne. Ei ole mugav, aga see ongi selle võlu. Ja viimaste aastate traditsiooniks on saanud ka sünnipäeva paiku millegi uue järgiproovimine.
Võiks veel mainida mõningaid mänge (LARP) ja üritusi, mis on samamoodi mõjunud. Tööreisidki vahel aitavad. Kuid mugavusse on lihtne vajuda.
Meenub selline lugu: Vana indiaanlane räägib oma pojale "Igas inimeses on kaks hunti. Hea hunt ja halb hunt. Ja nad võitlevad püsivalt omavahel." "Aga isake, kumb siis lõpuks võidab?" küsis poeg. "Eks ikka see, keda sa toidad."
Ma arvan et mugavuse ja uudsusega on samad lood.
Küsisin kord ühe noore ema käest, kel palju tegemist ja posu lapsi kodus: "Kuule kuidas sa jaksad, kas rutiini ei teki, kas kopp ei viska ette?" Ja vastus oli midagi stiilis: "Eks vahel ikka viskab, aga iga päev teen ma vähemalt ühte asja, mida ma pole kunagi enne teinud - olgu see ükskõik kui pisike asi. Kasvõi mõne uue toiduaine proovimine. Ja see hoiab asja värskemana."
Võibolla on mugavus ka see miks tihti suhted manduvad või on see vähemalt üks selle põhjustest.
Nagu te ehk teate on mu kass dieedil. Läheb hästi, kolme kuuga sai 8,5 kg pealt 7,2 kg peale. Tööd on veel palju aga juba on ta oluliselt jutukam ja aktiivsem. See muidugi tähendab aga ka väga täpset toitmist, mis kassile küll väga ei meeldi, kuid on vajalik. Ta tahaks alati rohkem, aga see ei ole talle hea. Läbi ebamugavuse hakkab temagi tervis paranema, mida kommenteeri hiljuti nii: "Küll tal on ikka hea elu, keegi teine hoolitseb kogu aeg selle eest et liiga palju ei sööks."
.jpg)
Jah, inimestel on raske tasakaalustada mugavust ja arengut. Niikaua, kuni meil ei ole Orwell'ilikku maailmakorraldust kus kõike määratakse ja kõike jälgitakse, peame me ise tasakaalustama oma mugavuse ja ebamugavuse nii, et meil tegelikult ka hea on.
