Sain Sepikuks

Kuivik veel ei ole, aga sepik juba küll. Nii on. Ma sain taaskord vanemaks ja seekord tuli ette uus kümnend.Kuigi ma väga sünnipäva tähistamist ei armasta, siis seekord mõtlesin asja siiski natuke suuremalt ette võtta. Sai süüa, juua, head seltskonda ja meelelahutust. Kõigil külastajatel oli saabumisel kohustus närida ka nostalgiat. Mäletate ehk, et kunagi olid sellised kõvad magusad nätsupallid? Neid leiab endiselt, kui väga otsida ja ega nad ajaga väga palju kõvemaks pole läinud.

Meelelahutuseks oli väike minupoolne kokkuvõte oma eluperioodist. Tõsi, kuna ma siiralt pelgasin, et see võib olla täielik jura, siis palusin ka oma improteatril hiljem miskit teha - noh, et olukorda leevendada.

Kokkuvõte oli otseloomulikult powerpoint. Oli naljakamaid ja vähm naljakamaid lugusid elust enesest, mille vahel olid kokkuvõttevideod erinevatest kümnenditest. Kuna tekkis ka niisama möla, siis lõikasin selle välja ja pistsin ülejäänud kokku. Ehk siis siin on terviklahendus koos videote ja jutuga.




Ja kuna klippide lõikamine paistab olevat mu põhitegevuseks vimasel ajal (niipalju, et mõned sõbrad soovitasid hakata sellega raha teenima, sest asi paistab olevat käpas ... ja et kui ma selle vana arvuti ja Windows Movie Makeriga selliseid kombosid teha oskan, mida ma suudaks veel korraliku varustusega, eksole?), siis lõikasin kokku ka klipi sellest, kui imbetsillselt ma ikka räägin, kui närv on sees.

Mis teha, vanadus, asjad ei tule enam meelde. Äää eee jah.




NB! Enamikes klippides on Copyright asju sees, seega on nende vaatamine mõnes riigis blokitud. Sorry selle pärast.

Uskumused ja tegelikkus

[Spoiler: võib olla raske tekst. Emotsionaalselt siis]

 

Meil on niivõrd palju arvamusi ja uskumusi peas kinni, et tihtilugu on isegi raske märgata, et paljud neist ei ole tõesed. Vahel aga tulevad hetked, kus sa oled sunnitud neile kaine peaga otsa vaatama ja neid vaidlustama.

Ma mäletan kuidas aastaid tagasi müüs üks sõber tänavafestivalil pannkooke ja tundus olevat muidu kah õnnelik. Tollal tundus see kuidagi kummaline, sest oli teada, et ta oli töötu. 

Aga miks ei võiks töötu inimene olla õnnelik?

Praegu, olles juba mõnda aega üritanud maailmast ja endast aru saada, näen ma väga ehedalt, kui palju on meie peas tegelikult tööga seotud uskumusi ja arusaamu. Ma ei käi tööl, aga rahalist ressurssi on. Seega peaksin ma olema nagu noor varss karjamaal, kargama suurest õnnest üles ja alla, hüüdes maailmale "Vabadus!". Tegelikult passin ma aga enamiku ajast üksinda kodus ja nokitsen. Mida ma nokitsen? Pole tähtis. Tähtis on see, miks ma nokitsen. Mis ma nokitsen? Sest kui ma ei tee midagi, voolab mu aju täis paralüseerivat häbi ja viha ise-enese vastu. Seega on tegutsemine nagu enese alalhoiu instinkt.

Millest tekib see häbi ja viha kompott, mis võtab ära kogu jõu ja jaksu? Sellest, et ühelt poolt ma väga nagu ei tahakski veel kellast kellani kuskil laua taga passida. Teisalt aga ... peaks. Õige mees teeb tööd. Õige mees kasutab oma andeid ühiskonna hüvanguks. Õige mees toob koju raha. Kes ei tööta, see ei söö. jne. Ma ei tea, kas need uskumused on pärit kodusest või sotsiaalsest kasvatusest. Küll aga on mõju see, et ma ei ole vaba. Ma olen täiesti paralüseeritud tegelikkuse ja sisemaailma konfliktist.

Maailm suhtub minusse aga peamiselt nagu ma oleksin seesama varss, kes kalpsab uljalt põllu pääl. Rääkida sellest kui halvasti ma tunnen ennast, sest ma ei käi tööl, tundub absurd. Sa ei pea iga hommik vara ärkama, võid magada kaua tahad, võid teha mida tahad. Kuidas sa julged ennast halvasti tunda? Häbi peaks olema! 

No ja on ka. 

Mitte ainult selle pärast et ma tööd ei tee vaid ka selle pärast et ma ei suuda olla piisavalt vaba, et seda olukorda nautida ja jõuda kulminatsioonini, peale mida oleks hea tagasi minna. Seega häbi sellest, et mul on häbi poolt põhjustatud tegutsemisvõimetus. (mis muidugi suurendab veel võimetust, mis suurendab veel häbi, mis uurendab veel võimetust jne)

Vahepeal on olnud isegi nii mustad mõtted, et ma imestan, et ma veel elus olen. (kohusetundest paljuski. Elukindlustus katab suitsiidi alles alates sügisest ja no nii tõbras ma ka pole, et jätaks selle tagasimakse ainult partneri peale.) Kõlab tumedalt, eksole, aga vähemalt hoiab elus. Ma võin olla kohutav inimene, aga mitte nii kohutav. Vajuv inimene klammerdub selle külge, mis teda sel hetkel hoiab, ja kui see ongi sel hetkel vaid kohusetunne korterilaenu ees, olgu see siis nii.

Sellises seisus on näoraamatu vaatamine vahel täiesti massohistlik. Kõik teevad midagi, asjatavad ringi. Esinevad, säravad, reisivad, naudivad elu. Ja mina? Käisin Taimaal ning seal olles suutsin läbi lugeda kaks raamatut - mis äkki ei ole just parim reisikirjeldus. Ma ei ütle et see poleks olnud tore, aga midagi minus oli veel kinni.

Vahepeal olen ma proovinud seda sisemist häält ka trikitada. 

Mida õige mees veel teeb peale töö?

Remonti!

Selge, remonti on vaja teha küll ja aega selle jaoks on.

Kui aga jalg oli paistes ja tervis käest ära, ei saanud sedagi teha. Pagan, esimesel päeval ei suutnud ma nii kaua püstigi seista, et endale hommikukohvi teha. See oli agoonia. Psühholoogiliselt eriti. Lihtsalt ei suuda midagi teha. Isegi nutta mitte. Põletik võttis liikumisvõime ja ravimid lükkasid pea tühjaks. Pole siis ka ime, et ma vihaseks sain kui vanemad külla tulid ja paps otsustas 3 tundi järjest ehitusest rääkida - see oli niigi minu jaoks raske teema.

Esmaspäeval mässasin jälle remonti teha. Tervis päris 100% korras polnud, aga ikkagi. Järgmine päev valutasid kõik lihased. Pingutasin üle. Proovisin kaotatud aja tagasi teha, aga päris nii see ikkagi ei käi. Mört hakkab ka otsa saama ning kaasehitajad leidsid, et enne juurde ei osta, kui mu tervis päris korras on. "Hei! Aga minu psühholoogiline tervis? Mul on vaja seda teha! Mul on vaja tunda ennast vajalikuna!" - kriiskas hääl minu sees.

Okei, kui nüüd aus olla, siis see mõttemuster on vaikselt muutumas. Vaikselt, aga siiski. Pisikesed sammud, et tekitada taas huvi maailma vastu. Pisikesed sammud, et võtta vastutust ja rakendada oma loomingulist poolt. Pisikesed sammud, et tekitada uudishimu. Pisikesed sammud, et taastada elulusti. Pisikesed sammud, et saada kodust välja ja lihtsalt teha midagi. Samuti reaalsuskontrollid oma mõtetele: Kas mu sõprade jaoks on tegelikult tähtis kas ja mis tööd ma teen või on nende jaoks tähtis see, milline inimene ma olen? Kas mul on õigus tunda ennast halvasti, kui paljud arvavad, et ei ole? On mul õigus abi küsida? Kas ma võiksin näiteks teha erinevaid juhutöid ja selle kõrval remonti ning loomingu ja eneseväljendusega tegeleda? Kas ma saaks nii rahaliselt hakkama? Kes keelab elada nii nagu sa õigeks pead? Kes vastutab minu elu eest?

Cheers!

Saabuvast Sepikuks Saamisest

Mulle ei meeldi sünnipäevad.

Ärge saage valesti aru - teiste omad meeldivad ikka. Kes siis ei tahaks salatit, viinerit, morssi ja kringlit sisse ajada? Näidake mulle seda inimest. 

Teiste omad on toredad, aga enda omad on kuidagi... ma ei teagi. 

 Võibolla on asi selles, et sünnipäev on natuke nagu jõulud - palju sotsiaalseid käitumisnorme. Ei ole? Noo, kuidas sa reageeriksid kui sinu kolleeg hakkaks keset tööpäeva nutma? Okei, mõtle selle peale. Nüüd lisa juurde see, et tal on sünnipäev ning just pool tundi tagasi käisid kõik teda õnnitlemas ja sinagi viskasid käppa ja andsid väikese küpsise. Muudab nii mõndagi, eksole.

Ma ausalt üritan olla aus inimene, aga ma vist ei oska veel olla nii aus, et julgeksin tunda ennast täielikult vabalt jõulude ja sünnipäeva ajal. Sinult ikkagi oodatakse mingit tüüpi käitumist ja olekut.  Ja ma olen vihastunud oma sünnipäeva ajal, oi kuidas ma olen vihastunud ... aga sinna see ka jäi. Viisakas nägu ja läheme asjaga edasi.

Samas kas pole sünnipäev ka see aeg kui peaks tegema tagasivaate ja ehk natukene nukrana enda tundma kõige möödumise ja muutumise pärast? 

Ma ei tea.

Kunagi ma pidasin sünnipäevi omas kodus. Saatsin kutsed, tegin süüa, hankisin jooki. Täis ettevalmistus, mille käigus sai arvestatud ka erinevate inimeste söögieelistustega (see on suur asi, arvestades seda, kui laisk ma olen). Pean aga tõdema, et pidudest endast mäletan ma suhteliselt vähe. 

Küll aga ma mäletan seda tunnet kui kell lõi seitse (või mis iganes kutsel peo alguseks oli märgitud) ning ma olin üksi koos hunnikutes kartulisalatiga, mida sai terve päeva tehtud ja mõtlesin paanikas, et mida ma sellega siis teen, kui kedagi ei tulegi kohale. Ja äkki ei tulegi. Äkki ma ei ole tähtis. Äkki ma olen halb sõber. Äkki ma olen lihtsalt munn (pardon!).

Selleks ajaks kui esimene külaline poole tunnise hilinemisega kohale jõudis, olin ma ennast oma peas juba nii üksikuks ja auku mõelnud, et ei suutnud enam pidu täiel rinnal nautida - energia oli otsas. Kaput. Pole siis ka ime, et kui pidu kuhugi edasi liikus jäin mina vaid ohke saatel koju nõusid pesema. Ainus lootus oli see, et külalistel oli äkki tore. Mina olin väsinud.

Mis teha, eks igaühel on oma mindfuck ja minu oma paistab töötavat just sünnipäeva aegu.

See on ka üks neid põhjuseid, miks viimastel aastatel olen ma teinud laisa mehe sünnipäeva. Olen kuulutanud välja, et sellel õhtul võib mind kohata seal pubis ja kõik. Kes tahab ja/või saab, see tuleb. Muidugi on nii juhtunud igasugu kummalisi asju, On peolauas olnud inimesi, keda isegi ei tunne ning jututeemadeks on olnud täiskasvanute mähkmed (ajab ikka jooma, kui selline teema tuleb letile su 25dal sünnipäeval).

Seekord proovib teisiti. Seekord proovib teha ettevalmistust. Seekord proovib võtta asju rahulikult. Seekord võtab abilised. Seekord on parem. Kindlasti. Siiski vaja ju tähistada sepikuks saamist.

Cheers!

PS: Üks eelmise aasta meeldejäävamaid sünnipäevu oli venna oma. Ega see ei olnud ju midagi väga erilist, aga muhe seltskond ja muhe olemine. Pealegi sai ta just eelmine päev uuesti isaks. Ning mind ajas püsivalt naerma see, et niivõrd heal päeval oli tema telefoni helinaks endiselt see. Lihtsalt selle laulu algus tundus niivõrd mittesobiv selliseks päevaks ning tuletab vast igavesti seda meelde.