Mulle ei meeldi sünnipäevad.
Ärge saage valesti aru - teiste omad meeldivad ikka. Kes siis ei tahaks salatit, viinerit, morssi ja kringlit sisse ajada? Näidake mulle seda inimest.
Teiste omad on toredad, aga enda omad on kuidagi... ma ei teagi.
Võibolla on asi selles, et sünnipäev on natuke nagu jõulud - palju sotsiaalseid käitumisnorme. Ei ole? Noo, kuidas sa reageeriksid kui sinu kolleeg hakkaks keset tööpäeva nutma? Okei, mõtle selle peale. Nüüd lisa juurde see, et tal on sünnipäev ning just pool tundi tagasi käisid kõik teda õnnitlemas ja sinagi viskasid käppa ja andsid väikese küpsise. Muudab nii mõndagi, eksole.
Ma ausalt üritan olla aus inimene, aga ma vist ei oska veel olla nii aus, et julgeksin tunda ennast täielikult vabalt jõulude ja sünnipäeva ajal. Sinult ikkagi oodatakse mingit tüüpi käitumist ja olekut. Ja ma olen vihastunud oma sünnipäeva ajal, oi kuidas ma olen vihastunud ... aga sinna see ka jäi. Viisakas nägu ja läheme asjaga edasi.
Samas kas pole sünnipäev ka see aeg kui peaks tegema tagasivaate ja ehk natukene nukrana enda tundma kõige möödumise ja muutumise pärast?
Ma ausalt üritan olla aus inimene, aga ma vist ei oska veel olla nii aus, et julgeksin tunda ennast täielikult vabalt jõulude ja sünnipäeva ajal. Sinult ikkagi oodatakse mingit tüüpi käitumist ja olekut. Ja ma olen vihastunud oma sünnipäeva ajal, oi kuidas ma olen vihastunud ... aga sinna see ka jäi. Viisakas nägu ja läheme asjaga edasi.
Samas kas pole sünnipäev ka see aeg kui peaks tegema tagasivaate ja ehk natukene nukrana enda tundma kõige möödumise ja muutumise pärast?
Ma ei tea.
Kunagi ma pidasin sünnipäevi omas kodus. Saatsin kutsed, tegin süüa, hankisin jooki. Täis ettevalmistus, mille käigus sai arvestatud ka erinevate inimeste söögieelistustega (see on suur asi, arvestades seda, kui laisk ma olen). Pean aga tõdema, et pidudest endast mäletan ma suhteliselt vähe.
Kunagi ma pidasin sünnipäevi omas kodus. Saatsin kutsed, tegin süüa, hankisin jooki. Täis ettevalmistus, mille käigus sai arvestatud ka erinevate inimeste söögieelistustega (see on suur asi, arvestades seda, kui laisk ma olen). Pean aga tõdema, et pidudest endast mäletan ma suhteliselt vähe.
Küll aga ma mäletan seda tunnet kui kell lõi seitse (või mis iganes kutsel peo alguseks oli märgitud) ning ma olin üksi koos hunnikutes kartulisalatiga, mida sai terve päeva tehtud ja mõtlesin paanikas, et mida ma sellega siis teen, kui kedagi ei tulegi kohale. Ja äkki ei tulegi. Äkki ma ei ole tähtis. Äkki ma olen halb sõber. Äkki ma olen lihtsalt munn (pardon!).
Selleks ajaks kui esimene külaline poole tunnise hilinemisega kohale jõudis, olin ma ennast oma peas juba nii üksikuks ja auku mõelnud, et ei suutnud enam pidu täiel rinnal nautida - energia oli otsas. Kaput. Pole siis ka ime, et kui pidu kuhugi edasi liikus jäin mina vaid ohke saatel koju nõusid pesema. Ainus lootus oli see, et külalistel oli äkki tore. Mina olin väsinud.
Mis teha, eks igaühel on oma mindfuck ja minu oma paistab töötavat just sünnipäeva aegu.
See on ka üks neid põhjuseid, miks viimastel aastatel olen ma teinud laisa mehe sünnipäeva. Olen kuulutanud välja, et sellel õhtul võib mind kohata seal pubis ja kõik. Kes tahab ja/või saab, see tuleb. Muidugi on nii juhtunud igasugu kummalisi asju, On peolauas olnud inimesi, keda isegi ei tunne ning jututeemadeks on olnud täiskasvanute mähkmed (ajab ikka jooma, kui selline teema tuleb letile su 25dal sünnipäeval).
Seekord proovib teisiti. Seekord proovib teha ettevalmistust. Seekord proovib võtta asju rahulikult. Seekord võtab abilised. Seekord on parem. Kindlasti. Siiski vaja ju tähistada sepikuks saamist.
Cheers!
PS: Üks eelmise aasta meeldejäävamaid sünnipäevu oli venna oma. Ega see ei olnud ju midagi väga erilist, aga muhe seltskond ja muhe olemine. Pealegi sai ta just eelmine päev uuesti isaks. Ning mind ajas püsivalt naerma see, et niivõrd heal päeval oli tema telefoni helinaks endiselt see. Lihtsalt selle laulu algus tundus niivõrd mittesobiv selliseks päevaks ning tuletab vast igavesti seda meelde.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba