[Spoiler: võib olla raske tekst. Emotsionaalselt siis]
Meil on niivõrd palju arvamusi ja uskumusi peas kinni, et tihtilugu on isegi raske märgata, et paljud neist ei ole tõesed. Vahel aga tulevad hetked, kus sa oled sunnitud neile kaine peaga otsa vaatama ja neid vaidlustama.
Ma mäletan kuidas aastaid tagasi müüs üks sõber tänavafestivalil pannkooke ja tundus olevat muidu kah õnnelik. Tollal tundus see kuidagi kummaline, sest oli teada, et ta oli töötu.
Ma mäletan kuidas aastaid tagasi müüs üks sõber tänavafestivalil pannkooke ja tundus olevat muidu kah õnnelik. Tollal tundus see kuidagi kummaline, sest oli teada, et ta oli töötu.
Aga miks ei võiks töötu inimene olla õnnelik?
Praegu, olles juba mõnda aega üritanud maailmast ja endast aru saada, näen ma väga ehedalt, kui palju on meie peas tegelikult tööga seotud uskumusi ja arusaamu. Ma ei käi tööl, aga rahalist ressurssi on. Seega peaksin ma olema nagu noor varss karjamaal, kargama suurest õnnest üles ja alla, hüüdes maailmale "Vabadus!". Tegelikult passin ma aga enamiku ajast üksinda kodus ja nokitsen. Mida ma nokitsen? Pole tähtis. Tähtis on see, miks ma nokitsen. Mis ma nokitsen? Sest kui ma ei tee midagi, voolab mu aju täis paralüseerivat häbi ja viha ise-enese vastu. Seega on tegutsemine nagu enese alalhoiu instinkt.
Praegu, olles juba mõnda aega üritanud maailmast ja endast aru saada, näen ma väga ehedalt, kui palju on meie peas tegelikult tööga seotud uskumusi ja arusaamu. Ma ei käi tööl, aga rahalist ressurssi on. Seega peaksin ma olema nagu noor varss karjamaal, kargama suurest õnnest üles ja alla, hüüdes maailmale "Vabadus!". Tegelikult passin ma aga enamiku ajast üksinda kodus ja nokitsen. Mida ma nokitsen? Pole tähtis. Tähtis on see, miks ma nokitsen. Mis ma nokitsen? Sest kui ma ei tee midagi, voolab mu aju täis paralüseerivat häbi ja viha ise-enese vastu. Seega on tegutsemine nagu enese alalhoiu instinkt.
Millest tekib see häbi ja viha kompott, mis võtab ära kogu jõu ja jaksu? Sellest, et ühelt poolt ma väga nagu ei tahakski veel kellast kellani kuskil laua taga passida. Teisalt aga ... peaks. Õige mees teeb tööd. Õige mees kasutab oma andeid ühiskonna hüvanguks. Õige mees toob koju raha. Kes ei tööta, see ei söö. jne. Ma ei tea, kas need uskumused on pärit kodusest või sotsiaalsest kasvatusest. Küll aga on mõju see, et ma ei ole vaba. Ma olen täiesti paralüseeritud tegelikkuse ja sisemaailma konfliktist.
Maailm suhtub minusse aga peamiselt nagu ma oleksin seesama varss, kes kalpsab uljalt põllu pääl. Rääkida sellest kui halvasti ma tunnen ennast, sest ma ei käi tööl, tundub absurd. Sa ei pea iga hommik vara ärkama, võid magada kaua tahad, võid teha mida tahad. Kuidas sa julged ennast halvasti tunda? Häbi peaks olema!
No ja on ka.
Mitte ainult selle pärast et ma tööd ei tee vaid ka selle pärast et ma ei suuda olla piisavalt vaba, et seda olukorda nautida ja jõuda kulminatsioonini, peale mida oleks hea tagasi minna. Seega häbi sellest, et mul on häbi poolt põhjustatud tegutsemisvõimetus. (mis muidugi suurendab veel võimetust, mis suurendab veel häbi, mis uurendab veel võimetust jne)
Vahepeal on olnud isegi nii mustad mõtted, et ma imestan, et ma veel elus olen. (kohusetundest paljuski. Elukindlustus katab suitsiidi alles alates sügisest ja no nii tõbras ma ka pole, et jätaks selle tagasimakse ainult partneri peale.) Kõlab tumedalt, eksole, aga vähemalt hoiab elus. Ma võin olla kohutav inimene, aga mitte nii kohutav. Vajuv inimene klammerdub selle külge, mis teda sel hetkel hoiab, ja kui see ongi sel hetkel vaid kohusetunne korterilaenu ees, olgu see siis nii.
Sellises seisus on näoraamatu vaatamine vahel täiesti massohistlik. Kõik teevad midagi, asjatavad ringi. Esinevad, säravad, reisivad, naudivad elu. Ja mina? Käisin Taimaal ning seal olles suutsin läbi lugeda kaks raamatut - mis äkki ei ole just parim reisikirjeldus. Ma ei ütle et see poleks olnud tore, aga midagi minus oli veel kinni.
Vahepeal olen ma proovinud seda sisemist häält ka trikitada.
Mida õige mees veel teeb peale töö?
Remonti!
Selge, remonti on vaja teha küll ja aega selle jaoks on.
Kui aga jalg oli paistes ja tervis käest ära, ei saanud sedagi teha. Pagan, esimesel päeval ei suutnud ma nii kaua püstigi seista, et endale hommikukohvi teha. See oli agoonia. Psühholoogiliselt eriti. Lihtsalt ei suuda midagi teha. Isegi nutta mitte. Põletik võttis liikumisvõime ja ravimid lükkasid pea tühjaks. Pole siis ka ime, et ma vihaseks sain kui vanemad külla tulid ja paps otsustas 3 tundi järjest ehitusest rääkida - see oli niigi minu jaoks raske teema.
Esmaspäeval mässasin jälle remonti teha. Tervis päris 100% korras polnud, aga ikkagi. Järgmine päev valutasid kõik lihased. Pingutasin üle. Proovisin kaotatud aja tagasi teha, aga päris nii see ikkagi ei käi. Mört hakkab ka otsa saama ning kaasehitajad leidsid, et enne juurde ei osta, kui mu tervis päris korras on. "Hei! Aga minu psühholoogiline tervis? Mul on vaja seda teha! Mul on vaja tunda ennast vajalikuna!" - kriiskas hääl minu sees.
Okei, kui nüüd aus olla, siis see mõttemuster on vaikselt muutumas. Vaikselt, aga siiski. Pisikesed sammud, et tekitada taas huvi maailma vastu. Pisikesed sammud, et võtta vastutust ja rakendada oma loomingulist poolt. Pisikesed sammud, et tekitada uudishimu. Pisikesed sammud, et taastada elulusti. Pisikesed sammud, et saada kodust välja ja lihtsalt teha midagi. Samuti reaalsuskontrollid oma mõtetele: Kas mu sõprade jaoks on tegelikult tähtis kas ja mis tööd ma teen või on nende jaoks tähtis see, milline inimene ma olen? Kas mul on õigus tunda ennast halvasti, kui paljud arvavad, et ei ole? On mul õigus abi küsida? Kas ma võiksin näiteks teha erinevaid juhutöid ja selle kõrval remonti ning loomingu ja eneseväljendusega tegeleda? Kas ma saaks nii rahaliselt hakkama? Kes keelab elada nii nagu sa õigeks pead? Kes vastutab minu elu eest?
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba