Paar nädalat tagasi nägin unes kuidas istusime miski kambaga kusagil kohvikus (Noku äkki) ja Draamateatri näitleja Ain Lutsepp, kes ka seal oli, ütles mulle midagi stiilis: "Sa paned laval päris hästi." Ma mäletan praeguseni seda tunnet, mille peale ma ärkasin. See ei olnud tänutunne või sügav aupakklikus. Oh ei, see oli ... pigem negatiivne. Improteater ja klassikaline teater on ju siiski suht erinevad ning vahel on endalgi raske omaks võtta, et see mis me laval teeme on samuti teater, lihtsalt teistsugune teater. Seda raskem on ka omaks võtta tunnustust professionaalilt. Fraud police hüppab kohe sisse.
Neile, kes on näinud vaid improteatri lühivormi naljakaid mänge tuleks täpsustada, et on olemas ka pikkvorm. Seda viljelevad Eestis peamiselt Impeerium (kes on enamuses vabakutselised näitlejad) ja meie, Improgrupp Jaa! (harrastusnäitlejad). Pikkvorm on oma olemuselt rohkem klassikalise teatri moodi - laval rullub lahti lugu oma keerdkäikude ja juhtumistega. Kõik lihtsalt leiutatakse kohapeal vastavalt publiku andtud inspiratsioonile ja enda tundele, et kuidas lugu võiks loogiliselt edasi areneda. Tõsi, kuigi me oleme mõlgutanud mõtteid teha ka väga tõsist pikkvormi (nagu näiteks see) ei ole me päris sinna veel jõudnud aga vähemalt liigume vaikselt. Siiski erinevus nö 'päris teatriga' on suur ja paljude jaoks on impro kindlasti uus ja harjumatu.
Reedel käisime oma trupiga ka Eesti Teatri Aastaauhindade galal. Oh ei, me ei olnud nomineeritud, aga harrastusteatri jaoks on tunnustus tegelikult minu arust seegi, kui kutsutakse. See on justkui sotsiaalne tunnustus, et "Hei, te sebite seal oma asja, see on päris äge, tulge tähistage koos teiste Eesti teatritega" Kohal oli muidugi ka Impeerium, kes on siiski ka vabakutselised (ja haritud) näitlejad. Ma ei tea kui palju teisi harrastusteatreid kohal oli - mõned, keda ma isiklikult tean Harrastusteatrite liidust, igatahes ei olnud. Samuti ei olnud kedagi peale meie ja Impeeriumi impromaastikult. Päris uhke värk ikkagi. Nagu R ütles, kui ma punast vaipa pelgasin: "Te olete nüüd näitlejad. Deal with it."
Pean aga ütlema, et olgugi, et tunnustus on tore ja ma olen teadlik sellest, et harrastusteatri kohta oleme me natuke palju hullumeelsed (3 erinevat formaati käigus samal ajal, keskmiselt 1-2 etendust nädalas, stuudio, rahvusvaheline festival, kõiki Eesti improtruppe ühendav veebikeskkond improv.ee jne), on see ikkagi natukene emotsionaalselt keeruline teema.
Kui keegi lähedane, kes pole meid kunagi laval vaatamas käinud ütleb midagi stiilis: "Jajaa, Timmu on meil nüüd ju näitleja." siis see teeb haiget ...
Või kuidas ma proovisin vennalastele selgeks teha kuhu üritusele ma lähen ja miks ma sinna lähen ja nende reaktsioon: "Aga sa pole ju näitleja...", sest nad pole kunagi meid vaatama sattunud ... siis see teeb haiget.
Või sõprade suhtumine stiilis "Me mõtlesime vaatama tulla küll, aga me näeme sind tasuta kah, et mis siin ikka raha eest vaadata"... siis see teeb haiget.
Ma ole tõesti südamepõhjani veendunud, et see mida me laval teeme ei ole jama. Tõsi, vahel on ta parem ja vahel natu nirudam, see on see improteatri ilu ja valu, aga me oleme jõudnud suhteliselt tugeva vormini minu arust, nii et isegi meie nirudam etendus (aka millega me ise väga rahul pole) on tegelikult päris hea. Miski tase on saavutatud, millest allapoole ei vaju, mis minu arust on kohutavalt äge saavutus. Samuti meil on püsivalt töötubasid, millega enda oskusi parandada - pühpäeval näiteks õppisime lavagrimmi - mis on kohutavalt äge. Ning meie siirus ja usutavus laval paraneb. Ma arvan et proovides ja laval kokku olen ma tundnud rohkem tugevaid emotsioone, kui kogu päriselus ning see on ka kohutavalt äge ja arendav...
Samas kogu eelnev suhtumine lähedaste inimeste poolt justkui nulliks ära kõik need saavutused.
"Me näeme sind niigi, milleks selle eest maksta?" - ma ei kujuta ette, et keegi ütleks nii mõne nö päris teatri nö päris näitlejale. Järelikult see, mida me teeme, ei ole nende jaoks ikkagi päris.
See on omamoodi mõrkjas rõõm, kui professionaalsed teatrid sind justkui näitlejana ja su tegevust täitsa asjaliku teatrina tunnustavad ... aga mitmed lähedased inimesed endiselt mitte.
Miks ma kirjutan?
Aktiivsele lugejale võib jääda tunne, et ma kirjutan blogi (ja twitter, comicz jne) mitte nartsitsismist vaid selleks, et maailma paremaks muuta - et keegi, kellel on sarnased mõtted ei tunneks ennast üksi või et saaks muiata või siis selleks, et oma tüütutest ideedest lahti saada.
Samas otseloomulikult siin on peidus ka väike omakasu. Tore ju kui inimesed loevad ja kaasa mõtlevad ja arutavad nendel teemadel ning endas saab ka ju palju rohkem selgust, kui sa midagi kirja paned. Aga see pole mitte kõik.
Äärmiselt värskendav on lugeda enda vanu postitusi - oma teekonda. Vahel tahaks küll piinlikusest näo ära peita aga mõnel teisel korral tuleb "Ohh kuidas ma küll sellise asja olen ära unustanud" stiilis mõistmine. Samuti saab siit hea ülevaate oma olemiste ja tegemiste kohta.
Näiteks kumab postitustest tugevalt läbi, et kevadeti ja sügiseti kipub mul olema rohkem depressiooni. Kas seda just krooniliseks saab nimetada, aga kindlasti on see mõjutatud muutustest looduses. (kui kevadeti jääb see teema käsitlemata, siis vaevlen ma suvel selle käes, mis pole oluliselt parem). Paps oskas rääkida, et ma olen väga tihti kevadeti haige olnud ning ka tema ise oli kevadeti tihti haige. Kui keha on nõder, ei saa loota, et psühholoogia tugev on - need kaks asja käivad tihtilugu koos (inimene on tervik).
Mida ma aga nüüd haigena kodus olles blogi lugedes kõige rohkem hindasin, oli see et ma leidsin taas endast mingid osad üles. See oli kui meeldetuletus - selline ma olen, selliseid asju ma olen teinud ja läbi elanud. Väga kerge on ennast kaotada, kui sa oled nagu ninakolli zombi ning valdava enamiku ajast üksinda kodus passid. Nüüd aga leidsin ma midagi jälle üles - mitte et ma seda sõnastada oskaks - ja selle leiu peale läks suu muigele ja silmadesse tuli sära (mitte palaviku oma) tagasi. Tõsi, haigusest väljatulek võtab veel omajagu aega.
Ma ei ole tegelikult sotsiaalselt väga osav. Sotsiaalne eneseväljendus ja inimestega suhtlemine on need oskused mida ma lihtsalt kogu aeg käimas ja soojana hoian, et need mind toidaks ja toetaks. Seal on vaja aga püsivat praktiseerimist ning praegu ma tunnen, kuidas ma miskites seltskondades, kuhu olen sattunud, olen juba rohkem vaatleja rollis. Ei tule enam puusalt tulistamine, nüüd peab keskonnaga tutvuma ja re-kalibreerima. See üksi kodus passimine on võtnud oma hinna. Samas olen ma midagi sisemiselt üles leidnud, seega pole väga hullu.
Cheers!
Samas otseloomulikult siin on peidus ka väike omakasu. Tore ju kui inimesed loevad ja kaasa mõtlevad ja arutavad nendel teemadel ning endas saab ka ju palju rohkem selgust, kui sa midagi kirja paned. Aga see pole mitte kõik.
Äärmiselt värskendav on lugeda enda vanu postitusi - oma teekonda. Vahel tahaks küll piinlikusest näo ära peita aga mõnel teisel korral tuleb "Ohh kuidas ma küll sellise asja olen ära unustanud" stiilis mõistmine. Samuti saab siit hea ülevaate oma olemiste ja tegemiste kohta.
Näiteks kumab postitustest tugevalt läbi, et kevadeti ja sügiseti kipub mul olema rohkem depressiooni. Kas seda just krooniliseks saab nimetada, aga kindlasti on see mõjutatud muutustest looduses. (kui kevadeti jääb see teema käsitlemata, siis vaevlen ma suvel selle käes, mis pole oluliselt parem). Paps oskas rääkida, et ma olen väga tihti kevadeti haige olnud ning ka tema ise oli kevadeti tihti haige. Kui keha on nõder, ei saa loota, et psühholoogia tugev on - need kaks asja käivad tihtilugu koos (inimene on tervik).
Mida ma aga nüüd haigena kodus olles blogi lugedes kõige rohkem hindasin, oli see et ma leidsin taas endast mingid osad üles. See oli kui meeldetuletus - selline ma olen, selliseid asju ma olen teinud ja läbi elanud. Väga kerge on ennast kaotada, kui sa oled nagu ninakolli zombi ning valdava enamiku ajast üksinda kodus passid. Nüüd aga leidsin ma midagi jälle üles - mitte et ma seda sõnastada oskaks - ja selle leiu peale läks suu muigele ja silmadesse tuli sära (mitte palaviku oma) tagasi. Tõsi, haigusest väljatulek võtab veel omajagu aega.
Ma ei ole tegelikult sotsiaalselt väga osav. Sotsiaalne eneseväljendus ja inimestega suhtlemine on need oskused mida ma lihtsalt kogu aeg käimas ja soojana hoian, et need mind toidaks ja toetaks. Seal on vaja aga püsivat praktiseerimist ning praegu ma tunnen, kuidas ma miskites seltskondades, kuhu olen sattunud, olen juba rohkem vaatleja rollis. Ei tule enam puusalt tulistamine, nüüd peab keskonnaga tutvuma ja re-kalibreerima. See üksi kodus passimine on võtnud oma hinna. Samas olen ma midagi sisemiselt üles leidnud, seega pole väga hullu.
Cheers!
Loomingust
Ühel päeval tulin koju, vaatasin elutoa laua peal olevat kasutusel olnud kunstinodi ja küsisin neiult "Nuh-nuh, tegid surnud jänese või?". Võttis natuke aega, kui ka neiu märkas, et üks kunstiprojekti proovitükk meenutas tõesti jänest, kes on igavesele unele jäänud - täielik juhuslikkus, aga esimene asi, mis mulle silma jäi.
Mõned päevad hiljem mõlgutasin mõtteid selle üle, proovides küsida ise-endalt: "Miks näen ma selliseid kummalisi seoseid ja kas see on alati olnud nii?"
Collect - Connect - Share on iga loomingu aluseks. See, et sa esiteks märkad asju, siis suudad nende vahel seoseid näha ja seejärel jagad neid seoseid ka teistega. Ei leidu ühtegi teost, mis täiesti tühjast kohast saaks tekkida. Selleks, et üldse mingi loominguga tegeleda, on esiteks vaja häälestatust, selleks, et märgata. See häälestatus, kujundite, seoste märkamine on mul kuidagi väga tugev (muidugi muude vaimsete võimete, nagu näiteks faktiteadmiste säilitamine, arvelt) ning on vist olnud alati nii.
Ma mäletan, kuidas väiksena vanaema juures läks pesemisega alati kaua aega, sest ma olin lummatult haaratud vannitoa ebamääraste värvidega seinaplaatidest ja nägin seal igasugu kujundeid. Praegugi, kui mõtlen selle peale, tulevad mõned iseäralikumad värvilaigud, mis seal olid, silme ette. Tänapäeval suudan ma seda osa loomingust (märkamist) juba paremini ohjata. Samas loomingulise tegevuse enda juures on endiselt tõsi see, et kui mõte lendab, lendab ka aeg.
Üks standup inimene rääkis, et tema publik naerab kahel põhjusel: "Kas publik samastub ja noogutab tema seostele kaasa või naerdakse selle üle kui messed up asju ta välja suudab mõelda." Ma suudan sellega täielikult samastuda. Vahel imestan isegi, kuidas mu aja mingite mõteteni on jõudnud, aga vähemalt olen ma aastatega suutnud mingi omamoodi filtri ette luua - arusaamise, mis on väärt mõte ja mis mitte. Väärt mõtted lähevad enamasti kiire märkmena telefoni kirja, lubadusega kunagi tulevikus nendega tegeleda, ning ma saan naasta oma käesoleva tegevuse juurde. Juhtub päris tihti, et ma ütlen midagi spontaanselt kuskil seltskonnas ning seejärel selle öeldu telefoni kirja panen. Ma tean, mis juhtub, kui ma ei pane seda kirja. Ma jään siis selle üle mõtlema, seda lihvima, täiustama, kunsti tegema - aga kaotan kontakti reaalsusega. Pigem kiirelt kirja, mõttest ära ja seltskonda tagasi.
Isegi terapeut tõdes üks kord, et see kirjapanemine on päris tark mõte.
Aga mis saab siis kui mõte on kirjas?
Mingi hetk, kui ma selleks aega leian, saab mõttest looming.
Vastavalt mõttele muidugi - mõni o seisnud juba päris kaua, sest ma pole leidnud õiget väljundit.
* On mõtteid millest tulevad naljakad või mitte nii naljakad pildid Comicz lehele - kuigi ma endiselt olen skeptiline oma joonistus oskuse osas
* On mõtteid millest tuleb ehk kunagi standup - kuigi ma pole seda rohkem kui korra proovinud, aga materjali tegelt nagu oleks
* On mõteid, millest sünnivad lood minu peas, mida saab kirja panna - kuigi ma kirjutan harva ja ma ei usu, et just väga hästi, aga vahel tuleb paremini kui olen oodanud (ma endiselt imestan, et kunagi sellise teksti kirjutasin, et ka praegu lugedes tuleb hellus peale).
* On mõtteid millest tuleb blogipostitusi, filosoofilisi heietusi, luuletusi või misiganes loomingut ...
jne
Ühesõnaga midagi peab tulema. Ma ei salli raiskamist ning ka heade mõtete mitte kasutamine on justkui raiskamine. "Sul on midagi ainuomast, millega panna kas-või üks inimene naerma/mõtlema/arenema/midagi tundma ja sa ei tee seda?" on minu sisemise kriitiku hääl, kui looming on mõneks ajaks kaugeks jäänud. Jah, ma hindan oma loomingulist eneseväljendust kõrgelt. Ei, mitte tulemust, see on pigem sihuke so-so. Vaid ma hindan kõrgelt oma loomingulist tegevust - minu jaoks on tähtis, et ma sellega tegelen. Minu jaoks on tähtis, et minu ideed ja mõtted lähevad liikuma. Vahel ma tunnen ennast isegi omamoodi filtrina - mina olen kõigest üks osa mõtte teekonnast, aga kui ma oma rolli ei täida ... jääb see rännak poolikuks ja seda minu süül (vt ka ammust kirjutist Kirjanik ja Trafo, kus ma selle teema üle heietan). Ma ei teagi, miks see minu jaoks nii tähtis on, aga on. Kuklas on justkui Dagö laulu Näitleja sõnad "Kui anne raisatud, siis andeks sa ei saa." ja kohati on mul tunne, et neid andeid on mulle antud isegi liiga palju.
Kunagi oli mu suureks unistuseks oma raamatu välja andmine. Eks ta kuskil taustal ole endiselt olemas. Reaalsus (ehk siis selleks, et avaldada, peab olema kirjutisi mida avaldada, selleks et oleks kirjutisi, peab kirjutama, selleks et kirjutada, peab võtma aega) jõudis vahepeal ka lihtsalt kohale ning ma olen igati rahul ka sellega kui keegi mu misiganes kirjutist hea sõnaga mainib või kui miski lühem tekst kuskil avaldatud saab (praeguseni küll vaid veebiajakirjades ... ja luuletusi ka mõnes muus kohas). Loomingu eest tunnustust saada on tore. Eriti, kui see teeb kellegi päeva ilusamaks. Kirjutamise eest raha ma vist polegi kunagi saanud (näitlemisega on midagi ikka natuke vahel tulnud), kuigi ka see oleks ju tore, sest mulle tegelikult väga meeldib kirjutada (kui tore oleks tegelikult elatada ennast peamiselt kirjutamisega .. ohh ka see unistus oli kunagi). Vahel võtab kirjutamine kohutavalt palju energiat ning - erinevalt impro teatrist, kus energia tuleb laval ka kiirelt tagasi - on ainus energia tagasisaamise koht just vastukaja.
Jah, häid mõtteid on palju. Eks ma ikka proovi neile tuult tiibadesse anda, niipalju kui on minu võimuses. Vahel tuleb isegi midagi normaalselt välja ka - harjutamine teeb meistriks - ning kes teab, ehk kunagi, tõesti kunagi, saan ma puhtalt oma loominguga elus hakkama. Niikauaks aga läheb 40 tundi nädalas töö tegemisele, mis on teistmoodi rõhuasetusega.
Cheers!
Mõned päevad hiljem mõlgutasin mõtteid selle üle, proovides küsida ise-endalt: "Miks näen ma selliseid kummalisi seoseid ja kas see on alati olnud nii?"
Collect - Connect - Share on iga loomingu aluseks. See, et sa esiteks märkad asju, siis suudad nende vahel seoseid näha ja seejärel jagad neid seoseid ka teistega. Ei leidu ühtegi teost, mis täiesti tühjast kohast saaks tekkida. Selleks, et üldse mingi loominguga tegeleda, on esiteks vaja häälestatust, selleks, et märgata. See häälestatus, kujundite, seoste märkamine on mul kuidagi väga tugev (muidugi muude vaimsete võimete, nagu näiteks faktiteadmiste säilitamine, arvelt) ning on vist olnud alati nii.
Ma mäletan, kuidas väiksena vanaema juures läks pesemisega alati kaua aega, sest ma olin lummatult haaratud vannitoa ebamääraste värvidega seinaplaatidest ja nägin seal igasugu kujundeid. Praegugi, kui mõtlen selle peale, tulevad mõned iseäralikumad värvilaigud, mis seal olid, silme ette. Tänapäeval suudan ma seda osa loomingust (märkamist) juba paremini ohjata. Samas loomingulise tegevuse enda juures on endiselt tõsi see, et kui mõte lendab, lendab ka aeg.
Üks standup inimene rääkis, et tema publik naerab kahel põhjusel: "Kas publik samastub ja noogutab tema seostele kaasa või naerdakse selle üle kui messed up asju ta välja suudab mõelda." Ma suudan sellega täielikult samastuda. Vahel imestan isegi, kuidas mu aja mingite mõteteni on jõudnud, aga vähemalt olen ma aastatega suutnud mingi omamoodi filtri ette luua - arusaamise, mis on väärt mõte ja mis mitte. Väärt mõtted lähevad enamasti kiire märkmena telefoni kirja, lubadusega kunagi tulevikus nendega tegeleda, ning ma saan naasta oma käesoleva tegevuse juurde. Juhtub päris tihti, et ma ütlen midagi spontaanselt kuskil seltskonnas ning seejärel selle öeldu telefoni kirja panen. Ma tean, mis juhtub, kui ma ei pane seda kirja. Ma jään siis selle üle mõtlema, seda lihvima, täiustama, kunsti tegema - aga kaotan kontakti reaalsusega. Pigem kiirelt kirja, mõttest ära ja seltskonda tagasi.
Isegi terapeut tõdes üks kord, et see kirjapanemine on päris tark mõte.
Aga mis saab siis kui mõte on kirjas?
Mingi hetk, kui ma selleks aega leian, saab mõttest looming.
Vastavalt mõttele muidugi - mõni o seisnud juba päris kaua, sest ma pole leidnud õiget väljundit.
* On mõtteid millest tulevad naljakad või mitte nii naljakad pildid Comicz lehele - kuigi ma endiselt olen skeptiline oma joonistus oskuse osas
* On mõtteid millest tuleb ehk kunagi standup - kuigi ma pole seda rohkem kui korra proovinud, aga materjali tegelt nagu oleks
* On mõteid, millest sünnivad lood minu peas, mida saab kirja panna - kuigi ma kirjutan harva ja ma ei usu, et just väga hästi, aga vahel tuleb paremini kui olen oodanud (ma endiselt imestan, et kunagi sellise teksti kirjutasin, et ka praegu lugedes tuleb hellus peale).
* On mõtteid millest tuleb blogipostitusi, filosoofilisi heietusi, luuletusi või misiganes loomingut ...
jne
Ühesõnaga midagi peab tulema. Ma ei salli raiskamist ning ka heade mõtete mitte kasutamine on justkui raiskamine. "Sul on midagi ainuomast, millega panna kas-või üks inimene naerma/mõtlema/arenema/midagi tundma ja sa ei tee seda?" on minu sisemise kriitiku hääl, kui looming on mõneks ajaks kaugeks jäänud. Jah, ma hindan oma loomingulist eneseväljendust kõrgelt. Ei, mitte tulemust, see on pigem sihuke so-so. Vaid ma hindan kõrgelt oma loomingulist tegevust - minu jaoks on tähtis, et ma sellega tegelen. Minu jaoks on tähtis, et minu ideed ja mõtted lähevad liikuma. Vahel ma tunnen ennast isegi omamoodi filtrina - mina olen kõigest üks osa mõtte teekonnast, aga kui ma oma rolli ei täida ... jääb see rännak poolikuks ja seda minu süül (vt ka ammust kirjutist Kirjanik ja Trafo, kus ma selle teema üle heietan). Ma ei teagi, miks see minu jaoks nii tähtis on, aga on. Kuklas on justkui Dagö laulu Näitleja sõnad "Kui anne raisatud, siis andeks sa ei saa." ja kohati on mul tunne, et neid andeid on mulle antud isegi liiga palju.
Kunagi oli mu suureks unistuseks oma raamatu välja andmine. Eks ta kuskil taustal ole endiselt olemas. Reaalsus (ehk siis selleks, et avaldada, peab olema kirjutisi mida avaldada, selleks et oleks kirjutisi, peab kirjutama, selleks et kirjutada, peab võtma aega) jõudis vahepeal ka lihtsalt kohale ning ma olen igati rahul ka sellega kui keegi mu misiganes kirjutist hea sõnaga mainib või kui miski lühem tekst kuskil avaldatud saab (praeguseni küll vaid veebiajakirjades ... ja luuletusi ka mõnes muus kohas). Loomingu eest tunnustust saada on tore. Eriti, kui see teeb kellegi päeva ilusamaks. Kirjutamise eest raha ma vist polegi kunagi saanud (näitlemisega on midagi ikka natuke vahel tulnud), kuigi ka see oleks ju tore, sest mulle tegelikult väga meeldib kirjutada (kui tore oleks tegelikult elatada ennast peamiselt kirjutamisega .. ohh ka see unistus oli kunagi). Vahel võtab kirjutamine kohutavalt palju energiat ning - erinevalt impro teatrist, kus energia tuleb laval ka kiirelt tagasi - on ainus energia tagasisaamise koht just vastukaja.
Jah, häid mõtteid on palju. Eks ma ikka proovi neile tuult tiibadesse anda, niipalju kui on minu võimuses. Vahel tuleb isegi midagi normaalselt välja ka - harjutamine teeb meistriks - ning kes teab, ehk kunagi, tõesti kunagi, saan ma puhtalt oma loominguga elus hakkama. Niikauaks aga läheb 40 tundi nädalas töö tegemisele, mis on teistmoodi rõhuasetusega.
Cheers!
Oh kooliaeg, oh kooliaeg
Sain mõni aeg tagasi emaili endiselt klassiõelt. Nimelt, kuna see aasta on möödumas 10 aastat gümnaasiumi lõpetamisest ("Oh sa jummel! Ei ole?! On küll! Issand kui vana ma juba olen! Aaarghh! Mis toimub?!") siis oli mõtteks üks klassi kokkutulek teha. Pean tõdema, et see on minu jaoks üks keeruline teema. Kooliajale tagasi mõeldes ei teki mul mitte ühtegi positiivset emotsiooni, pigem meenub aga hunnikutes negatiivseid (Kes väitis, et see on kõige ilusam aeg sinu elus? Heh).
Kui sa ikkagi oled omadega perses, siis on loomulik, et kõik mida sa näed on sitane (ja olenevalt sellest kui sügaval sa oled on vahel ka valgus tunneli lõpus lähemal või kaugemal... Väkk. See tuli nüüd küll väga piltlik aga samas ka omamoodi aus metafoor depressiooni kohta). Mõeldes koolile meenub omajagu ängi ja mõrkjas maik just-kui kaotatud ajast.
Ei saa öelda, et ma kunagi ennast klassikaaslaste seas väga hästi oleks tundnud. Muidugi leidus erandeid, aga enamuses tundusid nad mulle ausalt öeldes ... lihtsalt idioodid (fine, matemaatikas osavad idioodid, aga idioodid sellegipoolest) ja see laienes ka paljudele õpetajatele, mis muidugi, kui mõtlema hakata, ei ole ju eriline ime. Ma tegelesin tollel ajal enda jaoks elu ja surma mõtestamisega, ma tegelesin teemadega, mille juurde paljud inimesed jõuavad alles oma pensionieas, kui üldse. Samas kui ülejäänud klassikaaslased, noh tegelesid asjadega, millega ikka sellises vanuses tegeletakse ning see kõik tundus minu jaoks nii tühine ja sisutu.
Ma olen elanud psühholoogiliselt natukene tagurpidi: lapsepõlv, raugapõlv ja nüüd võibolla natuke rohkem teismeline, kes samas on juba ammu täiskasvanu. Pole ka siis ime, et kogu aeg on raske eakaaslastega kontakti leida.
Kindlasti on minu arvamus endistest klassikaaslastest mõjutatud tolle aja tumedatest prillidest ja see ei pruugi üldse olla tõene. Me näeme seda, mida me tol hetkel tahame näha ja seega märkasin ma eriti elavalt, kuidas üks mu klassiõde kuulis alles gümnaasiumis esimest korda elus sõna "Lõuend" (kui kitsas võis tolle inimese elu ikka olla?) ning kuidas kirjanduse õpetaja jaoks olid natsism ja satanism inimsuse vastased kuriteod, mida kirjandis kindlasti kasutada ei tohi (samas pean ka tänu avaldama, sest muidu ma oleksin äkki kirjutanud lõpukirjandi täiskasvanud avatud silmaringi ja uudishimuga inimesele, ning seega poleks üldse nii palju punkte saanud. Ära kirjuta seda mida sa arvad, vaid seda mida sa tead, et sinult oodatakse.)
Seega, kõige eelneva taustal, on raske öelda, kas ma tahan neid inimesi näha. Äkki nad on täitsa toredad inimesed ja on seda kogu aeg olnud? Äkki olid nad tõesti ennasttäis kitsa silmaringiga hellikud, aga on nüüd normaalseteks inimesteks kasvanud? Ma ju tõesti ei tea. Samas kaasneb hirm, et kooliaegsed kogemused hakkavad tagasi tulema, ning ma leian end sel hetkel võõraste inimeste keskel.
Jah. Mõnesmõttes oleks ju neid tore näha, aga sellega kaasneb hirm, et ma ei kliki, et ma jään üksi, et ma raiskan ühe nädalavahetuse, et teha midagi, mida mulle ei meeldi teha. Eriti kui ma olen raisanud juba nii palju.
Kui sa ikkagi oled omadega perses, siis on loomulik, et kõik mida sa näed on sitane (ja olenevalt sellest kui sügaval sa oled on vahel ka valgus tunneli lõpus lähemal või kaugemal... Väkk. See tuli nüüd küll väga piltlik aga samas ka omamoodi aus metafoor depressiooni kohta). Mõeldes koolile meenub omajagu ängi ja mõrkjas maik just-kui kaotatud ajast.
Ei saa öelda, et ma kunagi ennast klassikaaslaste seas väga hästi oleks tundnud. Muidugi leidus erandeid, aga enamuses tundusid nad mulle ausalt öeldes ... lihtsalt idioodid (fine, matemaatikas osavad idioodid, aga idioodid sellegipoolest) ja see laienes ka paljudele õpetajatele, mis muidugi, kui mõtlema hakata, ei ole ju eriline ime. Ma tegelesin tollel ajal enda jaoks elu ja surma mõtestamisega, ma tegelesin teemadega, mille juurde paljud inimesed jõuavad alles oma pensionieas, kui üldse. Samas kui ülejäänud klassikaaslased, noh tegelesid asjadega, millega ikka sellises vanuses tegeletakse ning see kõik tundus minu jaoks nii tühine ja sisutu.
Ma olen elanud psühholoogiliselt natukene tagurpidi: lapsepõlv, raugapõlv ja nüüd võibolla natuke rohkem teismeline, kes samas on juba ammu täiskasvanu. Pole ka siis ime, et kogu aeg on raske eakaaslastega kontakti leida.
Kindlasti on minu arvamus endistest klassikaaslastest mõjutatud tolle aja tumedatest prillidest ja see ei pruugi üldse olla tõene. Me näeme seda, mida me tol hetkel tahame näha ja seega märkasin ma eriti elavalt, kuidas üks mu klassiõde kuulis alles gümnaasiumis esimest korda elus sõna "Lõuend" (kui kitsas võis tolle inimese elu ikka olla?) ning kuidas kirjanduse õpetaja jaoks olid natsism ja satanism inimsuse vastased kuriteod, mida kirjandis kindlasti kasutada ei tohi (samas pean ka tänu avaldama, sest muidu ma oleksin äkki kirjutanud lõpukirjandi täiskasvanud avatud silmaringi ja uudishimuga inimesele, ning seega poleks üldse nii palju punkte saanud. Ära kirjuta seda mida sa arvad, vaid seda mida sa tead, et sinult oodatakse.)
Seega, kõige eelneva taustal, on raske öelda, kas ma tahan neid inimesi näha. Äkki nad on täitsa toredad inimesed ja on seda kogu aeg olnud? Äkki olid nad tõesti ennasttäis kitsa silmaringiga hellikud, aga on nüüd normaalseteks inimesteks kasvanud? Ma ju tõesti ei tea. Samas kaasneb hirm, et kooliaegsed kogemused hakkavad tagasi tulema, ning ma leian end sel hetkel võõraste inimeste keskel.
Jah. Mõnesmõttes oleks ju neid tore näha, aga sellega kaasneb hirm, et ma ei kliki, et ma jään üksi, et ma raiskan ühe nädalavahetuse, et teha midagi, mida mulle ei meeldi teha. Eriti kui ma olen raisanud juba nii palju.
Mõtisklusi mõtisklustest
Hiljuti lugesin läbi paar raamatut meeste seksuaalsusest. Ühes nendest, mis pigem psühholoogiliselt poolt seda vaatles, tuli teemaks ka pedofiilia - proovides seletada selle taustal olevat psühholoogiat inimese peas. Samas tõdeti seal, et seda teemat on Ameerikas ja Inglismaal väga raske uurida, sest paljude inimeste jaoks on tegemist tabuteemaga mille puutumise või arutamise peale kohe hüsteeria lahti on.
(PS: Mitte, et laste seksuaalne ärakasutamine kuidagigi õigustatud oleks, aga antud raamatu põhjal on umbes 90% lapsepõlvest tekkinud probleeme siiski põhjustatud eemalolevatest vanematest ja seega on see tegelikult numbrite järgi oluliselt tähtsam teema. Pedofiilia aga tekitab sotsiaalselt oluliselt rohkem kõlapinda, mõistmatust, tülgastust ja viha.)
Samal ajal lahvatas ajakirjanduses skandaal Kaur Kenderi kirjatüki üle, mis läks karistusseadustiku paragrahvi, mis käsitleb lapsporno valmistamist, järgi uurimise alla. Seega ei ole see ühiskond meil midagi nii erinev. Olgugi, et ma oluliselt Kenderi kirjutistest lugu ei pea ja ka antud kirjatükki pole lugenud, leian ma, et antud olukord püstitab omamoodi probleemi.
Ma olen otseloomulikult lapsporno ja laste seksuaalse ärakasutamise vastu, aga samas ma leian ka, et inimesel peaks olema mõttevabadus.
Mis on kirjatükk aga muud kui mõtisklus mingist teemast, väljamõeldis, fantaasia. Seega kirjutise keelamine on samas ka selleteemaliste mõtete ja mõtiskluste keelamine. Tekib ka küsimus, et kas saab seaduslikult karistada kedagi millegi välja mõtlemise eest? Karistada inimest tema mõtiskluste pärast? Kui ma mõtisklen selle üle et kuidas no maitea kedagi ära tappa, on see siis juba ise-eneses kuritegu?
Kas saab karistada inimest, kuigi ta tegelikult ei ole ühtegi kuritegu sooritanud ja on vaid jaganud oma mõtisklusi? (kommunistlikus Hiinas kindlasti, aga Eestis?)
Me ju ei karista action- ega õudusfilmide tegijaid, olgugi et need propageerivad vägivalda. Me ei karista õuduskirjanikke, olgugi et nende teoste sisu võib teinekord olla omajagu võigas. Me saame aru, et tegemist ei ole reaalsusega. See on vaid väljamõeldis ja kui sulle see looming ei meeldi siis ära tarbi.
Ootan huviga politsei menetluse tulemust - kas karistatakse inimest fiktsiooni eest või mitte?
Kindlasti on tegemist aga keerulise ja libeda teega.
Ja muud ma ei tahtnudki öelda,
Cheers!
(PS: Mitte, et laste seksuaalne ärakasutamine kuidagigi õigustatud oleks, aga antud raamatu põhjal on umbes 90% lapsepõlvest tekkinud probleeme siiski põhjustatud eemalolevatest vanematest ja seega on see tegelikult numbrite järgi oluliselt tähtsam teema. Pedofiilia aga tekitab sotsiaalselt oluliselt rohkem kõlapinda, mõistmatust, tülgastust ja viha.)
Samal ajal lahvatas ajakirjanduses skandaal Kaur Kenderi kirjatüki üle, mis läks karistusseadustiku paragrahvi, mis käsitleb lapsporno valmistamist, järgi uurimise alla. Seega ei ole see ühiskond meil midagi nii erinev. Olgugi, et ma oluliselt Kenderi kirjutistest lugu ei pea ja ka antud kirjatükki pole lugenud, leian ma, et antud olukord püstitab omamoodi probleemi.
Ma olen otseloomulikult lapsporno ja laste seksuaalse ärakasutamise vastu, aga samas ma leian ka, et inimesel peaks olema mõttevabadus.
Mis on kirjatükk aga muud kui mõtisklus mingist teemast, väljamõeldis, fantaasia. Seega kirjutise keelamine on samas ka selleteemaliste mõtete ja mõtiskluste keelamine. Tekib ka küsimus, et kas saab seaduslikult karistada kedagi millegi välja mõtlemise eest? Karistada inimest tema mõtiskluste pärast? Kui ma mõtisklen selle üle et kuidas no maitea kedagi ära tappa, on see siis juba ise-eneses kuritegu?
Kas saab karistada inimest, kuigi ta tegelikult ei ole ühtegi kuritegu sooritanud ja on vaid jaganud oma mõtisklusi? (kommunistlikus Hiinas kindlasti, aga Eestis?)
Me ju ei karista action- ega õudusfilmide tegijaid, olgugi et need propageerivad vägivalda. Me ei karista õuduskirjanikke, olgugi et nende teoste sisu võib teinekord olla omajagu võigas. Me saame aru, et tegemist ei ole reaalsusega. See on vaid väljamõeldis ja kui sulle see looming ei meeldi siis ära tarbi.
Ootan huviga politsei menetluse tulemust - kas karistatakse inimest fiktsiooni eest või mitte?
Kindlasti on tegemist aga keerulise ja libeda teega.
Ja muud ma ei tahtnudki öelda,
Cheers!
Spämmeri Pihtimused
Seoses igasuguste etendustega olen ma oma näoraamatu sõbralistis ikka kohutavalt palju kutseid saatnud. Ei imestaks kui nii mõnigi inimene oleks mind seepärast oma sõbralistist eemaldanud. Aga tõsilugu ta on, et saadetud ürituse kutse võtab suurest hulgast vastu vaid käputäis ning neistki jõuab etendusele kohale ... noh mõni... ja iga äraütlemise kohta tuleb mul teavitus (brr, kas keegi teab kust selle maha saaks võtta - igasuguse motivatsiooni võtab maha)
Kuidagi on see nii olnud, et ma ei suuda paljudele oma sõpradele ega pereliikmetele selgeks teha, et "Hei, me teeme ägedat asja! Tule vaatama!". Okei, tundub vahel et esimest poolt usutakse, aga noh vaatama ikka ei jõuta.
Ausalt öeldes tihtilugu tunnen ma isegi süümepiinu kutseid välja saates - no mida ma spammin kui keegi ei tule.
Samas on mitmed sõbrad otse öelnud, et väga tahaksid vaatama tulla aga kunagi ükski aeg ei sobi ja et palun kutsu ikka edasi, küll kunagi ikka jõuab. Nohhjahh. Tõsi, üksikud enda kutsutud ootamatud külalised on tõesti ka etendustele jõudnud selle kahe ja poole aasta jooksul. Aga siiski vaid üksikud.
Seega, ma loodan et inimesed ütlevad mulle, kui enam kutseid ei taha saada.
Ma olen äärmiselt tänulik kogu meie publikule, aga ma olen kuidagi kurb, et nende seas endiselt nii vähe mu sõpru/tuttavaid on (heh, kuigi nö püsipublik o juba väga sõbrad) ... paljude teiste jaoks ei ole Impro vist üldse nii äge tegevus, kui minu jaoks.
* Publiku hulga üle ma ei virise. On vahel rohkem vahel vähem, aga vähemalt on :)
Kuidagi on see nii olnud, et ma ei suuda paljudele oma sõpradele ega pereliikmetele selgeks teha, et "Hei, me teeme ägedat asja! Tule vaatama!". Okei, tundub vahel et esimest poolt usutakse, aga noh vaatama ikka ei jõuta.
Ausalt öeldes tihtilugu tunnen ma isegi süümepiinu kutseid välja saates - no mida ma spammin kui keegi ei tule.
Samas on mitmed sõbrad otse öelnud, et väga tahaksid vaatama tulla aga kunagi ükski aeg ei sobi ja et palun kutsu ikka edasi, küll kunagi ikka jõuab. Nohhjahh. Tõsi, üksikud enda kutsutud ootamatud külalised on tõesti ka etendustele jõudnud selle kahe ja poole aasta jooksul. Aga siiski vaid üksikud.
Seega, ma loodan et inimesed ütlevad mulle, kui enam kutseid ei taha saada.
Ma olen äärmiselt tänulik kogu meie publikule, aga ma olen kuidagi kurb, et nende seas endiselt nii vähe mu sõpru/tuttavaid on (heh, kuigi nö püsipublik o juba väga sõbrad) ... paljude teiste jaoks ei ole Impro vist üldse nii äge tegevus, kui minu jaoks.
* Publiku hulga üle ma ei virise. On vahel rohkem vahel vähem, aga vähemalt on :)
Subscribe to:
Posts (Atom)